Tule saarele sa

Vaat, mis juhtub, kui lugeda liiga palju Thomas More'i, Aldous Huxleyd, või mõlemat. Ja kui taskus on natuke liiga palju lahtist raha ehk LR-i.

Keegi on rentinud ühelt Fiji suguharupealikult saare, kus kõik algab otsast peale. 5000 sarnaste vaadetega inimest ostavad sinna endale koha, hääletavad saare nime ja ühiskonnakorra ja hakkavad siis kvaliteetelu elama. Enamik kohti saarele on veel saadaval.

Kui saare asutajad ei müüks saarele pileteid nädalateks, mitte aastateks, ja kui nad samal ajal mingi reality-TV järele lõhnavat teleprogrammi ei teeks, oleks lugu väga ilus. Aga praegu on selgelt tegu lõbustusega nendele, kellel on seda vaja, et nad saaksid elada natukenegi aega nagu need, kellel pole seda vaja.

Üks tööjutt

Ei taha siin küll palju tööjuttu ajada, aga väga uhke tunne on, et saime kolleegidega valmis Skype'i töökuulutuste lehe.

Kuhu jalg ei ole astunud

Jüri Kaljundi lehelt leidsin laheda lingi - lihtsasti valmivale kaardile külastatud riikidest. Dubai jätsin kaardile märkimata, vahemaandumised ei loe. Välja jäi ka Channel Island, sest kuigi olen saarest 100 meetrit kokku kuus ööd-päeva reidil loksunud, maa peal me ei käinud.

Järgmise lennuni on aega viis päeva, Norra punaseks tegeva reisikeseni kaks nädalat ja pikema reisini umbes kuus kuud. The world is enough.

Sellelt lehelt saad oma kaardi teha

Eile algas hooaeg

Inimtühjas Pirita rannas ulus ainult tuul. Üle 10 meetri sekundis ja jänesed olid lainetel. (Nagu pärast selgus, oli ka Jänes lainetel, aga Püünsis). Ükski normaalne inimene ei roni sellise ilmaga mereranda. Ja just sellepärast ma vist olingi sinna sattunud.

10-se lohe aasad otsustasin viimasel sekundil täis-powerisse reguleerida ja nii ta läks. Esimene kohtumine veega mõjus piltlikult öeldes külma dušina - siin vist üle vee minuti vastu ei pea, käis peast läbi. Kui esimest korda vett suhu sattus, oli hammastel see vana hea jäätisesöömise tunne. Kuna kindaid ei olnud, sais kuuekraadises vees kätest kiiresti valutavad küüntega tombukesed. Sellest hoolimata (või tänu sellele) peaaegu religioosne kogemus töönädala lõpetuseks.

Ühtegi muud tegevust ei soostuks ma nii külmas vees harrastama, ei ainsatki.

Pildil on illustreeriv tähendus, Vietnam 2005, Taavet tegi.

Ülestunnistus Londonist - mulle meeldib shopping

... aga mitte igasugune. Ainumõeldava viisi seda teha avastasin pühapäeval - tuleb valida lihavõttepühadeaegne päev, mil enamik poode on kinni. Ja et oleks kindlam, tuleb kusagilt haarata pudel vahuveini, valada selle sisu ümber Starbucksi topsidesse ning alles siis Oxford streeti poole suunduda. Ainukesest poest, milles käisime, sai E. kohe endale ideaalsed rannakingad ja mina sain veenduda, et on olemas ühed lahedad tossud, aga ei viitsinud neid jalga proovida. Shop until you drop omandas uue, hoopis rõõmsama tähenduse. Et lisada kirss vahukooretornile, proovin järgmisl korral sama ajastust, sama kohvitopsisisu, aga mõnel vähem-turistsel tänaval.

Tööreisidele vahelduseks saime ka uuelaadse sõõmu Londoni ööelu. Camdenist flaier, taksojuhilt umbusklik pilk (mida sa ise teeksid, kui pühadeööl paluvad kliendid sind viia Crucifiction Lane'ile) ja leidsime klubi, milles olid kokku saanud Levikas, Amsterdam ja kellegi palju Indias viibinud inimese sisekujundusmaitse. Ei mingit posh-shampusejoomist ega teleseriaalikuulsusi; ainult puhas rokkimine. Sigaretihaisu asemel imbus nurkadest tantsuplatsile millegi muu suitsetamise lõhna, mille peale turvamehed tegid sellist nägu, et nad on ka noored olnud. Tõeline underground, ja seda muljet vürtsitas asjaolu, et Jack's Club olla ümber ehitatud vanast metroojaamast.

Nii et .. täitsa toredate nüanssidega linn. Kui Sheraton Park Lane'i juhtkond poleks püstitanud isevärki Guinnessi rekordit selles, kui väikese vanni ja telliskiviseinase vaatega saab olla üks pargiäärne hotellituba, oleks jäänud nii tore mulje, et läheks või reedel jälle.

Nii aitasime Londoni taksojuhil klubi otsida

:-§

Mind huvitab, missugune teadlik või alateadlik jõud paneb inimesi nii palju smiley'sid kasutama. Mina kirjutasin täna erinevatesse chattidesse vähemalt 20 rohkem või vähem rõõmsat nägu. Ja "lugesin" vähemalt poolsadat lõusta, milleks üks nuttis, paar tükki kortustasid kulmu, ühel oli tõmblukk suu kohal (Gimp-smiley?) jne.

Kujuta korraks ette, kui inimesed oleksid smiley'd kasutusele võtnud varem. Kas paarsada või lausa paar tuhat aastat tagasi. Küll oleks egiptlastel olnud palju tüli naerunägude raidkirjade vahele toksimisega. Ja Koidula oleks kirjutanud Kreutzwaldile (või kellele ta kirjutaski) Armas Friedrich. Kauwa on moedunud aega tollest tunnist, kui postipapa Teie eelmise kirja kohele toimettas. Kas ehk kewwad mõjub teile? --- ja siis sodinud lõusta, millel keel suust väljas.

Aga see selleks. Eks naljakaid näiteid oleks teisigi, aga ikkagi - miks me seda teeme? Kas keegi on mingit raportit või uuringut näinud?

PS. Vabandan nüüd kõikide ees, kes loevad korraga nii seda kui Paperi blogi, aga ma avaldasin selle kande siin ka, et sõna leviks. Mind hakkas see asi kohe väga huvitama.