Belize'i reisikiri: rannad nagu naeratused

Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize'i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.





Üks tuttav iseloomustas Belize'i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et 'hipilikkus' tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele "nii on alati tehtud". Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul - kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.


Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.





Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.


Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.



Tobacco Caye'lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat 'straight off a boat from Jamaica'. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize'i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.


Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. 'Koopa-tuubimine' on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.


Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja ... varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.





Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.


Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.


Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui "linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana". Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest "spartalik" oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize'iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.


Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley'ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.


Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.



Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet



Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus

Does it make the boat go faster?

I spent the last two days in Prague at our annual company meeting - slides, beer, little sleep and many conversations. A presentation session I very much enjoyed was a talk by Ben Hunt-Davis, 2000 gold medalist from the Sydney Olympic games. Ben shared his story of winning the ultimate sports trophy in Men's Eight race, starting out as little more than an above average rower. The man certainly knows a thing or two about winning.


A couple of his ideas stuck with me. One was the team's principle to look absolutely everything through the lens of 'does it make the boat go faster?'. Taking the boat for a check at wind tunnel did, having a pint at the pub or participating in the opening ceremony didn't. So none of the team members went to the ceremony, for instance, though I'm sure they would have loved to.


Another thing that resonated particularly well with me was the story about men's four finals where one team was jumping up and down to celebrate coming third but three of the German rowers did not have the power to stand up to accept their medals. Golden medals. So the eight team made an agreement before the race never to talk to each other if they lose gold and have the energy to stand up on the pedestal. How's that for commitment?


These ideas work well even if your aim is something other than rowing a bit faster than men in the other five boats. The concept of Does it make the boat go faster? - reminds me of somebody I knew years back who only did two kinds of things - those that made him money and those that got him laid. Perhaps this was a bit too monotonous (or rather bitonous) but hey, he was focused and it worked. All in all nice to have food for thought delivered like this.

Turismisihtkoht Nigeeria, ja taas kord üks geniaalne äri-idee

Täna hommikul läksid Londonist Nigeeria lennuki peale avantüristid, ees ootamas teadagi mis - avantüürid. Kadestamisväärne on nende võime minna üsna muretult teadaolevalt ohtlikku ja võõrasse kohta, teades ainult seda, et lend jõuab kohale öösel ja et keegi diivanisurfifoorumis leitud öömaja pakkuja kipub alt ära hüppama. Lennujaamas ööbimine on seejuures välistatud, sest Austraalia riiklik turistiabileht kirjutab: there is a high level of serious crime throughout Nigeria. Violent assault, armed robbery, rape and carjacking across Nigeria are prevalent. There is a higher risk of crime in and around the Lagos international airport /.../


Oh jah. Lugesin neile peale sõnad, et liikugu nad ringi ainult öösiti ja valgustamata tänavatel, sest pimedas on kõik kassid hallid ja siis pole näha, et tegemist on kaitsetute valgete tütarlastega ning näitasin kätte tee lennujaama suunas.


Samas tekkis eile Nigeeriast rääkides uus ja geniaalne turismi-idee. (Trummipõrin). Daamid ja härrad - pantvangiturism. 50 dollari eest tullakse sulle kuskil kõrvalisemal tänaval kallale ja müksitakse natuke, 100 eest pannakse ka laetud relv vastu vabalt valitud kehaosa. Alates 300 dollarist saad teenuse, kus pannakse kott pähe ja viiakse autoga kuskile äärelinna lobudikku mõneks ajaks elu üle järele mõtlema ning võimaldatakse üks kõne omastele. Ja 5000 dollarilise VIP-paketiga tehakse sulle ka korraliku näopeksu mõõtu meik, pannakse laua peale mootorsaag ja akuklemmid ning filmitakse sinu palvet oma tööandjal või sugulastel raha saata. Valmis ning tellija poolt heakskiidetud klipi uudiskanalitesse edastamine ja juutuubi laadimine on hinna see. Pidi ju nii olema, et kataloogireise ei taha keegi, andke inimestele ainult ekstreemsusi ette.

Things I've learned from surfing

Last year I learned to surf. Too early for photo sessions yet but I can catch a wave and ride it all the way to the beach (if I don't get wiped out along the way). Oh what fun, but not only. I've realized there are many lessons for life hidden in the surf.




Sometimes, the best thing you can do is wait. On a not-so-good day, when conditions are not good you paddle around, make dozens of failed attempts to catch a wave - and nothing for tens of minutes or even hours. Then, out of the blue a beautiful clean wave emerges, and you better be ready for it. It may be the last one that day, week or even that year.


Pick your battles. When you're a beginner the bigger waves will hit you like a steam train. You barely have time to acknowledge how high you suddenly are and how fast you're moving when you're thrown into a white foamy abyss. Some waves are best left for those that actually know what they're doing.


Get wiped out. Picking your battles doesn't mean you only ride the kiddy waves. You're not trying hard enough and you're not learning much if you don't crash. Making mistakes is good for you, even if you learn just a little each time.


Don't panic. It's a horrible feeling getting thrown into a massive whirl of water without any idea which way is up or down and knowing with certainty that there will be no air to breathe for quite some time. If you panic you may use up the little bit of fresh oxygen in your lungs that would safely last until you're on the surface again. As in life, things will usually sort themselves out if you give them some time.


Looking forward to my next sessions. In surf as well as on dry land.


Photo courtesy of Teller who seems to really have learned to surf. If you're comfortably riding a wave like this your wisdom must be infinite.

The days are long but the years are short

A little more than three years ago, on the last day of 2006 I sat down for twenty minutes and wrote down what I liked about the year, what I thought could have been better and what were my goals or plans for the next year. I've done the same ever since either on the last or first day of the year and even with just a couple of years of doing that behind my belt am finding this incredibly valuable. This allows me to get into a time machine and ride into the thoughts of yours truly last year, or the year before, or the one before that. A great way to see how you've changed and remind you of the things you think or thought are important.


I've written many of my goals down as public (new year's) resolutions which has become incredibly easy after the launch of Pledgehammer. I'm glad to say many of my 2009 goals were successes. I saw six new countries not one (China, Marocco, Andorra, Mexico, Guatemala, Belize), have a new homey home am happy with my sanjuro progress. Professionally I had a healthy balance of hits and misses. I failed miserably on the new kitesurfing tricks front (but learned to wave surf) and Spanish school front (but started learning the language with Rosetta Stone) but hey, no-one's perfect. Now, you may argue these are not uber-important things but the point is I wanted these things in my life. And there's research out there that suggests merely making a resolution increases the odds of achieving positive outcome 10-fold, so there you go.


I've make pledges on the more important fronts as well, and these I've kept to myself. It's not like making these goals public would increase my motivation to reach them, I want them bad as is. When it comes to progress there definitely was some but not quite the way I had imagined. Lesson learned, all's well that ends well and many other cliches sum it all up very well. No-one ever said that fulfilling your dreams is easy.


What's perhaps worthy of mentioning is that I've never made financial resolutions. Guess I'm not that hung up on depositing a certain amount of money in my mattress in the same way I'm very particular about seeing new places or practicing the sports I love. I think that's a good thing.


2010 will see me learn more, kitesurf more and do a little more for the society. Again, I've made some of my resolutions (where I might need a little nudge) public and others not.


If there is just one idea you take from this blog this year then be it about the value of 'annual wishlist inventory check' or however you want to call it. Many people do it already, some even publicly, for instance see wolli's here. And I don't mind if you choose to write it in a small black notebook instead of the said website.


I wish you a truly happy new year!


Update a week later. I realized I haven't given myself too much of a kick in the butt now. So in addition to everything said above I pledge to get more shit done and diversify my income streams, this year and by the end of this year respectively. So if you see me just pottering around some time this year, or not doing anything about the number of different income streams, please poke me with a stick.

Katki, broken, kaput

Rough translation:

9:11 Pledgehammer is broken

9.12 I made a promise there but it didn't hold

On behalf of Pledgehammer I'd like to apologize for this horrific malfunction, this appears to be a software bug. Will try to fix it for next year.

Punktist A punkti B

Kasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin ei ole kindlasti kõige sohvrivaenulikum linn, aga kesklinnas autoga liiklemisele kuluks tarbetult palju aega ja raha. Niisiis lugesin taas oma ellu teretulnuks ühistranspordi. Oi kui roheline ma nüüd olen, mõtlesin lohutuseks juurde, ja proovisin rõõmu tunda vaadetest, mis avanesid kahekordse bussi ülakorruselt.


Miskipärast ei tulnud esimestel Londonis veedetud aastatel pähe rattaga liikumine. Milleks, kui bussid ja metroo on enam-vähem puhtad ja töökindlad, pärastlõunati võib vihma sadada ja rattateedega on olukord ainult natuke parem kui Tallinnas? Aga sel kevadel laenasin sõbralt miskipärast linna teise serva jõudmiseks ratast, ning silmapilkselt sai minust linnarattur.


Jah, bussid ja rongid võivad küll käia, aga nendes leiduvad inimesed on väga harva sellised, keda tahaks tunda oma ihu vastu pressituna. Ja rattasõit ei ole jalgrattateede puudumisel mitte ohtlik, vaid adrenaliinihõnguline, avastasin. Kas ma jõuan selle bussi kõrvalt enne mööda lipsata, kui see peatusest välja keerab? Kes esimesena foori tagant startida suudab? Vähetähtis ei ole ka see, et rattaga igale poole kiiremini kui bussi, metroo või isegi taksoga.


Ja aina paremaks läheb. Järgmisel suvel läheb käiku moodne rattalaenutussüsteem nagu see töötab Pariisis või Barcelonas. Plaanide järgi ei ole lähima rattalaenutuspunktini siis kunagi pikem maa kui 300 meetrit. Samuti on algust tehtud 12 rattakiirtee märgistamisega, et rattaga linnas ka pikemaid otsi sõita saaks.


Ainuke asi, millega minusugusele rattavõhik, kelle Turist varastati keldrist juba umbes viisteist aastat tagasi, veel harjuma peab, on uue aja rattamood. Tuleb välja, et kui ratas on mugav ja paljude käikudega, on see umbes sama cool nagu püksirihm mobiiltelefoni, zippo ja taskunoa hoidjaga. Sest mingil hetkel olid New Yorki rattakullerid ilmselt liiga palju Erika Salumäe võiduvideoklippi vaadanud ja otsustanud, et on väga äge, kui pedaalid on otseühenduses tagarattaga ning ratas on ilma vabajooksuta, käikudest, porilaudadest ja piduritest rääkimata. Mis sest, et nii on nii tõusud kui laskumised tülikamad ning pidamasaamine raskem, kui sa pole just otse sadulasse sündinud. New York ees, muu maailm järel, on ebapraktilised, aga maitsekalt värvitud rattad nüüd normiks saanud. Olin isegi peaaegu moega kaasa minemas, aga siis hakkas rattafirma tarneajaga venitama, ning ostsin turult ühe paduinglasliku 80. aastate alguse Raleigh mudeli. Moepunkte selle eest ei saa, mõned väikesed stiilipunktid ehk küll. Ja punkti B jõuab sama hästi kohale.


Kirjutatud Ekspressi reisilisasse Kohver

Intervjuu EBS-i Tudengilehele

Minu alma materi ajaleht küsis minu käest küsimusi nii Skype'i, EBS-i, hariduse kui minu enda kohta. Kuna Tudengilehe veebiväljaanne on eesrindlikule ülikoolile täiesti mitteomaselt koomaseisundis, olgu see mõttevahetus ka siit loetav.

Nagu näha, on pool teie karjäärireddelist seotud Skypega- kuidas te sinna üldse sattusite?

Skype'is olen küll töötanud üsna pikalt - kohe saab täis neli aastat, aga ma ei ütleks, et sellega on seotud pool minu karjääriredelist. (Pealegi kui redelist ainult pool oleks, siis ta ju kukuks ümber.) Minu pikaajalisim töökoht seni - seda küll. Asi sai alguse 2005. aasta suvel, kui olin tuleviku peale mõeldes veidi rahulolematu sellega, et valdkonnas, kus töötasin (kiire käibega tarbijakaubad ehk FMCG), oli turunduses kõik justkui juba tehtud ning teisalt hakkas Baltikumi turg väikseks jääma. Tundus, et internetialal on hoopis rohkem teha. Samal ajal sai aina selgemaks, et Skype on maailma ägedamaid ettevõtmisi, eriti nende firmade hulgas, kellel on kontor Mustamäel. Peale tujuküllast vestlust Skype'is töötava sõbraga ühe Pärnu ööklubi leti taga viis ta mind kokku turunduse ja värbamisega tegelevate inimestega, ning siin ma nüüd olen.

You are what you share

Or so the wise saying goes. This means that today I am reading tips because reading tips is something I'm about to share (and ask).

I quite enjoyed reading Anthony Giddens' The Politics of Climate Change if 'enjoyed' is the right word. It's not easy reading but if you're confused with the range of conflicting points of views on climate change in articles here and there it's an easy way to get a basic understanding of energy security, global warming and related politics. Bits of information about gas pipes or energy stations in space make much more sense after reading this book.

A few nuggets to give you a flavor. I hadn't heard about using GPI (Genuine Progress Indicator) instead of GDP as a measure of how well a country is doing. In addition to economics it looks at health care, crime rates, life expectancy and how clean the environment is to determine how well a country is going. In GDP terms the US is twice bigger than in 1970's, in GPI terms it has stood still for 30 years.

The concept of backcasting was also interesting. Instead of projecting today onto the future it asks what changes have to be made in the present in order to arrive at alternative future state. Or the blindingly obvious fact that developed countries may frown upon pollution growth in China or Brazil but actually this is pollution that has been sort of exported. If you account the pollution to countries where goods are consumed rather than produced it's evident it's a global issue to tackle, not something that Chinas and Brazils of this world have to sort out locally.

Random Walk Down Wall Street by Burton G. Malkiel was a similarly good overview of how equities markets work and how your average small investor should go about investing, or not investing. For some reason I had brought it along to my summer holiday in Ibiza and for some reason it fit into the very hedonistic reading setting very well.

On a lighter note Matthew Polly's American Shaolin is a well written story about an American bloke who goes to Shaolin for a year to learn kung fu. There's a guy with a good sense of humour, and a good story. If you've been away from home for a long time or done any martial arts training yourself you'll enjoy it double.

And thanks to my father's influence I've enjoyed a few good sci-fi classics as audiobooks lately. The Moon is a Harsh Mistress is a story about a super powerful computer that has developed consciousness and helps to plan a revolution on Luna (Moon, that is) out of boredom. And Dark Universe takes you underground on our planet Earth where a group of people have stayed so long they've forgotten the sense of seeing. All available in Audible.

And then of course Naine by Olavi Ruitlane, a book that has been praised enough times. All I can say is echo everyone that has recommended it.

PS. Pardon the very serious, almost morbid tone. These fine pieces of reading deserve better but last night's halloween festivities have taken their toll.

PS2. All links here were affiliate links, so in case you clicked any of them you've in effect made me obscenely rich. Photo borrowed from internet from someone called weeping-willow.

PS3. Have holidays coming up in a few weeks and need to stock up before I set off. Any reading tips?

Raha ka nagu ei tahaks anda - õieti põlegi teist

City24-st jäi silma ühe toreda väikese Kadrioru korteri kuulutus, mille peale tekkis mõte oma kodupanga käest uurida, mis tingimustel selle ostmiseks laenu saab. Ettevaatlikult lisasin juurde, et olen valmis omafinantseerima 20-25%, panganduses ikkagi keerulised ajad. Laenupakkumise asemel sain ühelauselise vastuse, ilma vähimagi sisse- või väljajuhatuseta:

SEB panga poolt laenu väljastamise üks tingimusi on maksustatud töötasu Eestis.

Ei sõnagi rohkem. Igaks juhuks pärisin edasi, kas aitab suurem omafinantseering, käendus, mitte-regulaarne sissetulek Eestis või kasvõi seegi, et minu töökohal on Eestis sõsarettevõte. Uus vastus oli natuke pikem, aga jälle ühelauseline:

SEB pank arvestab siiski Eestis maksustatavat regulaarset töötasu ja suurem omafinantseering ei kompenseeri paraku sissetuleku vastuolu.

Sel moel sain teada, et minu sissetulekus on vastuolu. Tahtsin avada akna ja Eesti poole hüüda, et mu sissetulekutes pole minu teada mingit vastuolu, kui minu rahaasjades mingisuguseid vastuolusid esinebki, siis vahest harva sissetulekute ja väljaminekute vahel, aga ei tahtnud teemast liiga kõrvale kalduda. Jooseptootsiliku jonniga pärisin veelkord, et kas seda laenu ikka kuidagi ei saa (ja natuke irooniliselt küsisin juurde, kas ohus on minu olemasolev kodulaen). Vastus oli nagu otse raamatust Catch 22:

kindlasti ei ohusta see, et kolisite välismaale, Teie olemasolevat kodulaenu SEB-s. /.../ Teil on võimalus taotleda laenu koos kaastaotlejaga, kelle töötasu on piisav laenu teenidamiseks. Eeldusel, et kaastaotleja on sama leibkond.

Ma ei ole küll suurem asi leibkonnaspetsialist, aga niipalju ma tean, et see peab olema üks päris vägev leibkond, mis suudab koos minuga välismaale kolinud olla ja samal ajal ka Eestis palka saada ja laenu teenindada. Olin saanud eitava vastuse.

Tegelikult ei ole muidugi aus ega ilus, et inimene oma kirjavahetust pangaga internetti üles riputab. Kui vastused oleksid olnud vähegi mõistusepärasemad, oleksin suutnud kiusatusele vastu panna. Ja kompensatsiooniks luban pangal minu kirjad SEB blogisse ka panna. Siis oleme tasa.