Another new design for wonderwall

I was surprised and slightly disturbed to see my favourite wall boring and blank a week ago.

This didn't last too long luckily. The wall has been helped to its artsy state again.

Kuidas ma Ryanairile pardale registreerimise eest 800-krooni maksin

Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja sellepärast kirjutasin oma Ryanairi kogemusest ka Ekspressi Kohvrisse väikese jutukese.

Kui kaks aastat tagasi sõber mind Katalooniasse oma sünnipäevale kutsus, soovitas ta selleks lennata Ryanairiga Gironasse. Kuna selle veebileht kogu oma kollasuses ja üksteisest ülekarjuvates tekstides pani silmad kohe valutama, otsustasin lennata hoopis Easyjetiga ja Barcelonasse. Mis see tunnike pikem rongisõit ära ei ole, mõtlesin; silmi peab ju hoidma.


Olin suutnud Ryanairi peaaegu edukalt vältida kuni lumelauahooaega kokkuvõtva lihavõttereisini, mille sihtkoht oli Laax Šveitsis, kuurort vaid pooleteise tunni kaugusel Friedrichshafenist. Kuna teised olid oma Ryanairi piletid ära ostnud, jäi üle teha sedasama, ja nii avastasin ennast ühel päris ilusal hommikul Stanstedi lennujaamas Ryanairi check-ini lettide juurest.


Pane tähele, et ma ei kaeba selle üle, et 100-naelasest piletist oli saanud peale pagasi-, kaardimakse- ja online check-in-tasu lisamist umbes 200-naelane pilet. Samuti ei kaeba ma selle üle, et tooli seljatugi ei käi alla, et õigeaegsest lennu kohalejõudmisest teavitab ilge trompetihelin või et lennufirma juht tahab sisse seada 1-eurose tasu tualeti külastamise eest.


Veidi nördimust tekitas hoopis see, kuidas Ryanair kasutab ära oma klientide näpukaid, näiteks seda, et kui nii mina kui umbes 30-inimeselise saba jagu teisi inimesi oli unustanud teha online check-in'i, siis ainuke viis pardale saamiseks oli juurde osta 20-naelane lennujaamast lennule registreerimise teenus. Terminalist, mitte inimesega suheldes, muuseas. Kuna Ryanair lõpetab interneti teel pardale registreerimise ära neli tundi enne lendu, siis ei oleks aidanud ka see, kui kaasas on veebilehitsejaga telefon või mobiilse modemiga arvuti. Tundsin ennast peale 30-naelase check-in protseduuri läbimist sajaprotsendiliselt 0wn3d.


Õigemini kuuekümneprotsendiliselt, nagu selgus tagasiteel. Nimelt oli minu hajameelsus välja lennates tühistanud õiguse ennast naastes neti kaudu lennule registreerida. Seega pidin ka tagasilennul lunastama 20-rahaühikulise (seekord eurod) lennujaama check-in teenuse.


No kurat. Vägisi jääb mulje, et Ryanairis on tööl terve tiim motiveeritud tootejuhte ja juriste, kelle ülesandeks on mõelda, milliseid seksuaalseid perverssuseid oma lihaste klientide rahakottide kallal veel sooritada saaks. Iseendast pole raha teenimises ju midagi halba, aga varem või hiljem jõuavad nad välja täieliku absurdini, näiteks viie euro lunastamiseni selle eest, et päästevest sinu tooli all on töökorras või kallim pilet lendudele, mille piloot on läbinud tervisliku kontolli. Kuni see juhtub, otsin lendamiseks stressivabamaid võimalusi, maksku see või veidi rohkem.

Online-intervjuu turundusest

Täna vastasin Skype'i toetataval Ajujahi konkursil osalejate ja muidu huviliste küsimusele rahvusvahelisest turundusest. Peale kodulehe sirvimise mul muid kokkupuuteid Ajujahiga ei olnud, aga vähemasti eemalt vaadates jättis see konkurss väga jumeka mulje.

markko: Millised on Skype turunduspõhimõtted? sisuliselt müüte internetis ehk siis ülemaailmselt ning kõigile kes seal on. Nüüd tuleb mul palju küsimusi :)

1. Kuidas olete leidnud endale konkreetsed sihtgrupid?

2. Kas/ kuidas sihtgrupid riigiti erinevad?

3. Kui palju ja kuidas te kasutate ära sotsiaalseid võrgustikke a la facebook, asmallworld, orkut, linkedin, jne?

1. Turunduspõhimõtted on muutunud koos Skype'i kasvuga. Esmaseks sihtrühmaks oli tehnoloogiaspetsialistid, kellele ei tunduks liiga võõras telefoni asemel arvutiga rääkimine. Nüüd, kui toode on peaaegu et massidesse jõudnud, on sihtrühmasid rohkem. Endastmõistetavalt sihime sagedasi reisijaid ja võõras riigis elavaid inimesi, kellel Skype'ist on kõige rohkem kasu, samuti väikeseid ja keskmiseid ettevõtteid. Taktikaliselt või kampaania korras oleme katsetanud väga paljude erinevate sihtrühmadega.

2. Suuremad erinevused ei esine mitte riigiti, vaid vastavalt sellele, kui 'internetistunud' mõni riik on: kas läänelikult arenenud turg, BRIC-ilikult (st. Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) kiiresti kasvav või siis aafrikalikult alles online-lapsekingades.

3. Kasutame sotsiaalseid võrgustikke päris palju. Oleme mõnda aega koostööd teinud MySpace'iga ja oma regionaalsete partneritega Aasias ning mujal, lihtsamaid integratsioone ja kampaaniakesi on olnud paljude võrgustikega.

Kadri Ugand: Olete suutnud oma brandile ka noorusliku, areneva ja ahvatleva töökoha maine luua. Kas ja kui palju turundusest on suunatud Skype kui tööandja maine kujundamisele?

Mainekujundamine on olnud teadlik, aga mitte nö. ülepunnitatud. Kommunikeerime Skype'i töökohana sellisena nagu see meie meelest on, mitte mingit klantspilti.

Maia Burlaka: Tere! Kuidas käib globaalse turunduskampaania planeeirmine - kui palju toimub koordineerimist Teie poolt ning kui palju teevad eri riigid omapoolseid kohendusi plaanides? Kui universaalseid lahendusi te eri turgudel kasutate?

Meil on globaalne planeerimisfunktsioon ja regionaalsed tiimid, kes plaanivad kohalikke kampaaniaid ja sõnumeid. Kumbki pool ei dikteeri teisele, mida see peaks tegema ja lahendused leiame koostöös. Regiooniti erinevad turundustegevused riigiti päris palju, sest näiteks Hiina ja Itaalia turgudel on väga vähe ühist.

PeeterP: Mis on Teie soovitus- kuidas saaksid noored kõige paremini oma uut, tavatarbijale suunatud IT teenust rahvusvaheliselt turundama hakata? Kas see on üldse võimalik?

Olen 100% veendunud, et see on võimalik. Startupi turunduses imerohtu ei ole, küll aga on olemas 'tööriistakomplekt' mis üldjuhul annab tulemust: hea nimi, oma kogukonna või kogukondade loomine blogi ja/või sotsiaalsete võrgustikega, PR sh. erinevad konkursid ja võistlused, Adwords, partnersuhted, uudiskirjad. Võibolla veel olulisem on avatud silmaring ja võimaluste otsimine seal, kus konkurendid seda näha ei oska.

Allan: Kui suur on teie turundusmeeskond ja kuidas on ta turgude lõikes struktureeritud?

Skype'i turundustiim on maailma mõistes imeväike ja Eesti mõistes üle keskmise suur. Ilmselt on Eestis kümneid firmasid, kus on turundajaid rohkem kui Skype'is. Umbes pooled turundusinimestest on globaalsetes tiimides, ülejäänud töötavad regioonidega ja regioonides.

loorenk: Kuidas on muutunud sinu kui turundusinimese töö, kui asusid Eesti turu asemel tööle Skype’i globaalses turundusmeeskonnas?

Mis on paljusid riike hõlmava turundustöö juures kõige põnevam? Mis on kõige raskem?

Õppimiskõver on läinud palju ... kõveramaks. Teadmisest, mis töötab Baltikumi väikestel turgudel, polnud palju abi ja tuli juurde õppida nii erinevate turgude kui ka erinevatest kultuuridest pärinevate inimestega suhtlemise kohta. See pidev õppimine ongi minu meelest kõige põnevam, ja võibolla kohati ka kõige raskem.

Jüri Kaljundi: Kuidas mõõdate tavameedia, näiteks CNN telereklaamide tulemuslikkust? Tavalist brändituntust mõõtes on sellise üksiku kanali efekti vist raske mõõta?

Kas peale telereklaami kasutate ka muid vana meedia lahendusi?

Viitad ilmselt Skype'i teleklipile, mida mõnedes kaabel-TV kanalites hiljuti näha oli. Ühel konkreetsel sihtturul mõõdame selle mõju nii tuntusele, brändikuvandile kui kasutajatearvu kasvule.

Kui see kampaania välja arvata, siis on meie turundus üldjuhul online. Lihtsam mõõta, efektiivsem ja palju odavam.

toehk: Kui suure osa Skype turundustegevusest moodustab värskeltleiutatud jalgratta müümine/populariseerimine ja kui suur osa konkureerimine (teiste sarnaste lahendustega)?

Ja teine küsimus. Tundub, et erinevus tehniliste lahenduste vahel väheneb järjest. Ühelt poolt on kõnefunktsioonid olemas ka teistel suhtlusprogrammidel (Live Messenger, Yahoo Messenger vist), teisalt liigub Skype seadmetesse, milles rääkimine on alati võimalik olnud (mobiiltelefonid). Kui suur roll Skype edasisel levimisel on üldse funktsionaalsusel ja kui suurt rolli mängib tugev bränd?

Kuna Skype'il on palju konkurente väga erinevates valdkondades, siis lähtume pigem sellest, mida kasutajad tahavad, mitte konkurentide tegemistest. See on vist see, mida mõtled leiutatud jalgratta müümisega. Oluline on juurde märkida, et Skype'i turundus ei tähenda ainult uute kasutajate leidmist, sama tähtis või veel tähtsam on olemasolevate kasutajate hoidmine ja koolitamine, et nad (jäädes sinu metafoori juurde) oskaksid oma rattast rohkem rõõmu tunda ja ostaks näiteks pakiraami juurde.

Tõepoolest, põhifunktsioonid on samad (nagu see on ka näiteks autode puhul) ja mobiiltelefoni kaudu kasutatavus üha olulisem. Bränd on kindlasti tähtis, aga vahest isegi tähtsam on teenuse kvaliteet, näiteks see kui puhtalt kõlab kõne Eestist Papua Uus-Guineasse ning see, kui paljud sõbrad kasutavad sama lahendust.

Shanghai travel tips

This is the blog post I never found that includes some tips what to do in Shanghai (when you go there for work and have a bit of spare time to see the city).

A technique that worked well was to have a list of about seven things to see and do in your pocket along with addresses written in Mandarin. Then, whenever I had some a slot to fill I just picked a random destination and a cab driver would take me there for two to three pounds. Cabs in Shanghai are cheap and plenty.

A definite must is YuYuan Garden which is very touristy but also very nice. There's a market where you can buy superb tea and very cheap crap surrounding the garden. Also, there's a touristy restaurant that does heavenly dim sum just next to the garden entrance.

I'd say the urban planning museum is also a must. In any other city or country this would be a boring dusty place. In Shanghai it's a temple to planning and manifestation of ideas. Let the greatest car industry hub in the planet be on this piece of land by 2011. Consider it done! (US and Japan who?) Let a green suburban town with 200.000 inhabitants rise on this marshland in 5 years. Voila! Impressive as well as scary stuff.

(Quite a bit of the museum was out of order eg. one escalator and the thingie that tells you about F1 in China. How very illustrative of the fact that plans don't always pan out the way they should...)

Then there's the Shanghai Propaganda Poster Art Centre. Or rather a small space in an apartment block basement that feature two rooms full of the art of propaganda. It's a bit tricky to find, just drive to the address, find the right gate and look a bit lost (it should come quite naturally at that stage). Then, the security guard will come and point you to the right direction. Once inside, you'll find the full history of China from 1940's to 1970's condensed into seventy or so awesome posters. Tauno, thanks for the tip!

If you're into art and such you'll also enjoy MoGanShan Road, a block of old warehouses which is now home to dozens of art galleries, workshops and studios. It's wonderful to potter around in this 3D maze and get acquainted to the hip Chinese modern art. Take Zengguo Li, whose horse painting pictured above is now forever haunting me. Other notes to self: PEI Lian-zhi and Shi Jian and PengPeng. Highrisers are closing in on the MoGanShan area, though. Even on a Sunday, there was intense construction work going on next door. I'd be surprised if this lovely part of the city is still there in five years time.

The tourist/expat nightlife happens on the Bund. There's plenty of nice restaurants and bars around which are all very nice but there's not much 'Shanghai' there, these venues could be anywhere. There's also Xin Tian Di area which is full of 'international' bars and restaurants and Heng Shan road which is less glam and more local. Except for a bar called Soho there which appears as if Apple's Jonathan Ivy had designed it, after consuming a large quantity of LSD.

And naturally don't forget to have a cheap good massages whenever you can, and enjoy the food. If it's summer go eat at YongFoo Elite where the food is nothing to write home about but the 1920's ambiance is awesome, especially in the garden terrace. A bit of like Ammende villa in Pärnu, Estonia.

Oh, and I was warned about 'tea ceremonies' or 'showing exclusive art work' at the back of a bar. Apparently a good way to part with your money, though I wasn't offered a chance.

Lohesurfamine - mis, miks, kes, kuidas

Vahel on tore eesti keeles mõni pikem jutt valmis kirjutada, eriti kui teema on südamelähedane. Siin äsja meesteajakirjas ilmunud lugu lohetamisest.

Tümaki! sadasin peale umbes 15-meetrist õhulendu tagasi rannaliivale ja lohisesin vähemasti teist samapalju piki liiva edasi, proovides lohet kuidagi kontrolli alla saada. Luud jäid terveks, ja veidi tuikava jalaga sain kuidagi esimese "päris" sõidupäeva tehtud. Olin nüüd lohesurfar! Lohesurfar, kes pidi küll tuliuue kama viieks nädalaks karkude vastu vahetama, aga siiski lohesurfar. Pealegi selline, kes enam kunagi ei tee lohe õhkulaskmisel nii suuri vigu.

Tänu suhteliselt suurele võimalusele millegi sama rumalaga endale viga teha on lohesurfil juures ohu, adrenaliini ja magus-valusa naudingu maitse. Võibolla just sellepärast on see vaid kümmekond aastat laiemalt levinud ala nii kiiresti populaarsust võitnud.

Tuhat põhjust lohesurfiks

Inimesed jõuavad lohesurfini eri teid pidi ja erinevatel põhjustel. Nagi, Toru ja teisi veebilehti pidav Jüri Kaljundi otsis mõned aastad tagasi oma üsna rahulike hobide kõrvale midagi veidi sportlikumat ja äkilisemat. Lohemehed soovitasid talle just seda ala ja lisasid juurde, et sukeldumine hoidku pensionieaks. Lohetaja ja lohekoolitaja Katrin Päevakene aka Surphy sattus oma sõnul "kogemata ja temast mittesõltuvatel asjaoludel" Tarifale ning lihtsalt "armus lohesurfi hetkega."


Need, kes kord lohetamise maitse suhu saavad (peale õppimise käigus neelatud soolase merevee maitse kadumist), jäävad enamasti ala külge kinni sama kiiresti ja hästi nagu näts uute kingade tallale. Lohetamiseks on lihtsalt nii palju häid põhjuseid ja põhjendusi. Kõigepealt vabaduse tunne, mis kaasneb sellega, kui kaks inimese jaoks üsna vaenulikku jõudu, tuule ja vee, oma kasuks tööle paned. Teiseks pidev eneseületamine - kui sa sõidu jooksul kordagi ei kuku, siis sa mitte ei oska lohet hästi, vaid sa ei õpi piisavalt kiiresti (kuigi vahel on mõnus teha ka rahulikke sõidupäevi). Kolmandaks vähendab lohetamine "halva ilmaga" päevade arvu, sest kui on nii tuuline, et õieti ei taha toast väljagi minna, on just kõige parem sõita. Üle ega ümber ei saa ka sellest, et lohesurf on visuaalselt väga nauditav - nii pealtvaatajale kui sõitjale. Enamik randadest on merelt vaadatuna veel kaunimad.


Väike, aga oluline osa võib allakirjutanu meelest olla ka sellel, et lohesurfi juurde kuulub mugav riietus, näiteks ei ole meestel kohustuslik kanda moekaid ülikitsaid teksapükse, mille seest aluspesu välja paistab.

Kiiksuga inimeste ala

Kui rannas lohetajaid vaadata, siis silma järgi on harrastajateks peamiselt 20. ja 30. aastates inimesed, kellest enamik on mehed. Siiski on lohede küljes ka meeldivalt palju naisterahvaid, mis ühelt poolt on silmale ilus vaadata, aga teisalt avaldab positiivset mõju meeste motivatsioonile pingutada hüppeid kõrgemaks ja keerulisemaks. Olukord, millest kõik võidavad.


Samas kohtab lohe küljes ka oma 50. sünnipäeva selja taha jätnud inimesi, silmis selline tuluke, et sellega võiks vabalt suitsu süüdata. Nende puhul tekib muidugi muna ja kana küsimus, et kumb oli enne: kas elurõõm või lohetamine. Mis iganes pidi see ka ei oleks, annab selliste inimeste nägemine lootust, et lohesurfist on rõõmu veel pikaks ajaks.


Autorile oli alguses peaaegu et üllatuseks, kui abivalmid on teised lohetajad. Ükskõik kus maailma rannas viitsivad inimesed sul lohe üles aidata, seda alla võtta või merelt ära tuua, kartmata iseennast ohtu seada. Samas on taoline suhtumine lohetamise kui veidi ohtlikuma ala juures ainuvõimalik.


Soost ja vanusest tähtsam on ehk lohetajate iseloom, mingi naljakas kiiks, mis ühendab nii lohetajaid, purjelaudureid kui surfareid. Hawaii Surfis töötav Rauno Pikkor kasutab lohetajate iseloomustamiseks sõna vaba. Surphy sõnul käib tema koolitustel lohesurfi õppimas väga erinevaid inimesi ning lisab, et pidama jääjad tunneb kohe ära. Isepäised, egod, julged, edevad, siirad, lõbusad, seltsivad, natuke ülbikud, pooljumalad, kirjeldab ta värvikalt lohesurfajaid.

Varustuse hankimine

Lohetamine ei ole kindlasti kõige keskkonnasõbralikum ja odavam hobi maailmas - see tiitel on kindlasti alasti kätekõverduste tegemise käes (kas partneriga enda all või mitte, maitseasi). Vaja on ju osta üsna mitte-orgaaniline varustus ja ainuüksi lohe võib maksta veerandsada tuhat krooni. Kui aga kama kord ostetud, on nii edasine rahaline kulu kui keskkonna saastamine olematu.


Lohe suurus jääb üldjuhul 7 ja 15 ruutmeetri vahele ning see on trapetsiga lohetaja külge kinnitatud. Lohetaja jalge all on kuni pooleteise meetri pikkune laud, mis püsib jala küljes lihtsate aasadega, mitte klambritega. Eestis sõidetakse enamasti mõlemalt poolt ühesuguse kujuga nö. twin-tip laudadega, aga aina rohkem koguvad populaarsust lainesurfi lauda meenutavad sõiduvahendid.


Alustajad tabavad end ilmselt vaagimas, kas osta uus kama või siis kasutatud ehk nö. teise käe varustus. Rauno Pikkori sõnul on peamine, et varustus oleks ostetud usaldusväärsest kohast või inimeselt, eriti kui varustus pole uus. Väiksemad kriimud ja õmbluste kulumised ei pruugi lihtsalt välja paista.


See, millist kaubamärki eelistada, on maitseasi. Lohedega on üsna samasugune lugu nagu autodega - kõik pakutav on enam-vähem hea, nö. teele ei jää ühegagi.


Paljud, kes lohetamisega algust tahavad teha, panevad ilmselt tähele, et maitse suhu saamiseks varustuse laenamine ei ole kõige lihtsam ülesanne. Selle põhjuseks on aga harva kadedus - kuna algajana on väga lihtne teha suuri vigu, siis loheomanikule teeb pigem muret see, et proovidasoovija teeb viga eelkõige endale, mitte niivõrd lohele. Kõige mõistlikum alustuseks minna koolitusele, kust saab nii varustuse kui selle käsitlemiseks vajalikud algtõed. Lohekoolitust pakub enamik Eesti lohevarustuse müüjatest.

Kus lohetada saab?

Eesti parimad rannad on Vääna-Jõesuu, Hiiumaa läänetipp ja Pärnu. Tallinna linnapiiride seas on koguni neli surfiranda - Pirita, Stroomi rand, Katariina kai ja Kakumäe. Põhimõtteliselt saab sõita igas rannas, kus väga palju kive ei ole.
Lohetada saab ka talvel, asendades oma tavalise laua lumelauaga. (Äärmiselt soovitatav on vahetada ka shortsid või kalipso paksema riietuse vastu). Näiteks Jüri Kaljundi lemmikviis lohetada ongi ümber Kaberneeme kandi saarte just siis, kui merd katab paks jää- ja lumekord. Kõige paremad on paksu värske lumega kaetud veekogud, aga kui sellist võtta pole, siis kõlbab ka iga muu lumega kaetud plats, mille kohta on teada, et sellel ei ole karjaaedasid või kivihunnikuid.


Euroopa tuulespordipealinn on Tarifa, kus iga endast lugupidav lohetaja korra on käinud. Allakirjutanule meeldivad väga Lääne-Inglismaa rannad, kus leiab nii mõnusat surfilainet kui mõõna korral korralikku flat'i, vahel koguni mõlemat ühe ranna erinevates otstes. Sõita saab samas pea igas Euroopa riigis, ehk ainult Luxembourgi elanikel läheb oma riigi piires lohetamispaiga otsimine raskeks.


Lohetamine pakub ideaalse võimaluse ühendada oma hobi reisimisega. Mind on lohetamine viinud Kuubale, Vietnami, Brasiiliasse, Lätti, Hispaaniasse ja Argentiinasse. Ning maailma parima surfiranna otsimine pole kaugeltki läbi.


Vaata ka:


Eesti lohesurfi info

Tuuleinfo

Minu postitus UK-s lohetamise kohta

Loherannad üle maailma