Raha ka nagu ei tahaks anda - õieti põlegi teist

City24-st jäi silma ühe toreda väikese Kadrioru korteri kuulutus, mille peale tekkis mõte oma kodupanga käest uurida, mis tingimustel selle ostmiseks laenu saab. Ettevaatlikult lisasin juurde, et olen valmis omafinantseerima 20-25%, panganduses ikkagi keerulised ajad. Laenupakkumise asemel sain ühelauselise vastuse, ilma vähimagi sisse- või väljajuhatuseta:

SEB panga poolt laenu väljastamise üks tingimusi on maksustatud töötasu Eestis.

Ei sõnagi rohkem. Igaks juhuks pärisin edasi, kas aitab suurem omafinantseering, käendus, mitte-regulaarne sissetulek Eestis või kasvõi seegi, et minu töökohal on Eestis sõsarettevõte. Uus vastus oli natuke pikem, aga jälle ühelauseline:

SEB pank arvestab siiski Eestis maksustatavat regulaarset töötasu ja suurem omafinantseering ei kompenseeri paraku sissetuleku vastuolu.

Sel moel sain teada, et minu sissetulekus on vastuolu. Tahtsin avada akna ja Eesti poole hüüda, et mu sissetulekutes pole minu teada mingit vastuolu, kui minu rahaasjades mingisuguseid vastuolusid esinebki, siis vahest harva sissetulekute ja väljaminekute vahel, aga ei tahtnud teemast liiga kõrvale kalduda. Jooseptootsiliku jonniga pärisin veelkord, et kas seda laenu ikka kuidagi ei saa (ja natuke irooniliselt küsisin juurde, kas ohus on minu olemasolev kodulaen). Vastus oli nagu otse raamatust Catch 22:

kindlasti ei ohusta see, et kolisite välismaale, Teie olemasolevat kodulaenu SEB-s. /.../ Teil on võimalus taotleda laenu koos kaastaotlejaga, kelle töötasu on piisav laenu teenidamiseks. Eeldusel, et kaastaotleja on sama leibkond.

Ma ei ole küll suurem asi leibkonnaspetsialist, aga niipalju ma tean, et see peab olema üks päris vägev leibkond, mis suudab koos minuga välismaale kolinud olla ja samal ajal ka Eestis palka saada ja laenu teenindada. Olin saanud eitava vastuse.

Tegelikult ei ole muidugi aus ega ilus, et inimene oma kirjavahetust pangaga internetti üles riputab. Kui vastused oleksid olnud vähegi mõistusepärasemad, oleksin suutnud kiusatusele vastu panna. Ja kompensatsiooniks luban pangal minu kirjad SEB blogisse ka panna. Siis oleme tasa.

The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estonian

I like to write, honest, though I haven't written much here. As proof of that here's my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago despite the fact it will not be published any time soon. (It's in Estonian and I'll gladly share it for feedback if you want to have a quick read). I've just struggled to find motivation to make time for keeping this blog going. Until that happens there will just be the odd travel musing or a creative flesh every now and then.

Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis

Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.

Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega 'Drive around - England & Wales' ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.

Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.

Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis.

Liikusime edasi lääne poole, vihje peale, et Herefordist põhja poole peaks jääma vaatamisväärseid mustvalgeid külasid, seejuures päris täpselt aru saamata, kas mustvalge küla on hea või halb asi. Et kas seal on nagu omal ajal Ida-Virumaal, kus puud olid kaetud kaevandusetolmuga või on see midagi dsms ilusat kui Cotswolds.

Mõistagi osutus õigeks viimane versioon. Mustvalge on viide tudori arhitektuurile; sellisele, kus valgeks lubjatud seina sees on süsimustaks värvitud palgid. Tee peale juhtunud Eardisland või Weobley on just sellised külakesed, kus jõe kaldal asuvas pubis süüa kodust toitu ning siis peale kolme pinti ale-tüüpi õlut võõrestemajja pikali heita. Mida me oleks heameelega ka teinud, aga tänu eelpoolmainitud pangapühale olid võõrastemaja toad juba pikaliolevaid inimesi täis ning pidime leppima lähedalasuva veidi vähem ägeda ning natuke värvilisemate majadega linnakesega.



Edasi ootas meid otse Inglismaa ja Walesi piiri peal olev Hay-on-Wye, mis tänu ühe kohaliku aktiivsusele on miskipärast saanud saareriigi raamatumekaks. Selles Elvast väiksemas linnakeses on üle 30 raamatupoe, milles on kokku üle 32 kilomeetri raamaturiiuleid. Ühesõnaga peaaegu nagu Amazon.com, aga rohkemate kivimajade ja kohvikutega.

Ühes raamatupoes proovisin müüja käest saada vihjeid lähiümbruse vaatamisväärsusete kohta. Vastus Mul ei ole autot ja ma ei käi eriti väljas sobis sinna linnakesse imehästi. Siiski oli tema ainus soovitus tõeliselt hea. Tihedalt lambaid, vaateid ja hekke täispikitud looklev kaheksamiiline tee Hayst Capel-y-Ffini Breaconi rahvuspargis on kindlasti üks mu elu viiest ägedaimast autosõidust. Vürtsi lisasid walesikeelsed teesildid ja see, et autost lahkus üsna mitmeks tunniks täiesti mitte-euroopalikult mobiililevi ning tuli tagasi alles rahvuspargist välja jõudes. Park ise oli aus. Ja vihmane, sest tegemist oli ikkagi Walesiga. Kosehoolikutele nagu allakirjutanu meeldiks kindlasti Ystradfellte küla läheduses asuvad joad ja kosed, mille nägemiseks pidi ligi tund mööda väga vaheldusrikast ja vihmast üsna mudaseks muutunud metsarada turnima. Leidsin kinnitust vanale tõele, et tõeliselt ägedate kohtade juurde ei vii kunagi kiirteed.

Enne, kui see reisikirjake lõpeb, tuleb kindlasti mainida selle kandi inimesi ja voodeid. Inimesed on vanaemalikult või siis peaaegu et agressiivselt sõbralikud. Kuidas teisiti kirjeldada meie esimese öö B&B koha perenaist, kes tuli meile hommikusöögi lauda kaks korda ütlema, et kui midagi üle jääb, siis selle võib salvräti sisse pakkida ja kaasa võtta. Ning voodite kohta olgu öeldud, et need on selles Suurbritannia osas küll pehmed, aga fenomenaalselt ebamugavad. Ma arvan, et maailmas on hulgaliselt toole, järisid või isegi vihmavarjuhoidjaid, kus oleks mugavam magada kui kogetud voodites. Mäletan, et kui keset ööd meie viimases peatuspaigas üles ärkasin, oli mu ainuke mõte oli: ma ilmselt ei kõnni enam kunagi; nii kangeks olid jäänud kael ja selg.

Nii Cotswoldsi kui Walesi jäi meile avastamiseks veel kõvasti. Kui sinna tagasi peaksin sattuma, planeerin reisi täpselt samapalju kui sel korral ehk mitte eriti. Kui tuleb nälg, siis peatun tee kõrval pubis (neid on iga kümne miili tagant mõni) ja söön. Kui tuleb uni, siis leian võõrastemaja ja puhkan (see on võimalik isegi panagapühanädalavahetusel, kuigi paremad kohad on siis kindlasti juba hõivatud). Ning kui tahad midagi ägedat näha, siis küsin kõrtsmiku või võõrastemajapidaja käest, ning edasi pärin juba vastava ägeda koha juurest.

Pildid tegi Taavet, nagu ikka. Ja avaldas Ekspressi reisilisa.