Belize'i reisikiri: rannad nagu naeratused

Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize'i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.





Üks tuttav iseloomustas Belize'i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et 'hipilikkus' tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele "nii on alati tehtud". Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul - kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.


Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.





Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.


Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.



Tobacco Caye'lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat 'straight off a boat from Jamaica'. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize'i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.


Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. 'Koopa-tuubimine' on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.


Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja ... varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.





Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.


Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.


Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui "linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana". Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest "spartalik" oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize'iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.


Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley'ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.


Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.



Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet



Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus

Turismisihtkoht Nigeeria, ja taas kord üks geniaalne äri-idee

Täna hommikul läksid Londonist Nigeeria lennuki peale avantüristid, ees ootamas teadagi mis - avantüürid. Kadestamisväärne on nende võime minna üsna muretult teadaolevalt ohtlikku ja võõrasse kohta, teades ainult seda, et lend jõuab kohale öösel ja et keegi diivanisurfifoorumis leitud öömaja pakkuja kipub alt ära hüppama. Lennujaamas ööbimine on seejuures välistatud, sest Austraalia riiklik turistiabileht kirjutab: there is a high level of serious crime throughout Nigeria. Violent assault, armed robbery, rape and carjacking across Nigeria are prevalent. There is a higher risk of crime in and around the Lagos international airport /.../


Oh jah. Lugesin neile peale sõnad, et liikugu nad ringi ainult öösiti ja valgustamata tänavatel, sest pimedas on kõik kassid hallid ja siis pole näha, et tegemist on kaitsetute valgete tütarlastega ning näitasin kätte tee lennujaama suunas.


Samas tekkis eile Nigeeriast rääkides uus ja geniaalne turismi-idee. (Trummipõrin). Daamid ja härrad - pantvangiturism. 50 dollari eest tullakse sulle kuskil kõrvalisemal tänaval kallale ja müksitakse natuke, 100 eest pannakse ka laetud relv vastu vabalt valitud kehaosa. Alates 300 dollarist saad teenuse, kus pannakse kott pähe ja viiakse autoga kuskile äärelinna lobudikku mõneks ajaks elu üle järele mõtlema ning võimaldatakse üks kõne omastele. Ja 5000 dollarilise VIP-paketiga tehakse sulle ka korraliku näopeksu mõõtu meik, pannakse laua peale mootorsaag ja akuklemmid ning filmitakse sinu palvet oma tööandjal või sugulastel raha saata. Valmis ning tellija poolt heakskiidetud klipi uudiskanalitesse edastamine ja juutuubi laadimine on hinna see. Pidi ju nii olema, et kataloogireise ei taha keegi, andke inimestele ainult ekstreemsusi ette.

Punktist A punkti B

Kasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin ei ole kindlasti kõige sohvrivaenulikum linn, aga kesklinnas autoga liiklemisele kuluks tarbetult palju aega ja raha. Niisiis lugesin taas oma ellu teretulnuks ühistranspordi. Oi kui roheline ma nüüd olen, mõtlesin lohutuseks juurde, ja proovisin rõõmu tunda vaadetest, mis avanesid kahekordse bussi ülakorruselt.


Miskipärast ei tulnud esimestel Londonis veedetud aastatel pähe rattaga liikumine. Milleks, kui bussid ja metroo on enam-vähem puhtad ja töökindlad, pärastlõunati võib vihma sadada ja rattateedega on olukord ainult natuke parem kui Tallinnas? Aga sel kevadel laenasin sõbralt miskipärast linna teise serva jõudmiseks ratast, ning silmapilkselt sai minust linnarattur.


Jah, bussid ja rongid võivad küll käia, aga nendes leiduvad inimesed on väga harva sellised, keda tahaks tunda oma ihu vastu pressituna. Ja rattasõit ei ole jalgrattateede puudumisel mitte ohtlik, vaid adrenaliinihõnguline, avastasin. Kas ma jõuan selle bussi kõrvalt enne mööda lipsata, kui see peatusest välja keerab? Kes esimesena foori tagant startida suudab? Vähetähtis ei ole ka see, et rattaga igale poole kiiremini kui bussi, metroo või isegi taksoga.


Ja aina paremaks läheb. Järgmisel suvel läheb käiku moodne rattalaenutussüsteem nagu see töötab Pariisis või Barcelonas. Plaanide järgi ei ole lähima rattalaenutuspunktini siis kunagi pikem maa kui 300 meetrit. Samuti on algust tehtud 12 rattakiirtee märgistamisega, et rattaga linnas ka pikemaid otsi sõita saaks.


Ainuke asi, millega minusugusele rattavõhik, kelle Turist varastati keldrist juba umbes viisteist aastat tagasi, veel harjuma peab, on uue aja rattamood. Tuleb välja, et kui ratas on mugav ja paljude käikudega, on see umbes sama cool nagu püksirihm mobiiltelefoni, zippo ja taskunoa hoidjaga. Sest mingil hetkel olid New Yorki rattakullerid ilmselt liiga palju Erika Salumäe võiduvideoklippi vaadanud ja otsustanud, et on väga äge, kui pedaalid on otseühenduses tagarattaga ning ratas on ilma vabajooksuta, käikudest, porilaudadest ja piduritest rääkimata. Mis sest, et nii on nii tõusud kui laskumised tülikamad ning pidamasaamine raskem, kui sa pole just otse sadulasse sündinud. New York ees, muu maailm järel, on ebapraktilised, aga maitsekalt värvitud rattad nüüd normiks saanud. Olin isegi peaaegu moega kaasa minemas, aga siis hakkas rattafirma tarneajaga venitama, ning ostsin turult ühe paduinglasliku 80. aastate alguse Raleigh mudeli. Moepunkte selle eest ei saa, mõned väikesed stiilipunktid ehk küll. Ja punkti B jõuab sama hästi kohale.


Kirjutatud Ekspressi reisilisasse Kohver

Intervjuu EBS-i Tudengilehele

Minu alma materi ajaleht küsis minu käest küsimusi nii Skype'i, EBS-i, hariduse kui minu enda kohta. Kuna Tudengilehe veebiväljaanne on eesrindlikule ülikoolile täiesti mitteomaselt koomaseisundis, olgu see mõttevahetus ka siit loetav.

Nagu näha, on pool teie karjäärireddelist seotud Skypega- kuidas te sinna üldse sattusite?

Skype'is olen küll töötanud üsna pikalt - kohe saab täis neli aastat, aga ma ei ütleks, et sellega on seotud pool minu karjääriredelist. (Pealegi kui redelist ainult pool oleks, siis ta ju kukuks ümber.) Minu pikaajalisim töökoht seni - seda küll. Asi sai alguse 2005. aasta suvel, kui olin tuleviku peale mõeldes veidi rahulolematu sellega, et valdkonnas, kus töötasin (kiire käibega tarbijakaubad ehk FMCG), oli turunduses kõik justkui juba tehtud ning teisalt hakkas Baltikumi turg väikseks jääma. Tundus, et internetialal on hoopis rohkem teha. Samal ajal sai aina selgemaks, et Skype on maailma ägedamaid ettevõtmisi, eriti nende firmade hulgas, kellel on kontor Mustamäel. Peale tujuküllast vestlust Skype'is töötava sõbraga ühe Pärnu ööklubi leti taga viis ta mind kokku turunduse ja värbamisega tegelevate inimestega, ning siin ma nüüd olen.

Millised on Teie tööülesanded?

Minu ametinimi on conversion marketing manager. Sõnastiku järgi siis "pööramise, muutmise, vahetuse, otsetuletuse turundusjuht". Minu tööks on võimalikult paljude mittemaksvate kasutajate veenmine selles, et neil on kasulik meilt mõni tasuline toode osta. Uurin koos meie uuringuosakonnaga, mida kasutajad tahavad, aitan neile luua võimalikult arusaadavad sõnumid ning juhin erinevate kampaaniamehhaanikate kasutamist, et inimesed julgeksid meie tasulisi tooteid vähemasti proovida. Ühesõnaga tööülesandeks on turundamine.

Miks eelistavad inimesed kasutada videokõnedeks Skype, mitte MSNi?

Suur roll on suhtlusprogrammide puhul sellel, mida sinu sõbrad, tuttavad ja kooli-või töökaaslased juhtuvad kasutama. Kui kõik ümberringi kasutavad Skype'i, siis ei ole sul üksi mõne muu programmiga midagi peale hakata, ja vastupidi. Samas ilmselt on oma roll ka sellel, et meie arendustöö videokõnede kvaliteedi osas on aina rohkem vilja kandma hakanud.



Ma ei ole näinud veel ühtegi Skype reklaami näiteks tänaval. Millega siis Skype ennast turundab?

Turundusinimesena ütlen seda hästi vaikse häälega, aga Skype'i edu taga on toode ise, mitte see, kuidas seda müüakse. Meil on palju mõistlikum investeerida veel paremasse tootesse, mis siis "ise" ennast turundab, kui reklaampindadesse. See ei tähenda, et me turundusega ei tegele. Segmenteerime, teeme tooterurundust, hoiame kasutajad emailide ja Skype'i tarkvara vahendusel uudistega kursis, teeme viral-marketingi, otsimootoriturundust jne. Oleme katsetanud ka reklaamiga massimeedias, aga kui toode on tasuta või väga soodne, siis peab väga hoolega vaatama, kuidas iga turunduseuro kõige paremini tagasi teenida.

Millistesse riikidesse plaanib Skype lähiajal veel laieneda/ enda tuntust kõvasti tõsta?

Skype'il on kasutajaid isegi sellistes isevärki kohtades nagu Vatikan või Vaikse ookeani saarel nimega Niue. Tuntust proovime sihipäraselt tõsta nendes kohtades, kus on palju internetikasutajaid või kus neid varsti massiliselt juurde tekib.

Paljud nimetavad Skype Eesti Nokiaks. Mida teie sellest arvate?

Öeldakse ka, et iPhone on palju ägedam kui Nokia... Mulle omal ajal see Lennart Meri metafoor väga meeldis, aga mõnes mõttes on see oma aja ära elanud. Eesti edu ei eelda, et meil peab ette näidata olema üks ja üle maailma tuntud kaubamärk. Sellel, kui näitame end innovaatilisena eri elualadel, on võibolla hoopis suurem kaal, ja samas väiksemad riskid.

Millised on Skype arengusuunad järgnevaks viieks aastaks?

Viis aastat on internetis väga pikk aeg. Kindlasti plaanime arendada oma põhitoodet ning leida juurde viise, kuidas kasutajad saaksid Skype'i rohkematel viisidel ning sagedamini kasutada. Äriliselt on tähtis ka uute tuluallikate loomine.

Mis on see, mis paneb teise kursuse tudengi loengus ütlema, et üks firma, mille heaks ta kohe kindlasti töötada tahaks, on Skype? On see tööõhkkond, innovaatilisus, arenemisvõimalus või miski muu?

Asi, mille pärast Skype'i sageli tööle tullakse, on võimalus maailma muuta, tegeleda millegagi, mis aitab sadadel miljonitel inimestel omavahel paremini suhelda. Teiseks meeskond, kellelt on võimalik õppida kiiresti ja palju. Ja sellega käib endastmõistetavalt kaasas mõnus tööõhkkond ja palju võimalusi areneda.

Kas Skype turundusjuhina peavad teil olema ka IT alased teadmised? Kui jah, siis kust te need saite? Kui ei, siis kas kogu selle IT keskkonna juures pole huvi tekkinud?

Tehnoloogiafirmas töötades teeb elu lihtsamaks küll, kui omad IT-st ja eriti veebitehnoloogiatest vähemasti algteadmisi - mida mul kahjuks Skype'i tööle tulles eriti ei olnud. Aitas vana hea uju või upu nipp - küsimine kolleegidelt, targa nõu otsimine veebist, tehnoloogia podcastide kuulamine. Nüüd tunnen, et minu IT-teadmiste tase on turundustööks rahuldav, aeg-ajalt tuleb ennast lihtsalt mõne uue asjaga kurssi viia.

Hiljuti lisandus Skypele ekraanijagamine, mis on geniaalne omadus, kas midagi muud seesugust originaalset on veel tulemas?

Ikka. Konkreetsetest tulevikuplaanidest rääkida pole Skype'il aga kombeks. Kaagutame siis, kui muna munetud.

Skype saab juba osta ka telefonikrediiti, mis on päris lähedane telefonioperaatorile...kas astute ka viimase sammu ja saate kunagi ka operaatoriks?

Ilmselt mitte. Skype on tarkvarafirma, ja me tahame aidata inimestel suhelda kõikvõimalikel eri viisidel. Skype'i kaudu telefonidele helistamine on ainult üks paljudest suhtlusviisidest.

Kas Skype pakub tudengitele ka praktikakohti (nii Eestis kui välismaal)?

Jah, aeg-ajalt Londoni või Tallinna kontoris . Kui see pakub huvi, tasub hoida silm peal veebilehel jobs.skype.ee

Olete ka sellise firma nagu Pledgehammeri üks asutajatest. Millega tegu on?

Pledgehammer on veebileht, mis aitab inimestel oma lubadusi pidada. Avalikust lubadusest on hoopis raskem taganeda ning täiendavaks motivaatoriks valib inimene endale rahasumma. Kui lubadust ei pea, maksa! Aga mitte meile, vaid anneta mõnele heategevusele omal valikul.

Kust tuli niivõrd originaalne mõte?

Kust need ideed ikka mujalt tulevad kui peast. Samas minu meelest on ideed väärtusetud, neid võib iga päev kümnete kaupa üles kirjutada. Nõks on selles, kuidas ideed teoks teha. Ehk siis küsimusest "kust tuli mõte" on palju olulisem "kuidas mõte teoks teha".

Kuidas te siis Pledgehammeri mõtte teoks tegite?

Kõigepealt inimeste leidmine, kes oskavad ja tahavad sama asja teoks teha. Üksi ju kõike teha ei oska, pealegi on mitmekesi lõbusam ja tulemus parem. Suureks plussiks oli töötamine niimoodi, et kohe esimestest visanditest alates oli disain, arendus ja sisuline/äriline pool nö. ühe laua taga. Ja üks väga oluline nõks on mitte enne tööd lõpetada, kui asi valmis on.

Millega Pledgehammer leht teenib ja kui palju seda kasutatakse?

Teenime sellega, et mõned heategevused, kellele inimesi annetama suuname, maksavad meile oma affiliate programmide kaudu osakese tagasi. Samas kasutajaid on veel vähe ehk siis praegu on Pledgehammer minu CV-s pigem lahtris "Õppetunnid" mitte sildi all "Ametikäik". Siiski on meil mõned mõtted, millises suunas Pledgehammeriga edasi töötada.

Kuidas on tegeleda kahe eri ettevõttega- raskeks/kiireks ei lähe? Kuivõrd hakkab üks teist mõjutama?



Peamiselt tegelen siiski ühe ettevõttega, Skype'iga. Muud ettevõtmised võtavad vahel õhtust või nädalavahetusest tükikese ning on kaugel täis- või isegi veerand koormusega tööst.

Te tegelete ka kiteboardinguga. Kuna ma ise tegelen surfamisega, siis tean, et tuul on märksõnaks tööpäeva lõpule: olgu see või kell 13 päeval. Teatavasti on Londonist võimatu surfikohta leida...kuidas te asja lahendanud olete?

Leppimisega, et võibolla see maine elu ei olegi täiuslik. London on tore linn, aga tõepoolest merest liiga kaugel, et tööpäeviti surfama jõuda. Pakitsuse leevenduseks olen hakanud rohkem veelauda sõitma ning hoolega nädalavahetusi ja surfireise planeerima.

On Teil veel mõni tore hobi?

Mu kõik hobid on toredad, muidu nad ei oleks ju mu hobid. Aga üks väga tore hobi nende hulgas on võitluskunst nimega sanjuro, mis on segu kickboxingust ja capoeirast. Muuseas, Tallinna sanjuro instruktor Sven on absuluutselt tore inimene. Kui lugeja on mõelnud, et võiks vahelduseks mõnda võitluskunsti proovida, tasub ta kindlasti üles otsida,

Milline oli teie lapsepõlv- kus te selle veetsite, millised olid hobid, õpitulemused jne



Lapsepõlv oli natuke vastuoluline, ühelt poolt olin koolis oivik ja teiselt poolt oli mõned probleemid avaliku korra normidest kinnipidamisega. Ehk sain ühtemoodi hästi hakkama nii bioloogiaolümpiaadil kui emale selgitamisega, miks ta pidi mulle kell kolm öösel korrakaitsepunkti järele tulema. Hiljuti sattusin lugema oma viienda klassi kirjandit, kus ma olin kirjutanud, et minu unistuseks on suurena saada forelliks, kes oskaks lennata. Selle mätta otsast on minu edaspidine elu olnud täielik läbikukkumine.

Miks valik EBSi kasuks langes?

See oli parim kool, mis Tallinna kesklinnast võtta oli.

Kas ülikooliajast on ka postitiivseid/negatiivseid mälestusi? Milliseid?

Ülikooliajast on hulgaliselt positiivseid mälestusi, ühtegi negatiivset ei tule praegu meelde. Kõige eredamalt on meeles vahetusüliõpilase elu Amsterdamis, muhe filosoofiaõppejõud EBS-s, kelle nime ma enam kahjuks ei mäleta, ja mõned teatud naissoost kaasõpilased.

Mida te peate oma suurimaks saavutuseks?

Me saime just Skype'is valmis ühe nutika viguri, millega saame teha kasutajapõhiseid kampaaniaid üle maailma. Kui see nii hästi tööle hakkab nagu testid näitavad, siis see on minu ilmselt seni suurim tööalane saavutus. Loodetavasti aga mitte suurim saavutus väga pikaks ajaks.

Te töötate Inglismaal- kui tihti te Eesti pinnale satute?



Kuna Tallinnas on Skype'i suurim kontor, siis päris tihti: keskmiselt umbes korra kuus.

Kes on see, kellega tahaksite oma elus kindlasti kohtuda/tuttavaks saada ja miks?



Ma ei tunne puudust ühegi konkreetse inimesega tuttavakssaamisest. Küll aga tahaks juurde tekitada olukordi, kus oleks aega suhelda loovate ja ettevõtlike inimestega, nii Eestis kui mujal maailmas.

Tundub, et Teis on juba väikesest peale olnud loomingulisust. Kui tihti praegu kultuuriga jõuate tegeleda- raamatuid lugeda, teatris käia, võibolla isegi luuletusi kirja panna?

Jõuan kultuuriga tegeleda peaaegu piisavalt. Londonil on palju pakkuda kontsertide, teatri ja standup-komöödia sõbrale ja proovin sellest küllusest jõudumööda osa saada. Kuna reisin päris palju, siis lennukites on aega ka kirjutada ja raamatuid lugeda. Raamatuid saab muuseas suurepäraselt ka kuulata, mis muudab rattaga tööle sõidu või mõnes järjekorras seismise palju nauditavamaks. Luuletusi pole viimasel ajal kirjutanud, reisikirju ja muid tekste küll.

Kas Eestis on võimalik saada head IT või turunduse alast haridust?

Jah, ma usun küll. Sõprade, tuttavate ja kolleegide järgi otsustades on täiesti võimalik Eestis heaks turundus- või tehnoloogiainimeseks saada, kui ainult endal soovi ja pealehakkamist on.

The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estonian

I like to write, honest, though I haven't written much here. As proof of that here's my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago despite the fact it will not be published any time soon. (It's in Estonian and I'll gladly share it for feedback if you want to have a quick read). I've just struggled to find motivation to make time for keeping this blog going. Until that happens there will just be the odd travel musing or a creative flesh every now and then.

Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis

Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.

Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega 'Drive around - England & Wales' ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.

Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.

Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis.

Liikusime edasi lääne poole, vihje peale, et Herefordist põhja poole peaks jääma vaatamisväärseid mustvalgeid külasid, seejuures päris täpselt aru saamata, kas mustvalge küla on hea või halb asi. Et kas seal on nagu omal ajal Ida-Virumaal, kus puud olid kaetud kaevandusetolmuga või on see midagi dsms ilusat kui Cotswolds.

Mõistagi osutus õigeks viimane versioon. Mustvalge on viide tudori arhitektuurile; sellisele, kus valgeks lubjatud seina sees on süsimustaks värvitud palgid. Tee peale juhtunud Eardisland või Weobley on just sellised külakesed, kus jõe kaldal asuvas pubis süüa kodust toitu ning siis peale kolme pinti ale-tüüpi õlut võõrestemajja pikali heita. Mida me oleks heameelega ka teinud, aga tänu eelpoolmainitud pangapühale olid võõrastemaja toad juba pikaliolevaid inimesi täis ning pidime leppima lähedalasuva veidi vähem ägeda ning natuke värvilisemate majadega linnakesega.



Edasi ootas meid otse Inglismaa ja Walesi piiri peal olev Hay-on-Wye, mis tänu ühe kohaliku aktiivsusele on miskipärast saanud saareriigi raamatumekaks. Selles Elvast väiksemas linnakeses on üle 30 raamatupoe, milles on kokku üle 32 kilomeetri raamaturiiuleid. Ühesõnaga peaaegu nagu Amazon.com, aga rohkemate kivimajade ja kohvikutega.

Ühes raamatupoes proovisin müüja käest saada vihjeid lähiümbruse vaatamisväärsusete kohta. Vastus Mul ei ole autot ja ma ei käi eriti väljas sobis sinna linnakesse imehästi. Siiski oli tema ainus soovitus tõeliselt hea. Tihedalt lambaid, vaateid ja hekke täispikitud looklev kaheksamiiline tee Hayst Capel-y-Ffini Breaconi rahvuspargis on kindlasti üks mu elu viiest ägedaimast autosõidust. Vürtsi lisasid walesikeelsed teesildid ja see, et autost lahkus üsna mitmeks tunniks täiesti mitte-euroopalikult mobiililevi ning tuli tagasi alles rahvuspargist välja jõudes. Park ise oli aus. Ja vihmane, sest tegemist oli ikkagi Walesiga. Kosehoolikutele nagu allakirjutanu meeldiks kindlasti Ystradfellte küla läheduses asuvad joad ja kosed, mille nägemiseks pidi ligi tund mööda väga vaheldusrikast ja vihmast üsna mudaseks muutunud metsarada turnima. Leidsin kinnitust vanale tõele, et tõeliselt ägedate kohtade juurde ei vii kunagi kiirteed.

Enne, kui see reisikirjake lõpeb, tuleb kindlasti mainida selle kandi inimesi ja voodeid. Inimesed on vanaemalikult või siis peaaegu et agressiivselt sõbralikud. Kuidas teisiti kirjeldada meie esimese öö B&B koha perenaist, kes tuli meile hommikusöögi lauda kaks korda ütlema, et kui midagi üle jääb, siis selle võib salvräti sisse pakkida ja kaasa võtta. Ning voodite kohta olgu öeldud, et need on selles Suurbritannia osas küll pehmed, aga fenomenaalselt ebamugavad. Ma arvan, et maailmas on hulgaliselt toole, järisid või isegi vihmavarjuhoidjaid, kus oleks mugavam magada kui kogetud voodites. Mäletan, et kui keset ööd meie viimases peatuspaigas üles ärkasin, oli mu ainuke mõte oli: ma ilmselt ei kõnni enam kunagi; nii kangeks olid jäänud kael ja selg.

Nii Cotswoldsi kui Walesi jäi meile avastamiseks veel kõvasti. Kui sinna tagasi peaksin sattuma, planeerin reisi täpselt samapalju kui sel korral ehk mitte eriti. Kui tuleb nälg, siis peatun tee kõrval pubis (neid on iga kümne miili tagant mõni) ja söön. Kui tuleb uni, siis leian võõrastemaja ja puhkan (see on võimalik isegi panagapühanädalavahetusel, kuigi paremad kohad on siis kindlasti juba hõivatud). Ning kui tahad midagi ägedat näha, siis küsin kõrtsmiku või võõrastemajapidaja käest, ning edasi pärin juba vastava ägeda koha juurest.

Pildid tegi Taavet, nagu ikka. Ja avaldas Ekspressi reisilisa.

Lennu­firmadele ­teine põsk

Paar nädalat tagasi oli mul Eestisse jõudmisega omajagu tegemist, ja see inspireeris Ekspressile alljärgnevat kirjutama. Olgu öeldud, et sõnapidaja inimesena võtsin täpselt nädal hiljem sama lennu, jõudes seekord kenasti kohale.

See siin peaks olema lennuarvustus, mis sarjaks Finnairi selle eest, et ta mind üheks pikaks teisipäevaööks Vantaa lennuväljale ööbima jättis ja et ma kell üks öösel mööda lennujaama ringi kablutama ning lennufirma esindajat otsima pidin; tõik, millest selle leheosa toimetaja sai aimu Skype'i tujuteate kaudu. Aga see oleks ju sama, mis pahandada vihmaga sadamise pärast või poriga selle pärast, et ta määrib. Sest kui lendad kümneid ja kümneid lende aastas, siis ikka juhtub, et lennukompaniid rikastavad su elu väikeste marsuudimuutuste või hilinemistega.

Inimese lennureisimisekarjääril on teatavasti mitu taset. Neist esimesel on lennusõit justkui omaette sündmus, mis peaaegu et väärib habeme korralikult äraajamist ja puhtaid põlvikuid. Algajad lendajad tunned selle järgi ära, et nad kuulavad enne lendu turvainstruktsioone, vaatavad peaaegu kogu lennu jooksul aknast välja, teevad pilvemerest pilte ning üllatuvad selle üle, et lennukitoit maitseb nagu niiske villane sokk.

Järgmisel tasemel on lendamine muutunud rutiinseks ühest kohast teise kulgemiseks. Sellised punkist A punkti B minejad ei pane enam käsipagasisse rohkem kui 100 milliliitrit sisaldavaid vedelikke, ei moodusta väravasse saba tund aega enne pardalemineku algust ega klammerdu istme käetoe või naabri külge, kui lennuk turbulentsis veidi rappub.

Ja lennupüramiidi viimasele tasemele oled jõudnud siis, kui lennujaamad hakkavad tunduma hubaste koduste paikadena, kui sinu boonuspunktiprogrammide staatus on kuskil plaatina ja polooniumi vahepeal, kui suudad vähemalt kolmes maailma lennujaamas kinnisilmi liikuda ja oled veidi pettunud kui äriklassi ootesaalis istub keegi "sinu" koha peal (see seal nurgas, kus saab arvutiakut laadida ja kust näeb hästi väljuvate lendude tablood).

Iga järgmise tasemega väheneb inimese võime lennufirma peale vihastada. Viimasesse gruppi kuuluvale reisihundile võid öelda, et tema lend hilineb sihtkohta nädala, mille peale ta lihtsalt sirutab käe hambaharjakoti ja hotellivautšeri järele, ilma et näos liiguks ükski lihas. Esimese taseme lennureisija saaks ilmselt sama uudise peale kreepsu ning teeks oma olukorda hullemaks sellega, et tüütaks kõiki sõpru ja sugulasi oma lennulooga tülide, abielulahutuste või lausa mõrvadeni.

Nii et Finnair, saan aru, et tegijal juhtub, ja pikka viha ei pea. Katsun omalt poolt rohkem lennata, et sellistest intsidentidest veel vähem tülinat oleks.

Kuidas ma Ryanairile pardale registreerimise eest 800-krooni maksin

Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja sellepärast kirjutasin oma Ryanairi kogemusest ka Ekspressi Kohvrisse väikese jutukese.

Kui kaks aastat tagasi sõber mind Katalooniasse oma sünnipäevale kutsus, soovitas ta selleks lennata Ryanairiga Gironasse. Kuna selle veebileht kogu oma kollasuses ja üksteisest ülekarjuvates tekstides pani silmad kohe valutama, otsustasin lennata hoopis Easyjetiga ja Barcelonasse. Mis see tunnike pikem rongisõit ära ei ole, mõtlesin; silmi peab ju hoidma.


Olin suutnud Ryanairi peaaegu edukalt vältida kuni lumelauahooaega kokkuvõtva lihavõttereisini, mille sihtkoht oli Laax Šveitsis, kuurort vaid pooleteise tunni kaugusel Friedrichshafenist. Kuna teised olid oma Ryanairi piletid ära ostnud, jäi üle teha sedasama, ja nii avastasin ennast ühel päris ilusal hommikul Stanstedi lennujaamas Ryanairi check-ini lettide juurest.


Pane tähele, et ma ei kaeba selle üle, et 100-naelasest piletist oli saanud peale pagasi-, kaardimakse- ja online check-in-tasu lisamist umbes 200-naelane pilet. Samuti ei kaeba ma selle üle, et tooli seljatugi ei käi alla, et õigeaegsest lennu kohalejõudmisest teavitab ilge trompetihelin või et lennufirma juht tahab sisse seada 1-eurose tasu tualeti külastamise eest.


Veidi nördimust tekitas hoopis see, kuidas Ryanair kasutab ära oma klientide näpukaid, näiteks seda, et kui nii mina kui umbes 30-inimeselise saba jagu teisi inimesi oli unustanud teha online check-in'i, siis ainuke viis pardale saamiseks oli juurde osta 20-naelane lennujaamast lennule registreerimise teenus. Terminalist, mitte inimesega suheldes, muuseas. Kuna Ryanair lõpetab interneti teel pardale registreerimise ära neli tundi enne lendu, siis ei oleks aidanud ka see, kui kaasas on veebilehitsejaga telefon või mobiilse modemiga arvuti. Tundsin ennast peale 30-naelase check-in protseduuri läbimist sajaprotsendiliselt 0wn3d.


Õigemini kuuekümneprotsendiliselt, nagu selgus tagasiteel. Nimelt oli minu hajameelsus välja lennates tühistanud õiguse ennast naastes neti kaudu lennule registreerida. Seega pidin ka tagasilennul lunastama 20-rahaühikulise (seekord eurod) lennujaama check-in teenuse.


No kurat. Vägisi jääb mulje, et Ryanairis on tööl terve tiim motiveeritud tootejuhte ja juriste, kelle ülesandeks on mõelda, milliseid seksuaalseid perverssuseid oma lihaste klientide rahakottide kallal veel sooritada saaks. Iseendast pole raha teenimises ju midagi halba, aga varem või hiljem jõuavad nad välja täieliku absurdini, näiteks viie euro lunastamiseni selle eest, et päästevest sinu tooli all on töökorras või kallim pilet lendudele, mille piloot on läbinud tervisliku kontolli. Kuni see juhtub, otsin lendamiseks stressivabamaid võimalusi, maksku see või veidi rohkem.

Online-intervjuu turundusest

Täna vastasin Skype'i toetataval Ajujahi konkursil osalejate ja muidu huviliste küsimusele rahvusvahelisest turundusest. Peale kodulehe sirvimise mul muid kokkupuuteid Ajujahiga ei olnud, aga vähemasti eemalt vaadates jättis see konkurss väga jumeka mulje.

markko: Millised on Skype turunduspõhimõtted? sisuliselt müüte internetis ehk siis ülemaailmselt ning kõigile kes seal on. Nüüd tuleb mul palju küsimusi :)

1. Kuidas olete leidnud endale konkreetsed sihtgrupid?

2. Kas/ kuidas sihtgrupid riigiti erinevad?

3. Kui palju ja kuidas te kasutate ära sotsiaalseid võrgustikke a la facebook, asmallworld, orkut, linkedin, jne?

1. Turunduspõhimõtted on muutunud koos Skype'i kasvuga. Esmaseks sihtrühmaks oli tehnoloogiaspetsialistid, kellele ei tunduks liiga võõras telefoni asemel arvutiga rääkimine. Nüüd, kui toode on peaaegu et massidesse jõudnud, on sihtrühmasid rohkem. Endastmõistetavalt sihime sagedasi reisijaid ja võõras riigis elavaid inimesi, kellel Skype'ist on kõige rohkem kasu, samuti väikeseid ja keskmiseid ettevõtteid. Taktikaliselt või kampaania korras oleme katsetanud väga paljude erinevate sihtrühmadega.

2. Suuremad erinevused ei esine mitte riigiti, vaid vastavalt sellele, kui 'internetistunud' mõni riik on: kas läänelikult arenenud turg, BRIC-ilikult (st. Brasiilia, Venemaa, India, Hiina) kiiresti kasvav või siis aafrikalikult alles online-lapsekingades.

3. Kasutame sotsiaalseid võrgustikke päris palju. Oleme mõnda aega koostööd teinud MySpace'iga ja oma regionaalsete partneritega Aasias ning mujal, lihtsamaid integratsioone ja kampaaniakesi on olnud paljude võrgustikega.

Kadri Ugand: Olete suutnud oma brandile ka noorusliku, areneva ja ahvatleva töökoha maine luua. Kas ja kui palju turundusest on suunatud Skype kui tööandja maine kujundamisele?

Mainekujundamine on olnud teadlik, aga mitte nö. ülepunnitatud. Kommunikeerime Skype'i töökohana sellisena nagu see meie meelest on, mitte mingit klantspilti.

Maia Burlaka: Tere! Kuidas käib globaalse turunduskampaania planeeirmine - kui palju toimub koordineerimist Teie poolt ning kui palju teevad eri riigid omapoolseid kohendusi plaanides? Kui universaalseid lahendusi te eri turgudel kasutate?

Meil on globaalne planeerimisfunktsioon ja regionaalsed tiimid, kes plaanivad kohalikke kampaaniaid ja sõnumeid. Kumbki pool ei dikteeri teisele, mida see peaks tegema ja lahendused leiame koostöös. Regiooniti erinevad turundustegevused riigiti päris palju, sest näiteks Hiina ja Itaalia turgudel on väga vähe ühist.

PeeterP: Mis on Teie soovitus- kuidas saaksid noored kõige paremini oma uut, tavatarbijale suunatud IT teenust rahvusvaheliselt turundama hakata? Kas see on üldse võimalik?

Olen 100% veendunud, et see on võimalik. Startupi turunduses imerohtu ei ole, küll aga on olemas 'tööriistakomplekt' mis üldjuhul annab tulemust: hea nimi, oma kogukonna või kogukondade loomine blogi ja/või sotsiaalsete võrgustikega, PR sh. erinevad konkursid ja võistlused, Adwords, partnersuhted, uudiskirjad. Võibolla veel olulisem on avatud silmaring ja võimaluste otsimine seal, kus konkurendid seda näha ei oska.

Allan: Kui suur on teie turundusmeeskond ja kuidas on ta turgude lõikes struktureeritud?

Skype'i turundustiim on maailma mõistes imeväike ja Eesti mõistes üle keskmise suur. Ilmselt on Eestis kümneid firmasid, kus on turundajaid rohkem kui Skype'is. Umbes pooled turundusinimestest on globaalsetes tiimides, ülejäänud töötavad regioonidega ja regioonides.

loorenk: Kuidas on muutunud sinu kui turundusinimese töö, kui asusid Eesti turu asemel tööle Skype’i globaalses turundusmeeskonnas?

Mis on paljusid riike hõlmava turundustöö juures kõige põnevam? Mis on kõige raskem?

Õppimiskõver on läinud palju ... kõveramaks. Teadmisest, mis töötab Baltikumi väikestel turgudel, polnud palju abi ja tuli juurde õppida nii erinevate turgude kui ka erinevatest kultuuridest pärinevate inimestega suhtlemise kohta. See pidev õppimine ongi minu meelest kõige põnevam, ja võibolla kohati ka kõige raskem.

Jüri Kaljundi: Kuidas mõõdate tavameedia, näiteks CNN telereklaamide tulemuslikkust? Tavalist brändituntust mõõtes on sellise üksiku kanali efekti vist raske mõõta?

Kas peale telereklaami kasutate ka muid vana meedia lahendusi?

Viitad ilmselt Skype'i teleklipile, mida mõnedes kaabel-TV kanalites hiljuti näha oli. Ühel konkreetsel sihtturul mõõdame selle mõju nii tuntusele, brändikuvandile kui kasutajatearvu kasvule.

Kui see kampaania välja arvata, siis on meie turundus üldjuhul online. Lihtsam mõõta, efektiivsem ja palju odavam.

toehk: Kui suure osa Skype turundustegevusest moodustab värskeltleiutatud jalgratta müümine/populariseerimine ja kui suur osa konkureerimine (teiste sarnaste lahendustega)?

Ja teine küsimus. Tundub, et erinevus tehniliste lahenduste vahel väheneb järjest. Ühelt poolt on kõnefunktsioonid olemas ka teistel suhtlusprogrammidel (Live Messenger, Yahoo Messenger vist), teisalt liigub Skype seadmetesse, milles rääkimine on alati võimalik olnud (mobiiltelefonid). Kui suur roll Skype edasisel levimisel on üldse funktsionaalsusel ja kui suurt rolli mängib tugev bränd?

Kuna Skype'il on palju konkurente väga erinevates valdkondades, siis lähtume pigem sellest, mida kasutajad tahavad, mitte konkurentide tegemistest. See on vist see, mida mõtled leiutatud jalgratta müümisega. Oluline on juurde märkida, et Skype'i turundus ei tähenda ainult uute kasutajate leidmist, sama tähtis või veel tähtsam on olemasolevate kasutajate hoidmine ja koolitamine, et nad (jäädes sinu metafoori juurde) oskaksid oma rattast rohkem rõõmu tunda ja ostaks näiteks pakiraami juurde.

Tõepoolest, põhifunktsioonid on samad (nagu see on ka näiteks autode puhul) ja mobiiltelefoni kaudu kasutatavus üha olulisem. Bränd on kindlasti tähtis, aga vahest isegi tähtsam on teenuse kvaliteet, näiteks see kui puhtalt kõlab kõne Eestist Papua Uus-Guineasse ning see, kui paljud sõbrad kasutavad sama lahendust.

Lohesurfamine - mis, miks, kes, kuidas

Vahel on tore eesti keeles mõni pikem jutt valmis kirjutada, eriti kui teema on südamelähedane. Siin äsja meesteajakirjas ilmunud lugu lohetamisest.

Tümaki! sadasin peale umbes 15-meetrist õhulendu tagasi rannaliivale ja lohisesin vähemasti teist samapalju piki liiva edasi, proovides lohet kuidagi kontrolli alla saada. Luud jäid terveks, ja veidi tuikava jalaga sain kuidagi esimese "päris" sõidupäeva tehtud. Olin nüüd lohesurfar! Lohesurfar, kes pidi küll tuliuue kama viieks nädalaks karkude vastu vahetama, aga siiski lohesurfar. Pealegi selline, kes enam kunagi ei tee lohe õhkulaskmisel nii suuri vigu.

Tänu suhteliselt suurele võimalusele millegi sama rumalaga endale viga teha on lohesurfil juures ohu, adrenaliini ja magus-valusa naudingu maitse. Võibolla just sellepärast on see vaid kümmekond aastat laiemalt levinud ala nii kiiresti populaarsust võitnud.

Tuhat põhjust lohesurfiks

Inimesed jõuavad lohesurfini eri teid pidi ja erinevatel põhjustel. Nagi, Toru ja teisi veebilehti pidav Jüri Kaljundi otsis mõned aastad tagasi oma üsna rahulike hobide kõrvale midagi veidi sportlikumat ja äkilisemat. Lohemehed soovitasid talle just seda ala ja lisasid juurde, et sukeldumine hoidku pensionieaks. Lohetaja ja lohekoolitaja Katrin Päevakene aka Surphy sattus oma sõnul "kogemata ja temast mittesõltuvatel asjaoludel" Tarifale ning lihtsalt "armus lohesurfi hetkega."


Need, kes kord lohetamise maitse suhu saavad (peale õppimise käigus neelatud soolase merevee maitse kadumist), jäävad enamasti ala külge kinni sama kiiresti ja hästi nagu näts uute kingade tallale. Lohetamiseks on lihtsalt nii palju häid põhjuseid ja põhjendusi. Kõigepealt vabaduse tunne, mis kaasneb sellega, kui kaks inimese jaoks üsna vaenulikku jõudu, tuule ja vee, oma kasuks tööle paned. Teiseks pidev eneseületamine - kui sa sõidu jooksul kordagi ei kuku, siis sa mitte ei oska lohet hästi, vaid sa ei õpi piisavalt kiiresti (kuigi vahel on mõnus teha ka rahulikke sõidupäevi). Kolmandaks vähendab lohetamine "halva ilmaga" päevade arvu, sest kui on nii tuuline, et õieti ei taha toast väljagi minna, on just kõige parem sõita. Üle ega ümber ei saa ka sellest, et lohesurf on visuaalselt väga nauditav - nii pealtvaatajale kui sõitjale. Enamik randadest on merelt vaadatuna veel kaunimad.


Väike, aga oluline osa võib allakirjutanu meelest olla ka sellel, et lohesurfi juurde kuulub mugav riietus, näiteks ei ole meestel kohustuslik kanda moekaid ülikitsaid teksapükse, mille seest aluspesu välja paistab.

Kiiksuga inimeste ala

Kui rannas lohetajaid vaadata, siis silma järgi on harrastajateks peamiselt 20. ja 30. aastates inimesed, kellest enamik on mehed. Siiski on lohede küljes ka meeldivalt palju naisterahvaid, mis ühelt poolt on silmale ilus vaadata, aga teisalt avaldab positiivset mõju meeste motivatsioonile pingutada hüppeid kõrgemaks ja keerulisemaks. Olukord, millest kõik võidavad.


Samas kohtab lohe küljes ka oma 50. sünnipäeva selja taha jätnud inimesi, silmis selline tuluke, et sellega võiks vabalt suitsu süüdata. Nende puhul tekib muidugi muna ja kana küsimus, et kumb oli enne: kas elurõõm või lohetamine. Mis iganes pidi see ka ei oleks, annab selliste inimeste nägemine lootust, et lohesurfist on rõõmu veel pikaks ajaks.


Autorile oli alguses peaaegu et üllatuseks, kui abivalmid on teised lohetajad. Ükskõik kus maailma rannas viitsivad inimesed sul lohe üles aidata, seda alla võtta või merelt ära tuua, kartmata iseennast ohtu seada. Samas on taoline suhtumine lohetamise kui veidi ohtlikuma ala juures ainuvõimalik.


Soost ja vanusest tähtsam on ehk lohetajate iseloom, mingi naljakas kiiks, mis ühendab nii lohetajaid, purjelaudureid kui surfareid. Hawaii Surfis töötav Rauno Pikkor kasutab lohetajate iseloomustamiseks sõna vaba. Surphy sõnul käib tema koolitustel lohesurfi õppimas väga erinevaid inimesi ning lisab, et pidama jääjad tunneb kohe ära. Isepäised, egod, julged, edevad, siirad, lõbusad, seltsivad, natuke ülbikud, pooljumalad, kirjeldab ta värvikalt lohesurfajaid.

Varustuse hankimine

Lohetamine ei ole kindlasti kõige keskkonnasõbralikum ja odavam hobi maailmas - see tiitel on kindlasti alasti kätekõverduste tegemise käes (kas partneriga enda all või mitte, maitseasi). Vaja on ju osta üsna mitte-orgaaniline varustus ja ainuüksi lohe võib maksta veerandsada tuhat krooni. Kui aga kama kord ostetud, on nii edasine rahaline kulu kui keskkonna saastamine olematu.


Lohe suurus jääb üldjuhul 7 ja 15 ruutmeetri vahele ning see on trapetsiga lohetaja külge kinnitatud. Lohetaja jalge all on kuni pooleteise meetri pikkune laud, mis püsib jala küljes lihtsate aasadega, mitte klambritega. Eestis sõidetakse enamasti mõlemalt poolt ühesuguse kujuga nö. twin-tip laudadega, aga aina rohkem koguvad populaarsust lainesurfi lauda meenutavad sõiduvahendid.


Alustajad tabavad end ilmselt vaagimas, kas osta uus kama või siis kasutatud ehk nö. teise käe varustus. Rauno Pikkori sõnul on peamine, et varustus oleks ostetud usaldusväärsest kohast või inimeselt, eriti kui varustus pole uus. Väiksemad kriimud ja õmbluste kulumised ei pruugi lihtsalt välja paista.


See, millist kaubamärki eelistada, on maitseasi. Lohedega on üsna samasugune lugu nagu autodega - kõik pakutav on enam-vähem hea, nö. teele ei jää ühegagi.


Paljud, kes lohetamisega algust tahavad teha, panevad ilmselt tähele, et maitse suhu saamiseks varustuse laenamine ei ole kõige lihtsam ülesanne. Selle põhjuseks on aga harva kadedus - kuna algajana on väga lihtne teha suuri vigu, siis loheomanikule teeb pigem muret see, et proovidasoovija teeb viga eelkõige endale, mitte niivõrd lohele. Kõige mõistlikum alustuseks minna koolitusele, kust saab nii varustuse kui selle käsitlemiseks vajalikud algtõed. Lohekoolitust pakub enamik Eesti lohevarustuse müüjatest.

Kus lohetada saab?

Eesti parimad rannad on Vääna-Jõesuu, Hiiumaa läänetipp ja Pärnu. Tallinna linnapiiride seas on koguni neli surfiranda - Pirita, Stroomi rand, Katariina kai ja Kakumäe. Põhimõtteliselt saab sõita igas rannas, kus väga palju kive ei ole.
Lohetada saab ka talvel, asendades oma tavalise laua lumelauaga. (Äärmiselt soovitatav on vahetada ka shortsid või kalipso paksema riietuse vastu). Näiteks Jüri Kaljundi lemmikviis lohetada ongi ümber Kaberneeme kandi saarte just siis, kui merd katab paks jää- ja lumekord. Kõige paremad on paksu värske lumega kaetud veekogud, aga kui sellist võtta pole, siis kõlbab ka iga muu lumega kaetud plats, mille kohta on teada, et sellel ei ole karjaaedasid või kivihunnikuid.


Euroopa tuulespordipealinn on Tarifa, kus iga endast lugupidav lohetaja korra on käinud. Allakirjutanule meeldivad väga Lääne-Inglismaa rannad, kus leiab nii mõnusat surfilainet kui mõõna korral korralikku flat'i, vahel koguni mõlemat ühe ranna erinevates otstes. Sõita saab samas pea igas Euroopa riigis, ehk ainult Luxembourgi elanikel läheb oma riigi piires lohetamispaiga otsimine raskeks.


Lohetamine pakub ideaalse võimaluse ühendada oma hobi reisimisega. Mind on lohetamine viinud Kuubale, Vietnami, Brasiiliasse, Lätti, Hispaaniasse ja Argentiinasse. Ning maailma parima surfiranna otsimine pole kaugeltki läbi.


Vaata ka:


Eesti lohesurfi info

Tuuleinfo

Minu postitus UK-s lohetamise kohta

Loherannad üle maailma

Pohmelliga ilmast ei räägita

Mõne nädala tagune Economist pakkus Londonile, mis veel kümmekond aastat tagasi, investeerimispankade mühinal kasvamise aegu, uhkustas hüüdnimega Manhattan upon Thames, välja uue hüüdnime. Reykjavik upon Thames, ja mõistagi ei ole selle taga mõnest pargist avastatud kuumaveegeisrid.


Seda, et linnast on haihtunud rongide kaupa raha, tänavatel jalutades veel aru ei saa, kuigi inimesi peaks olema vähemaks jäänud. Lehed kirjutavad, et poolakad on nurka visanud köögipõlled ja ehituskiivrid ning tagasi kodumaale suunduma hakanud. Tööta jäänud City pankurid kordavad paremaid aegu oodates erinevates troopilistes randades Peeter Oja kehastatud Kreisiraadio kangelase sõnu, et nemad ei tea, kuhu 800 miljonit kadusid. Inimesi on silmnähtavalt vähem ainult ehk ostutänavatel, näiteks Oxford Street on kohati peaaegu et jalutamiskõlbulik.


Märke keerulistest aegadest leiab igalt poolt. Ajalehte kätte võttes on ainult tutvumiskuulutuste külg selline, kus ei esine sõnapaar credit crunch. Kõikvõimalikud muud rubriigid: kokandus-, suhte-, reisi-, sisepoliitika- ja mõistagi majandusküljed muust justnagu ei kirjutakski.


Iga päev paneb Inglismaal uksed kinni kolm-neli pubi, sest inimesed on hakanud kodus jooma. (Vähem joomine ei tule siin riigis vist kõne alla). Mõni aeg tagasi hakkas pubide kett Weatherspoons müüma 99-pennist õlut, et kliente kohale meelitada. 18-kroonist õlut ei saa baaris vist isegi mitte "odavas" Eestis.


90. aastate keskpaigast alates muusikalis Cool Britannia üsna hästi peaosa mänginud mänginud London on nüüd pohmellis. Kümmekond aastat kestnud pidu on läbi, aftekat kuskil ei toimu ja peaparanduseks pole raha.


Positiivne külg asja juures on, et inglastel on nüüd ka muu üle nuriseda peale halva ilma. Kui mind miski esimese Inglismaal elatud aasta jooksul tüütas, siis oli see just kliima süvaanalüüs nii neli-viis korda päevas.


Linnale, mis on üle elanud katku ja suure tulekahju, ei tee üks pohmelus mõistagi midagi. Hea päevitusega pankurid tulevad varsti tagasi ja hakkavad uusi fonde kokku panema, poolakate poolt tühjaks jäetud korteritesse kolivad sisse rumeenlased ja pea siis ka esimesi kannusid välja ei valata. Ka tuumapohmell läheb kord üle. Küsimus on ainult selles, kui kaua see praegune veel kestab.


Kirjutatud Ekspressile

Heade steikide riigis - reisikiri

Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge'i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid-Buenos Aires otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kus passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.

Maailma päästis see, et esimesteks öödeks valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin yangile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva vedamise üle.

Halva õhu pealinn

Olime kohal. Ma arvan, et ühena esimestest asjadest saab igale külastajale kohe selgeks, et nimetõlkega lubatud head õhku on Argentina pealinnas sama palju kui virmalisi või ausaid poliitikuid. Selle eest, et turistid saaksid aastaringselt teha kohalikega nalja, et viimane aeg oleks linn nimetada ümber Malos Aireseks ehk siis Halbadeks Tuulteks, hoolitsevad tuhanded väheökonoomsed liikurid ja piisav hulk tööstust. Kui mitte eriti palju hingata, pakub Buenos Aires siiski palju positiivseid elamusi.

Vaid mõni päev Capital Federalis viibijal on hea teada, et tegemist on matrjoška-tüüpi linna, ehk siis asumiga, mille nime varjus on tegelikult palju üksteisest kardinaalselt erinevaid linnakesi. Ja neid oli mõnus avastada, nii üks-kaks tükki päevas.
La Boca oli õnnetu näide sellest, kuidas turistid imevad ühest kohast välja kõik selle, mille pärast sinna võiks olla mõtet tulla, jättes alles ainult värvilise fassaadi. Antud juhul sõna otseses mõttes.

Meie lemmiklinnaosaks sai kiiresti Palermo. See on hämmastav piirkond täis ilusaid inimesi, maitsvaid sööke, jahutatud jooke ja poode, kus shoppamine võib hakata meeldima isegi meesterahvale. Umbes nii nagu keegi oleks ristanud Kadrioru vanalinnaga, jättes turistidehordid uuendusest teavitamata.

Üks väga vaatamisväärne turistilõks oli surnuaed Racoleta linnaosas. Porteňode, nagu buenosaireslasi kutsutakse, eksklusiivsel kalmistul maksab matmiskoht hingehinda, sõna otseses mõttes. Kui selle kohta, et kirst paigutatakse riiulisse, mille ümber püstitatakse mälestusmärk, mis on suurem kui nii mõnigi pisem korter, saab muidugi matmine öelda.

Buenos Aires on piisavalt suur, et teha ilma vihjete või reisijuhita vaatamisväärse avastamine keeruliseks. Tuleb tunnistada kas turismilihaste täielikku kärbumist või suurt ebaõnne, aga omal käel avastatud kohal jäid üldjuhul alla nendele, mille kohta oli juhtnööde andnud Lonely Planet või mõni tuttav. Võibolla ainsaks erandiks oli Palermo hubane söögikoht Oro & Cándido, mille pidaja Marcelo oli filmitööstuse kaudu suure ringiga argentina regionaalse köögi propageerimiseni jõunud. Vahepeal oli ta muu hulgas jõunud kätt proovida ka alkoholibrändi loomisega. Ma ei tea, kas Eestis müüks viin nimega Sa vana libu!, aga Carajo!-nimelisel grappamargil tundus täitsa hästi minevat.

Seejuures kohalikud olid palju usaldusväärsemad reisivihjete allikad kui Lonely Planet, mille töökindlus jättis kohati vägagi soovida. Proovisime paari iga reisija pühakirja soovitatud jalutusmarsruuti, aga need olid ilmselt mõeldud kas pimedatele või äsja halvatusest tervenenud inimesele, kellele ainuüksi värskes õhus liikumine pakub nii palju rõõmu, et midagi näha pole vajagi. Ainus asi, milles raamatuga sajaprotsendiliselt nõustun on selle väide, et üheks kümnest parimast vaatamisväärsusest Buenos Aireses on selles elavad inimesed. Sellele vaatamata, et porteňosid peetakse endast liigagi heal arvamusel olevateks. Mainet illustreerib hästi nali, et kui pealinlase käest tuld küsida, siis ta patsutab oma tagumikule, siis eestaskutele, mille järel ta endal kätega üle rinna kobab. Ning vastab: ma ei suitseta ja tuld mul ka ei ole. Aga keha on mul selle eest pagana hea.

Ametlikult kõige väiksem mure Buonos Aireses on punktist A punkti B jõudmine. Selle eest hoolitsevad umbes 30000 taksojuhti oma suhteliselt puhaste ja turistisõbralike autodega. Enamasti pidi takso saamiseks selle peale vaid põgusalt mõtlema, vahel pidi siiski minema nii kaugele, et viipamiseks käsi tõsta. Lisaks tundus olevat linnas ka täiesti korralik bussi- ja metroovõrgustik. Ilmselt olid need vajalikud ainult selleks, et taksojuhid saaksid hommikul tööle sõita.



Adios, Buenos Aires

Argentina majandus ei pruugi olla oma elu parimas vormis, aga koseteenustega oli riigis kõik korras, nagu veendusime peale maandumist Igazús, imeilusas rahvuspargis Argentina, Brasiilia ja Paraguay kohtumispaigas. Iguazú on minusugustele kosefetišistidele väga korralik maiuspala, sest seal saab suhteliselt vähese matkamise ja suurema moskiito-tülinata kogeda väga muljetavaldavaid veejugasid.

Samas selgus, et Iguazú on nii-öelda ühe-triki-poni, sest kui õhtul kosk või vähemasti selle ees asuvad väravad suleti, polnud linnakeses vähimatki teha. Meid ringi sõidutanud sohviriga vesteldes selgus, et õhtuti peale kaheksat on kontroll Brasiilia poole peal, kuhu Eesti kodanikel on teadupärast vaja viisat, kaunis vabameelne ja nii sündiski plaan minna sinna illegaalselt õhtust sööma. Piirikontroll oli just nii pisteline nagu autojuht oli ennustanud ja juba poole tunni pärast avastasime ennast ühest piirilinna tüüpilisest brasiilia liharestoranist. Sellisest, kus kelnerid käivad ringi, hiiglaslikud lihakamakad käes, millest nad igasse ettejuhtuvasse taldrikusse lahkelt tükikese lõikavad. Loomulikult saab neile ka viisakalt ära öelda, aga tarvitseb vaid korraks jääda juttu rääkima, kui sulle nagu selgest taevast järjekordne sajagrammine imemaitsev lihatükk taldrikusse sajab. Süües kasvas (teravate elamuste) isu, ja enne Argentinasse naasmist palusime sohvril läbi pöörata ka Paraguayst, kus enne magamaminekut seedimise parandamiseks klaasikene rummi juua.

Iguazúst tagasi Buenos Airese poole sõitsime bussiga. Sõiduplaani järgi 17-tunnine bussireis võib igale sagedasti ühistransporti kasutavale inimesele tunduda äärmiselt vägivaldsena, aga tutti leto klassiga buss Argentinas on mugavam kui nii mõnegi lennufirma äriklass. Iste käis peaaegu mugavaks voodiks alla ning aknast vaadeldav oli palju huvitavam kui silmapiirini ulatuv pilveväli. Lisaks ei pidanud bussi istumiseks oma püksirihma maha võtma ega meelde tuletama, mitu milliliitrit hambapastat kaasavõetud tuubike sisaldab.

Meie järgmine ning kohalike poolt heakskiidu saanud sihtkoht oli Mar de Plata. Peale Capital Federalist auto rentimist ning 500 kilomeetri läbimist jõudsime linnani, mis oli küll inetu, aga selle eest oli seal sama mõnus atmosfäär nagu Kunda tuhamägedes. Tundus nagu oleks keegi jupikese Õismäed paela otsas mere äärde lohistanud, et kinni katta imeilusad liivarannad.

Täbarast olukorrast otsustasime end välja ainult teeseldes, et kõik on kõige paremas korras. Kirjutasime end sisse viietärnihotelli (mille kaks viimast tärni ilmselt tähendasid, et * hinnale lisandub käibemaks ja * merevaatega toad lisatasu eest), sõime kõige paremas restoranis, mille suutsime leida ning tellisime veinikaardilt pea kõige kallemaid veine. Vana hea "leia kuskilt ämbrike liiva ja pista oma pea sinna sisse" jaanalinnutehnika töötas antud oludes üsna hästi.

Buenos Airesest teele asudes olin reisikaaslastele naljatamisi öelnud, et edaspidi palun natukenegi huvitava reisikirja nimel rohkem draamat ja action'it. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, mõtlesin ma vaid napp päevake hiljem. Olime oma lohevarustust kannatlikult tirinud kolmandiku ümber maailma, aga sellega juba nädala absoluutselt mitte midagi peale hakanud. Seetõttu ei olnud meie rõõm kohata liivast ja tuulist randa mitte väiksem kui Amerigo Vespuccil, kes millalgi 16. alguses siia esimesena seilas. See perspektiiv muutis majasuurused lained mitte ohtlikeks, mida nad kahtlemata olid, vaid lõbu pakkuvaks meelelahutuseks. Ümberhindamise tegin alles pärast seda, kui olin lainete murdumise piiril kaotanud laua ning proovisin seda uuesti kätte saada. Muidu imelihtne manööver osutus võimatuks, mille tõttu triivisin kaldale ootama, millal vesi suvatseb laua kaldale uhada. Seda, mis juhtus umbes samas kohas kukkunud sõber Taavetiga, teab ta ainult ise, aga kui ta veerand tundi hiljem ilma lohe, laua ja trapetsita kaldale ujus, oli tema nägu valgem kui esimestest klassidest meelde jäänud Lenini kipskujul.

Sel ajal, kui rannas muljeid vahetades ja lohekama kokku korjates umbes kümneks minutiks auto valveta jätsime, olid halvema kasvatusega rannalised heaks arvanud sisse lüüa meie auto akna, näpata sealt ühe dokumente ja krediitkaarte täis koti ning igaks juhuks ka ühe rehvi läbi torgata. Sten arvas alguses, et tagaistmelt on kadunud ka tema kott ning ta hakkas innukalt oma pangakaarte kinni panema. Seda hiljem pisut kahetsedes, sest ta oli koti jätnud hoopis esiistmele, kust me selle ka hetk hiljem leidsime, kõik kinnipandud kaardid kenasti alles. Edasine õhtu möödus suheldes vaheldumisi erinevate ametiasutusetaga Eesti Välisministeeriumist kohaliku autorendifirmani. Kõige suurema elamuse pakkus äärelinna politseijaoskond, mis meenutas üllatavalt täpselt Saku korrakaitsepunkti kinnipidamiskambrit, mida autoril oli au ühel külmal 1994. aasta hilistalve laupäevahommikul liiga vahetult kogeda.

Hommikul olime eelmise päeva sündmustest veidi rööpast väljas, aga selle eest sadas paduvihma. Meie ainus soov oli saada sellest jumalate poolt hüljatud linnast nii kaugele kui võimalik nii kiiresti kui võimalik, selle klausliga, et kahe päeva pärast on vaja olla jälle Buenos Aireses, et uued reisidokumendid korda ajada. Kohalikke ristküsitledes sattusime Carilo ja Mar de las Pampase jälgedele, mis pidid olema hubased eksklusiivsed rannakuurordid teel pealinna poole. Neist esimene seda oligi, teise kohta ei oska seda kahjuks öelda, kuna mainitud paduvihm oli toonud tänavatele jõe mõõtu veejoad. Rafting rendiautoga oleks küll olnud tore seiklus, aga kuna meie seikluste limiit oli eelmise päevaga just täis saanud, sõitsime edasi Carilosse. Mis oli üks tore rannalinnake koos rannalinnakesele mitteomase keskuse, peenete butiikide, Audi esinduspoe ning kümnete kohvikutega. Täpselt nagu mõni suusakeskus Šveitsi Alpides, ainult et lund oli kõvasti vähem. Ja mägesid.

Selle eest oli kõvasti liivaluiteid, kus vägagi mitteeuroopaliidulikult lubati ATV-dega kihutada. Seda me seal ka suuremate süümepiinadeta tegime, oletades, et mis iganes selles ökosüsteemis rahu ja vaikust vajas, on tänu meile eelnenud ATV-hordidele kas juba otsa saanud või ära kolinud.

Peale paari päeva Carilos võtsime taaskord suuna Buenos Airese poole, et võtta viimast steikidest, tangost ja asjaajamisest ajutisi reisidokumente väljastavate konsulaatidega.

Muud tähelepanekud Argentina kohta

Argeniina peab ennast selgelt esimese maailma riigiks, mis on justkui kogemata Ladina-Ameerikasse pudenenud. Aga segane poliitiline ajalugu ning hiljutine majanduskriis, mis justkui vajutas templi dokumendile, mille kohaselt Argentinaga ei ole mõtet enam maailmamajanduses arvestada, on sellele uhkusele oma mõlgid löönud. Näiteks kolme väga heatujulise kohalikuga õhtust süües oli tunda huumori teravnemist, kui jutt läks riigi poliitikale ja majandusele. Alt üles vaadatakse Brasiilia peale (nii palju kui millegi peale alt üles vaatamine võimalik on) ja imetletakse selle suhteliselt kiiret ja valutut jõudmist maailmariikide sekka. Let's see, vastasid nad, kui küsida Argentina tulevikuväljavaadete kohta.

Köök on Argentinas lihtne ja kohutavalt maitsev. Ja võibolla ongi sõna köök sealse gastronoomia kirjeldamiseks liiga peen sõna, sest selles puuduvad asjad nagu potid, supikulbid, lusikad ja peened maitseained. Peale grillahju, terava noa ja lihakäntsaka pole seal suurt midagi. Kindlasti on Argentinas ka muid sööke peale absurdselt maitsva liha, aga need mängivad steikide kõrval pigem näruseid kõrvalrolle.

Veinimaana on Argentina positsioon peaaegu identne tema geograafilise asukohaga - ta paikneb kuskil Bulgaaria ja Uus-Meremaa vahel. Kui sa ei taha juua sealselt üsna odavaid ja iseloomutuid veine, võid alati valida mõne kalli ning iseloomutu pudeli.

Selle eest mate tee on imetabane. Iseendast pole ju kuuma tee metallist kõrrega joomine teab mis tark mõte, aga pagana äge näeb välja. Naljakal kombel on turistina matet pagana raske saada, sest kohvikutes müüdi pea alati vaid kotiteed ja vastavalt Itaalia pärandile ka laia valikut peente nimedega kohvisorte. Jäi mulje, et argentiinlased on otsustanud mate-joomise kiivalt ja kommertsivabana endale hoida. Alles ühel viimastest päevadest leidsime Palermo Viejost, meie lemmiklinnaosast, ühe hubase söögikoha, kus lisaks pirukaliste suguseltsi kuuluvatele empanadastele pakuti ka mate-teed, ja see jättis erakordselt toreda mulje. Kergesti uute asjade õnge mineva inimesena sai minust nüüd ilmselt mate-jooja kuni aegade lõpuni.

Loomulikult ei saa Argentina üle ega ümber tangost, mida saab kogeda kolmel moel - külastades tangoshowd, minnes tangotundi või siis lihtsalt selle otsa komistades. Päris vältida seda ilmselt ei õnnestu, sest isegi kohvikus veiniklaasi laudatoimetamine toimub justkui veidi tangorütmis. Minu tagasihoidlik, aga kindel soovitus on kindlasti ka ise tangotundi minna. Olenemata vanusest, kehakujust ja tantsuoskusest laenatakse sulle seal pooleteiseks tunniks maailma kõige sensuaalsem ja seksikam keha, ja ma pean silmas sinu enda, mitte tantsupartneri oma.

Kogu see rõõm pidi kunagi lõppema, ja nii ka juhtus. Õnneks või kahjuks nägime sellest suurest riigist ainult väikest killukest, mistõttu tuleb sinna õige pea tagasi minna, et ka Patagonia loodus ja Mendoza veinipiirkond üle vaadata. Hasta la vista, Argentina.

Ekspressi kujundaja Evelin Somelar ütles reisipiltide kohta: Muide, nii ilusas kohas polegi Sa varem käinud mu meelest. Või oli seal vähem võimalusi mitmel põneval moel enda kaela murda ja sai muudest asjadest ka pilte teha ;) Neid saad kogu ilus nautida Taaveti Flickr'i lehel.

Poliitiline reklaam

Kodumaalt toodi värskeid lehti. Siinkohal võtan kokku meeleolu, mis ühendab reklaami- ja sisepoliitika külgi:


Korruptsiooniralli linnavalitsuses - altkäemaks kuni 70% soodsam!


Keskerakonna altkäemaksufestival: hinnad all -60%. Nüüd palju ametnikke veel paremate hindadega!


Enneolematu allahindlus jätkub! Superpakkumised maadevahetusele ja riigihangetele!


Viimane vaatus! Suur hulk riigiteenistujaid -60%! Tule ja tutvu pakkumistega oma linnaosavalitsuses.


Erakonna perepäevad! Pakume Teile suupisteid ja joogipoolist. Palju hämaraid tehinguid 0-sissemaksuga!

Blogimise käsulauad

Villu küsis minult (ja mitte ainult minult), mis võiks olla kolm blogimise põhimõtet.


Asja üle mõeldes avastasin, et minu mõnu pärast blogimine on täiesti soiku jäänud. Kunagi kirjutasin Steni jaotuse järgi nii lugejast kui kirjutajast, moel, mis oli huvitav mulle ja loodetavasti ka lugejatele. Nüüd on aega ainult reisikirjade ja surmtõsiste artiklite produtseerimiseks. Kogu blogimisaur läheb selle peale, et inimesed oleksid kursis Skype'i ja Pledgehammeri tegemistega ning see blogi siin on seetõttu muutunud sama põnevaks lugemiselamuseks nagu ajaleht Kesknädal. Seetõttu käsitleb minu vastus Villule ainult seda osa blogimisest, mis jääb firmade/organisatsioonide ja laiema publiku vahele. Jälle üks igav jutt, ühesõnaga.


Esimene põhimõte on äriblogi puhul teada, miks sa seda pead. Kui see on selge, on hoopid tõenäolisem, et maailma ei teki juurde ühte järjekordset harva uuenevat pressiteadete või sooduspakkumiste kogumit, mida kellelegi vaja ei ole. Blogi eesmärk võib olla tagaside saamine, kasutajate õpetamine ja nende omavahel kokkuviimine, organisatsioonile inimlikuma näo tekitamine, otsingumootoritele paremini silma jäämine või muu säärane.


Teise asjana on hea kirjutamisel arvesse võtta, miks lugejad seda loevad või võiksid lugeda. Kas pakud neile meelelahutust, nõu, võimalust teiste kasutajatega suhelda, ideid ja inspiratsiooni, oma sooduspakkumiste arhiivi (kindlasti on selliseid inimesi, kellel just seda vaja) või midagi muud. Ja see ei pruugi eelmise punktiga üldse sajaprotsendiliselt kattuda.


Kolmas põhimõte on see, et kirjavigu ei tohi olla. Mitte nii nagu siin, kus pea alati mõni täht üle või puudu jääb.

Turunduseelarve kui investeerimisportfell

Käisin mõni aeg tagasi ühel Äripäeva seminaril, kus rääkisin, et turunduseelarve on investeerimisporfell ja jagasin oma sellealaseid kogemusi. Et targad mõtted ainult oma ja seminaril käinute teada ei jääks, tegin märkmete põhjal artikli Directorisse. Kuna nad veebis näitavad täiemahulisi tekste ainult tellijatele, avaldan jutu ka siinsamas:

Mida kõike ma investeerimisest ei tea

No näiteks seda ei tea, millal on see kõige parem aeg aktsiaid osta või müüa. Investeerimisega alustasin 1997. aastal. Ostsin elu esimese õppelaenu eest ühe Venemaale investeeriva aktsiafondi osakuid. Kuigi esimesed päevad olid paljutõotavad, kahanes potfelli väärtus paari kuuga umbes pooleni algsest väärtusest, mille peale närv ütles üles ja otsustasin allesjäänud õppelaenu investeerida hoopis likviidsematesse varadesse. Ka selle väärtus kahanes kiiresti, aga vähemasti jäi alles taara, mida hiljem sai ära viia.

Uuesti proovisin väärtpaberitega kätt alles mitu hea aastat hiljem. Kool oli peaaegu läbi ja müstilisel kombel oli palga kõrvalt hakanud raha üle jääma. Aktsiates hästi orienteeruv tuttav soovitas mul investeerida Kesk- ja Ida-Euroopa fondi, millel pidavat olema väga hea riski ja tulu suhe. Üksikute aktsiatega, eriti Eesti aktsiatega, oleks mul liiga lihtne näppe põletada, lisas ta juurde. Tegin nii nagu targemad nõu andsid ja tundsin pea alati fondiosaku käekäigule pilku peale heites heameelt. Ainuke asi, mis meele natuke mustaks tegi, oli see, et kui oleks kogu raha pannud näiteks Hansapanga või Baltika aktsiasse, oleksin veel rohkem teeninud. Siis sain aru, et ma ühelt poolt olen investeerijana ahnem, aga teiselt poolt ka riskialtim. Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui oleksin kaotanud kuni kolmandiku oma rahast, kui mõni valitud või soovitatud aktsia oleks osutunud läbikukkumiseks. Samuti poleks mul midagi olnud selle vastu, kui see kolmandik oleks iga natukese aja tagant oma väärtust kahekordistanud. See oli nõuanne, mida mulle keegi siis ei andnud. Ning see on üks hea põhimõte, mida läbi aastate turundustöös kasutanud olen.

Üks tavaline investeerimisportfell sisaldab tavaliselt nii kapitali säilitavaid varasid, näiteks hea reitinguga riigi võlakirju, kui ka kasvule orienteeritud varasid, näiteks aktsiaid. Mida agressiivsem on soov raha kasvatada, seda rohkem on riskantseid varasid ehk siis riskifond on suurem. Kaotus on piiratud riskifondi suurusega, aga kui asjad lähevad hästi, võib väike osa kiiresti kasvada suureks osaks. Lihtsalt võita on rohkem kui kaotada.

Riskifond turunduseelarves

Turunduses on täpselt samamoodi. On asju, mis lihtsalt peavad paigas olema. Nagu näiteks see, et sul on pakend, kui sa müüd poes müüdavat märgikaupa. Või et su tootel on nimi, mis ei tähenda midagi roppu. Selle omamine ei kujuta endast suurt riski, aga kindel on, et see ei garanteeri ka tulu.

Edasi on järgmine laine asju ja tegevusi, mis ei ole kohustuslikud, aga mida aga on kombeks omada, kui eesmärgid on vähegi ambitsioonikad. Näiteks reklaamikampaania või silmapaistvad müügikohamaterjalid. Pesupulbri või uue pangatoote puhul on peaaegu mõeldamatu, et see tuuakse turule ilma reklaamita. Midagi müües ja reklaamides on suurem tõenäosus saada hea tulemus kui lihtsalt müües. Risk on veidi suurem, aga tulu on ka suurem. Häda on ainult selles, et konkurendid teevad täpselt samu asju. Jääb üle ainult võimalus teha asju paremini ja nutikamalt. Ja see toobki mind kolmanda turunduseelarvesse investeerimise mooduse juurde.

On asju, mis toovad investeeritud turunduskroonid enam-vähem kindlalt tagasi. Ja on asju, mis ei pruugi toimuda, aga kui töötavad, siis nad nö. teevad Baltikat. Need võivad olla ebatraditsioonised meediakanalid, ebatraditsiooniline sihtrühm, uus kampaaniamotoorika või miski muu sarnane.
Üks paari aasta tagune Mynthoni kampaania sobib ehk siia näiteks. Turule oli vaja tuua uus Mynthoni maitse, magus münt. Impulsskaupade puhul pead olema tugevasti väljas eelkõige müügikohas, aga mööda ei saa vaadata ka laiema tuntuse tekitamisest. Korraldasime kampaania, mis sündis nagu õpiku järgi: POS, välireklaam, natuke printi. Aga osa välireklaamist oli selline, kus otse plakati seest seest sai uue maitsega pastille võtta.

Kaotada oli 15000 krooni ehk umbes 5% eelarvest. Võita oli see, et võibolla see oleks just sellised "elusad" välireklaamid parimaks viisiks, kuidas uuele maitsele reklaami teha. Ja veel oli võita see, et võibolla keegi kirjutab sellest, mis annab tasuta reklaami juurde. Kirjutaski.

Aeg on raha

Võibolla see on lugeja jaoks lahtisest uksest sissemurdmine, aga mõte, mida ma tahtsin jagada, on see, et eelarvest olgu alati mingi osa riskifond ehk fond eksperimenteerimiseks. Procter & Gamble'is, maailma suurimas reklaamijas, on olemas koguni uute turundusmudelite tiim sellise katsetamise jaoks.

Kui suur on riskifond protsendina eelarvest, on iga ettevõtte puhul erinev ja sõltub sellest, kui suur on eelarve, kui konservatiivne on sinu äri (või ülemus) jne. Minu meelest minimaalselt 10 protsenti. McKinsey läks ühes hiljutises raportis veel kaugemale ja soovitas:


Turundajad peaksid 75-80 protsenti oma eelarvest kulutama juba järeleproovitud meedia- ja turunduslahendustele. Ülejäänud 20-25 peaks kuluma hästi struktureeritud ekperimentide finantseerimiseks.

Seejuures on lihtne teha viga mitte eraldada eksperimenteerimiseks piisavalt aega. Head ideed võib omada igaüks. Selle maja sees müümine, teostamine, tulemuste mõõtmine ja analüüsimine on hoopis keerulisem, ja nõuab rohkem aega kui juba varem tehtu kordamine. Minu meelest heaks rusikareegliks on see, et aega kulub riskifondi jaoks poole rohkem kui raha. Ehk siis kui kulutada eksperimenteerimisele näiteks 10% rahast, siis võtab see vähemalt 20% ajast.

Kuidas tulemusi mõõta

Investeerimisel on lihtne tulusust mõõta. Vaatad, palju kontol raha on, ja kohe on selge, kas tegemist oli hea investeeringuga. Kuidas aga aru saada, kas näiteks pastillide välireklaami sisse panemine töötas?

Ma väidan, et kui uus turundusviis töötab väga hästi, siis sa saad sellest teada. Näiteks müüakse sinu kommidega reklaamile kõige lähemal asuv R-Kiosk päevaga tühjaks, müügimehed on kordki elus kampaaniaga rahul või hakkavad kõik konkurendid täpselt sama tegema. Ja kui see üldse ei tööta, siis ka see info jõuab ühel või teisel viisil sinuni. Piisab sellest, kui seada sisse elementaarsed mõõdikud ja olla tulemusi analüüsides tähelepanelik. Ehk kui riskifondi summad ei ole just hiigelsuured, ei maksa mõõtmisega piinlikult pedantseks minna.

Eksperimenteeri online

Kui aga vaadata online maailma, siis seal on eksperimenteerimise tulemuslikkust hoopis lihtsam mõõta. Kui Apple hakkas iPhone'ile rakendusi lubama, oli seal üks esimesi turundusvigureid õllebrandi Carling tellitud iPint. See kasutas nutikalt ära iPhone'i omadust reageerida telefoni kallutamisele, ja selle abiga sai mängida õllekannu mööda leti kliendini libistamise mängu. Mis veel olulisem - kui mäng läbi, muutis iPint telefoni üsna tõetruuks virtuaalseks õllekannuks. Kohe teisel päeval peale iPhone 3G turuletulemist oli meie kontoris kaks inimest, kes üksteise võidu virtuaalset õllejoomist demonstreerisid. Ja veel selle artikli kirjutamise ajal on iPint iTunesi Inglismaa poe tasuta rakenduste esikümnes. Oma õlleturundust sellise viguri peale üles ehitada oleks hullumeelne. Kuid iPinti, mis võttis ilmselt imeväikse osa Carlingu eelarvest, ROI on kindlasti tuhandetes kui mitte kümnetes tuhandetes protsentides.

Hea näide on ka Skype'i naerukett, milles on kokku põimitud naermine, reaktsioonid sellele ja videokõnede tutvustamine. Mõne kuu jooksul on seda vaadatud rohkem kui kuuel miljonil korral, ja kampaania veel käib.

Riskifond ei pea muuseas alati olema jutumärkides "kreatiivne". Sageli eksperimenteerime Skype'is sellega, et loome ühest ja samast veebilehest mitu varianti või kujundame identse tekstiga emaili neljal erineval viisil - ja väga harva ei õnnestu nii leida viisi, mis töötab vähemalt 15% võrra paremini kui esialgu plaanitu. Isegi lihtsale küsimusele, missugune sooduspakkumise sõnastus töötab kõige paremini, otsisime küsimuse AB testimisega, nagu selliseid eksperimente kutsutakse . Ühe toote jaoks proovisime selleks kolme eri sõnastust - 33% odavam, 1/3 võrra odavam või osta 3, maksa ainult 2 eest. Ja neist esimene töötas kümnendiku võrra paremini kui viimane.

Sellised väikesed võidud pikapeale korraliku tulemuse, seda ka Eesti väikesel turul. Küsimus pole mitte Kas omada riskifondi? vaid Millest eksperimenteerimist alustada?

Reklaambannerite teine tulemine

Reklaam tekitab häirivalt palju jäätmeid, kirjutas Evelin Pullerits mõni aeg tagasi. Osaliselt sellest inspireerituna, osalisalt niisama rohelisi mõtteid haududes tekkis mõni aeg tagasi idee teha kasutatud reklaamist midagi ... kasulikku.

Äraütlemata hea meel on teada, et alates sellest nädalast on Rimi hüpermarketites müügil kandekotid, mis on tehtud Rimi enda välireklaami plakatitest. Kui muidu rändavad PVC-st reklaamplagud peale kahenädalast kampaaniat prügimäele, siis nende sõnumikandjatega saab peale väikest õmblustööd koju viia näiteks kuus suurt joogipudelit, umbes kümme veini või hunniku konserve näljasele kassile. Sangade pikkus on valitud selline, et kotti saab kanda nii käes kui üle õla. Kotid on valminud käsitööna ja igaüks neist on erinev.

Minu sügav kummardus Rimile ja Evelin Mägiojale, kes oli seda toorest ideed valmis kohe katsetama. Ja veel sügavam kummardus Inga Liivile firmast Ambient Marketing, kes vaatamata esimestele tagasilöökidele õmblusrindelt vankumatult asja edasi ajas ja Rimil reklaamplagud kandekottideks taguda aitas.

Kui Rimile ideepakkumist tegin, pidin seda tegema mingisuguse organisatsiooni nime alt, ja nii sündis 361 Thinking. Kahtlustan, et see ei jää viimaseks roheturunduse ideeks, mis teoks saab ;)

English summary

This is too good not to have a synopsis in English. This week Rimi stores in Estonia started to sell carrier bags made out of recycled outdoor advertising banners. Kudos for the Rimi folks and to good people at Ambient Marketing that made this happen. I meanwhile founded 361 Thinking. Or should I rather say I built a website (10 minutes), designed a logo in Keynote (3 minutes) and had an interesting discussion with a friend and Pantone, Inc about naming (20 minutes). Let there be more green marketing.

Šotimaa: steroide söönud Lõuna-Eesti

(Saadaval ka Ekspressis)
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid lennujaamu, peale päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas suunas. Kahel pool teed laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime, ja seda näha ei olnud.

Reisikaaslasteks olid kolm inglast, mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi võiks oletada, et sellise seltskonna saab võimalik olla ainult reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus nagu kargetes mägijõgedes ujumine, golf, püssilaskmine ja muu säärane; võibolla sekka ka viskikelder või paar.

Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda pahura ülemteenri ja võibolla koguni mõne krapsakama kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit, Blondiet ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki tasa olev ujulabassein või meie apartmentis asuv mullivann põhjustas. Aga erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris kohustusliku klaasikese viskit ning suundusime magama, et olla hommikul seiklusteks valmis.

Esimese asjana suundusime ujuma. Dee jõgi annab piirkonnale Royal Deeside poole nimest. Teine pool ehk sõna Royal tuleb sellest, et alates kuninganna Victoriast on kroonitud pead seal paiknevas Balmorali lossis suvitanud. Dee jões leidub ujumiseks uskumatult maalilisi kohti. Kahjuks ei ole üheski neist sooja vett. Vesi on sedavõrd külm, et targemaid inimesi nägime seal ujumas kalipsodega ja ma poleks imestanud, kohates kristallselges vees ka mõnda kalipsos forelli.

Peale lõunasööki tekkis mõte otsida üles turismiinfo ning küsida, mis põnevaid ujumiskohti lähiümbruses veel võiks olla (salaja lootes, et mõni neist on sellise temperatuuriga, kus kannataks olla kauem kui kolm sekundit). Väga vanamoodsas ülikonnas umbes 15-aastane töötaja ajas ta silmad imestuseks suureks, kui küsisime jõgede ja lochide ehk järvede kohta. Ta seletas, et nendes ujumine on väga väga ohtlik ja ta ei saa võtta vastutust meie mõnda sellisesse veekogusse juhatamise eest. Nähes varju, mis seda öeldes üle tema näo langes, hakkas tööle fantaasia, mis tõi vaimusilma ette ohtlikud veealused keerised, nõelteravad kivid või koguni Nessie enda. Võttes julguse kokku, söandasime siiski pärida, mis veekogud nii hirmsaks teeb. No seal on väga külm, teatas see kõige vanem 15-aastane inimene, keda kunagi kohanud olen. Basic health and safety, lisas ta manitsevalt juurde. Minu ettekujutus šotlastest kui karmidest ja metsikutest mägede poegadest purunes peaaegu kuuldava klirinaga.

Naasesime omapäi Dee jäi ülemjooksul asuva Linn o' Dee juurde, kus olime mööda sõites märganud huvitavaid ujumisvõimalusi. Või siis lihtsalt huvitavaid võimalusi. Nimelt teeb kasvav Dee jõgi seal 300 meetriga läbi päris korraliku laskumise läbi kaljude, kurude ja kuristike, jättes aga vahepeale laiemaid kohti, mis tundusid ujumiseks igati kõlbulikena. Veidi muret tekitas see, et hoolimata vee ülimast puhtusest ja läbipaistvusest ei olnud põhja näha. Püstine kaljusein algas umbes 7 meetri kõrgusel veepiirist ja kadus allpool sügavikku. Kui hetk peale end selle kohale tõukamist alla vaadates hakkasid sügavikust ülespoole väänlema kaks siugjat elajast, tegin veest väljatulemise kiirusrekordi, vähemasti murtud varbaluuga, nagu minu tervislik seisund parasjagu oli, inimeste kategoorias. Ilmselt tühipaljad angerjad, mõtlesime hiljem, aga basic health and safety kõlas kohe kuidagi usutavamalt.

Kulli ja kirja viskamise tulemusena sai meie järgmiseks meelelahutuseks lendava märklaua tulistame ehk clay pigeon shooting nagu nad seda sealmail kutsuvad. Meesterahvana oskasin loomulikult väärikalt hinnata püssist paugutamist. Kuigi natuke segas ajusopis küpsev mõte, et ega siis aegade algusest ei ole mehed tulistamisel kasutanud savikettaid lennutavat masinat; ikka päris tuvisid. See klappis vaatlusandmetega - nelja päeva jooksul ei õnnestunud mul kohata ühtegi tuvi.

Pärastlõunal tegime Aboyne'is ühe 9-rajalise golfimängu. Ma ei ole kunagi sellest spordist liiga palju arvanud. Kui igavlevad karjased Šotimaal kunagi ümmargusi kivikesi kepiga jäneseaukudesse ajasid, oli asjal ehk jumet, aga täies elujõus mehe jaoks on seal selgelt liiga vähe mõtestatud tegevust. Selle asemel, et mööda muruplatsi ringi käia ja kepiga pallikest lüüa saaks ju teha midagi mõistlikku, näiteks surfata, teha ühe tiiru maastikurattaga või kasvõi riidatäie puid lõhkuda. Aga justkui postkaardi järgi kujundatud mägede vahel ringi jalutades, päike paistmas, tundus see sport üsna mõistlik ja see, kuidas kaheksandal rajal üle veetakistuse lüüa tundus korraks palju olulisem kui tuuleprognoos, globaalne soojenemine või sõjakolded ümber maailma.

Meie Deeside'is viibimise ajal toimus seal spordiüritus nimega Highland Games, kus karmi olemisega killtides mehed kuule, sangpomme ja palke loopisid. Kuulitõuke, mis teadagi nõuab ümber oma telje keerutamist, mis omakorda esitab nõudmisi alakeha katvatele riietele, ajal avastasin, et kuuldus kiltide all pesu mittekandmise kohta vastab tõele. Seal polnud aluspükstest haisugi (see polnud nüüd võibolla parim sõnadevalik, aga loodevasti jäi mõte arusaadavaks). Selle asemel kandsid mehed kildi all spordipükse, näiteks Adidas tundus iseäranis populaarne olevat.

Suuri asju täiesti mõttetult heitmise kõrvale oli aastasadade jooksul tekkinud täiesti tavaline kergejõustikuvõistlus, mille tasemest annab mõista see, et üks sõpradest pani ennast naljaviluks kirja miili jooksmise võistlusele ­­­­— ja sai kolmanda koha.

Mõistagi oli Highling Games täis mitmesugust torupillimängu. Selles, kui suur orkester mängib trummide saatel mägede vahel šoti rahvaviisi, on midagi suursugust. Aga selles, kui ümberringi mängib mitu meest torupilliga mitut erinevat šoti rahvaviisi, on midagi hulluksajavat, umbes nagu oleks kärbes kõrva lennanud. Või lausa mitu kärbest, kellest igaüks piniseb erineva tooniga. Šoti sõdalased olla alati enne lahingut torupilli mänginud - ilmselt sellepärast neil hullupööra metsikute võitlejate maine oligi.
Sõdalastest rääkides oleks patt mainimata jätta, et Šotimaad pole kunagi vallutatud.

Ilmselt mängis selle juures rolli mainitud võitlusvaim ja mägine pinnas. Samas võis oma osa olla ka sellel, et ühel hetkel said põhjapoole rühkivad ründajad aru, et söök läheb aina maitsetumaks, naised aina rohkem ühte nägu ning ilm aina viletsamaks.

Omaette vaatamisväärsus oli Ballateri ööelu, õigemini selle täielik puudumine. Ööelu oli umbes sama vilgas nagu vettinud puunott rannaliival. Ühes kahest baarist oli reede õhtuti karaoke, ja müüdi õlut, teises oli mees torupilliga, põhjendamatult palju kiltides mehi, ja müüdi õlut. Sellises väikeliinna baaris, kus on võõraste vastu üle keskmise uudishimulik suhtumine hakkad märkama detaile nagu näiteks seda, et šoti rahvariiete hulka kuulub lisaks kildile ka nuga, mis on soki sisse pistetud.

Sellises peomelus oli igati loogiline, et laupäevaõhtu üheks kõrghetkeks sai see, kui võitsime pubinurgas tolmavast "Kes tahab saada miljonäriks" automaadist 3 naela. Milleks Las Vegas, kui möllu ja endorfiinilaengut võib kogeda ka majesteetlikul kõrgmaal!

Antud tingimustes väärib lausa medalit, et sattusime nii reede- kui laupäevaõhtul afterpartyle, mis mõlemad meenutasid suguvõsa kokkutulekut. Keegi ei olnud otseselt kutsutud, õhus oli tunda arhiivide kaupa omavahelisi klattimisi ja klattimatajätmisi, aga ka umbusaldust võõramate nägude suhtes, ning seejuures käis pealtnäha sundimatu vestlus. Meeldejääv kogemus igal juhul.

Loomulikult ei oleks me saanud Šotimaal käia ühte viskikoda külastamata. See oli ühtlasi tervisele kõige suuremat ohtu kujutav hetk meie reisil. Kunagisest Normandias käigust on meeldima hakanud calvados ja siider, Kuubal käimisest saadik suitsetan aeg-ajalt sigarit, Champagne'is kooliõel külaskäigust saadik hindan hoopis kõrgemalt kihisevat jooki ja nii edasi. Ma ei olnud kindel, kas mu tervis kannataks välja veel ühte tervisele kahjulikku naudingut. Astusime siiski sisse Royal Lochnagari viskitehasesse, ühesse umbes 90-st Šotimaal asuvast viskitootjast. See oli viskikoda nagu viskikoda ikka, lihtsalt prominentsete naabritega. Kohe teisel pool mäge asubki mainitud kuningakoja suveresidents Balmoral. Parasjagu oli ka kuninganna ise kohal, koos teda valvava 200 mehest koosneva turvameeskonnaga. See seletas, miks oli silma jäänud palju toonitud klaasidega musti Range Rovereid - kogu reisi vältel oli mind vallanud naljakas tunne nagu oleksin viibinud Rotermanni kaubanduskeskuse parklas.

Kokkuvõttes on Šotimaa silmale superilus härrasmehe paradiis, kus golfi mängida, püssist tulistada, värskes õhus jalutada ja pärast 700 aastat vanas lossis arutada globaalseid (ehk ka koloniaalseid) asju. Kõik on nagu Kõrvemaal või Lõuna-Eestis, aga vanem, suurem ja ilusam. Aga ma ei soovita sinna minna poissmeheõhtule; selleks puhuks on kindlasti kohti kus on rohkem actionit, kasvõi näiteks Otepää toidukaupluse parkla.

Kesknädal - busted

Pärnu Juhtimiskonverentsi tiim saatis paar nädalat tagasi laiali otsepostituse, mis pealtnäha meenutas Economistist väljarebitud lehte. Aga ainult pealtnäha, sest kasvõi natuke lugedes sai aru, et tegemist on reklaamiga. Ma täpset sisu ei mäleta, aga no kui tõenäoline on, et Economist küsib majanduse kohta kommentaari flambojantselt ("Economisti" sõnadevalik) konverentsikorraldajalt? (Ei midagi isiklikku, Toomas.) Või kui ka küsib, siis kui tõenäoline on, et ta trükib sinna kõrvale ka konverentsi programmi. Koos logode, hindade ja registreerimisinfoga. Minu meelest ainult erakordselt pealiskaudne, erakordselt kibestunud või erakordselt rumal inimene usub siis veel ikka, et tegemist on Economistist väljarebitud lehega.

Khm-khm. Tundub, et Kesknädala toimetuses töötab mõni inimene, kes vastab ühele või kõigile neist tingimustest. Või siis on neil veel arenenum vigurväntlusmeel, kui konverentsi omadel. Tänane Kesknädal kirjutab:

„Majanduskasv Eestis on sel aastal sisuliselt peatunud – esimeses kvartalis roomas majanduskasv valuliselt haletsusväärse 0,01 protsendini,“ nentis Suurbritannia nädalaleht The Economist 27. augustil.

Selle asemel, et lugejatele lahti kirjutada totaalse languse põhjusi ja avada nende tausta, asus The Economist lausa reklaamilikult kiitma Eesti majanduse tulevikuväljavaateid. Selleks kasutas ajakirjanik Riigikogu majanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Urmas Klaasi abi (kirjutades tema perekonnanime valesti: Kaas).

Ja nii edasi. BNS-s oli täna hommikul ka uudis TALLINN, 10. september, BNS Kesknädal refereeris The Economisti pähe konverentsikutset , aga sellele ei pääse kontot omamata ligi. Lõbus lugu, igatahes.

Lisand 15.05 - küsisin Toomaselt ka kõnealuse otsepostituse faili.. Tema kommentaar küsimusele, mida muud on reklaami kohta kuulda olnud, vastas ta: palju rõõmsat tagasisidet.

Must ja valge kass otsivad kodu

Sõber Johanson annab ära sellise kassiduo. Nagu pildilt näha, on pakutav täiskomplektne, heas tehnilises korras, oma parimas vanuses (vastavalt 2 ja 3 aastased), hooldusraamatuga (kus on kirjas vaktsineerimised jms.) ja katalüsaatoriga (mis ei võimalda kummalgi enam järglasi saada). Kassid on elanud 180-ruutmeetrisel pinnal vanalinnas nagu kuninga kassid, aga seoses sellega, et see pind läheb praktilisemasse kasutusse, peavad nad varsti endale uue kodu leidma. Soovitavalt kuskile, kus neil on palju ruumi mängida. Nii et mõtle oma maal elavate sugulaste peale palun. Heale peremehele on Johanson nõus juurde pakkuma 1000 krooni kuus toiduraha (aga et selle eest peab ostma kassitoitu, mitte Sarviku õlut). Ja ma olen kindel, et kauba peale on ta uuest pererahvast nõus tegema nii ilusad pildid, et sädemeid lendab. Saad Johansonile skaipida või siis küsi minu käest mingi vanamoodsam kontakt.