Reisikirjaniku kibe elu

Reisikirjaniku leib muutub aina mõrumaks. Tulevad noored vihased tegijad peale, kes vanad tegijad lihtsalt kõrvale lükkavad. Tahtsin ka paar sõna hiljutisest Barcelonas käimisest kirjutada, aga Ants Klots jõudis ette. Mis ma siin ikka täpselt sama juttu uuesti kirjutama hakkan, ega ma papagoi ei ole. Soovitan hoopis lugeda, kuidas asi oli, pöörata tähelepanu lausele

Peale 10km maalilist rannaäärset passaazi tekkisid aga mingid koledad linnad ja tohutud kämpingukeskused. Mul tekkisid nendega seoses omad ideed aga see selleks.

... ja proovida teada saada, mis mõtetega tegemist oli.

Hunnik tööd

Nii kuhjub töö lauanurgale paberiteta kontoris.

Tarbimine kohustuslik

Selline tore silt ühe Barcelona pisikese kõrtsi seinalt. Hispaanlased vist võtavad majanduse steroididega ülespumpamist päris tõsiselt. Ka Eestil on siit õppida, peaksime ikka rohkem laenama ja asju ostma. Võidab teadagi kes:)

Pikkade nädalavahetuste terviseks

Mul jäi eelmise postitusega mingi mõte pooleli, ja lõpetamata see jääbki. Süüdi on pikk nädalavahetus Barcelonas ja selle lähistel, mis kustutas vahemälust palju mõttetuid või vähem mõttetuid pisiasju, see mõttelõng kaasa arvatud. Tuult oli vähe, aga selle aasta esimesteks lohetriipudeks piisaks ja ka muidu on Kataloonia üks väga väga tore koht.

Reisivihje - easyJeti pagasitingimuste kohaselt peab suurema spordivarustuse eest juurde maksma, aga tegelikult on võim pardale registreerija käes. Kui sul õnnestub 1.50 pika lohekotiga teha nägu, et see ei ole midagi surfamisega seotut, siis lisaraha ei pea maksma. Lohefoorumites on juttu, et seda raha küsitakse vahel check-ini tehes juurde, aga mul läksid mõlemad otsad sajalisi täiendavalt luhvtitamata.

Pingutamine

Rannahooaeg on vist tulemas. Või siis inimesed sõid lihtsalt lihavõtete ajal liiga palju. Salatipoes, kust mu lõuna enamasti pärineb, läheb saba aina pikemaks ja täna lõuna ajal ujumas käies oli raskusi vaba kapi leidmisega. Osa inimestest on kogu aeg liigutanud ja rohelist krõmpsutanud, teine osa võtab radikaalseid muutusi ette, kui on vaja rannapuhkusele sõiduks valmistuda. Ja loomulikult on ka neid, kes ei tee kumbagit ja kes võivad, aga ei pruugi, seetõttu kunagi tervisega pahuksisse sattuda.

Tööl (mitte minu tööl, vaid üleüldiselt) on natuke sarnane olukord. Vastavalt sellele, kas tulemuste mõõtmine käib kuise, kvartaalse või aastase tsükliga, hakkavad inimesed mingil hetkel rohkem pingutama. Kes teeb rohkem müügikõnesid, kes kutsub kokku rohkem koosolekuid ja korraldab kõikide tegemisi ümber, kes teeb ületunde. Ja loomulikult on ka neid, kes kunagi tohutult palju ei pinguta ning kellel võib seetõttu kunagi tööl natuke keerulisemaks minna.

Preagu jääb mõte lõpetamata, et homseks varaseks ärkamiseks ennast välja puhata, aga kasvõi siiamaani jõudes on huvitav mõelda, miks on nö. õliõpilase eksamisündroom populaarsem, samas kui pidevalt mõõdukalt pingutamine on tegelikult lihtsam. Ja et tegelikult saavad mõned ka pingutamata hakkama, alati ja igal elualal.

Meil pole üldse aega, ja sellepärast on meil seda lõputult

Targasti kõlab, kas pole. Umbes samamoodi nagu Sokratese Ma tean, et ma midagi ei tea. Või mõni muu ütlus, mis esialgu tundub efektse sõnakõlksuna, aga millel lähemalt vaadates on väga palju sisu sees. Rohkem kui rosinaid rosinasaias Joosep Tootsi kõige julgemates unistustes.

Seda pealkirja-lauset lugesin viimati Tommy Hellsteni raamatust Teadja. Imetlen selles Hellsteni oskust anda mõtteainet, aga jätta ruumi oma tõlgendustele; teha oma mõte kergesti arusaadavaks, aga mitte laskuda läägetesse lihtustustesse ja näidetesse. Näiteks see raamat ei üritagi anda selgeid juhiseid, kuidas elada nii, et aega oleks lõputult, ei anna ühtegi nippi. Ta lihtsalt kirjeldab ühte võimalikku maailmavaadet sellisel moel, et see võiks olla huvitav nendele, keda huvitavad lisaks erinevatele vastustele ka erinevad küsimused.

Ma ei ole raamatutest varem palju kirjutanud ega kavatse seda ka edaspidi teha, sest arvustusi teevad teised inimesed hoopis paremini. Aga kuna selle raamatu mõni kirjeldus on nii halb ja selle teemal võtavad sõna mitte just kirjanduse arvamusliidrid, tahtsin omalt poolt sõna sekka öelda, et sobib lugeda küll. Seda enam, et mu ema on selle tõlkinud, hea sõber kaanele foto teinud ja vend tagakaanele mingi jutu kirjutanud. Seejuures ei sundinud ükski neid seda mind lugema, nii et kohe topelt-tänu neile siinkohal, et nad mulle lisaks lugemisrõõmule ka avastamisrõõmu võimaldasid.

Muuseas, seda blogipostitust kirjutasin kauem kui ühtegi varasemat, vähemasti vaadates efektiivsusnäitajaid nagu ridu tunnis või sõnu minutis - ja seejuures olin ma ajakulu pärast väga vähe mures.

Paber, käärid (kivi on puudu) ja turundus

Ma ei ole küll suur Mambo riietebrändi austaja, aga selliste siltide poodi riputajatena teenisid nad ühe plusspunkti juurde. See väike osa minust, mis on arvutav turundusinimene, hakkas muidugi kohe jorisema, et see on ju omanike raha raiskamine "lihtsalt lahedatele asjadele". Aga arvestades seda, et mina sellest siin praegu kirjutan (lingiks ka, aga ei leidnud kuskilt nende kodulehte), ja esimese Google'i otsinguga leidsin mingi Austraalia lehe kirjutise samal teemal, jään selle juurde, et turunduseelarve peab olema nagu investeerimisportfell. Osa eelarvest peab olema kulutatud riskikapitalina - see raha võib kaduda, aga kui see töötab, siis toodab ta algse paigutuse mitmekümne/-saja kordselt tagasi. Ja mida suuremate ambitsioonidega firma, seda suurem see osa peab olema.