Andrus Purde on travelling, kiteboarding, internet and other wonders of modern lifetag:tuhat.pravda.ee,2010://12010-03-10T21:43:37ZMovable Type 3.33Uninteresting blog post about a web analytics conferencetag:tuhat.pravda.ee,2010://1.2912010-03-09T20:30:56Z2010-03-10T21:43:37ZI went to Omniture Summit in Salt Lake City, UT last week. If you're not into marketing and analytics you wouldn't have had a very good time there (unless you're a fan of The Killers which was the main act...
Omniture Summit in Salt Lake City, UT last week. If you're not into marketing and analytics you wouldn't have had a very good time there (unless you're a fan of The Killers which was the main act at the conference party) and you'll definitely find this blog post very boring.
The main keynote speaker was a star only outshined by The Killers: Seth Godin presented nuggets of wisdom from his latest book called Linchpin. Citing Mr Godin: How can you market water better? By saying it's wetter? He encouraged everyone to think of themselves as creative geniuses; but geniuses in a very pragmatic rather than the nutty professor kind of way (citing him again: Einstein gave this genius thing a bad name). His quest for innovating and making a difference is not novel but I must say he's an excellent story teller and he does a good job of invigorating one. He did in my case, anyway. I'm half-way through Linchpin in audiobook which is the second best thing if you don't have a chance to see him live.
Next up Wired founder John Battelle made an interesting point that e-commerce and online marketing wise we're at "fish with feet" stage in evolution. The days of socially isolated purchases that are tied to desktop or good old shoppe on the corner are over (ie. we're not relying on swimming only anymore) but we haven't quite figured out what to do with mobile web, location data and people expressing their intentions in a social fashion. In 5-10 years we'll do things differently, just that no-one knows how exactly.
Rest of the summit was much more practical and took place in specialized tracks (and this is where it gets really boring if you're not in online marketing, and really interesting, if you do). So if you haven't yet then stop reading now, what follows are mostly notes to self.]]>
Getting started
Views were bipolar on whether to start optimizing near the top or bottom of the funnel. All in all it's a simple mathematical equation so it shouldn't matter where you do it, if you improve conversion by 10% somewhere this will increase sales (or some other measure) by 10%. However, the closer you are to completing the purchase the clearer the intent in and thus more valuable any increase is. This presents the case for starting at the bottom of the funnel, a view supported by Robin who responded to my related tweet.
Process wise consensus was that there shouldn't be a separate process for setting up web testing and related analytics. Rather such optimizing should be build into existing processes for creating and updating web content.
Then it's good to keep in mind that testing web content doesn't always increase revenue. Sometimes you want to evolve your design or make the user experience cleaner, without necessarily increasing sales. AB test acts as a hedge that you haven't lost revenue.
It's old adage that testing and analytics get you the WHAT, user tests and focus groups get you the WHY and that for best results you should use both.
What I hadn't thought about before is that there is a ton of data available that greatly helps to come up with hypotheses on which bits of your particular landing page are important and thus should be tested. This can be summarized by sort of "existential questions": Where did I come from?
Top external search terms, Top banner ads, Email campaigns pointing to it, Referrers, Geo-segmentation if applicable, Technology of visitors, etc.
Why am I here?
Top entry pages, Bounce rate of top entry pages, ClickMap, Top internal search terms, Onsite promotions on landing pages, Page layout, Navigation, Usability, Above-the-Fold Analysis, etc.
Where am I going?
Next page flow from entry pages, Conversion rate of entry pages, Campaign stacking, Internal Keyword Stacking, Top exit pages, Previous page flow of top exit pages, etc.
(The above was almost word-for-word from a presentation by Brig Graff of Omniture)
Recommendations on site
Recommedations can be quite wide if not random for the users in the exploring more, such as visitors on your front page. If you get closer to the end of the purchase funnel either make recommendations super relevant or lose them completely. Example from Argos: if users come in and search for a specific product based on catalogue ID then recommendations actually decrease conversion.
When you're creating personalized recommendations to customers, why not tell customers that they're personalized recommendations, and perhaps even add why. Think Amazon.
For content recommendations timeless entertaining recommendations perform better than breaking-news style news that get updated often.
In summary a good theme to keep in mind is Make it work. Then, make it better. (and hey, this perhaps applies in other parts of life, too, not just online marketing.)
Reading this back this definitely is the most professional and boring blog post ever. I guess I should write the next post about sexual escapades to maintain some level of balance?]]>
Belize'i reisikiri: rannad nagu naeratusedtag:tuhat.pravda.ee,2010://1.2902010-02-12T07:04:43Z2010-02-12T08:06:37ZBelize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize'i...
Üks tuttav iseloomustas Belize'i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et 'hipilikkus' tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele "nii on alati tehtud". Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul - kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.
Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.
Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.
Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.
Tobacco Caye'lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat 'straight off a boat from Jamaica'. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize'i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.
Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. 'Koopa-tuubimine' on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.
Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja ... varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.
Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.
Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.
Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui "linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana". Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest "spartalik" oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize'iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.
Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley'ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.
Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.
Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet
Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus
]]>
Does it make the boat go faster?tag:tuhat.pravda.ee,2010://1.2892010-01-28T22:46:48Z2010-01-28T22:58:39Z I spent the last two days in Prague at our annual company meeting - slides, beer, little sleep and many conversations. A presentation session I very much enjoyed was a talk by Ben Hunt-Davis, 2000 gold medalist from the...
I spent the last two days in Prague at our annual company meeting - slides, beer, little sleep and many conversations. A presentation session I very much enjoyed was a talk by Ben Hunt-Davis, 2000 gold medalist from the Sydney Olympic games. Ben shared his story of winning the ultimate sports trophy in Men's Eight race, starting out as little more than an above average rower. The man certainly knows a thing or two about winning.
A couple of his ideas stuck with me. One was the team's principle to look absolutely everything through the lens of 'does it make the boat go faster?'. Taking the boat for a check at wind tunnel did, having a pint at the pub or participating in the opening ceremony didn't. So none of the team members went to the ceremony, for instance, though I'm sure they would have loved to.
Another thing that resonated particularly well with me was the story about men's four finals where one team was jumping up and down to celebrate coming third but three of the German rowers did not have the power to stand up to accept their medals. Golden medals. So the eight team made an agreement before the race never to talk to each other if they lose gold and have the energy to stand up on the pedestal. How's that for commitment?
These ideas work well even if your aim is something other than rowing a bit faster than men in the other five boats. The concept of Does it make the boat go faster? - reminds me of somebody I knew years back who only did two kinds of things - those that made him money and those that got him laid. Perhaps this was a bit too monotonous (or rather bitonous) but hey, he was focused and it worked. All in all nice to have food for thought delivered like this.]]>
Turismisihtkoht Nigeeria, ja taas kord üks geniaalne äri-ideetag:tuhat.pravda.ee,2010://1.2882010-01-19T23:42:32Z2010-01-20T08:46:48ZTäna hommikul läksid Londonist Nigeeria lennuki peale avantüristid, ees ootamas teadagi mis - avantüürid. Kadestamisväärne on nende võime minna üsna muretult teadaolevalt ohtlikku ja võõrasse kohta, teades ainult seda, et lend jõuab kohale öösel ja et keegi diivanisurfifoorumis leitud öömaja...
avantüristid, ees ootamas teadagi mis - avantüürid. Kadestamisväärne on nende võime minna üsna muretult teadaolevalt ohtlikku ja võõrasse kohta, teades ainult seda, et lend jõuab kohale öösel ja et keegi diivanisurfifoorumis leitud öömaja pakkuja kipub alt ära hüppama. Lennujaamas ööbimine on seejuures välistatud, sest Austraalia riiklik turistiabileht kirjutab: there is a high level of serious crime throughout Nigeria. Violent assault, armed robbery, rape and carjacking across Nigeria are prevalent. There is a higher risk of crime in and around the Lagos international airport /.../
Oh jah. Lugesin neile peale sõnad, et liikugu nad ringi ainult öösiti ja valgustamata tänavatel, sest pimedas on kõik kassid hallid ja siis pole näha, et tegemist on kaitsetute valgete tütarlastega ning näitasin kätte tee lennujaama suunas.
Samas tekkis eile Nigeeriast rääkides uus ja geniaalne turismi-idee. (Trummipõrin). Daamid ja härrad - pantvangiturism. 50 dollari eest tullakse sulle kuskil kõrvalisemal tänaval kallale ja müksitakse natuke, 100 eest pannakse ka laetud relv vastu vabalt valitud kehaosa. Alates 300 dollarist saad teenuse, kus pannakse kott pähe ja viiakse autoga kuskile äärelinna lobudikku mõneks ajaks elu üle järele mõtlema ning võimaldatakse üks kõne omastele. Ja 5000 dollarilise VIP-paketiga tehakse sulle ka korraliku näopeksu mõõtu meik, pannakse laua peale mootorsaag ja akuklemmid ning filmitakse sinu palvet oma tööandjal või sugulastel raha saata. Valmis ning tellija poolt heakskiidetud klipi uudiskanalitesse edastamine ja juutuubi laadimine on hinna see. Pidi ju nii olema, et kataloogireise ei taha keegi, andke inimestele ainult ekstreemsusi ette.]]>
Things I've learned from surfingtag:tuhat.pravda.ee,2010://1.2872010-01-12T22:26:41Z2010-01-12T23:16:26ZLast year I learned to surf. Too early for photo sessions yet but I can catch a wave and ride it all the way to the beach (if I don't get wiped out along the way). Oh what fun, but... Sometimes, the best thing you can do is wait. On a not-so-good day, when conditions are not good you paddle around, make dozens of failed attempts to catch a wave - and nothing for tens of minutes or even hours. Then, out of the blue a beautiful clean wave emerges, and you better be ready for it. It may be the last one that day, week or even that year.
Pick your battles. When you're a beginner the bigger waves will hit you like a steam train. You barely have time to acknowledge how high you suddenly are and how fast you're moving when you're thrown into a white foamy abyss. Some waves are best left for those that actually know what they're doing.
Get wiped out. Picking your battles doesn't mean you only ride the kiddy waves. You're not trying hard enough and you're not learning much if you don't crash. Making mistakes is good for you, even if you learn just a little each time.
Don't panic. It's a horrible feeling getting thrown into a massive whirl of water without any idea which way is up or down and knowing with certainty that there will be no air to breathe for quite some time. If you panic you may use up the little bit of fresh oxygen in your lungs that would safely last until you're on the surface again. As in life, things will usually sort themselves out if you give them some time.
Looking forward to my next sessions. In surf as well as on dry land.
Photo courtesy of Teller who seems to really have learned to surf. If you're comfortably riding a wave like this your wisdom must be infinite.
]]>
The days are long but the years are shorttag:tuhat.pravda.ee,2010://1.2862010-01-05T00:02:54Z2010-01-12T22:47:36ZA little more than three years ago, on the last day of 2006 I sat down for twenty minutes and wrote down what I liked about the year, what I thought could have been better and what were my goals...
I've written many of my goals down as public (new year's) resolutions which has become incredibly easy after the launch of Pledgehammer. I'm glad to say many of my 2009 goals were successes. I saw six new countries not one (China, Marocco, Andorra, Mexico, Guatemala, Belize), have a new homey home am happy with my sanjuro progress. Professionally I had a healthy balance of hits and misses. I failed miserably on the new kitesurfing tricks front (but learned to wave surf) and Spanish school front (but started learning the language with Rosetta Stone) but hey, no-one's perfect. Now, you may argue these are not uber-important things but the point is I wanted these things in my life. And there's research out there that suggests merely making a resolution increases the odds of achieving positive outcome 10-fold, so there you go.
I've make pledges on the more important fronts as well, and these I've kept to myself. It's not like making these goals public would increase my motivation to reach them, I want them bad as is. When it comes to progress there definitely was some but not quite the way I had imagined. Lesson learned, all's well that ends well and many other cliches sum it all up very well. No-one ever said that fulfilling your dreams is easy.
What's perhaps worthy of mentioning is that I've never made financial resolutions. Guess I'm not that hung up on depositing a certain amount of money in my mattress in the same way I'm very particular about seeing new places or practicing the sports I love. I think that's a good thing.
2010 will see me learn more, kitesurf more and do a little more for the society. Again, I've made some of my resolutions (where I might need a little nudge) public and others not.
If there is just one idea you take from this blog this year then be it about the value of 'annual wishlist inventory check' or however you want to call it. Many people do it already, some even publicly, for instance see wolli's here. And I don't mind if you choose to write it in a small black notebook instead of the said website.
I wish you a truly happy new year!
Update a week later. I realized I haven't given myself too much of a kick in the butt now. So in addition to everything said above I pledge to get more shit done and diversify my income streams, this year and by the end of this year respectively. So if you see me just pottering around some time this year, or not doing anything about the number of different income streams, please poke me with a stick.
]]>
Katki, broken, kaputtag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2852009-12-17T12:09:16Z2009-12-17T12:23:36Z Rough translation: 9:11 Pledgehammer is broken 9.12 I made a promise there but it didn't hold On behalf of Pledgehammer I'd like to apologize for this horrific malfunction, this appears to be a software bug. Will try to fix... Rough translation:
9:11 Pledgehammer is broken
9.12 I made a promise there but it didn't hold
On behalf of Pledgehammer I'd like to apologize for this horrific malfunction, this appears to be a software bug. Will try to fix it for next year.
]]>
Punktist A punkti Btag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2842009-11-14T21:00:48Z2009-11-14T21:05:15ZKasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin...
Kasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin ei ole kindlasti kõige sohvrivaenulikum linn, aga kesklinnas autoga liiklemisele kuluks tarbetult palju aega ja raha. Niisiis lugesin taas oma ellu teretulnuks ühistranspordi. Oi kui roheline ma nüüd olen, mõtlesin lohutuseks juurde, ja proovisin rõõmu tunda vaadetest, mis avanesid kahekordse bussi ülakorruselt.
Miskipärast ei tulnud esimestel Londonis veedetud aastatel pähe rattaga liikumine. Milleks, kui bussid ja metroo on enam-vähem puhtad ja töökindlad, pärastlõunati võib vihma sadada ja rattateedega on olukord ainult natuke parem kui Tallinnas? Aga sel kevadel laenasin sõbralt miskipärast linna teise serva jõudmiseks ratast, ning silmapilkselt sai minust linnarattur.
Jah, bussid ja rongid võivad küll käia, aga nendes leiduvad inimesed on väga harva sellised, keda tahaks tunda oma ihu vastu pressituna. Ja rattasõit ei ole jalgrattateede puudumisel mitte ohtlik, vaid adrenaliinihõnguline, avastasin. Kas ma jõuan selle bussi kõrvalt enne mööda lipsata, kui see peatusest välja keerab? Kes esimesena foori tagant startida suudab? Vähetähtis ei ole ka see, et rattaga igale poole kiiremini kui bussi, metroo või isegi taksoga.
Ja aina paremaks läheb. Järgmisel suvel läheb käiku moodne rattalaenutussüsteem nagu see töötab Pariisis või Barcelonas. Plaanide järgi ei ole lähima rattalaenutuspunktini siis kunagi pikem maa kui 300 meetrit. Samuti on algust tehtud 12 rattakiirtee märgistamisega, et rattaga linnas ka pikemaid otsi sõita saaks.
Ainuke asi, millega minusugusele rattavõhik, kelle Turist varastati keldrist juba umbes viisteist aastat tagasi, veel harjuma peab, on uue aja rattamood. Tuleb välja, et kui ratas on mugav ja paljude käikudega, on see umbes sama cool nagu püksirihm mobiiltelefoni, zippo ja taskunoa hoidjaga. Sest mingil hetkel olid New Yorki rattakullerid ilmselt liiga palju Erika Salumäe võiduvideoklippi vaadanud ja otsustanud, et on väga äge, kui pedaalid on otseühenduses tagarattaga ning ratas on ilma vabajooksuta, käikudest, porilaudadest ja piduritest rääkimata. Mis sest, et nii on nii tõusud kui laskumised tülikamad ning pidamasaamine raskem, kui sa pole just otse sadulasse sündinud. New York ees, muu maailm järel, on ebapraktilised, aga maitsekalt värvitud rattad nüüd normiks saanud. Olin isegi peaaegu moega kaasa minemas, aga siis hakkas rattafirma tarneajaga venitama, ning ostsin turult ühe paduinglasliku 80. aastate alguse Raleigh mudeli. Moepunkte selle eest ei saa, mõned väikesed stiilipunktid ehk küll. Ja punkti B jõuab sama hästi kohale.
Kirjutatud Ekspressi reisilisasse Kohver]]>
Intervjuu EBS-i Tudengileheletag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2832009-11-11T01:34:54Z2009-11-11T02:03:41ZMinu alma materi ajaleht küsis minu käest küsimusi nii Skype'i, EBS-i, hariduse kui minu enda kohta. Kuna Tudengilehe veebiväljaanne on eesrindlikule ülikoolile täiesti mitteomaselt koomaseisundis, olgu see mõttevahetus ka siit loetav. Nagu näha, on pool teie karjäärireddelist seotud Skypega- kuidas... Nagu näha, on pool teie karjäärireddelist seotud Skypega- kuidas te sinna üldse sattusite?
Skype'is olen küll töötanud üsna pikalt - kohe saab täis neli aastat, aga ma ei ütleks, et sellega on seotud pool minu karjääriredelist. (Pealegi kui redelist ainult pool oleks, siis ta ju kukuks ümber.) Minu pikaajalisim töökoht seni - seda küll. Asi sai alguse 2005. aasta suvel, kui olin tuleviku peale mõeldes veidi rahulolematu sellega, et valdkonnas, kus töötasin (kiire käibega tarbijakaubad ehk FMCG), oli turunduses kõik justkui juba tehtud ning teisalt hakkas Baltikumi turg väikseks jääma. Tundus, et internetialal on hoopis rohkem teha. Samal ajal sai aina selgemaks, et Skype on maailma ägedamaid ettevõtmisi, eriti nende firmade hulgas, kellel on kontor Mustamäel. Peale tujuküllast vestlust Skype'is töötava sõbraga ühe Pärnu ööklubi leti taga viis ta mind kokku turunduse ja värbamisega tegelevate inimestega, ning siin ma nüüd olen.
]]>
Millised on Teie tööülesanded?
Minu ametinimi on conversion marketing manager. Sõnastiku järgi siis "pööramise, muutmise, vahetuse, otsetuletuse turundusjuht". Minu tööks on võimalikult paljude mittemaksvate kasutajate veenmine selles, et neil on kasulik meilt mõni tasuline toode osta. Uurin koos meie uuringuosakonnaga, mida kasutajad tahavad, aitan neile luua võimalikult arusaadavad sõnumid ning juhin erinevate kampaaniamehhaanikate kasutamist, et inimesed julgeksid meie tasulisi tooteid vähemasti proovida. Ühesõnaga tööülesandeks on turundamine.
Miks eelistavad inimesed kasutada videokõnedeks Skype, mitte MSNi?
Suur roll on suhtlusprogrammide puhul sellel, mida sinu sõbrad, tuttavad ja kooli-või töökaaslased juhtuvad kasutama. Kui kõik ümberringi kasutavad Skype'i, siis ei ole sul üksi mõne muu programmiga midagi peale hakata, ja vastupidi. Samas ilmselt on oma roll ka sellel, et meie arendustöö videokõnede kvaliteedi osas on aina rohkem vilja kandma hakanud.
Ma ei ole näinud veel ühtegi Skype reklaami näiteks tänaval. Millega siis Skype ennast turundab?
Turundusinimesena ütlen seda hästi vaikse häälega, aga Skype'i edu taga on toode ise, mitte see, kuidas seda müüakse. Meil on palju mõistlikum investeerida veel paremasse tootesse, mis siis "ise" ennast turundab, kui reklaampindadesse. See ei tähenda, et me turundusega ei tegele. Segmenteerime, teeme tooterurundust, hoiame kasutajad emailide ja Skype'i tarkvara vahendusel uudistega kursis, teeme viral-marketingi, otsimootoriturundust jne. Oleme katsetanud ka reklaamiga massimeedias, aga kui toode on tasuta või väga soodne, siis peab väga hoolega vaatama, kuidas iga turunduseuro kõige paremini tagasi teenida.
Millistesse riikidesse plaanib Skype lähiajal veel laieneda/ enda tuntust kõvasti tõsta?
Skype'il on kasutajaid isegi sellistes isevärki kohtades nagu Vatikan või Vaikse ookeani saarel nimega Niue. Tuntust proovime sihipäraselt tõsta nendes kohtades, kus on palju internetikasutajaid või kus neid varsti massiliselt juurde tekib.
Paljud nimetavad Skype Eesti Nokiaks. Mida teie sellest arvate?
Öeldakse ka, et iPhone on palju ägedam kui Nokia... Mulle omal ajal see Lennart Meri metafoor väga meeldis, aga mõnes mõttes on see oma aja ära elanud. Eesti edu ei eelda, et meil peab ette näidata olema üks ja üle maailma tuntud kaubamärk. Sellel, kui näitame end innovaatilisena eri elualadel, on võibolla hoopis suurem kaal, ja samas väiksemad riskid.
Millised on Skype arengusuunad järgnevaks viieks aastaks?
Viis aastat on internetis väga pikk aeg. Kindlasti plaanime arendada oma põhitoodet ning leida juurde viise, kuidas kasutajad saaksid Skype'i rohkematel viisidel ning sagedamini kasutada. Äriliselt on tähtis ka uute tuluallikate loomine.
Mis on see, mis paneb teise kursuse tudengi loengus ütlema, et üks firma, mille heaks ta kohe kindlasti töötada tahaks, on Skype? On see tööõhkkond, innovaatilisus, arenemisvõimalus või miski muu?
Asi, mille pärast Skype'i sageli tööle tullakse, on võimalus maailma muuta, tegeleda millegagi, mis aitab sadadel miljonitel inimestel omavahel paremini suhelda. Teiseks meeskond, kellelt on võimalik õppida kiiresti ja palju. Ja sellega käib endastmõistetavalt kaasas mõnus tööõhkkond ja palju võimalusi areneda.
Kas Skype turundusjuhina peavad teil olema ka IT alased teadmised? Kui jah, siis kust te need saite? Kui ei, siis kas kogu selle IT keskkonna juures pole huvi tekkinud?
Tehnoloogiafirmas töötades teeb elu lihtsamaks küll, kui omad IT-st ja eriti veebitehnoloogiatest vähemasti algteadmisi - mida mul kahjuks Skype'i tööle tulles eriti ei olnud. Aitas vana hea uju või upu nipp - küsimine kolleegidelt, targa nõu otsimine veebist, tehnoloogia podcastide kuulamine. Nüüd tunnen, et minu IT-teadmiste tase on turundustööks rahuldav, aeg-ajalt tuleb ennast lihtsalt mõne uue asjaga kurssi viia.
Hiljuti lisandus Skypele ekraanijagamine, mis on geniaalne omadus, kas midagi muud seesugust originaalset on veel tulemas?
Ikka. Konkreetsetest tulevikuplaanidest rääkida pole Skype'il aga kombeks. Kaagutame siis, kui muna munetud.
Skype saab juba osta ka telefonikrediiti, mis on päris lähedane telefonioperaatorile...kas astute ka viimase sammu ja saate kunagi ka operaatoriks?
Ilmselt mitte. Skype on tarkvarafirma, ja me tahame aidata inimestel suhelda kõikvõimalikel eri viisidel. Skype'i kaudu telefonidele helistamine on ainult üks paljudest suhtlusviisidest.
Kas Skype pakub tudengitele ka praktikakohti (nii Eestis kui välismaal)?
Jah, aeg-ajalt Londoni või Tallinna kontoris . Kui see pakub huvi, tasub hoida silm peal veebilehel jobs.skype.ee
Olete ka sellise firma nagu Pledgehammeri üks asutajatest. Millega tegu on?
Pledgehammer on veebileht, mis aitab inimestel oma lubadusi pidada. Avalikust lubadusest on hoopis raskem taganeda ning täiendavaks motivaatoriks valib inimene endale rahasumma. Kui lubadust ei pea, maksa! Aga mitte meile, vaid anneta mõnele heategevusele omal valikul.
Kust tuli niivõrd originaalne mõte?
Kust need ideed ikka mujalt tulevad kui peast. Samas minu meelest on ideed väärtusetud, neid võib iga päev kümnete kaupa üles kirjutada. Nõks on selles, kuidas ideed teoks teha. Ehk siis küsimusest "kust tuli mõte" on palju olulisem "kuidas mõte teoks teha".
Kuidas te siis Pledgehammeri mõtte teoks tegite?
Kõigepealt inimeste leidmine, kes oskavad ja tahavad sama asja teoks teha. Üksi ju kõike teha ei oska, pealegi on mitmekesi lõbusam ja tulemus parem. Suureks plussiks oli töötamine niimoodi, et kohe esimestest visanditest alates oli disain, arendus ja sisuline/äriline pool nö. ühe laua taga. Ja üks väga oluline nõks on mitte enne tööd lõpetada, kui asi valmis on.
Millega Pledgehammer leht teenib ja kui palju seda kasutatakse?
Teenime sellega, et mõned heategevused, kellele inimesi annetama suuname, maksavad meile oma affiliate programmide kaudu osakese tagasi. Samas kasutajaid on veel vähe ehk siis praegu on Pledgehammer minu CV-s pigem lahtris "Õppetunnid" mitte sildi all "Ametikäik". Siiski on meil mõned mõtted, millises suunas Pledgehammeriga edasi töötada.
Kuidas on tegeleda kahe eri ettevõttega- raskeks/kiireks ei lähe? Kuivõrd hakkab üks teist mõjutama?
Peamiselt tegelen siiski ühe ettevõttega, Skype'iga. Muud ettevõtmised võtavad vahel õhtust või nädalavahetusest tükikese ning on kaugel täis- või isegi veerand koormusega tööst.
Te tegelete ka kiteboardinguga. Kuna ma ise tegelen surfamisega, siis tean, et tuul on märksõnaks tööpäeva lõpule: olgu see või kell 13 päeval. Teatavasti on Londonist võimatu surfikohta leida...kuidas te asja lahendanud olete?
Leppimisega, et võibolla see maine elu ei olegi täiuslik. London on tore linn, aga tõepoolest merest liiga kaugel, et tööpäeviti surfama jõuda. Pakitsuse leevenduseks olen hakanud rohkem veelauda sõitma ning hoolega nädalavahetusi ja surfireise planeerima.
On Teil veel mõni tore hobi?
Mu kõik hobid on toredad, muidu nad ei oleks ju mu hobid. Aga üks väga tore hobi nende hulgas on võitluskunst nimega sanjuro, mis on segu kickboxingust ja capoeirast. Muuseas, Tallinna sanjuro instruktor Sven on absuluutselt tore inimene. Kui lugeja on mõelnud, et võiks vahelduseks mõnda võitluskunsti proovida, tasub ta kindlasti üles otsida,
Milline oli teie lapsepõlv- kus te selle veetsite, millised olid hobid, õpitulemused jne
Lapsepõlv oli natuke vastuoluline, ühelt poolt olin koolis oivik ja teiselt poolt oli mõned probleemid avaliku korra normidest kinnipidamisega. Ehk sain ühtemoodi hästi hakkama nii bioloogiaolümpiaadil kui emale selgitamisega, miks ta pidi mulle kell kolm öösel korrakaitsepunkti järele tulema. Hiljuti sattusin lugema oma viienda klassi kirjandit, kus ma olin kirjutanud, et minu unistuseks on suurena saada forelliks, kes oskaks lennata. Selle mätta otsast on minu edaspidine elu olnud täielik läbikukkumine.
Miks valik EBSi kasuks langes?
See oli parim kool, mis Tallinna kesklinnast võtta oli.
Kas ülikooliajast on ka postitiivseid/negatiivseid mälestusi? Milliseid?
Ülikooliajast on hulgaliselt positiivseid mälestusi, ühtegi negatiivset ei tule praegu meelde. Kõige eredamalt on meeles vahetusüliõpilase elu Amsterdamis, muhe filosoofiaõppejõud EBS-s, kelle nime ma enam kahjuks ei mäleta, ja mõned teatud naissoost kaasõpilased.
Mida te peate oma suurimaks saavutuseks?
Me saime just Skype'is valmis ühe nutika viguri, millega saame teha kasutajapõhiseid kampaaniaid üle maailma. Kui see nii hästi tööle hakkab nagu testid näitavad, siis see on minu ilmselt seni suurim tööalane saavutus. Loodetavasti aga mitte suurim saavutus väga pikaks ajaks.
Te töötate Inglismaal- kui tihti te Eesti pinnale satute?
Kuna Tallinnas on Skype'i suurim kontor, siis päris tihti: keskmiselt umbes korra kuus.
Kes on see, kellega tahaksite oma elus kindlasti kohtuda/tuttavaks saada ja miks?
Ma ei tunne puudust ühegi konkreetse inimesega tuttavakssaamisest. Küll aga tahaks juurde tekitada olukordi, kus oleks aega suhelda loovate ja ettevõtlike inimestega, nii Eestis kui mujal maailmas.
Tundub, et Teis on juba väikesest peale olnud loomingulisust. Kui tihti praegu kultuuriga jõuate tegeleda- raamatuid lugeda, teatris käia, võibolla isegi luuletusi kirja panna?
Jõuan kultuuriga tegeleda peaaegu piisavalt. Londonil on palju pakkuda kontsertide, teatri ja standup-komöödia sõbrale ja proovin sellest küllusest jõudumööda osa saada. Kuna reisin päris palju, siis lennukites on aega ka kirjutada ja raamatuid lugeda. Raamatuid saab muuseas suurepäraselt ka kuulata, mis muudab rattaga tööle sõidu või mõnes järjekorras seismise palju nauditavamaks. Luuletusi pole viimasel ajal kirjutanud, reisikirju ja muid tekste küll.
Kas Eestis on võimalik saada head IT või turunduse alast haridust?
Jah, ma usun küll. Sõprade, tuttavate ja kolleegide järgi otsustades on täiesti võimalik Eestis heaks turundus- või tehnoloogiainimeseks saada, kui ainult endal soovi ja pealehakkamist on.
]]>
You are what you sharetag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2822009-11-01T18:36:34Z2009-11-01T19:56:33ZOr so the wise saying goes. This means that today I am reading tips because reading tips is something I'm about to share (and ask). I quite enjoyed reading Anthony Giddens' The Politics of Climate Change if 'enjoyed' is the...
am reading tips because reading tips is something I'm about to share (and ask).
I quite enjoyed reading Anthony Giddens' The Politics of Climate Change if 'enjoyed' is the right word. It's not easy reading but if you're confused with the range of conflicting points of views on climate change in articles here and there it's an easy way to get a basic understanding of energy security, global warming and related politics. Bits of information about gas pipes or energy stations in space make much more sense after reading this book.
A few nuggets to give you a flavor. I hadn't heard about using GPI (Genuine Progress Indicator) instead of GDP as a measure of how well a country is doing. In addition to economics it looks at health care, crime rates, life expectancy and how clean the environment is to determine how well a country is going. In GDP terms the US is twice bigger than in 1970's, in GPI terms it has stood still for 30 years.
The concept of backcasting was also interesting. Instead of projecting today onto the future it asks what changes have to be made in the present in order to arrive at alternative future state. Or the blindingly obvious fact that developed countries may frown upon pollution growth in China or Brazil but actually this is pollution that has been sort of exported. If you account the pollution to countries where goods are consumed rather than produced it's evident it's a global issue to tackle, not something that Chinas and Brazils of this world have to sort out locally.
Random Walk Down Wall Street by Burton G. Malkiel was a similarly good overview of how equities markets work and how your average small investor should go about investing, or not investing. For some reason I had brought it along to my summer holiday in Ibiza and for some reason it fit into the very hedonistic reading setting very well.
On a lighter note Matthew Polly's American Shaolin is a well written story about an American bloke who goes to Shaolin for a year to learn kung fu. There's a guy with a good sense of humour, and a good story. If you've been away from home for a long time or done any martial arts training yourself you'll enjoy it double.
And thanks to my father's influence I've enjoyed a few good sci-fi classics as audiobooks lately. The Moon is a Harsh Mistress is a story about a super powerful computer that has developed consciousness and helps to plan a revolution on Luna (Moon, that is) out of boredom. And Dark Universe takes you underground on our planet Earth where a group of people have stayed so long they've forgotten the sense of seeing. All available in Audible.
And then of course Naine by Olavi Ruitlane, a book that has been praised enough times. All I can say is echo everyone that has recommended it.
PS. Pardon the very serious, almost morbid tone. These fine pieces of reading deserve better but last night's halloween festivities have taken their toll.
PS2. All links here were affiliate links, so in case you clicked any of them you've in effect made me obscenely rich. Photo borrowed from internet from someone called weeping-willow.
PS3. Have holidays coming up in a few weeks and need to stock up before I set off. Any reading tips?]]>
Raha ka nagu ei tahaks anda - õieti põlegi teisttag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2812009-10-25T21:20:16Z2009-10-25T22:00:56Z City24-st jäi silma ühe toreda väikese Kadrioru korteri kuulutus, mille peale tekkis mõte oma kodupanga käest uurida, mis tingimustel selle ostmiseks laenu saab. Ettevaatlikult lisasin juurde, et olen valmis omafinantseerima 20-25%, panganduses ikkagi keerulised ajad. Laenupakkumise asemel sain ühelauselise...
City24-st jäi silma ühe toreda väikese Kadrioru korteri kuulutus, mille peale tekkis mõte oma kodupanga käest uurida, mis tingimustel selle ostmiseks laenu saab. Ettevaatlikult lisasin juurde, et olen valmis omafinantseerima 20-25%, panganduses ikkagi keerulised ajad. Laenupakkumise asemel sain ühelauselise vastuse, ilma vähimagi sisse- või väljajuhatuseta:
SEB panga poolt laenu väljastamise üks tingimusi on maksustatud töötasu Eestis.
Ei sõnagi rohkem. Igaks juhuks pärisin edasi, kas aitab suurem omafinantseering, käendus, mitte-regulaarne sissetulek Eestis või kasvõi seegi, et minu töökohal on Eestis sõsarettevõte. Uus vastus oli natuke pikem, aga jälle ühelauseline:
SEB pank arvestab siiski Eestis maksustatavat regulaarset töötasu ja suurem omafinantseering ei kompenseeri paraku sissetuleku vastuolu.
Sel moel sain teada, et minu sissetulekus on vastuolu. Tahtsin avada akna ja Eesti poole hüüda, et mu sissetulekutes pole minu teada mingit vastuolu, kui minu rahaasjades mingisuguseid vastuolusid esinebki, siis vahest harva sissetulekute ja väljaminekute vahel, aga ei tahtnud teemast liiga kõrvale kalduda. Jooseptootsiliku jonniga pärisin veelkord, et kas seda laenu ikka kuidagi ei saa (ja natuke irooniliselt küsisin juurde, kas ohus on minu olemasolev kodulaen). Vastus oli nagu otse raamatust Catch 22:
kindlasti ei ohusta see, et kolisite välismaale, Teie olemasolevat kodulaenu SEB-s. /.../ Teil on võimalus taotleda laenu koos kaastaotlejaga, kelle töötasu on piisav laenu teenidamiseks. Eeldusel, et kaastaotleja on sama leibkond.
Ma ei ole küll suurem asi leibkonnaspetsialist, aga niipalju ma tean, et see peab olema üks päris vägev leibkond, mis suudab koos minuga välismaale kolinud olla ja samal ajal ka Eestis palka saada ja laenu teenindada. Olin saanud eitava vastuse.
Tegelikult ei ole muidugi aus ega ilus, et inimene oma kirjavahetust pangaga internetti üles riputab. Kui vastused oleksid olnud vähegi mõistusepärasemad, oleksin suutnud kiusatusele vastu panna. Ja kompensatsiooniks luban pangal minu kirjad SEB blogisse ka panna. Siis oleme tasa.]]>
The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estoniantag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2802009-10-08T19:05:27Z2009-10-08T19:25:59ZI like to write, honest, though I haven't written much here. As proof of that here's my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago... Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis
Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.
Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega 'Drive around - England & Wales' ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.
Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.
Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis. ]]>
Mõistagi osutus õigeks viimane versioon. Mustvalge on viide tudori arhitektuurile; sellisele, kus valgeks lubjatud seina sees on süsimustaks värvitud palgid. Tee peale juhtunud Eardisland või Weobley on just sellised külakesed, kus jõe kaldal asuvas pubis süüa kodust toitu ning siis peale kolme pinti ale-tüüpi õlut võõrestemajja pikali heita. Mida me oleks heameelega ka teinud, aga tänu eelpoolmainitud pangapühale olid võõrastemaja toad juba pikaliolevaid inimesi täis ning pidime leppima lähedalasuva veidi vähem ägeda ning natuke värvilisemate majadega linnakesega.
Edasi ootas meid otse Inglismaa ja Walesi piiri peal olev Hay-on-Wye, mis tänu ühe kohaliku aktiivsusele on miskipärast saanud saareriigi raamatumekaks. Selles Elvast väiksemas linnakeses on üle 30 raamatupoe, milles on kokku üle 32 kilomeetri raamaturiiuleid. Ühesõnaga peaaegu nagu Amazon.com, aga rohkemate kivimajade ja kohvikutega.
Ühes raamatupoes proovisin müüja käest saada vihjeid lähiümbruse vaatamisväärsusete kohta. Vastus Mul ei ole autot ja ma ei käi eriti väljas sobis sinna linnakesse imehästi. Siiski oli tema ainus soovitus tõeliselt hea. Tihedalt lambaid, vaateid ja hekke täispikitud looklev kaheksamiiline tee Hayst Capel-y-Ffini Breaconi rahvuspargis on kindlasti üks mu elu viiest ägedaimast autosõidust. Vürtsi lisasid walesikeelsed teesildid ja see, et autost lahkus üsna mitmeks tunniks täiesti mitte-euroopalikult mobiililevi ning tuli tagasi alles rahvuspargist välja jõudes. Park ise oli aus. Ja vihmane, sest tegemist oli ikkagi Walesiga. Kosehoolikutele nagu allakirjutanu meeldiks kindlasti Ystradfellte küla läheduses asuvad joad ja kosed, mille nägemiseks pidi ligi tund mööda väga vaheldusrikast ja vihmast üsna mudaseks muutunud metsarada turnima. Leidsin kinnitust vanale tõele, et tõeliselt ägedate kohtade juurde ei vii kunagi kiirteed.
Enne, kui see reisikirjake lõpeb, tuleb kindlasti mainida selle kandi inimesi ja voodeid. Inimesed on vanaemalikult või siis peaaegu et agressiivselt sõbralikud. Kuidas teisiti kirjeldada meie esimese öö B&B koha perenaist, kes tuli meile hommikusöögi lauda kaks korda ütlema, et kui midagi üle jääb, siis selle võib salvräti sisse pakkida ja kaasa võtta. Ning voodite kohta olgu öeldud, et need on selles Suurbritannia osas küll pehmed, aga fenomenaalselt ebamugavad. Ma arvan, et maailmas on hulgaliselt toole, järisid või isegi vihmavarjuhoidjaid, kus oleks mugavam magada kui kogetud voodites. Mäletan, et kui keset ööd meie viimases peatuspaigas üles ärkasin, oli mu ainuke mõte oli: ma ilmselt ei kõnni enam kunagi; nii kangeks olid jäänud kael ja selg.
Nii Cotswoldsi kui Walesi jäi meile avastamiseks veel kõvasti. Kui sinna tagasi peaksin sattuma, planeerin reisi täpselt samapalju kui sel korral ehk mitte eriti. Kui tuleb nälg, siis peatun tee kõrval pubis (neid on iga kümne miili tagant mõni) ja söön. Kui tuleb uni, siis leian võõrastemaja ja puhkan (see on võimalik isegi panagapühanädalavahetusel, kuigi paremad kohad on siis kindlasti juba hõivatud). Ning kui tahad midagi ägedat näha, siis küsin kõrtsmiku või võõrastemajapidaja käest, ning edasi pärin juba vastava ägeda koha juurest.
Pildid tegi Taavet, nagu ikka. Ja avaldas Ekspressi reisilisa.]]>
Spammers gone crazytag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2792009-09-14T21:43:16Z2009-09-14T21:54:11ZThe amount of blog comment spam has increased lately. Which is no big news but spammers seem to have gone bonkers. In the good old days they just wanted you to buy Viagra, Cialis and such. Now they want to... Hi guys. Fresh clean sheets are one of life's small joys. Help me! Please help find sites for: Magazine there is attempt on yet how generous variety is taken through earth.. I found only this - (link to a site that doesn't exist). Diaper bag accessories, as the credit crushed during the poisonous example, bit built alongside. she could n't grind the team on her cloth, or donate it against a smoke where the example could stay her while she completed businesses or patients. Thanks :o. Tovi from Faso.
Or how about:
Good evening. Things are only impossible until they're not. Help me! Need information about: Of stable, falling conventional samples will ignore network use as instantly.. I found only this - (link to another site that doesn't exist). Rodeo is exposed up to get her submarines with megan. In the urethra collection motility use rags and dumps became transactions were biological. Thanks :rolleyes:. Kane from Bahrain.
Surely they're not making any money out of this if the content is meaningless and links broken. This means they're doing this for fun. Mad, mad world.
]]>
Price perception (or should I say deception)tag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2782009-09-13T14:54:45Z2009-09-14T09:45:06ZOne is bound to spend quite a bit of time pondering over prices (especially if you work in marketing). If you want to know whether Virgin flight to San Francisco on September 19th is cheaper than BA it's easy to...
Found myself hiring an Europcar hire car the other day and reasoning to myself and friends: well, Europcar always have the longest waiting time to get the car and their service is shit, therefore it must be the cheapest.
Btw, went to Cotswolds and Wales, Taavet snapped photos, my notes coming to an Eesti Ekspress near you soon.]]>
My polarizing reading habitstag:tuhat.pravda.ee,2009://1.2772009-08-13T20:37:44Z2009-08-13T20:41:29ZLately I've been spending time on Twitter almost every day and I've been reading and listening many good books. Good old books are still best for getting in-depth knowledge about a topic or letting yourself be carried away by someone's...
Twitter almost every day and I've been reading and listening many good books. Good old books are still best for getting in-depth knowledge about a topic or letting yourself be carried away by someone's raw writing talent. Twitter takes care of news, new ideas, information about anything and everything online, and killing time whenever you have that odd moment.
What I've done a lot less is reading newspapers and magazines. I might still buy National Geographic, The Economist or Eesti Ekspress before boarding a flight, and flick through the free stuff they hand out on planes and tube stations but there is no room for these genres in my everyday routines. And it's not about the paper. I've also cut down on blogs (which explains why I haven't bothered refreshing this remote corner of cyberspace). This middle ground is somehow just not very useful. If something is a flash in the pan it will get its 15 nanosecond of Twitter fame to inform or amuse us and die. If something is important there will be a book.
Of course, most tweets link to blog posts and articles. But it's these individual bits of information I am interested in, not the media company or blogger behind them. So an article has to have a certain amount of Twitter gravity to get read by me and people like me. That's very different from having certain brand attributes or prettiness of layout.
So yes, books and Twitter, Twitter and books. Might share a few book tips in the next post.]]>
The main keynote speaker was a star only outshined by The Killers: Seth Godin presented nuggets of wisdom from his latest book called Linchpin. Citing Mr Godin: How can you market water better? By saying it's wetter? He encouraged everyone to think of themselves as creative geniuses; but geniuses in a very pragmatic rather than the nutty professor kind of way (citing him again: Einstein gave this genius thing a bad name). His quest for innovating and making a difference is not novel but I must say he's an excellent story teller and he does a good job of invigorating one. He did in my case, anyway. I'm half-way through Linchpin in audiobook which is the second best thing if you don't have a chance to see him live. 
Next up Wired founder John Battelle made an interesting point that e-commerce and online marketing wise we're at "fish with feet" stage in evolution. The days of socially isolated purchases that are tied to desktop or good old shoppe on the corner are over (ie. we're not relying on swimming only anymore) but we haven't quite figured out what to do with mobile web, location data and people expressing their intentions in a social fashion. In 5-10 years we'll do things differently, just that no-one knows how exactly.
Tobacco Caye'lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat 'straight off a boat from Jamaica'. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize'i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.
Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus
]]>
I quite enjoyed reading Anthony Giddens' The Politics of Climate Change if 'enjoyed' is the right word. It's not easy reading but if you're confused with the range of conflicting points of views on climate change in articles here and there it's an easy way to get a basic understanding of energy security, global warming and related politics. Bits of information about gas pipes or energy stations in space make much more sense after reading this book. 
Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis. 
Edasi ootas meid otse Inglismaa ja Walesi piiri peal olev Hay-on-Wye, mis tänu ühe kohaliku aktiivsusele on miskipärast saanud saareriigi raamatumekaks. Selles Elvast väiksemas linnakeses on üle 30 raamatupoe, milles on kokku üle 32 kilomeetri raamaturiiuleid. Ühesõnaga peaaegu nagu Amazon.com, aga rohkemate kivimajade ja kohvikutega.
Enne, kui see reisikirjake lõpeb, tuleb kindlasti mainida selle kandi inimesi ja voodeid. Inimesed on vanaemalikult või siis peaaegu et agressiivselt sõbralikud. Kuidas teisiti kirjeldada meie esimese öö B&B koha perenaist, kes tuli meile hommikusöögi lauda kaks korda ütlema, et kui midagi üle jääb, siis selle võib salvräti sisse pakkida ja kaasa võtta. Ning voodite kohta olgu öeldud, et need on selles Suurbritannia osas küll pehmed, aga fenomenaalselt ebamugavad. Ma arvan, et maailmas on hulgaliselt toole, järisid või isegi vihmavarjuhoidjaid, kus oleks mugavam magada kui kogetud voodites. Mäletan, et kui keset ööd meie viimases peatuspaigas üles ärkasin, oli mu ainuke mõte oli: ma ilmselt ei kõnni enam kunagi; nii kangeks olid jäänud kael ja selg.