Luuletus, üle pika aja

Saatsin sõbrale täna ühe jutu jätkuks ühe vana luuletuse. Kuna see kutsus esile positiivse emotsiooni, riputan ta siiagi. Ja äkki varsti jälle.


EESTLASEKS JÄÄN


Ma olen lihtne eesti mees
Siin keset põlde, metsi
Kardula ja nisu maikuus panen maha


Kuudis Pauka on, ja
Aias abistamas naine
Paukat patsutan, ja naisele ma vahel panen taha


Söön muidu lihtsalt
Vahel siiski püssi toon
Ja toidulauale saan hirve, põdra


Kui püha käes
Joon ennast maani täis
Löön kulmu vahvalt rulli hüval sõbral

Don't cry for me, Argentina

Don't cry for me, Argentina
Slovenia said it'd do it
Turkey, you can stop the song
Thailand will sing it later

No need to open doors, my Poland
It's Belgium's turn today
Tansania, leave my soul alone
To Sweden I have sold it

I'm off to my next odyssey. You guessed it, Argentina this time. Travel journal on its way, and hopefully better than this poem.

Üle pika aja üks

Siuh
Vikat käis südamest läbi
Pronks
Natsionalismil pohmell
Kaks
Tõde on, või rohkemgi
Koit
Hiljem, veel vähe kell

(kummardus Tõnis Mäele ja Chalice'ile)
Soovitan ka vanemaid tekste.

20. august

Orkester sammub jäigal sammul merre
Trummimürts saab trummilartsuks
Tromboonimehel hirmupisik tekib verre
Ja kuskil poide juures läheb tantsuks

Vist linnapea jääb varsti täis ning upub.
Eskort head nägu teeb. Ja sigarette.
Terve mõistusega olukorda hinnates
On meie iseseisvus mõeldud siia vette.

Maailm vajab tasakaalu

Lugesin hommikul sõprade ja tuttavate blogisid ja sean teada palju kasulikku näiteks jalgpalli, Soome muusika,Berliini metroojaamade, Tallinn-Tartu maantee ja isegi isikukoodi avalikkuse kohta. Et aga maailm sellest asjalikkusest kreeni ei vajuks, siis minu poolt jäävad nädalat lõpetama mõned täiesti mitte-harivad luuletused.

Sa oled kôiksuses
Ja oma kodulaua ääres
On sinus kokku saanud Vaim
Ja ametnik
Läed ajalukku ehk
Kuid enne lähed kempsu
Sa otsid elu môtet
Tuhvleid samuti

Ma olen sinu peas
Sest siin on ruumi
Ma hingan sinu ôhku
Ses on hapnikku
Su kôrval magan
On mujal ebamugav
Nüüd olen siin
Sest seal on liiga kaugel

Läen homme tavalisse poodi
Ja ostan raamatu TOP10-st
Söön lõunal päevapraadi
Joon õlut. Originaali. Tavalist.
Kui keegi küsib, kuidas läheb
Normaalselt, vastan, nagu ikka
Õhtul - keskklassi auto viib mind külla
Preili otsa. Sellise harju keskmise.
Nii harilikke päevi möödub ridamisi
Ja lõpuks kääpa ääres vaimulik
Ütleb tüüpilise preestrihäälega:
Ta suri loomulikku surma

Pühapäevahommik

Kui ärkan, jalgadel on pori
Mu kasimatus süüdi selles pole
Vist jälle serenaadi keset ööd
Su akna juures laulnud olen

Pidžaama taskust rinnahoidja
Avastan, kui kohvi joon
Segan suhkru tassi ära
Mõtlen - kummalised lood

Vaatasin, et pole siia ammu ühtegi luuletust riputanud

Su posteri sean vastumeelselt seinale
kui saabub seitsmes päev.
Pean hakkama sind jälle kummardama
Su nimeline kirik asub Lasnamäel
Su pildiga ikooni pühakojast näppan
ja vale varjamiseks vasetan
Ning viiruk lõhnab justkui pilkamisi,
kui altarile hingepori asetan.
Ma mõtlen sinu usku igaveseks jään
Et meie vahel alatine seotus
Seejuures päris täpselt veel ei tea
On see nüüd tõotus või on teotus

Peale arusaamist, et vagas vees on peidus kõige suuremad Loch Nessi koletised

Nutsin
Sa olid ilus ja salaja
Veel tahan sind endale
Või mitte polegi küsimus
Kõlab, kas eile kustunud
Leek võib ka veel praegu
Teha haiget
Ja kas ma võin nutta

Peale elu üle järele mõtlemist

Enne roomama õpi,
alles siis saad lendu tõusta,
madu teadis.

Hoopis vähem filosoofiliselt
juba väikse poisina end vares
lendu seadis.

Lugemisest, kirjutamisest, kaastunde äratamisest ja muust

Nick Hornby rokib. Rohkem kui Keith Richards. Peaaegu nagu Keith ruudus. Õnneks ja kahjuks pole ta rokkar, vaid kirjanik ja ta teeb oma kitarririffid ja trummisoolod pehmete ning kõvade kaante vahel.
"Polysyllabic spree" tuli välja viimasena. See on raamat lugemisest. Samas ka sellest, mida inimesed teineteisele peale jalgpallimängu ütlevad ja mida nad ei ütle; välditavatest ja vältimatutest rinnanibudest; hetkest, mil alternatiivist saab mainstream; suitsetamise mahajätmisest ja sellest, et halvas lugemises pole mõnikord süüdi kirjanik, vaid lugeja. Seepärast tulebki siia üle pika aja üks luuletus. Ja kui see tundub keskpärane või halb, siis küsi endalt, kas lugesid seda ikka piisavalt hästi.

Tasahilju tekiserva kergitan
Sealt hiilin dushi alla
Vaikselt riietun, vôileiva söön
Ning nôudega ei kolista
Üks pilk veel magavale kujule
Siis ukse sulen
Väga vaikse kolksuga

Ei taha Kaastunnet nônda vara äratada

Peale Da Vinci koodi lugemist

Perenaine ilmsesti on jumalus
Teab koer, sest kont sel päeval oli olnud taine
Ning hambad käskijanna kõri ümber säeb

Lollustega tegelemine on rumalus
Ei suuda mõtlemata jätta sumomehe naine
Kui kolmandast reast abikaasa kaotust näeb

Suits on mõnusasti vinelik
Näeb püromaanist kerjus tuleleegi kerkides
Kui talle raha annetanu majakökats põleb

Elu kindlasti on imelik
Ja selle mõte peidus salamärkides
See vaevalt enne kolmapäeva välja tuleb

Olukorrast riigis

Su vastu tunded lahtusid kui pepsi
Ja selles süüdi pole kumbki meist
Jah, ma ei tea mis tahan ma
Lihtsalt olla või kedagi siis teist