Kaks suvist etüüdi

Pärnu ööklubis ütles mulle üks küll-ma-olen-äge tüüpi olemisega tüdruk baarileti ääres: Sul on päris lahe särk. (Paus). Eesti kontekstis. Ma siiamaani ei saa aru, kas see oli kompliment või peen solvang.

/.../

Täna tekkis mõte ujuma minna, aga sinivetikahirmus tahtsin enne veenduda, et rannas oleks ka dušš. Keegi Jensi korraldatud grill-brunchil ei osanud öelda, kas Pikakari plääžil on selline asi olemas või mitte. Peoperemees andis nõu seda küsida Tallinna infotelefonilt 1345. Helistasin, oodates robotihäält soovitusega helistada tagasi tööpäeval üheksast neljani või parimal juhul vestlust palavusest nõrkenud ametnikuga, kes ütleb, et tema teab ainult veeavariidest teatamise korda ning viimastel KO valimistel enim hääli saanud erakonna nime. Seetõttu oli minu üllatus suur, kui sõbralik naishääl ütles telefonis, et ta ise ei ole päris kindel, kas Pikakaril dušš on, aga ta võib kohe helistada vastavasse rannavalve üksusesse ja selle järele uurida. Vähem kui 10 minutit hiljem helistas sama hääl tagasi ja ütles, et hommikul oli dušš veel töökorras ja peaks seda olema ka praegu (st. kella kolme paiku päeval), kui just vandaalid pole seda jälle kõveraks keeranud. Ja kui ongi, siis helistagu ma tagasi ja ta laseb selle jälle korda teha.

On Edgar, kes ta on - vähemasti Pikakari rannaduši alase infovahetuse on ta osanud laitmatult korraldada.

Kodutus

Kui 1989. aastal isa ja vennaga elu esimesele Soome-reisile sõitsime, ei osanud arvatagi, et kunagi ligi kakskümmend aastat hiljem selle pärast kodutuks jään. Kõik algas ju nii ilusasti: majad oli ilusad, tänavatel olid värvilised reklaamid, igal pool müüdi Jenkki nätsu ning meie sugulaste tuttaval oli mopeed, millega ka mul sõita lubati. Loomulikult hakkas reisimine kohe meeldima ning järjepanu hakkasid kogunema reisielamused uutest maadest, varsti ka uutelt kontinentidelt.


Järgmine loogiline samm oli välismaale õppima minek. Kui peale Amsterdamis semestri jagu õppimist Tallinnasse tagasi lendasin, oli selline mõnus kojujõudmise tunne. Asju lahti pakkides jäi kodutunne aga kuidagi nõrgaks, nagu oleks seda mingi teise emotsiooniga lahjendatud. Nüüd tagantjärele saan aru, et tundsin siis esimest korda kodutusetunnet.


Ja see oli alles algus. Oma Kalamaja korteris, mille omal ajal pangaga kahepeale soetasin, magasin viimati 2007. aasta alguses. Siis kolisin Londonisse ning minu pööningukorter muutus vaikselt, aga kindlalt kodust kinnisvaraks, mida emotsioonidest tugevamalt jäid minuga siduma mitmesugused lepingud ja arved.


Peale poolt aastat Inglismaa pealinnas hakkasin seda ka oma koduks pidama. Kui kodutunne Thamesi ääres esimest korda tekkis, mõtlesin võidukalt, et mul on nüüd lausa kaks kodu. Ühtemoodi mõnus tunne oli nii Eestis kui oma Shoreditchi üürikas. Aga millalgi siis, kui Tallinnas esimest korda plaanitult hotellis ööbisin, kui peast käis läbi, et tegelikult olen ma hoopis topelt kodutuks jäänud. Mingid tegemised, asjad või sõbrad olid alati 1800 kilomeetrit eemal, ükskõik kus ma ka ei olnud. Nii et ma ei ole juba kolm ja pool aastat kodus olnud, ja kodu all ei mõtle ma konkreetset aadressi, vaid selle sõna abstraktset tähendust.


Neli aastat tagasi võisin ma kulutada kaks laupäeva õige lugemislambi leidmiseks, nüüd piisab sellest, kui taksoga ööpoest läbi sõita ja järjekordne hambahari osta. Kuhu edasi? Seda kirjatükki toksin arvutisse lennukis, teel San Franciscosse, kus paiknen natuke vähem kui järgmise kuu. (Sõna "elan" oleks siinkohal liiga pretensioonikas, alla kolme või isegi kuue kuu kuskil viibimised on ju lihtsalt pikaksvenitatud turism.) San Franciscos jäävad lihtsasti silma tänavatel elavad inimesed, kes oma asju ostukäru sees ühest kohast teise veeretavad. Minul sellist ostukäru ei ole, küll aga on enamasti kaasas surfilohede kott, kuhu lisaks surfikamale mahub kenasti ka umbes 5 T-särki, kotike hambaharjandusega, pooleliolev raamat ja paar teksaseid. Olen mõelnud, et peaks järgmisena ostma natuke suurema ja rullikutega lohekoti, ja see oleks ju veel üks sammuke kodutusele lähemal.


Mõistagi ei pea ma ennast päris kodutuks, ma olen lihtsalt üks neist, kes tahaksid oma koduaadressiks kirjutada feissbookilikult it's complicated. Ja see ilmselt ei kesta igavesti, võibolla saab juba homme kohvri otsas elamise isu otsa, ma lõikan passi ja lennufirmade kaardid puruks ning sukeldun kodumaal igaveseks diivanisse.


Seniks aga tahaks öelda aitäh inimestele nagu Aare, Tanel, Aivar, Merike, Alan, Salka ,Taavet, Heiki, Johanson ja Kristjan, kes on allakirjutanule ning teistele minusugustele erinevates riikides öömaja pakkunud ning kodutu olemise palju … kodusemaks teinud.



Avaldatud Kohvri paberkehastuses 15. juulil. Online seda pole, ju oli internetiväljaandes ruum otsas.

Coming of age of Old Tallinn

Here's a peak into evolution of Vana Tallinn, the mighty Estonian drink, design and package copy.


Visual differences between the old and the new are obvious and need no analysis by a non-design guy. Copy offers more insight into the brains of brand managers. The back label of the old bottle starts off with For over a quarter century Liviko's Vana Tallinn has met with favour not only in Estonia but in Russia and Northern Europe, roughly translating into Hey, we really wouldn't try to sell you this weird strong liquour if Finns and Russians didn't buy it for reasons unknown to us. The new version is slightly more confident, implicitly stating: it's what we in Estonia drink, take it or leave it. The old bottle suggests mixing with cream or sparkling wine (I got a headache just from writing this sentence), new one leaves more room for expirements: excellent ingredient for various cocktails.


Another addition is appreciation of craftsmanship which just jumps out of the newest reincarnation of Vana Tallinn. This genuine liquour has been created by Estonian Craftsmen. Based on one hundred years of experience. Are you picturing oak barrels and red-faced men with aprons mixing secured ingredients yet? The old bottle was much less romantic, just stating the aforementioned "over a quarter century". However, the Estonian copy on the same label says that Vana Tallinn has been enjoyed from 1960 onwards, leaving me slightly confused. It's either that the English copy was translated in 1985 and was never touched since or that the translator sought too much inspiration from the product at hand.


Many thanks to Alex and Kaisa for the great dinner on their roof terrace where this piece of history unfolded. Here's to ice-cream with Vana Tallinn for desert!

No more wonderwall

Greetings from San Francisco, a place where surf and burritos are good and Silicon Valley is near. In all this haste there's a bit of bad news I haven't told you. Just before I left London I saw that the Red Lion pub near my old flat has sold out and they've taken the wonder out of the wonderwall. [Sigh]. This is what the damn thing looks now:

As a nod to the glorious past of this pub wall here's its colorful history as seen by yours truly. Back in February 2008 I saw a few people messing with a poster I quite liked.

What I saw the next day was even more likeable.

Then, a couple of months later there was this instead.

Sweet, this keeps getting better and better, I thought and now I was already looking forward to the next piece of street art. April last year brought us this.

As soon as a month later there was a new street marvel to be marvelled. Little did I know it was the last one.

Enjoy your meals at the Red Lion! (There's little else to enjoy there now).

How I became jobless

Easy. I took a piece of paper and wrote on it that I wanted to resign. After a almost four and a half years at Skype I felt it was time to move on. Thanks to Sten Tamkivi, Jonas Kjellberg, Nicola Riordan, Shervin Moghaddam and Simon Longbottom for their support, inspiration, fine advice and, at times, patience.

Next up is working with two great startups. Erply has been called the Skype of business software by TechCrunch. I like the ambitious goals of Kristjan and team and am looking forward to adding my contribution to reaching them. Then, who knows, maybe in a couple of years Skype will be called the Erply of internet communications;)

I am also teaming up with Jüri Kaljundi and the Nagi crew to build a little something that makes recruiting good people simpler. More on that soon.

How I became homeless

I've lived away from Estonia for almost three and a half years. Some time in the second year I started feeling very much at home in London. And at the same time I still felt at home when visiting Estonia, despite having to sleep in hotels. Sweet, I'm at home in two places, I thought. But on the flipside I was actually double homeless (if such a thing exists) as I was never in my one and only home.


Next couple of months look to shake up the institution of home even more, and I'll probably set a new world record homelessness in the category of people that are a tenant in one flat (or maybe two) and landlord in another.


Have I regretted letting myself become homeless like this? Just one thing - that I didn't pick darts or swimming as my favourite hobby and now have to drag a kitesurfing bag from place to place.

Off piste

I got back from a weekend snowboarding trip in Laax a week ago. With plenty of fresh powder around I spent most of the trip off piste. How very enjoyable.


Also, I've been listening to Seth Godin's Linchpin lately. And voila it became clear that Seth's book is actually about snowboarding and that going going off piste is more like career or even life choice, and not just another outdoors activity.


Seth argues that the modern education system coupled with capitalism is made to produce small cogwheels that keep the machine going, leaving little room for individuality, creativity, fulfillment and rewards. And this machine worked back in the last century but with recessions, layoffs and jobs moving abroad it's broken now. As a fix he advocates becoming a linchpin ie. a driving creative force that does more that just maintains status quo, taking the road less travelled. Not really rocket science but wouldn't you agree the man has a point.


Switching gears - ski pistes usually reasonably well cared (perhaps less so in the afternoons) for and marked so you're not likely to get lost or hurt yourself. You're also not very likely to have too much fun once you've progressed from beginner to intermediate. Pistes are a bit crowded, there are some really boring bits, there may be really bad euro-techno-schlagers blasting from the speakers and lastly you're going where someone thought you should be going, where everyone else is going.


Off piste on the other hand is where your travel insurance turns into a worthless piece of paper, you increase your chances of scratching your board really bad and you probably have to take unpleasant hikes every now and then. It's also the reason why most people snowboard. You enjoy yourself much more and if you fu*k up you learn a valuable lesson (or not, and you'll just learn to walk in thick powder better.)


So yes, let's look for these fresh powder areas in life, and let's strive for pushing the envelope of realizing synergies with gravity and water vapor frozen into ice crystals on the slopes. Rock on.


Photo courtesy of Smithers, model is Oxx on our off piste mission just before the bit in the forest.

Does it make the boat go faster?

I spent the last two days in Prague at our annual company meeting - slides, beer, little sleep and many conversations. A presentation session I very much enjoyed was a talk by Ben Hunt-Davis, 2000 gold medalist from the Sydney Olympic games. Ben shared his story of winning the ultimate sports trophy in Men's Eight race, starting out as little more than an above average rower. The man certainly knows a thing or two about winning.


A couple of his ideas stuck with me. One was the team's principle to look absolutely everything through the lens of 'does it make the boat go faster?'. Taking the boat for a check at wind tunnel did, having a pint at the pub or participating in the opening ceremony didn't. So none of the team members went to the ceremony, for instance, though I'm sure they would have loved to.


Another thing that resonated particularly well with me was the story about men's four finals where one team was jumping up and down to celebrate coming third but three of the German rowers did not have the power to stand up to accept their medals. Golden medals. So the eight team made an agreement before the race never to talk to each other if they lose gold and have the energy to stand up on the pedestal. How's that for commitment?


These ideas work well even if your aim is something other than rowing a bit faster than men in the other five boats. The concept of Does it make the boat go faster? - reminds me of somebody I knew years back who only did two kinds of things - those that made him money and those that got him laid. Perhaps this was a bit too monotonous (or rather bitonous) but hey, he was focused and it worked. All in all nice to have food for thought delivered like this.

Turismisihtkoht Nigeeria, ja taas kord üks geniaalne äri-idee

Täna hommikul läksid Londonist Nigeeria lennuki peale avantüristid, ees ootamas teadagi mis - avantüürid. Kadestamisväärne on nende võime minna üsna muretult teadaolevalt ohtlikku ja võõrasse kohta, teades ainult seda, et lend jõuab kohale öösel ja et keegi diivanisurfifoorumis leitud öömaja pakkuja kipub alt ära hüppama. Lennujaamas ööbimine on seejuures välistatud, sest Austraalia riiklik turistiabileht kirjutab: there is a high level of serious crime throughout Nigeria. Violent assault, armed robbery, rape and carjacking across Nigeria are prevalent. There is a higher risk of crime in and around the Lagos international airport /.../


Oh jah. Lugesin neile peale sõnad, et liikugu nad ringi ainult öösiti ja valgustamata tänavatel, sest pimedas on kõik kassid hallid ja siis pole näha, et tegemist on kaitsetute valgete tütarlastega ning näitasin kätte tee lennujaama suunas.


Samas tekkis eile Nigeeriast rääkides uus ja geniaalne turismi-idee. (Trummipõrin). Daamid ja härrad - pantvangiturism. 50 dollari eest tullakse sulle kuskil kõrvalisemal tänaval kallale ja müksitakse natuke, 100 eest pannakse ka laetud relv vastu vabalt valitud kehaosa. Alates 300 dollarist saad teenuse, kus pannakse kott pähe ja viiakse autoga kuskile äärelinna lobudikku mõneks ajaks elu üle järele mõtlema ning võimaldatakse üks kõne omastele. Ja 5000 dollarilise VIP-paketiga tehakse sulle ka korraliku näopeksu mõõtu meik, pannakse laua peale mootorsaag ja akuklemmid ning filmitakse sinu palvet oma tööandjal või sugulastel raha saata. Valmis ning tellija poolt heakskiidetud klipi uudiskanalitesse edastamine ja juutuubi laadimine on hinna see. Pidi ju nii olema, et kataloogireise ei taha keegi, andke inimestele ainult ekstreemsusi ette.

Things I've learned from surfing

Last year I learned to surf. Too early for photo sessions yet but I can catch a wave and ride it all the way to the beach (if I don't get wiped out along the way). Oh what fun, but not only. I've realized there are many lessons for life hidden in the surf.




Sometimes, the best thing you can do is wait. On a not-so-good day, when conditions are not good you paddle around, make dozens of failed attempts to catch a wave - and nothing for tens of minutes or even hours. Then, out of the blue a beautiful clean wave emerges, and you better be ready for it. It may be the last one that day, week or even that year.


Pick your battles. When you're a beginner the bigger waves will hit you like a steam train. You barely have time to acknowledge how high you suddenly are and how fast you're moving when you're thrown into a white foamy abyss. Some waves are best left for those that actually know what they're doing.


Get wiped out. Picking your battles doesn't mean you only ride the kiddy waves. You're not trying hard enough and you're not learning much if you don't crash. Making mistakes is good for you, even if you learn just a little each time.


Don't panic. It's a horrible feeling getting thrown into a massive whirl of water without any idea which way is up or down and knowing with certainty that there will be no air to breathe for quite some time. If you panic you may use up the little bit of fresh oxygen in your lungs that would safely last until you're on the surface again. As in life, things will usually sort themselves out if you give them some time.


Looking forward to my next sessions. In surf as well as on dry land.


Photo courtesy of Teller who seems to really have learned to surf. If you're comfortably riding a wave like this your wisdom must be infinite.

The days are long but the years are short

A little more than three years ago, on the last day of 2006 I sat down for twenty minutes and wrote down what I liked about the year, what I thought could have been better and what were my goals or plans for the next year. I've done the same ever since either on the last or first day of the year and even with just a couple of years of doing that behind my belt am finding this incredibly valuable. This allows me to get into a time machine and ride into the thoughts of yours truly last year, or the year before, or the one before that. A great way to see how you've changed and remind you of the things you think or thought are important.


I've written many of my goals down as public (new year's) resolutions which has become incredibly easy after the launch of Pledgehammer. I'm glad to say many of my 2009 goals were successes. I saw six new countries not one (China, Marocco, Andorra, Mexico, Guatemala, Belize), have a new homey home am happy with my sanjuro progress. Professionally I had a healthy balance of hits and misses. I failed miserably on the new kitesurfing tricks front (but learned to wave surf) and Spanish school front (but started learning the language with Rosetta Stone) but hey, no-one's perfect. Now, you may argue these are not uber-important things but the point is I wanted these things in my life. And there's research out there that suggests merely making a resolution increases the odds of achieving positive outcome 10-fold, so there you go.


I've make pledges on the more important fronts as well, and these I've kept to myself. It's not like making these goals public would increase my motivation to reach them, I want them bad as is. When it comes to progress there definitely was some but not quite the way I had imagined. Lesson learned, all's well that ends well and many other cliches sum it all up very well. No-one ever said that fulfilling your dreams is easy.


What's perhaps worthy of mentioning is that I've never made financial resolutions. Guess I'm not that hung up on depositing a certain amount of money in my mattress in the same way I'm very particular about seeing new places or practicing the sports I love. I think that's a good thing.


2010 will see me learn more, kitesurf more and do a little more for the society. Again, I've made some of my resolutions (where I might need a little nudge) public and others not.


If there is just one idea you take from this blog this year then be it about the value of 'annual wishlist inventory check' or however you want to call it. Many people do it already, some even publicly, for instance see wolli's here. And I don't mind if you choose to write it in a small black notebook instead of the said website.


I wish you a truly happy new year!


Update a week later. I realized I haven't given myself too much of a kick in the butt now. So in addition to everything said above I pledge to get more shit done and diversify my income streams, this year and by the end of this year respectively. So if you see me just pottering around some time this year, or not doing anything about the number of different income streams, please poke me with a stick.

Katki, broken, kaput

Rough translation:

9:11 Pledgehammer is broken

9.12 I made a promise there but it didn't hold

On behalf of Pledgehammer I'd like to apologize for this horrific malfunction, this appears to be a software bug. Will try to fix it for next year.

Punktist A punkti B

Kasvasin üles autota peres, nii et busside ja trollidega sõitmine sai selgeks juba lasteaias. Seda suurem rõõm oli bussipeatustest peale esimese auto soetamist suure kaarega mööda käia. Ja seda raskem oli läbi teha autodest võõrutuskuur peale Londonisse kolimist. See siin ei ole kindlasti kõige sohvrivaenulikum linn, aga kesklinnas autoga liiklemisele kuluks tarbetult palju aega ja raha. Niisiis lugesin taas oma ellu teretulnuks ühistranspordi. Oi kui roheline ma nüüd olen, mõtlesin lohutuseks juurde, ja proovisin rõõmu tunda vaadetest, mis avanesid kahekordse bussi ülakorruselt.


Miskipärast ei tulnud esimestel Londonis veedetud aastatel pähe rattaga liikumine. Milleks, kui bussid ja metroo on enam-vähem puhtad ja töökindlad, pärastlõunati võib vihma sadada ja rattateedega on olukord ainult natuke parem kui Tallinnas? Aga sel kevadel laenasin sõbralt miskipärast linna teise serva jõudmiseks ratast, ning silmapilkselt sai minust linnarattur.


Jah, bussid ja rongid võivad küll käia, aga nendes leiduvad inimesed on väga harva sellised, keda tahaks tunda oma ihu vastu pressituna. Ja rattasõit ei ole jalgrattateede puudumisel mitte ohtlik, vaid adrenaliinihõnguline, avastasin. Kas ma jõuan selle bussi kõrvalt enne mööda lipsata, kui see peatusest välja keerab? Kes esimesena foori tagant startida suudab? Vähetähtis ei ole ka see, et rattaga igale poole kiiremini kui bussi, metroo või isegi taksoga.


Ja aina paremaks läheb. Järgmisel suvel läheb käiku moodne rattalaenutussüsteem nagu see töötab Pariisis või Barcelonas. Plaanide järgi ei ole lähima rattalaenutuspunktini siis kunagi pikem maa kui 300 meetrit. Samuti on algust tehtud 12 rattakiirtee märgistamisega, et rattaga linnas ka pikemaid otsi sõita saaks.


Ainuke asi, millega minusugusele rattavõhik, kelle Turist varastati keldrist juba umbes viisteist aastat tagasi, veel harjuma peab, on uue aja rattamood. Tuleb välja, et kui ratas on mugav ja paljude käikudega, on see umbes sama cool nagu püksirihm mobiiltelefoni, zippo ja taskunoa hoidjaga. Sest mingil hetkel olid New Yorki rattakullerid ilmselt liiga palju Erika Salumäe võiduvideoklippi vaadanud ja otsustanud, et on väga äge, kui pedaalid on otseühenduses tagarattaga ning ratas on ilma vabajooksuta, käikudest, porilaudadest ja piduritest rääkimata. Mis sest, et nii on nii tõusud kui laskumised tülikamad ning pidamasaamine raskem, kui sa pole just otse sadulasse sündinud. New York ees, muu maailm järel, on ebapraktilised, aga maitsekalt värvitud rattad nüüd normiks saanud. Olin isegi peaaegu moega kaasa minemas, aga siis hakkas rattafirma tarneajaga venitama, ning ostsin turult ühe paduinglasliku 80. aastate alguse Raleigh mudeli. Moepunkte selle eest ei saa, mõned väikesed stiilipunktid ehk küll. Ja punkti B jõuab sama hästi kohale.


Kirjutatud Ekspressi reisilisasse Kohver

Intervjuu EBS-i Tudengilehele

Minu alma materi ajaleht küsis minu käest küsimusi nii Skype'i, EBS-i, hariduse kui minu enda kohta. Kuna Tudengilehe veebiväljaanne on eesrindlikule ülikoolile täiesti mitteomaselt koomaseisundis, olgu see mõttevahetus ka siit loetav.

Nagu näha, on pool teie karjäärireddelist seotud Skypega- kuidas te sinna üldse sattusite?

Skype'is olen küll töötanud üsna pikalt - kohe saab täis neli aastat, aga ma ei ütleks, et sellega on seotud pool minu karjääriredelist. (Pealegi kui redelist ainult pool oleks, siis ta ju kukuks ümber.) Minu pikaajalisim töökoht seni - seda küll. Asi sai alguse 2005. aasta suvel, kui olin tuleviku peale mõeldes veidi rahulolematu sellega, et valdkonnas, kus töötasin (kiire käibega tarbijakaubad ehk FMCG), oli turunduses kõik justkui juba tehtud ning teisalt hakkas Baltikumi turg väikseks jääma. Tundus, et internetialal on hoopis rohkem teha. Samal ajal sai aina selgemaks, et Skype on maailma ägedamaid ettevõtmisi, eriti nende firmade hulgas, kellel on kontor Mustamäel. Peale tujuküllast vestlust Skype'is töötava sõbraga ühe Pärnu ööklubi leti taga viis ta mind kokku turunduse ja värbamisega tegelevate inimestega, ning siin ma nüüd olen.

Millised on Teie tööülesanded?

Minu ametinimi on conversion marketing manager. Sõnastiku järgi siis "pööramise, muutmise, vahetuse, otsetuletuse turundusjuht". Minu tööks on võimalikult paljude mittemaksvate kasutajate veenmine selles, et neil on kasulik meilt mõni tasuline toode osta. Uurin koos meie uuringuosakonnaga, mida kasutajad tahavad, aitan neile luua võimalikult arusaadavad sõnumid ning juhin erinevate kampaaniamehhaanikate kasutamist, et inimesed julgeksid meie tasulisi tooteid vähemasti proovida. Ühesõnaga tööülesandeks on turundamine.

Miks eelistavad inimesed kasutada videokõnedeks Skype, mitte MSNi?

Suur roll on suhtlusprogrammide puhul sellel, mida sinu sõbrad, tuttavad ja kooli-või töökaaslased juhtuvad kasutama. Kui kõik ümberringi kasutavad Skype'i, siis ei ole sul üksi mõne muu programmiga midagi peale hakata, ja vastupidi. Samas ilmselt on oma roll ka sellel, et meie arendustöö videokõnede kvaliteedi osas on aina rohkem vilja kandma hakanud.



Ma ei ole näinud veel ühtegi Skype reklaami näiteks tänaval. Millega siis Skype ennast turundab?

Turundusinimesena ütlen seda hästi vaikse häälega, aga Skype'i edu taga on toode ise, mitte see, kuidas seda müüakse. Meil on palju mõistlikum investeerida veel paremasse tootesse, mis siis "ise" ennast turundab, kui reklaampindadesse. See ei tähenda, et me turundusega ei tegele. Segmenteerime, teeme tooterurundust, hoiame kasutajad emailide ja Skype'i tarkvara vahendusel uudistega kursis, teeme viral-marketingi, otsimootoriturundust jne. Oleme katsetanud ka reklaamiga massimeedias, aga kui toode on tasuta või väga soodne, siis peab väga hoolega vaatama, kuidas iga turunduseuro kõige paremini tagasi teenida.

Millistesse riikidesse plaanib Skype lähiajal veel laieneda/ enda tuntust kõvasti tõsta?

Skype'il on kasutajaid isegi sellistes isevärki kohtades nagu Vatikan või Vaikse ookeani saarel nimega Niue. Tuntust proovime sihipäraselt tõsta nendes kohtades, kus on palju internetikasutajaid või kus neid varsti massiliselt juurde tekib.

Paljud nimetavad Skype Eesti Nokiaks. Mida teie sellest arvate?

Öeldakse ka, et iPhone on palju ägedam kui Nokia... Mulle omal ajal see Lennart Meri metafoor väga meeldis, aga mõnes mõttes on see oma aja ära elanud. Eesti edu ei eelda, et meil peab ette näidata olema üks ja üle maailma tuntud kaubamärk. Sellel, kui näitame end innovaatilisena eri elualadel, on võibolla hoopis suurem kaal, ja samas väiksemad riskid.

Millised on Skype arengusuunad järgnevaks viieks aastaks?

Viis aastat on internetis väga pikk aeg. Kindlasti plaanime arendada oma põhitoodet ning leida juurde viise, kuidas kasutajad saaksid Skype'i rohkematel viisidel ning sagedamini kasutada. Äriliselt on tähtis ka uute tuluallikate loomine.

Mis on see, mis paneb teise kursuse tudengi loengus ütlema, et üks firma, mille heaks ta kohe kindlasti töötada tahaks, on Skype? On see tööõhkkond, innovaatilisus, arenemisvõimalus või miski muu?

Asi, mille pärast Skype'i sageli tööle tullakse, on võimalus maailma muuta, tegeleda millegagi, mis aitab sadadel miljonitel inimestel omavahel paremini suhelda. Teiseks meeskond, kellelt on võimalik õppida kiiresti ja palju. Ja sellega käib endastmõistetavalt kaasas mõnus tööõhkkond ja palju võimalusi areneda.

Kas Skype turundusjuhina peavad teil olema ka IT alased teadmised? Kui jah, siis kust te need saite? Kui ei, siis kas kogu selle IT keskkonna juures pole huvi tekkinud?

Tehnoloogiafirmas töötades teeb elu lihtsamaks küll, kui omad IT-st ja eriti veebitehnoloogiatest vähemasti algteadmisi - mida mul kahjuks Skype'i tööle tulles eriti ei olnud. Aitas vana hea uju või upu nipp - küsimine kolleegidelt, targa nõu otsimine veebist, tehnoloogia podcastide kuulamine. Nüüd tunnen, et minu IT-teadmiste tase on turundustööks rahuldav, aeg-ajalt tuleb ennast lihtsalt mõne uue asjaga kurssi viia.

Hiljuti lisandus Skypele ekraanijagamine, mis on geniaalne omadus, kas midagi muud seesugust originaalset on veel tulemas?

Ikka. Konkreetsetest tulevikuplaanidest rääkida pole Skype'il aga kombeks. Kaagutame siis, kui muna munetud.

Skype saab juba osta ka telefonikrediiti, mis on päris lähedane telefonioperaatorile...kas astute ka viimase sammu ja saate kunagi ka operaatoriks?

Ilmselt mitte. Skype on tarkvarafirma, ja me tahame aidata inimestel suhelda kõikvõimalikel eri viisidel. Skype'i kaudu telefonidele helistamine on ainult üks paljudest suhtlusviisidest.

Kas Skype pakub tudengitele ka praktikakohti (nii Eestis kui välismaal)?

Jah, aeg-ajalt Londoni või Tallinna kontoris . Kui see pakub huvi, tasub hoida silm peal veebilehel jobs.skype.ee

Olete ka sellise firma nagu Pledgehammeri üks asutajatest. Millega tegu on?

Pledgehammer on veebileht, mis aitab inimestel oma lubadusi pidada. Avalikust lubadusest on hoopis raskem taganeda ning täiendavaks motivaatoriks valib inimene endale rahasumma. Kui lubadust ei pea, maksa! Aga mitte meile, vaid anneta mõnele heategevusele omal valikul.

Kust tuli niivõrd originaalne mõte?

Kust need ideed ikka mujalt tulevad kui peast. Samas minu meelest on ideed väärtusetud, neid võib iga päev kümnete kaupa üles kirjutada. Nõks on selles, kuidas ideed teoks teha. Ehk siis küsimusest "kust tuli mõte" on palju olulisem "kuidas mõte teoks teha".

Kuidas te siis Pledgehammeri mõtte teoks tegite?

Kõigepealt inimeste leidmine, kes oskavad ja tahavad sama asja teoks teha. Üksi ju kõike teha ei oska, pealegi on mitmekesi lõbusam ja tulemus parem. Suureks plussiks oli töötamine niimoodi, et kohe esimestest visanditest alates oli disain, arendus ja sisuline/äriline pool nö. ühe laua taga. Ja üks väga oluline nõks on mitte enne tööd lõpetada, kui asi valmis on.

Millega Pledgehammer leht teenib ja kui palju seda kasutatakse?

Teenime sellega, et mõned heategevused, kellele inimesi annetama suuname, maksavad meile oma affiliate programmide kaudu osakese tagasi. Samas kasutajaid on veel vähe ehk siis praegu on Pledgehammer minu CV-s pigem lahtris "Õppetunnid" mitte sildi all "Ametikäik". Siiski on meil mõned mõtted, millises suunas Pledgehammeriga edasi töötada.

Kuidas on tegeleda kahe eri ettevõttega- raskeks/kiireks ei lähe? Kuivõrd hakkab üks teist mõjutama?



Peamiselt tegelen siiski ühe ettevõttega, Skype'iga. Muud ettevõtmised võtavad vahel õhtust või nädalavahetusest tükikese ning on kaugel täis- või isegi veerand koormusega tööst.

Te tegelete ka kiteboardinguga. Kuna ma ise tegelen surfamisega, siis tean, et tuul on märksõnaks tööpäeva lõpule: olgu see või kell 13 päeval. Teatavasti on Londonist võimatu surfikohta leida...kuidas te asja lahendanud olete?

Leppimisega, et võibolla see maine elu ei olegi täiuslik. London on tore linn, aga tõepoolest merest liiga kaugel, et tööpäeviti surfama jõuda. Pakitsuse leevenduseks olen hakanud rohkem veelauda sõitma ning hoolega nädalavahetusi ja surfireise planeerima.

On Teil veel mõni tore hobi?

Mu kõik hobid on toredad, muidu nad ei oleks ju mu hobid. Aga üks väga tore hobi nende hulgas on võitluskunst nimega sanjuro, mis on segu kickboxingust ja capoeirast. Muuseas, Tallinna sanjuro instruktor Sven on absuluutselt tore inimene. Kui lugeja on mõelnud, et võiks vahelduseks mõnda võitluskunsti proovida, tasub ta kindlasti üles otsida,

Milline oli teie lapsepõlv- kus te selle veetsite, millised olid hobid, õpitulemused jne



Lapsepõlv oli natuke vastuoluline, ühelt poolt olin koolis oivik ja teiselt poolt oli mõned probleemid avaliku korra normidest kinnipidamisega. Ehk sain ühtemoodi hästi hakkama nii bioloogiaolümpiaadil kui emale selgitamisega, miks ta pidi mulle kell kolm öösel korrakaitsepunkti järele tulema. Hiljuti sattusin lugema oma viienda klassi kirjandit, kus ma olin kirjutanud, et minu unistuseks on suurena saada forelliks, kes oskaks lennata. Selle mätta otsast on minu edaspidine elu olnud täielik läbikukkumine.

Miks valik EBSi kasuks langes?

See oli parim kool, mis Tallinna kesklinnast võtta oli.

Kas ülikooliajast on ka postitiivseid/negatiivseid mälestusi? Milliseid?

Ülikooliajast on hulgaliselt positiivseid mälestusi, ühtegi negatiivset ei tule praegu meelde. Kõige eredamalt on meeles vahetusüliõpilase elu Amsterdamis, muhe filosoofiaõppejõud EBS-s, kelle nime ma enam kahjuks ei mäleta, ja mõned teatud naissoost kaasõpilased.

Mida te peate oma suurimaks saavutuseks?

Me saime just Skype'is valmis ühe nutika viguri, millega saame teha kasutajapõhiseid kampaaniaid üle maailma. Kui see nii hästi tööle hakkab nagu testid näitavad, siis see on minu ilmselt seni suurim tööalane saavutus. Loodetavasti aga mitte suurim saavutus väga pikaks ajaks.

Te töötate Inglismaal- kui tihti te Eesti pinnale satute?



Kuna Tallinnas on Skype'i suurim kontor, siis päris tihti: keskmiselt umbes korra kuus.

Kes on see, kellega tahaksite oma elus kindlasti kohtuda/tuttavaks saada ja miks?



Ma ei tunne puudust ühegi konkreetse inimesega tuttavakssaamisest. Küll aga tahaks juurde tekitada olukordi, kus oleks aega suhelda loovate ja ettevõtlike inimestega, nii Eestis kui mujal maailmas.

Tundub, et Teis on juba väikesest peale olnud loomingulisust. Kui tihti praegu kultuuriga jõuate tegeleda- raamatuid lugeda, teatris käia, võibolla isegi luuletusi kirja panna?

Jõuan kultuuriga tegeleda peaaegu piisavalt. Londonil on palju pakkuda kontsertide, teatri ja standup-komöödia sõbrale ja proovin sellest küllusest jõudumööda osa saada. Kuna reisin päris palju, siis lennukites on aega ka kirjutada ja raamatuid lugeda. Raamatuid saab muuseas suurepäraselt ka kuulata, mis muudab rattaga tööle sõidu või mõnes järjekorras seismise palju nauditavamaks. Luuletusi pole viimasel ajal kirjutanud, reisikirju ja muid tekste küll.

Kas Eestis on võimalik saada head IT või turunduse alast haridust?

Jah, ma usun küll. Sõprade, tuttavate ja kolleegide järgi otsustades on täiesti võimalik Eestis heaks turundus- või tehnoloogiainimeseks saada, kui ainult endal soovi ja pealehakkamist on.

You are what you share

Or so the wise saying goes. This means that today I am reading tips because reading tips is something I'm about to share (and ask).

I quite enjoyed reading Anthony Giddens' The Politics of Climate Change if 'enjoyed' is the right word. It's not easy reading but if you're confused with the range of conflicting points of views on climate change in articles here and there it's an easy way to get a basic understanding of energy security, global warming and related politics. Bits of information about gas pipes or energy stations in space make much more sense after reading this book.

A few nuggets to give you a flavor. I hadn't heard about using GPI (Genuine Progress Indicator) instead of GDP as a measure of how well a country is doing. In addition to economics it looks at health care, crime rates, life expectancy and how clean the environment is to determine how well a country is going. In GDP terms the US is twice bigger than in 1970's, in GPI terms it has stood still for 30 years.

The concept of backcasting was also interesting. Instead of projecting today onto the future it asks what changes have to be made in the present in order to arrive at alternative future state. Or the blindingly obvious fact that developed countries may frown upon pollution growth in China or Brazil but actually this is pollution that has been sort of exported. If you account the pollution to countries where goods are consumed rather than produced it's evident it's a global issue to tackle, not something that Chinas and Brazils of this world have to sort out locally.

Random Walk Down Wall Street by Burton G. Malkiel was a similarly good overview of how equities markets work and how your average small investor should go about investing, or not investing. For some reason I had brought it along to my summer holiday in Ibiza and for some reason it fit into the very hedonistic reading setting very well.

On a lighter note Matthew Polly's American Shaolin is a well written story about an American bloke who goes to Shaolin for a year to learn kung fu. There's a guy with a good sense of humour, and a good story. If you've been away from home for a long time or done any martial arts training yourself you'll enjoy it double.

And thanks to my father's influence I've enjoyed a few good sci-fi classics as audiobooks lately. The Moon is a Harsh Mistress is a story about a super powerful computer that has developed consciousness and helps to plan a revolution on Luna (Moon, that is) out of boredom. And Dark Universe takes you underground on our planet Earth where a group of people have stayed so long they've forgotten the sense of seeing. All available in Audible.

And then of course Naine by Olavi Ruitlane, a book that has been praised enough times. All I can say is echo everyone that has recommended it.

PS. Pardon the very serious, almost morbid tone. These fine pieces of reading deserve better but last night's halloween festivities have taken their toll.

PS2. All links here were affiliate links, so in case you clicked any of them you've in effect made me obscenely rich. Photo borrowed from internet from someone called weeping-willow.

PS3. Have holidays coming up in a few weeks and need to stock up before I set off. Any reading tips?

Raha ka nagu ei tahaks anda - õieti põlegi teist

City24-st jäi silma ühe toreda väikese Kadrioru korteri kuulutus, mille peale tekkis mõte oma kodupanga käest uurida, mis tingimustel selle ostmiseks laenu saab. Ettevaatlikult lisasin juurde, et olen valmis omafinantseerima 20-25%, panganduses ikkagi keerulised ajad. Laenupakkumise asemel sain ühelauselise vastuse, ilma vähimagi sisse- või väljajuhatuseta:

SEB panga poolt laenu väljastamise üks tingimusi on maksustatud töötasu Eestis.

Ei sõnagi rohkem. Igaks juhuks pärisin edasi, kas aitab suurem omafinantseering, käendus, mitte-regulaarne sissetulek Eestis või kasvõi seegi, et minu töökohal on Eestis sõsarettevõte. Uus vastus oli natuke pikem, aga jälle ühelauseline:

SEB pank arvestab siiski Eestis maksustatavat regulaarset töötasu ja suurem omafinantseering ei kompenseeri paraku sissetuleku vastuolu.

Sel moel sain teada, et minu sissetulekus on vastuolu. Tahtsin avada akna ja Eesti poole hüüda, et mu sissetulekutes pole minu teada mingit vastuolu, kui minu rahaasjades mingisuguseid vastuolusid esinebki, siis vahest harva sissetulekute ja väljaminekute vahel, aga ei tahtnud teemast liiga kõrvale kalduda. Jooseptootsiliku jonniga pärisin veelkord, et kas seda laenu ikka kuidagi ei saa (ja natuke irooniliselt küsisin juurde, kas ohus on minu olemasolev kodulaen). Vastus oli nagu otse raamatust Catch 22:

kindlasti ei ohusta see, et kolisite välismaale, Teie olemasolevat kodulaenu SEB-s. /.../ Teil on võimalus taotleda laenu koos kaastaotlejaga, kelle töötasu on piisav laenu teenidamiseks. Eeldusel, et kaastaotleja on sama leibkond.

Ma ei ole küll suurem asi leibkonnaspetsialist, aga niipalju ma tean, et see peab olema üks päris vägev leibkond, mis suudab koos minuga välismaale kolinud olla ja samal ajal ka Eestis palka saada ja laenu teenindada. Olin saanud eitava vastuse.

Tegelikult ei ole muidugi aus ega ilus, et inimene oma kirjavahetust pangaga internetti üles riputab. Kui vastused oleksid olnud vähegi mõistusepärasemad, oleksin suutnud kiusatusele vastu panna. Ja kompensatsiooniks luban pangal minu kirjad SEB blogisse ka panna. Siis oleme tasa.

Spammers gone crazy

The amount of blog comment spam has increased lately. Which is no big news but spammers seem to have gone bonkers. In the good old days they just wanted you to buy Viagra, Cialis and such. Now they want to populate this honest blog with pure insanity. Like this one:

Hi guys. Fresh clean sheets are one of life's small joys. Help me! Please help find sites for: Magazine there is attempt on yet how generous variety is taken through earth.. I found only this - (link to a site that doesn't exist). Diaper bag accessories, as the credit crushed during the poisonous example, bit built alongside. she could n't grind the team on her cloth, or donate it against a smoke where the example could stay her while she completed businesses or patients. Thanks :o. Tovi from Faso.

Or how about:

Good evening. Things are only impossible until they're not. Help me! Need information about: Of stable, falling conventional samples will ignore network use as instantly.. I found only this - (link to another site that doesn't exist). Rodeo is exposed up to get her submarines with megan. In the urethra collection motility use rags and dumps became transactions were biological. Thanks :rolleyes:. Kane from Bahrain.

Surely they're not making any money out of this if the content is meaningless and links broken. This means they're doing this for fun. Mad, mad world.

Price perception (or should I say deception)

One is bound to spend quite a bit of time pondering over prices (especially if you work in marketing). If you want to know whether Virgin flight to San Francisco on September 19th is cheaper than BA it's easy to look it up, but when it comes to Tesco's vs. Sainsbury's, Orange vs. O2 or Avis vs. Hertz - who knows. There are people in these companies who get paid to make sure their customers don't understand how much exactly they are paying. And then we're left to make educated guesses about price points.

Found myself hiring an Europcar hire car the other day and reasoning to myself and friends: well, Europcar always have the longest waiting time to get the car and their service is shit, therefore it must be the cheapest.

Btw, went to Cotswolds and Wales, Taavet snapped photos, my notes coming to an Eesti Ekspress near you soon.

Lennu­firmadele ­teine põsk

Paar nädalat tagasi oli mul Eestisse jõudmisega omajagu tegemist, ja see inspireeris Ekspressile alljärgnevat kirjutama. Olgu öeldud, et sõnapidaja inimesena võtsin täpselt nädal hiljem sama lennu, jõudes seekord kenasti kohale.

See siin peaks olema lennuarvustus, mis sarjaks Finnairi selle eest, et ta mind üheks pikaks teisipäevaööks Vantaa lennuväljale ööbima jättis ja et ma kell üks öösel mööda lennujaama ringi kablutama ning lennufirma esindajat otsima pidin; tõik, millest selle leheosa toimetaja sai aimu Skype'i tujuteate kaudu. Aga see oleks ju sama, mis pahandada vihmaga sadamise pärast või poriga selle pärast, et ta määrib. Sest kui lendad kümneid ja kümneid lende aastas, siis ikka juhtub, et lennukompaniid rikastavad su elu väikeste marsuudimuutuste või hilinemistega.

Inimese lennureisimisekarjääril on teatavasti mitu taset. Neist esimesel on lennusõit justkui omaette sündmus, mis peaaegu et väärib habeme korralikult äraajamist ja puhtaid põlvikuid. Algajad lendajad tunned selle järgi ära, et nad kuulavad enne lendu turvainstruktsioone, vaatavad peaaegu kogu lennu jooksul aknast välja, teevad pilvemerest pilte ning üllatuvad selle üle, et lennukitoit maitseb nagu niiske villane sokk.

Järgmisel tasemel on lendamine muutunud rutiinseks ühest kohast teise kulgemiseks. Sellised punkist A punkti B minejad ei pane enam käsipagasisse rohkem kui 100 milliliitrit sisaldavaid vedelikke, ei moodusta väravasse saba tund aega enne pardalemineku algust ega klammerdu istme käetoe või naabri külge, kui lennuk turbulentsis veidi rappub.

Ja lennupüramiidi viimasele tasemele oled jõudnud siis, kui lennujaamad hakkavad tunduma hubaste koduste paikadena, kui sinu boonuspunktiprogrammide staatus on kuskil plaatina ja polooniumi vahepeal, kui suudad vähemalt kolmes maailma lennujaamas kinnisilmi liikuda ja oled veidi pettunud kui äriklassi ootesaalis istub keegi "sinu" koha peal (see seal nurgas, kus saab arvutiakut laadida ja kust näeb hästi väljuvate lendude tablood).

Iga järgmise tasemega väheneb inimese võime lennufirma peale vihastada. Viimasesse gruppi kuuluvale reisihundile võid öelda, et tema lend hilineb sihtkohta nädala, mille peale ta lihtsalt sirutab käe hambaharjakoti ja hotellivautšeri järele, ilma et näos liiguks ükski lihas. Esimese taseme lennureisija saaks ilmselt sama uudise peale kreepsu ning teeks oma olukorda hullemaks sellega, et tüütaks kõiki sõpru ja sugulasi oma lennulooga tülide, abielulahutuste või lausa mõrvadeni.

Nii et Finnair, saan aru, et tegijal juhtub, ja pikka viha ei pea. Katsun omalt poolt rohkem lennata, et sellistest intsidentidest veel vähem tülinat oleks.

Another new design for wonderwall

I was surprised and slightly disturbed to see my favourite wall boring and blank a week ago.

This didn't last too long luckily. The wall has been helped to its artsy state again.

Kuidas ma Ryanairile pardale registreerimise eest 800-krooni maksin

Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja sellepärast kirjutasin oma Ryanairi kogemusest ka Ekspressi Kohvrisse väikese jutukese.

Kui kaks aastat tagasi sõber mind Katalooniasse oma sünnipäevale kutsus, soovitas ta selleks lennata Ryanairiga Gironasse. Kuna selle veebileht kogu oma kollasuses ja üksteisest ülekarjuvates tekstides pani silmad kohe valutama, otsustasin lennata hoopis Easyjetiga ja Barcelonasse. Mis see tunnike pikem rongisõit ära ei ole, mõtlesin; silmi peab ju hoidma.


Olin suutnud Ryanairi peaaegu edukalt vältida kuni lumelauahooaega kokkuvõtva lihavõttereisini, mille sihtkoht oli Laax Šveitsis, kuurort vaid pooleteise tunni kaugusel Friedrichshafenist. Kuna teised olid oma Ryanairi piletid ära ostnud, jäi üle teha sedasama, ja nii avastasin ennast ühel päris ilusal hommikul Stanstedi lennujaamas Ryanairi check-ini lettide juurest.


Pane tähele, et ma ei kaeba selle üle, et 100-naelasest piletist oli saanud peale pagasi-, kaardimakse- ja online check-in-tasu lisamist umbes 200-naelane pilet. Samuti ei kaeba ma selle üle, et tooli seljatugi ei käi alla, et õigeaegsest lennu kohalejõudmisest teavitab ilge trompetihelin või et lennufirma juht tahab sisse seada 1-eurose tasu tualeti külastamise eest.


Veidi nördimust tekitas hoopis see, kuidas Ryanair kasutab ära oma klientide näpukaid, näiteks seda, et kui nii mina kui umbes 30-inimeselise saba jagu teisi inimesi oli unustanud teha online check-in'i, siis ainuke viis pardale saamiseks oli juurde osta 20-naelane lennujaamast lennule registreerimise teenus. Terminalist, mitte inimesega suheldes, muuseas. Kuna Ryanair lõpetab interneti teel pardale registreerimise ära neli tundi enne lendu, siis ei oleks aidanud ka see, kui kaasas on veebilehitsejaga telefon või mobiilse modemiga arvuti. Tundsin ennast peale 30-naelase check-in protseduuri läbimist sajaprotsendiliselt 0wn3d.


Õigemini kuuekümneprotsendiliselt, nagu selgus tagasiteel. Nimelt oli minu hajameelsus välja lennates tühistanud õiguse ennast naastes neti kaudu lennule registreerida. Seega pidin ka tagasilennul lunastama 20-rahaühikulise (seekord eurod) lennujaama check-in teenuse.


No kurat. Vägisi jääb mulje, et Ryanairis on tööl terve tiim motiveeritud tootejuhte ja juriste, kelle ülesandeks on mõelda, milliseid seksuaalseid perverssuseid oma lihaste klientide rahakottide kallal veel sooritada saaks. Iseendast pole raha teenimises ju midagi halba, aga varem või hiljem jõuavad nad välja täieliku absurdini, näiteks viie euro lunastamiseni selle eest, et päästevest sinu tooli all on töökorras või kallim pilet lendudele, mille piloot on läbinud tervisliku kontolli. Kuni see juhtub, otsin lendamiseks stressivabamaid võimalusi, maksku see või veidi rohkem.

Keeping track of my favourite wall in Shoreditch

This wonderwall near my home is a good example of immaterial benefits of living in East London. This was before.


Then one morning late last summer it had been replaced by this:


And now it's this:



This clearly outweighs having to dodge armies of pissed people on weekends and streets filled with kebab wrappers, no?

Obama, I know how to save your country

When over at California two weeks ago, I couldn't help but notice what an incredible opportunity this financial crisis-ridden country has missed. The answer lies in TV, or rather geniuses whose ideas local channels so kindly mediated.

They have these wonderful programs and books that are _guaranteed_ to work. Take the real estate program that makes anyone rich even without putting in any personal money. One doesn't even need to leave the house. And your credit rating can be as bad as the songs of Eurovision.

Who needs a trillion dollar rescue package when you can a book for each American for 29.95? (19.95 if Obama acts right now.) Once that's done, buy every citizen the lactose and gluten free diet program that will solve every health issue. And there's still money left over from the trillion dollar purse for wars and foreign aid!

It's really a shame I haven't had a TV for eight years and I can only be enlightened when staying at hotels.

Tallinn Music Week and how do we market Estonia

Yesterday I was invited to a panel at Tallinn Music Week along with the Estonian composer Erkki-Sven Tüür, director of London Jazz Festival John Cumming and others to discuss whether it matters where a band is from or not. The discussion turned out to cover more, with topics ranging from the birth of reggae to specifics of Nordic jazz.

I was surprised how many times the word infrastructure was mentioned when talking about something as creative as the music industry. You need to have the systems in place to grow and spot talent and promote it the home country and abroad before you can expect to see truly big stars. Anna Hildur from Iceland Music Export said Björk would probably not have made it so far so fast had Sugarcubes not woken up the Icelandic music scene first. Tallinn Music Week will definitely become part of such platform for Estonian artists. The festival rocked, even based on the little I saw of it. Kudos to the Helen and the rest of the team that made this happen, and kudos for Skype for supporting it.

The panel briefly touched upon marketing countries, too. One thought that occurred to me only after the panel was that the concept of Estonia as a technology country is losing steam. True, we've had the government meeting room with very pretty computer screens, mobile parking, Skype and some other cool things going on. Is that enough to claim us to be technologically advanced or does it come across as a "one hit wonder" if I may borrow the music analogy here? We may need another technology chart topper before continuing to talk about e-stonia. If this doesn't materialize in the next couple of years maybe we're better off defining Estonia through events like song festivals and TMW instead. Or perhaps a compromise: the country with hi-tech folks that can sing in tune.

Google Street View found me

When I walked out our office door one lay last summer I spotted the Google Street View car driving up Tottenham Court Road. It seems they spotted me, too.

I'm not giving Google any points for photography, but they sure can make useful map and location-related applications. See what the front of our office looks like on Street View or wonder virtually to other places in London.

Pohmelliga ilmast ei räägita

Mõne nädala tagune Economist pakkus Londonile, mis veel kümmekond aastat tagasi, investeerimispankade mühinal kasvamise aegu, uhkustas hüüdnimega Manhattan upon Thames, välja uue hüüdnime. Reykjavik upon Thames, ja mõistagi ei ole selle taga mõnest pargist avastatud kuumaveegeisrid.


Seda, et linnast on haihtunud rongide kaupa raha, tänavatel jalutades veel aru ei saa, kuigi inimesi peaks olema vähemaks jäänud. Lehed kirjutavad, et poolakad on nurka visanud köögipõlled ja ehituskiivrid ning tagasi kodumaale suunduma hakanud. Tööta jäänud City pankurid kordavad paremaid aegu oodates erinevates troopilistes randades Peeter Oja kehastatud Kreisiraadio kangelase sõnu, et nemad ei tea, kuhu 800 miljonit kadusid. Inimesi on silmnähtavalt vähem ainult ehk ostutänavatel, näiteks Oxford Street on kohati peaaegu et jalutamiskõlbulik.


Märke keerulistest aegadest leiab igalt poolt. Ajalehte kätte võttes on ainult tutvumiskuulutuste külg selline, kus ei esine sõnapaar credit crunch. Kõikvõimalikud muud rubriigid: kokandus-, suhte-, reisi-, sisepoliitika- ja mõistagi majandusküljed muust justnagu ei kirjutakski.


Iga päev paneb Inglismaal uksed kinni kolm-neli pubi, sest inimesed on hakanud kodus jooma. (Vähem joomine ei tule siin riigis vist kõne alla). Mõni aeg tagasi hakkas pubide kett Weatherspoons müüma 99-pennist õlut, et kliente kohale meelitada. 18-kroonist õlut ei saa baaris vist isegi mitte "odavas" Eestis.


90. aastate keskpaigast alates muusikalis Cool Britannia üsna hästi peaosa mänginud mänginud London on nüüd pohmellis. Kümmekond aastat kestnud pidu on läbi, aftekat kuskil ei toimu ja peaparanduseks pole raha.


Positiivne külg asja juures on, et inglastel on nüüd ka muu üle nuriseda peale halva ilma. Kui mind miski esimese Inglismaal elatud aasta jooksul tüütas, siis oli see just kliima süvaanalüüs nii neli-viis korda päevas.


Linnale, mis on üle elanud katku ja suure tulekahju, ei tee üks pohmelus mõistagi midagi. Hea päevitusega pankurid tulevad varsti tagasi ja hakkavad uusi fonde kokku panema, poolakate poolt tühjaks jäetud korteritesse kolivad sisse rumeenlased ja pea siis ka esimesi kannusid välja ei valata. Ka tuumapohmell läheb kord üle. Küsimus on ainult selles, kui kaua see praegune veel kestab.


Kirjutatud Ekspressile

In defense of U2 and in praise of magnificent sound systems

Prologue*. A colleague that had bought 700-euro headphones about four years ago said this was his only way to really listen to music because he couldn't afford proper speakers. Coming from someone driving a brand new Audi A6 and living in a design apartment in the centre of Tallinn, that felt like showing off to me.


I'm writing this post as I'm listening to the new U2 album through the 25-euro Sennheiser headphones. It sounds exactly like the 6 out of 10 review I just finished reading gave it. And yet the new album may actually be worthy of a 8 or 9 out of 10 review, if listened right.


By "listening right" I don't mean opening the right kind of wine before putting on the CD nor staring out the window expressionless in a semi-trance state while listening. You have to have the necessary short circuits, lamps and kilowatts for something like U2.


I learned that about a month ago when listening to music at a friend's place through his state-of-the-art sound system that probably costs about as much as a German family car. A vinyl player that weights 70 kilos to ensure smooth rotation of the disc, voltage stabilizer, three amplifiers and speakers the size of an overweight 12-year old kid surely look impressive. But it's the sound these boxes are capable of producing that blew my mind. I put on a CD and was surprised to learn this was the first time I heard these tunes, though I had listened to a disc with exactly the same name and album art before. Music sounded completely different, especially U2 (which I have never really been a huge fan of, by the way). I've rarely felt more out of words than I am now, trying to explain how exactly this sounded. Maybe 3D soundstream that filled the room with armor-penetrating waves of pleasure sounds about right. Or that "Sunday Bloody Sunday" was the closest manifestation of flames expressed through music I have ever felt.


Anyway, you don't really have to have a sound system that costs the price of a car to listen to No Line On The Horizon. But if it costs less than a Vespa scooter you have every right to believe the critics and not buy it. And if you are one of the unfortunate with a stereo that costs less than a bicycle (as is the case in the rental flat of yours truly) I recommend sticking to electronic music and in addition turning down every offer to comment on music.


I have no idea what the music critic mentioned in the beginning of this post used to listen to U2. He was perhaps using the bestest audioporn technology out there and he just didn't like the album. I am merely recommending here to give it ago on a Vespa- or BMW-class sound system before declaring an album average.


* Thanks for pointing the mistake out, Jaanus. Copied this from the end to the beginning and didn't change the word.

Time to update your RSS-feed

You are what you share, said the mood message of a good colleague the other day.


I now share more. If you update the RSS-feed for this blog to http://feeds2.feedburner.com/andrus you'll not only get a feed with less CO2-emissions, but a range of unwanted goodies on top.


Namely the occasion photo on Flickr, a few timeless quotes, some tried and tested links and Pledgehammer blog posts. I used Yahoo Pipes to mash it all together, added salt and pepper, cooked for half an hour - and so far all seems to work nicely in this feed casserole, mind the initial chronological mess after subscribing.


Let me know if this feed doesn't work for you (and advise how can I fix the bloody thing).

Dinner conversation gone horribly philosophic

Had a truly enjoyable dinner conversation with a friend this Sunday evening. You know the kind where you start from random trivia but somehow make your way to the very important topics in life. We started from snowboarding destinations, made our way to the economy (as you do these days) and then ended up defining the pillars that support the sanity of a man past his 65th birthday. Four things are worth being written down here as notes to self and as my endevour to win the title of The Most Random Blog Post of 2009:

A quick book review - Outliers by Malcolm Gladwell

Outliers is a book about people that achieve outstanding things, about what sets them apart from everyone else. It doesn't give you "5 proven techniques that will guarantee success" but it highlights some very useful ideas . My quick notes to self:

God bless California

It's difficult to do injustice to a country like the United States but I think I have managed to do just that. I hadn't been to the States a while. One the one hand because there was no good reason to go but on the other hand I sort of thought that even if there was a reason to go, that's not a good enough reason to actually go. Having been to New York and Miami, arguably the hotspots of that great country, and having been unimpressed by both, I was feeling strongly neutral about travelling to USA and was absolutely sure there were about a thousand better places to go to.

This turned out to be injustice. I had come to that conclusion before I had been to California. It was very refreshing to be there, and not just because of the weather. Because it was a short work trip I couldn't see and do enough to write a travel journal or even a travel memo but I did make a mental note not to rule out California as a holiday destination.

Still, one thing that was impossible to miss was that everyone in the States seemed to be talking about Obama, almost as if he is the Messiah. Looking at the state of the country he has to do miracles of similar magnitude, too. First he has to feed about 300 million people (and a few banks and auto makers) with two fish and 5 barley loaves. Then he has to calm the stormy seas of US foreign policy. I wish the man nothing but good luck.

The only time media didn't only talk about Obama was when the commercials were on. In a very non-American way the commercials were mainly about how to turn excess gold jewelry into cash, get a free consultation on credit card debt or advice on paying taxes. On my previous visits they had mostly been about buying a bigger car that would get rid of the existing car's problem of not consuming enough fuel. And hey, maybe it was this shift in the mentality that made this country more appealing to me. Might even try Utah next time.

Poliitiline reklaam

Kodumaalt toodi värskeid lehti. Siinkohal võtan kokku meeleolu, mis ühendab reklaami- ja sisepoliitika külgi:


Korruptsiooniralli linnavalitsuses - altkäemaks kuni 70% soodsam!


Keskerakonna altkäemaksufestival: hinnad all -60%. Nüüd palju ametnikke veel paremate hindadega!


Enneolematu allahindlus jätkub! Superpakkumised maadevahetusele ja riigihangetele!


Viimane vaatus! Suur hulk riigiteenistujaid -60%! Tule ja tutvu pakkumistega oma linnaosavalitsuses.


Erakonna perepäevad! Pakume Teile suupisteid ja joogipoolist. Palju hämaraid tehinguid 0-sissemaksuga!

Bring on 2009

It probably doesn't come as a surprise that I've made my resolutions for 2009. Among other things I pledged to become more serious about learning Spanish, keep on training sanjuro, travel to see another (probably awesome) country and impress myself with new kiteboarding tricks yet to be learned. So if you see me skipping my Spanish or sanjuro class please do apply some good old peer pressure. This is what friends are for.

There are a few other more personal resolutions that I didn't want to make public, relating to (storm-ridden) finances or private life. I guess I just don't need the extra kick of motivation for these ones.

Wasn't 2008 awesome!

So much to look back at and smile. And there are quite a few resolutions I managed to keep : Pledgehammer is up and running, I managed to attend as many sanjuro trainings as I intended and I travelled enough for my liking. Then there's the slightly weird resolution about my private life where I either wanted one thing or the other but I sort of achieved both. But I did fail several resolutions, some for good and some to be reached in years to come.

As you may have already guessed by now I like to set goals for myself, and not just on New Year's Eve. If you don't know where you're going you may not get there, as the old saying goes. If you haven't done so yet, I warmly recommend sit down and ask yourself what you do want to get from 2009? And what do you want to give to 2009, or the people you care about. I of course recommend to write it down on this great site for making resolutions (sorry, just had to link one more time) but you can also share it in your mood message, blog or a bumper sticker on your car for that matter.

Talking of which, it's great that Pledgehammer has gotten some nice coverage and that there are now more other people's resolutions on the site than mine. If it becomes useful to a few people and helps a few charities get more donations, that's another one of my resolutions for 2009 done right there.

So bring on 2009 and a happy new year to you all!

Other people's thoughts

If you think it’s right to lie, you’ve got to deal with the hard work of ass-covering, so the best thing is to tell the truth. If it’s a legal situation, don’t do it before you talk to your lawyer. But there’s nothing in lying. It’s always a manifestation of being frightened of something.

The interview with Jack Nicholson in the December issue of GQ UK is pure gold. Platinum, even. Or whatever the most precious metal is. If you don't read that magazine too often, as is the case with yours truly, that's the issue to read.

Started posting good quotes on Tumblr.

PS. Any tips on how to aggregate my different RSS feeds into one? I can't figure out whether Feedburned can handle random feeds eg. those coming from Tumblr or Edicy.

I don't read. I listen.

I love Audible ever since I signed up a few months back. (Btw this is a very special link; if you click it and sign up I will earn Audible credits. So if you don't click and sign up there will be no audiobooks for me to eat or warm my house in the winter.)

But I would write about Audible even if I didn't earn any goodies. I'd probably write even longer as now this may appear as shameless paid advertisement which it is not.
Audible is an awesome service, you see. If there was no Audible I wouldn't know the age of the Earth. Not that I care too much about the age of the Earth but I'm a curious person and like to know how things have come to be and how they work. But as much as I would have loved to read a book such as Short History of Nearly Everything I know that I would not have done that in a sensible time. It's kind of too heavy material for holidays or bed time reading. And at times when my brain is alert for facts and concepts of different sorts I'm either working, writing or reading online which would have left very little time for reading that book. So I never bought it.

Enter Audible. (Same affiliate link, again in case you didn't click before.) Since signing up a few months ago I've listened through most of the Short History, started a book about pre-Enlightenment philosophy and gotten a third-way through one of Seth Godin's books. I've had the latter for a year already but due to my no-time-for-serious-reading syndrome had only read the first 30 pages or so.

To my great surprise it is much easier to read that kind of stuff with my ears. Or in other words, listen to it. I hope this recommendation will not land on deaf ears, quite literally.

Reklaambannerite teine tulemine

Reklaam tekitab häirivalt palju jäätmeid, kirjutas Evelin Pullerits mõni aeg tagasi. Osaliselt sellest inspireerituna, osalisalt niisama rohelisi mõtteid haududes tekkis mõni aeg tagasi idee teha kasutatud reklaamist midagi ... kasulikku.

Äraütlemata hea meel on teada, et alates sellest nädalast on Rimi hüpermarketites müügil kandekotid, mis on tehtud Rimi enda välireklaami plakatitest. Kui muidu rändavad PVC-st reklaamplagud peale kahenädalast kampaaniat prügimäele, siis nende sõnumikandjatega saab peale väikest õmblustööd koju viia näiteks kuus suurt joogipudelit, umbes kümme veini või hunniku konserve näljasele kassile. Sangade pikkus on valitud selline, et kotti saab kanda nii käes kui üle õla. Kotid on valminud käsitööna ja igaüks neist on erinev.

Minu sügav kummardus Rimile ja Evelin Mägiojale, kes oli seda toorest ideed valmis kohe katsetama. Ja veel sügavam kummardus Inga Liivile firmast Ambient Marketing, kes vaatamata esimestele tagasilöökidele õmblusrindelt vankumatult asja edasi ajas ja Rimil reklaamplagud kandekottideks taguda aitas.

Kui Rimile ideepakkumist tegin, pidin seda tegema mingisuguse organisatsiooni nime alt, ja nii sündis 361 Thinking. Kahtlustan, et see ei jää viimaseks roheturunduse ideeks, mis teoks saab ;)

English summary

This is too good not to have a synopsis in English. This week Rimi stores in Estonia started to sell carrier bags made out of recycled outdoor advertising banners. Kudos for the Rimi folks and to good people at Ambient Marketing that made this happen. I meanwhile founded 361 Thinking. Or should I rather say I built a website (10 minutes), designed a logo in Keynote (3 minutes) and had an interesting discussion with a friend and Pantone, Inc about naming (20 minutes). Let there be more green marketing.

Kesknädal - busted

Pärnu Juhtimiskonverentsi tiim saatis paar nädalat tagasi laiali otsepostituse, mis pealtnäha meenutas Economistist väljarebitud lehte. Aga ainult pealtnäha, sest kasvõi natuke lugedes sai aru, et tegemist on reklaamiga. Ma täpset sisu ei mäleta, aga no kui tõenäoline on, et Economist küsib majanduse kohta kommentaari flambojantselt ("Economisti" sõnadevalik) konverentsikorraldajalt? (Ei midagi isiklikku, Toomas.) Või kui ka küsib, siis kui tõenäoline on, et ta trükib sinna kõrvale ka konverentsi programmi. Koos logode, hindade ja registreerimisinfoga. Minu meelest ainult erakordselt pealiskaudne, erakordselt kibestunud või erakordselt rumal inimene usub siis veel ikka, et tegemist on Economistist väljarebitud lehega.

Khm-khm. Tundub, et Kesknädala toimetuses töötab mõni inimene, kes vastab ühele või kõigile neist tingimustest. Või siis on neil veel arenenum vigurväntlusmeel, kui konverentsi omadel. Tänane Kesknädal kirjutab:

„Majanduskasv Eestis on sel aastal sisuliselt peatunud – esimeses kvartalis roomas majanduskasv valuliselt haletsusväärse 0,01 protsendini,“ nentis Suurbritannia nädalaleht The Economist 27. augustil.

Selle asemel, et lugejatele lahti kirjutada totaalse languse põhjusi ja avada nende tausta, asus The Economist lausa reklaamilikult kiitma Eesti majanduse tulevikuväljavaateid. Selleks kasutas ajakirjanik Riigikogu majanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Urmas Klaasi abi (kirjutades tema perekonnanime valesti: Kaas).

Ja nii edasi. BNS-s oli täna hommikul ka uudis TALLINN, 10. september, BNS Kesknädal refereeris The Economisti pähe konverentsikutset , aga sellele ei pääse kontot omamata ligi. Lõbus lugu, igatahes.

Lisand 15.05 - küsisin Toomaselt ka kõnealuse otsepostituse faili.. Tema kommentaar küsimusele, mida muud on reklaami kohta kuulda olnud, vastas ta: palju rõõmsat tagasisidet.

Great ideas

Coming across great ideas is so ... great. Here's another piece of copy from Blik packaging:

Seeing your room with blik for the first time is kinda like seeing a guy with a mustache. Come to think of it, it's nothing like seeing a guy with mustache. Although both are cool and make a statement about who you are, our wall patterns don't hurt when you kiss them. Not that we'd know...

Or consider Beauty Engineered Forever, this Greenpeace ad or this no smoking sign. I know I run the risk of sounding like a cheap copy of Seth Godin now but anyway, kudos to these people that come to work, drink their coffee and do great things rather than bland mediocre ones. And kudos to the bosses of these people, and owners of companies that have hired such people for asking them to do so.

And a sanity check to end this rant - do you know of any truly great ideas that have failed miserably?

Must ja valge kass otsivad kodu

Sõber Johanson annab ära sellise kassiduo. Nagu pildilt näha, on pakutav täiskomplektne, heas tehnilises korras, oma parimas vanuses (vastavalt 2 ja 3 aastased), hooldusraamatuga (kus on kirjas vaktsineerimised jms.) ja katalüsaatoriga (mis ei võimalda kummalgi enam järglasi saada). Kassid on elanud 180-ruutmeetrisel pinnal vanalinnas nagu kuninga kassid, aga seoses sellega, et see pind läheb praktilisemasse kasutusse, peavad nad varsti endale uue kodu leidma. Soovitavalt kuskile, kus neil on palju ruumi mängida. Nii et mõtle oma maal elavate sugulaste peale palun. Heale peremehele on Johanson nõus juurde pakkuma 1000 krooni kuus toiduraha (aga et selle eest peab ostma kassitoitu, mitte Sarviku õlut). Ja ma olen kindel, et kauba peale on ta uuest pererahvast nõus tegema nii ilusad pildid, et sädemeid lendab. Saad Johansonile skaipida või siis küsi minu käest mingi vanamoodsam kontakt.

End of white walls as we know them

Blik is such a great business idea, executed in such a great way. Everything from their about us page to packaging seems to have gotten enough love. Consider the copy on the DYI bamboo tree I bought:

Using blik is like adding a ray of sunshine to your room. You could add a skylight instead. But then you'd have to deal with some guy cutting a hole in your roof. And chances are, that guy will be showing some crack.

Available online, and there's also a shop on Columbia road. East London, naturally.

Surviving in the UK - thanks to and despite NHS

It's summer and I've been on a blog holiday, neither writing nor not reading blogs of others. Until National Health Service (UK's biggest employer, NHS to friends and family) gave me an urge to write a little, or should I say it inspired me.

People with good manners don't talk about their health in public. Talking about NHS should therefore be perfectly fine as this has nothing to do with health, as I have found out. Anyway, I hit my middle toe against someone's knee a few weeks back. My sparring partner was fine, the toe unfortunately not so much. It got slightly swollen and had a nice range of pastel colors on it almost immediately. I thought I'd just bruised it and kept on doing what I was doing. Walks on Estonian islands and Scottish mountains, swimming, a rock concert and such. It did hurt a bit but hey, no-one said life was supposed to be easy. Finally this week I thought that my foot has been sore too long for a simple bruise and that was time to bring on wonders of modern medicine.

Ironically, the only place to get someone to take a look at your foot is a walk-in clinic. (In my case hobble-in clinic.) The other option was signing up with a local doctor aka GP or General Practitioner. I reckoned a domesticated doctor may come handy one of those days so I better go all the way. Having lived in the UK for some time now, I wasn't at all surprised that you can't just go there, flash your ID and get whatever body part examined and fixed. That would be unreasonably time efficient, wouldn't it.

On first visit I indulged into some paperwork. Only 24 hours later was I entitled to schedule an appointment. But not to have my foot looked at - no, not so fast. This is just to complete your registration and have a nurse measure you and ask about diseases in the family, quantities of fruit I eat and units of alcohol I drink per week. Only after that would someone actually get to examination of my limb. I was lucky as well as persistent though, so I managed to schedule initial check and doctor's appointment within 20 minutes of each other.

Your middle toe is broken alright, said the doctor finally. And added it should heal itself in about three more weeks if I gave it some rest and minimized my walking. Probably, he added, as only an x-ray would tell with 100 per cent certainty. Unfortunately x-rays could only be done in one of the big hospitals and it would usually take two weeks to get a response back from them. Or alternatively I could have gone to an x-ray unit (x-ray monger? x-ray parlor?) a few tube stops away that would have given me results immediately had I been prepared to spend four hours in a live queue. This all seemed quite unreasonable and contradicting the advice to go easy on walking, so here I am, still x-rayless, but quite immobile nevertheless.

I don't know what I was thinking but I also showed a birth mark on my chest to the same doctor (in the same NHS system) and asked whether someone could remove it as it's situated exactly where backpack straps rub against the body and then there's the thing with birthmarks and sun not getting along very well. No problem, he said and proudly explained that the internet based patients handling system would make this very easy. All he'd need to do is enter my details in the system and presto! soon a letter would come from GP's office, stating that I could go and pick up a card with a phone number that I could use to make an appointment with a dermatologist. I stared at him blank, not understanding why getting a simple medical procedure had to involve more planning than robbing a bank.

I turned around and as I walked out I saw this sign on the inside of the door. Not all customers leave happily, the doctor said while I got my camera-phone-calculator-alarm clock out and took the photo. Why was I not surprised.

IMDB, you're fired

The IMDB rating of Definitely, Maybe is the straw the broke the camel's back. 7,5 for a movie that is more predictable than the chain of events at a bachelor's party? Where are the good old days when only slightly geeky people cared to rate movies and ratings was actually useful. Now soccer moms have taken over and IMDB is a shadow of box office results. Thanks, I'd rather trust a politician than this.

I must have missed the train of the next big movie ratings thing. Please help, someone.

They must be kidding

There's a great story about this guy who went on a skydiving course. He loved the first dive and could not wait to get back in the plane, and out of it. He wasn't lucky with the second dive because that day the wind was blowing too hard (an expression very alien to a kitesurfer) and he had to just wait on the airfield the whole day. And then another day a week later. Third time he got all the way to the plane and 100 meters in the air, and then the engine of AN-2 died. 100 meters is just enough to open your parachute but it will not have much effect on your speed. So if there is any benefit from a parachute at 100 meters it is probably that if you jump and immediately open the shoot it will elegantly cover your very flat body on the ground. Anyway, this guy and 12 other novices were scared as hell because the pilot was swearing in Russian and plane was gliding towards the ground shakily. The emergency landed in the bushes and the lot had to walk back to the base about 3 kilometers away. A happy ending!

I'd consider this a funny story had the guy not been me. With that experience behind my belt (and almost touching my underpants) this flyer seems hilarious. I mean, what the hell was this Photoshop-loving designer thinking. Why show freefalling 2 meters above the air, so-far-so-good style. Then again, maybe it's me.

Purde is more popular than Reholt

At least judging by how many Purde's and Reholt's live in Estonia. Which makes perfect sense. I mean, Purde is perhaps not your dream surname (it's a bitch to pronounce in English) but at least it beats Reholt by a mile. And Übi. A nifty feature this, surname popularity matching by Kindo.

I love my job

I've almost always liked my job anyway but things have changed. Now this is true passionate love.

This statement may appear a bit out of place, especially coming from someone on vacation. So let me explain. A few days ago at a friend's magnificent country house in the middle of hills of South Estonia I wanted to do some good old manual labour. A pile of wood that needed cutting and chopping seemed like a good object.

The first hour felt awesome. The pile of wood was shrinking, sun was shining, a nice wood stack was forming and I felt this romantic connectedness to generations before me that had to do this in order to stay warm in the winter.

In the second hour the back started to ache and I felt more connected to the mosquitos biting me than to past generations.

By the end of third hour I felt a bit stupid. I had volunteered to something I was sick and tired of but the job was not done yet. Technically I could have just put the tools down and returned to the hammock but that would have left something I had said I'd do undone. So I kept fighting that pile of wood with a chainsaw and an axe with rage and anger. This was personal. This wooden monster needed to be killed.

Then somehow my mind drifted to some quite boring work task and I felt this warm pleasant feeling. How fortunate I am that I don't have to cut and chop wood every day. I have a nice desk, conveniently mosquito and splinter free and my computer doesn't have a chain than needs sharpening. My job is talking to people, writing stuff and reading what other people have written. How good is that! I love it!

So there you go. On Monday I can return to the office, loving my job. And the long weekend midsummer's night party, lake Võrtsjärv with wakeboarding and kiteboarding, endless sauna and seeing old friends was not too shabby either.


On this picture - sauna next to the crime scene.

The gadget post

Sorry for this misleading title. This post is not about showing off my latest purchase but the lack of a suitable gadget. I've been looking for a suitable replacement for my Sony Ericsson w810i for quite some time now. It still works, but the surface has lost so much of its former glory due to intense use that sometimes small children start to cry when I take my phone out in a public place. Also, I've had enough of carrying around a Blackberry for the occasions I want to read email on the go (that's most days). And because I still use my Estonian number when I'm in that glorious country I've learned to hate the process of changing SIM cards more and more.

So here's my spec - something that can handle email, two SIM cards and the easy task of not looking like a diesel engine. Touch screens, video and the rest would be nice extras but they wouldn't solve my tiny problems. Surely there's a phone like that out there, I though. How wrong I was.

Because the big boys need to play nice with the mobile operators only second and eighteenth tier companies offer dual sim phones. There is one Samsung model available, true, but I would rather do email with one of their vacuum cleaners than a keyboard that tiny. Most of the other dual sim phones out there list polyphonic ringtones quite high on their feature list which is a good illustration of what useless crap these are. And some of them require a magic stick or pen or whatever that thing is to use. I mean, we live in the era or space travel and nanobots. You shouldn't need a ghost of a pen to send an SMS. I refuse to link to these ... objects from this blog so you're going to have to take my word for it.

So here I go, after spending an hour or two on intense research I just added another half an hour to write about that waste of time. All I can do is hope people reading this know more about buying phones than I do. Or at least that they would look at my old phone with a bit more understanding and sympathy, the next time they see me use it.

The last lecture

Randy Pausch is dying. But in the process, he's teaching millions of people about living - Time. Need I say more?

Beauty of languages

Sometimes comments have a lot more substance than actual posts. Take this one by Rene with the theory that Swiss German and Estonian share some influences from German that have been forgotten in the original language. Surely that's a possibility. Then again, because of very colorful historical Estonian as a language is a whore (not to be misinterpreted - I like Estonian a more than anyone, I'm just stating the obvious here) that has influences from English, Russian, Finnish, German, Swedish, Dutch and every other language on the planet except Swahili.

Oh, and in case anyone wants to learn that language with low moral standards, here are my materials from my extremely successful Estonian class:

My kind of street art

So went to see Cans festival yesterday. It's a collaboration by Banksy and about 40 other stencil artists in an alleyway by Waterloo station.
Now, I don't want to pretend to know much about that sort of thing. I've just always liked good graffiti and hated the bad kind. The notion I got yesterday was that this is as contemporary as contemporary art can get. When still as school I quite liked reading an article or a whole book about a painting we were studying at the time in order to 'get it'. But this was not by a 17th century Italian artist. These dudes walk the streets I walk (technically) which made this 'excibition' extremely enjoyable.

Even my old calculator/phone/camera captured some really cool stuff. I mainly shot weird details as bigger pieces are covered by dozens of guys with huge cameras already. I can't wait for Taavet to get his stuff out of his cam.

Aga kust te seda võtate?

Vend tuletas meelde toreda loo, mida rääkis kunagi keskkriminaalpolitseis töötanud tuttav. Neil oli seal palju reaalset tööd, mida aeg-ajalt kippusid segama inimesed oma tühiste probleemidega. Kellele tundus naaber kahtlane, kes arvas, et tema juhtumi uurimine võiks minna kiiremini. Nende inimestega kiiresti ja siinpool viisakuse piiri toimetulemiseks oli seadusesilmadel varuks geniaalne küsimus: aga kust te seda võtate? Pealtnäha süütu küsimus paneb vastaja olukorda, kus ta peab hakkama tõestama et ta ei ole kaamel või tõdema, et ta on.

Kui mõni usinam sellest hoobist toibus ning rassis ennast väiteni, mis oleks justkui nõudnud järelduste tegemist ning tegutsemist, lasti käiku trump. See kõlas: mida te sellega öelda tahate? (Loe: kaamel mis kaamel).

Geniaalne. Ära ainult kommentaarides küsi, mida ma selle postitusega öelda tahan.

Note to self: I like Amsterdam

I started the week in Amsterdam with an unbelievably enjoyable long weekend trip. The moment I stepped out from the cab to enter the apartment we had rented on Prinsengracht I remembered just how much I like that city. For me Amsterdam combines the virtues of a big city (sights, food, entertainment, connectedness) and a small city (coziness, little need to plan ahead, not that expensive, freedom to bike) in a way that I haven't seen anywhere else. So very gesellig! Plus I quite like the simple directness of the Dutch and the perverse beauty of the language. I suspect some day there may be a vol 2 coming to the four months I spent studying there.

If you haven't been yet, book now and thank me later.

So, this is what I do for living

Have you ever struggled explaining your grandparents what you do for living?

- So, what do you do for work?

- I work in marketing

- Well, yes, but what do you do?

- I sort of get in in the morning, open my computer, read what other people have written me and write back, talk to people, attend a few meetings and then go home.

- But what do you do for work?

That thing. And this is not even trying to explain what user journey marketing is. Even most of my friends need a lengthy explanation, or just give up. How lucky I am then that at least for some time I can actually explain what I do. Meet Skype's new subscriptions.

It was pure bliss to work with incredibly smart and fast working people on messaging and promotion of these. Even better, people seem to like the product. It helps to talk about the weather (or what the dog ate for breakfast) in grater detail than has ever been possible before for millions of people around the world that still like their landlines. How nice is that!

I am looking forward to the next conversation with my grandparents.

Testing testing 123

Just testing widgets here. You keep calm and carry on.

Esimene eestikeelne blogispämm

Sain sel nädalal esimese eestikeelse spämmkommentaari. Esiti mõtlesin, et selle sündmuse peaks jätma anonüümseks, nii nagu kunagi Artemise templi süüdanud Herostratos pidi jääma nimetuks, aga lugu ei ole nii lihtne. Niisiis faktid:

9. aprillil kirjutas keegi nimega hambaravi http://www.kliinik32.ee siiasamma kommentaari sisuga hambaravi http://www.kliinik32.ee. Selle kellegi (õigemini millegi, sest sõnum tundub kuidagi ... masinlik) meiliaadressina oli märgitud kliinik32@kliinik32.ee, veebiaadressina http://www.kliinik32.ee ja IP-aadressiks oli salvestunud 217.159.130.212. Kui guugeldada ja see brauserisse sisestada, tundub tegu olevat Tartu aadressiga, mis on kuidagipidi Estikoga seotud.

Kirjutasin nii märgitud meiliaadressile kui kliiniku üldmeiliaadressile, tänasin neid kommentaari eest ja küsisin, miks ja kuidas nad niimoodi kommenteerivad. Blogikommentaaris toodud meiliaadressi ei olnud olemas, aga üldiselt aadressilt sain vastuse:

Tere,

Vabandame Kliinik 32 nimel tehtud kommentaari eest. Kahjuks ei ole me tuvastanud, kes sellise kommentaari tegi. Info saamisel teavitame Teidki.

Head,

Liina Mägi

Administraator

Kas tõesti kirjutas spämmkommentaari keegi lihtsalt segaduse külvamiseks? Kõlab veidi uskumatuna. (Ja kui see on tõsi, kas selle kohta võiks öelda spämm spämm?) Raske on uskuda ka seda, et piltide järgi toredatel hambaarstidel ei ole raha tasulise reklaami tegemiseks ja nad kasutavad meelega sama taktikat nagu viagramüüjad. Või siis on kuskil lihtsalt mingi ulakas turundusinimene, kes tegutses enne kui mõtles. Ei tea. Aga kui sina sellest kliinikust, nende veebifirmast või sellest IP-aadressist midagi rohkem tead, kirjuta palun. Spämmijad ilusasti ahju.

Võida Laine Jänese allkirjaga jalgpall!

Robin palus sõna levitada, et selline kampaania on toimumas. Võid võita praktilise sporditarviku, mille väärtust minu meelest ei kahanda seegi, et seal on Hannahi ja Laine Jänese allkirjad peal. Aga mis minu meelest tähtsam - ära viska koguaeg oma vana tavaari ära ja osta uut, vaid uuskasuta ning taaskasuta. Selleni, et saame kolida Veenusel asuvasse suvilasse läheb veel aega; seni peab jalge all oleva planeediga heaperemehelikult käituma.

Melancholy is the thoughtful twin sister of happiness

... says Rene in this brilliant post about excessive business travelling and home as such. On that subject he's definitely in the know. It's a good read even if you don't spend most of your time in hotel beds and dodgy hangouts.

Advertising that's good for you

As someone that made my undergrad thesis on ambient media this almost sent shivers down my spine. Small ones, anyways. But the idea is brilliant, isn't it? Best of all this is as green as it gets. Very few trees had to be cut to transmit this message, and if so these were chalk trees.

The only thing I was lacking was a call to action of some sort, and maybe who is this message from. But you can do this in other media, so it's good as is. Many points.

Luxembourg is (a bit) safer than Estonia

After booking a flight to Luxembourg the paranoia service of the new travel agency strikes again. I am sparing you the details, but still:

There is no specific threat to foreigners traveling to or residing in Luxembourg. The Grand Duchy is a modern country with a stable economy and political system.

Luxembourg has a very low crime rate. Visitors should, nonetheless, take appropriate precautions.

Trafficking of drugs and firearms is illegal and can result in severe punishment.

I consider myself warned. And it is not all rosy:
There are winding roads in the countryside and cyclists or farm vehicles can sometimes impede the movement of traffic. There is also congestion during rush hours in the main cities. Visitors should take extra precautions while driving in high volume commuter and tourist traffic, or during winter fog and snowfalls.

What main cities? Plural? In Luxembourg? I have clearly underestimated the greatness of Esch-sur-Alzette, Dudelange and Differdange (about 20 thousand people each).

And then there's the condom bit:

Rotten food is good news

The uber-awesome brownie that was supposed to top my breakfast this morning had mould on it. My first thought was - what the fuck is going on in this supposedly fresh and organic shop next doors. Even Tesco sells stuff that is fresh for weeks and you are selling me a brownie that introduces new life to my cupboard in three days!

Erm.. was my second thought. Another explanation for why this brownie had grown mould is that it wasn't full of preservatives and other funny bits that you normally find in food. Memories of the bread that was forgotten in a drawer after the last move and was as fresh and soft a month later came to mind. Rotting food is good because it proves it is alive! Interesting times ahead for FMCG marketing, I'm sure.

The Bees - Listening Man

One more bonus point to Shoreditch. My find of the day is a monthly short film thingie just around the corner from my house. How good is this short film (aka music video) shown today!

Book help needed

I just finished reading A History of the World in 10 1/2 Chapters and liked it a lot. It doesn't really tell you the history of world but it's got 10 and a half chapters, so the name is sort of justified. The book is about seemingly disconnected events from Noah's ark to throwing a football on the Moon that end up having a connection in a very witty and subtle way.

I've had this lucky streak with books in the last year or so and I feel like king Midas - everything I touch to read turns out to be pure gold. I've had good recommendations, true. So please help with continuing my lucky streak and recommend me some reads. I accept English and Estonian, paberback and hardcover, novels and business books, cash and cards.

Oh, and here are some of the books I've liked in the last year which hopefully help you in recommending but also serve as my recommendations to you:

Welcome to Estonia

I like our new corporate travel agent. Their name is much more serious sounding, almost like a law firm, and it contains acronyms. They also send amusing stuff to read. Having booked flights to Tallinn yesterday I received following information about my motherland.

Alerts

There are no alerts at this time (Friday March 14, 2008 21:56:03 GMT ). Before you depart, please view the Estonia Country Guide for up to the minute information, or sign up for automated email alerts.

Executive summary

There are currently no major threats to expatriate visitors or residents in Estonia. Estonia has a low rate of violent crime. Old Town, Town Hall Square, and the Central Market are the parts of Tallinn affected most by petty crime. Although foreign travelers are not specifically targeted, criminal elements take advantage of vulnerable targets. Petty crime is common in Estonia’s major cities and there have been reported instances of pick-pocketing, purse snatching and muggings, mostly in crowded areas.

In recent years, there have been several bomb attacks on buildings and vehicles in Estonia. Most of these incidents have been attributed to organized crime. Like most of the Baltic States, there is an organized crime presence in Estonia. Foreign travelers are generally not threatened or targeted by organized crime, but the possibility of collateral damage requires visitors to remain vigilant. Organized criminal groups are involved with stealing cars, gambling, drug trafficking, and prostitution.

Public transportation is available and generally safe. Foreign visitors should only employ well-marked taxis and ask to see the government registration. Unregistered taxis are notorious for being unsafe and charging exorbitant fees.

Although not a serious threat to foreign travelers, elements affiliated with organized crime may conduct kidnappings.

Had I not been boon in that troubled country I would probably have cancelled my trip at that point at started preparing for an XXL Skype video call. But I read on, brave as I am.

Medical Information

Hepatitis A - Recommended for all travelers and expatriates.

Hepatitis B - Recommended for all travelers and expatriates.

Rabies - May be recommended for long-term travelers and expatriates.

Recommended for anyone who will have contact with dogs, monkeys or other potentially rabies-carrying animals.


This email continued quite long, advising not to swim in unsafe lakes, only drink bottled water and such. The only good news were:

Good omens

When the machine that serves promotional messages at Skype started producing click reports dating from 1982 all the way to 2031 I had the first hunch that in one of our secret labs someone is trying to invent a teleporting feature. I mean, anyone that didn't sleep in physics classes at school (unfortunately this rules out myself) can tell you this may screw up linear flow of time, right? I am now sure I am onto something. Look at the calendar invite I received this morning. Apparently I'm going into a meeting tomorrow at 5.30 pm and finishing it in year 1601

If you don't hear from me any time soon, don't worry. Just check the Archives link on the left column here and keep an eye out on 17th century blog posts.

Kartaago hävitamise remix (feat. Villu Reiljan)

Etskae perekonnadraamat, Villu Reiljan ja saadikupuutumatus hakkavad lahku minema. Jens, selliseid kodumaa uudiseid võid ka edaspidi töökõnede algusesse pikkida.

Olen sellest varemgi kirjutanud, aga äkki on kordamine tarkuse ema mitte ainult vanas Roomas, vaid ka Eestis.

Arvan, et mõni poliitik tuleks vangi panna.

Career move

I'm going into language teaching. Yeah. Not permanently though, the first attempt should last no more than half an hour. In an email I sent my English-speaking workmates that frequently deal with Estonians I promised to teach:

The First Blog Post in English (very important!)

Everyone knows the importance of first impression. Nothing you will do later will have quite the same impact. As someone who just started blogging in English about travelling, business ideas, marketing, kiteboarding and such I should put extra effort in making the first real English post a hit. How ironic then that my first real English blog post is about something as random as ... buying a lemon tree.



Doesn't it look nice though? If you had just discovered a flower market literally 200 meters from your house you'd do exactly the same. The guy that sold it to me said it needs very little care. It can be out on the balcony all year, there will be blossoms in May and fresh lemons in the autumn. Fertilizing with nitrogen-rich substances wouldn't harm, but is not a must. Perfect for someone like me whose previous attempts to have some green around in the house have not had very happy endings. Not for the plants at least. And I quite liked the ones that looked like Einstein's hair and I really did try to keep them alive.

So now I have lemons growing on my balcony, I also happen to have salt. It's just the tequila that's missing.

Let there be English

Change is good. And this is not the only reason why I'm switching to the most popular language on the planet. (This reminds me someone still owes me something from a related bet. Or do I owe someone? If you're reading this, give me a shout.) Anyway, let's see how this goes, perhaps bi-lingual is the way, seikatsu-style. Maintaining two blogs is a definite no-no.

If you're want blogs written exclusively in beautiful Estonian (I like them too), try Ants Klots, Jaanuse asjad, Jänese urg, Katariina, Linnar, Martin, Pixelpost, Stellaris, Teller, Zilmer (Later addition: that's in English as Teller correctly pointed out) or one of the many other lovely weblogs out there. English, here I come.

PS. If Murphy's laws still stand, I'm sure there's a nasty typo or grammar faux pas here somewhere.

Väikesed Ida-Londoni plussid

Kultuuri vältimine Shoreditchis on keeruline. Lähed ignorantselt hommikust sööma, aga juba nad toimetavad.

Järgmisel päeval oli sein selline:

Minu meelest natuke ägedam kui Jaan armastab Volodjat kritseldamine. Veel üks punkt elukoha skoorile juurde.

MiniBar London

Reedel avastasin, et minu transformatsioon tavalisest (valges pakendis) turundusinimesest nohik-turundusinimeseks hakkab lõpule jõudma. Tööpäeva lõpus leidsin ennast Ida-Londoni baaris, kus naiste osakaal oli alla 10 protsendi ning kus inimesed tegid üksteisega rääkides oma iPhone'i või Blackberrysse märkmeid — ja seejuures oli mul seal kõike muud kui igav. Seni, kuni ma olukorra tõsiduse ning võimalike meetmete üle aru pean, räägin, millega tegu.

Üritus oli MiniBar London, mis on põhimõtteliselt samasugune asi nagu Jüri Kaljundi vedamisel toimuv OpenCoffee. Ehk siis koht, kus tehnoloogiainimesed, ideed, raha, ettevõtjad ja muidu huvilised kokku saavad. Selle erinevusega, et üritus toimub õhtul, mitte hommikul ja pakutakse (tasuta) õlut, mitte kohvi. Mastaap on ka mõistagi suurem; nii mõnigi inimene, kellega rääkisin, ütles ürituse kohta, et MiniBar on Londonis Silicon Valleyle kõige lähemal asuv punkt.


Õhtu põhiline väärtus on inimestega rääkimine. Mitte midagi elu muutvat, aga kahe tunni jooksul sain targemaks kolme-nelja uue tehnoloogiamõtte jagu, mõistlikku tagasisidet oma ideedele, ühe hea Facebooki rakenduste teostaja kontakti, ühe (koos)tööpakkumise; ja seda ei olegi ju nii vähe. Lisaks oli uute ideede ja tehnoloogiate demo, kus kõige sügavama mulje jättis GraffyWall ehk lõpmatu "internetikangas", millel ilmselt on tulevikku näiteks kunstis ja õppimises/õpetamises.

Lähen kindlasti tagasi. Tasuta õlu ikkagi.

Kuidas ma 235 tuhandest dollarist ilma jäin

Kõik algas nii, et sain kirja:

On 29/01/2008, giskwa1@seznam.cz wrote:

In Confidence from mrs Giselle kwafu

Hello dear

My name is Giselle kwafu from seirra leone but residing in Ivory Coast in Africa. It is my desire to contact you on honesty and sincerity to assist me in transferring the sum of $2,350,000 inherited from my father late Mr. KWafu. I am motivated in contacting you and hope to gradually build trust, relationship and confidence in you as i get to know you better.

So please i want to know if you will be of assistance but first i want to get to know you better. I am willing to offer you $235,000 usd for your effort input after the successful transfer of this money and investment. Indicate your interest towards assisting me by sending your phone # and address so that i can communicate with you at any time.

I will be waiting for your response

Thanks

from Giselle


Otsustasin hea pakkumise vastu võtta ja kirjale vastata.

Hi Giselle

I've been praying for this day to come. Mightly lord is not deaf after all. Or if he is, then a very mighty deaf indeed.

$235,000 is way too much for helping you. I can easily settle for $230,000

How can I be of service to you?

Andrus


Vastust ei tulnud kaua oodata


from kwafu Gisele

please if you want to help let make trust first i will send you all my ident, please kindly send me you home address phone number passport for me to keep trust much better for me and you

thanks from gisele

使用Yahoo! Mail，2008年繼續賞你無限驚喜，更有機會贏 iPod Touch! 立即參加


Minu süda sai hoobilt rõõmu täis ja vastasin:


Thank you for your reply! You are quick.

Why do you need my home address for? If you want to send the money - my neighbours are thieves and it's not wise to post money to my letter box. Last week they stole my newsletters and letter from my school.

My passport number is 857555JK


Selle peale tuli minu kirjasõbralt juba hoopis pikem vastus:


from kwafu Gisele

please sir have sympathising with our situation and tell us about yourself,for we to have confidence that we can rely on your sincere assistance.we want to tell you About our father, when he was alive the few i can say about him is that he was a lovely father because we lost our mother at a much earlier age, our dad has served as both father and mother despite his busy schedule with his business he always made chance for us and stay with us. He even helps us with our home works.

Sometimes we travel for holiday to Sierra leone, he takes us for shopping buy toys and books.He also always encourage us to be serious with our studies.He was very hard working and busy with his business and he travelled alot, most countries in europe, asia which includes singapore. He was a gentle man and he cared alot for people but because of how people are here in Africa are always jealous of another persons progress they plotted to get him piosoned to death.we do not always like to remember this incidence because this happened to be the begining of all our sadness in life and it makes us cry alot since then thing are not well for us, we miss him so much.My father was not too religious but believed in god and help those he could help when he was alive. After his dead he was buried by his wicked business paretner s who planned for the dead of my father, we ran away from them so that they will not kill us like they killed our father. well i do not always like remembering the whole tale because it makes us shed tears.please is GIsele writting this mail to you as i saw your questions i was very happy that you are a good man by asking me that you dont know me and my father that is why i have to send you all this mail for you to understand me,we are ask for you help for we to have new life.when my father died he did not make any will before his dead so that is why all this thing are like this to us,he made an agreement with the bank i send you the agreement with our photo, my fathers partner who my father give me his contact before his dead, i lost his contact when my father died because of the way my stepmother was so harsh with me after the ceremoney of my father she was trying to take all that belong to my father even the money, by god grace we are now where my father deposited the money that is why i contact you, before i contact you i pray ask god over it

coming for our condition here please we want you to stand as guardian to safely get the money transferred and then make arrangement for us to come over.please as you know we are very young in world Bisennes you will all so help us find a good investment we can invest this money as the money get transfer and then make arrangement for us to come over

please be honest with us we entrusting our only hope left into your care, please help us keep this on your self as you know when things came to matter of money people will be come jealousy so please keep it on your self so that God will help us for that.Please if there is any information that you might want to have just let me know.our photo is there for you to see me and philip my brother, thanks


Minu süda oli murest ja valust lõhkemas, kui kirjutasin vastu:


I am sorry I didn't realize the seriousness of your situation. The bit when you father had to serve as both father and mother must have been troublesome. Maybe even painful, especially for him.

But you always have to look at the bright side of life. I got laid on the weekend for example. Hope that makes you feel a bit better.

Please send the photo again, I didn't receive it.

You have my full trust. How can I help?

Rembo


...

Aga sellepeale ei ole kurva saatusega perest enam midagi kuulnud. Olen nõutu ja mures. Äkki peaks Sierra Leone politseisse helistama?

Lumelauapuhkus - tehtud

Veetsin pika nädalavahetuse Chamonix's, mis läks sellepeale siuh minu lumelauakohtade edetabelit juhtima. Hea lähedal minna, elu kõige ilusama vaatega laskumine, kõige toredam offpiste ja hea lähedal Genfi lennujaamast kohale jõuda. Kuigi kohati oli seal väga raske ja ebameeldiv.

Ühtlasi veendusin, et parim pika nädalavahetuse formaat on neljapäeva õhtust esmaspäeva õhtuni. Aamen.

Ei saa jagamata jätta ka reisil kohatud silte, mis sisaldasid nii prantsuse elegantset disaini kui šveitsi kuulsat loogikat ja täpsust.

Piltmõistatus

Selline installatsioon oli eile hommikul elutoas peale soolaleivapidu, mille üks paljudest headest omadustest oli, et keegi ei kinkinud vaasi. Ja mõistatus kõlab: mis marki õlut joodi kõige rohkem? Klaase, muuseas, ka ei jätkunud.

Kommentaaride kirjastamisest

Või peaks ütlema kommentaaride jätmisest? Kirjutamisest? Postitamisest?

Aga muidu on tore on, et Blogger.com on nüüd eestikeelne ja oskab võluväel seda mulle näidata ka siis, kui ma UK-st sisse login.

Nädala uitmõte - peale aktsiaturgude teist languspäeva

Huvitav, kas karmavõlaturul on ka subprime-laenud. Et kuskil on karmapankurid, kes inimeste karmavõlgu mingitesse instrumentidesse paketeerivad ja siis instutsionaalsete karmainvestoritele edasi toimetavad. Ja kui on, siis mis juhtub karmamajanduse kui sellisega, kui esimesed karmavõlad hakkavad hapuks minema.

Muusika-aastaga tagantjärele tuttavaks

Kui ka sina ei jõudnud eelmisel aastal piisavalt plaadipoodides jõlkuda, siis soovitan iTunesi muusikapoes läbi surfata Areeni 2007. aasta albumid. Kui seda täna ei oleks teinud, poleks võibolla niipeagi Buriali Untrue otsa komistanud, ja sellest oleks hea elektrimuusika austajana tohutult kahju olnud.

Tekk soojendas südant

Ostsin eile Next Home'ist tekke ja patju. Lisaks silitamisele, rutjumisele ja käperdamisele aitas ostuotsust teha ka Made in Estonia kirjake tekipakendil. Kohe süda läks soojaks, selle ostsingi. Ise arutlesin endamisi, kui palju letihinnast Eestisse jõuab. Veerand? Ja et kas ja missuguse Eesti bränd allhanke-nõiaringist mõnele suurele turule murrab. Veel ei ole vist midagi peale mõne riideäri ja internetiprojekti ette näidata?

Tekki otsisin sellepärast, et kolisin laupäeval uude korterisse Ida-Londonis. Sõna otseses mõttes uude, sest oleme majas teised elanikud ja enamik korteritest on veel tühjad. Varsti võibolla korterist ja selle lähiümbrusest pikemalt.

Jälle üks hea raamat

Harri Sirola Kaks linna on ühekorraga väga hea meeldetuletus rumalusest, millest iseseisvumisega pääsesime, loen-ühe-peatüki-veel-ja-seetõttu-ei-saa-enne-ühte-magama-tüüpi juturaamat, pilguheit Soome paadiehitajate ja kalurite ellu, valus kirjeldus vangla- ja vangilaagrielust ja põgus Ida mõtteviisi demonstratsioon. Ausõna, kõik see mahtus ära vähem kui 400 leheküljele. Huvitav nüanss asja juures on see, et tegemist ei ole juturaamatuga selle sõna tavalises tähenduses, vaid lõiguke Tarmo ja Toomas Urbi elust. Ei leidnud guugeldades kohe, kui palju täpselt on tõestisündinut ja kui palju ilukirjandust, aga vihjetest intervjuudes võib välja lugeda, et suurem osa loetust on ka tegelikult juhtunud. (Olgu öeldud, et kiidaksin Kahte linna samapalju ka siis, kui mu ema ei oleks raamatu tõlkija.)

Navitrolla pop-up näitus Tate Modernis

Kõik algas sellest, et üsna detsembri alguses tüli külla sõber Navitrolla, et Londoni kunstigaleriides ringi vaadata, koos paar õlut võtta ning siis edasi Portugali poole purjetada. Ei teagi, kas tänu Londoni äratatud inspiratsioonile, kunstitarvete poele meie maja lähedal, galeriidele või nimetatud paarile õllele jäi ta aga pikemaks. Iga päev muutis ta minu ja Taaveti elutoa stuudioks, kattis kõik horisintaalsed pinnad värvide, pintslite, kuivavate tööde või abivahenditega ning vihtus maalida nii et värvi pritsis.

Niimoodi pooljuhuslikult (tegelikult muidugi pole siin elus midagi juhuslikku) algaski kuukene, mida meie lapselapsed kunagi hakkavad teadma kui Navitrolla Londoni perioodi. Iga päev töölt tulles oli lahe vaadata, mis päeva jooksul juurde oli sündinud. Kuhu oli tekkinud krundikiht, kuhu pilveke, kuhu kealekirjaku kaelale mustrit juurde. Hea mitu pilti said ka päris valmis ning patt oleks neid olnud maailmale näitamata jätta. Kuna aega oli vähe ning Navitrolla enda sõnul tihti unustavad näituse korraldajad ja ka vaatajad ära mis on näituse mõte tuli tal mõte see teha kusagil üsna eksprompt-korras. Viisil, mida allakirjutanul oli au ristida pop-up näituseks. Ehk siis näituseks, mis kas kooskõlastatult või kooskõlastamata kuskile tekib ning sealt täpselt õigel ajal kokku korjatakse.

Näitus toimus täna, ning nagu terasemad pealkirjast juba välja lugesid, oli kohaks tagasihoidlikult Tate'i modernse kunsti muuseum. Otse turbiinihallis väljasoleva ning tsivilisatsiooni lõhestatust sümboliseeriva lõhe kõrval. Omamoodi tore vimka on selles, et näitusele nime andnud äsjasündinud maalil Rubber duck flew over the crack on kasutatud juba Navitrolla varasemast loomingust (vaata näiteks pilti Kuidas ületada lõhe meie vahel ja pane tähele, et üks loom on must ja teine valge) tuttavat pragunenud maapinna motiivi. Need lõhed, üks tsivilisatsioonis, teine betoonis ja kolmas maalil, on kokku loodud!

Näitus võeti huviga vastu, eriti ühe turvatöötaja poolt, kes õnneks osutus väga mõistvaks. Ta kuulas meil, kulm kortsus, ära, aga lubas meil rahulikult lõpuni toimetada. Hiljem tõi koguni voldiku selle kohta, kuidas tegelikult Tate Modernis näituse korraldamine käib.

Loen seega pühapäeva igati kordaläinuks. Näidatud pildid jõuavad kolmapäeval koos Navitrollaga Eestisse, kus neid varsti tema uues galeriis näha peaks saama. Pildid tegi Taavet ning neid on rohkem väljas tema Flickr'i lehel.

Blogist on kasu

... kirjutas Johanson mulle hommikul. Rõõm kuulda, et jõulukingi-teemalisest postitusest oli kasu, et inimesed seda blogi vahel loevad ja et saan nüüd Johansonilt ise Bunini Hämaraid alleesid laenata.

Kui keegi just praeguse postituse peale mulle enda kasutult seisvat Buninit müüa ei taha.

2007. aasta leiud

Aasta ei ole veel läbi, aga seda võib vist otsast juba kokku võtma hakata. Kui midagi huvitavat veel juhtub, saan ju juurde kirjutada.

Ma olen üsna suur eesmärkide püstitamise ja iseendale lubaduste andmise sõber. Kui oled midagi otsustanud koos tähtajaga, on palju tõenäolisem see ära teha kui konkreetse eesmärgita huvitavate asjade suunas triivides. Samas ei ole ma eesmärgimaniakk kes arvutab välja eri reisisihtkohtade piirkasulikkust või peab seinal kõikide asjade saavutamise graafikut. Sest on ägedaid asju, mille olemasolust saab teada alles nende otsa komistades, ja mis aastale vajaliku vürtsi lisavad. Ei ole mõtet eesmärgistada erinevate asjade avastamist ja piisab sellest, kui silmad uute asjade, elamuste ja inimeste suhtes lahti hoida.

Siin nimekiri asjadest, mida ma sellelt aastalt ei tahtnud, aga mille kogemise üle mul on pagana hea meel.

Ma poleks kunagi osanud arvata, et mina seda ütlen, aga üheks aasta elamuseks oli tantsuetendus. Hofesh Schechter on noor vihane Iisraeli päritolu koreograaf, kelle Uprisingut ja In Your Roomsi ma väga juhuslikult vaatama sattusin. Kui ta jälle midagi lavastab, ostan ise pileti, mitte ei ole sõbra haigeks jäänud kolleegi asendaja.

Sellised 2007. aasta avastused. Kui ka sina sellise nimekirja mingil põhjusel teed, saada palun mulle ka. Jagatud rõõm ikka suurem.

Täiendus päev hiljem: ma olin sellest nimekirjast välja jätnud Brasiilia. Milline hooletus!

Pühadeilmutus

Mis asi on veel juustusem ja maisisem*, kui muusikali reklaamiv pseudo Freddie Mercury kuju?

Õige vastus: muusikali reklaamiv pseudo-Freddie Mercury kuju, millele on ostlemispühade puhul pähe pandud päkapikumüts.

Väga tore on olla jõuluks kodus. Nii koledaid jõulumonumente ei ole ja õhk on palju värskem ja puhtam.

* Laen, kui mitte pisivargus inglise keelest

Venna kits on Zimbabwe poole teel

Urmase kits pakiti ilusasti karpi, seoti punane slehv peale ja saadeti lennupostiga Aafrika poole. Varsti leiab keegi Zimbabwe pere selle oma jõulupuu (ilmselt mitte kuuse) alt. Täitsa toreda e-kaardi sai juurde valida. Tagantjärele on ainult piinlik, et midagi mõistlikku sinna juurde kirjutada ei tabanud.

Siit saab veel kitsi, kanu, ahjusid ja ravimeid.

Veel jõulukinkidest

Vend valis jõuludeks kitse ja mõte meeldis ka Wollile, mille üle on mul ainult hea meel.

Sõbral oli jõulukinkide kohta veel üks väga hea mõte. Mitte osta oma lähedastele uusi asju, vaid viia tagasi need raamatud, plaadid, filmid, vihmavarjud ja tõusnud tuule tõttu laenatud pusad, mida pole aasta (või viie) jooksul teha jõudnud. Nende üle on raudkindlalt hea meel ja pealegi tehased ei pea siis asju siia planeedile juurde tootma. Näiteks kui Margus Johansonile kuuluv Ivan Bunini Hämarad alleed on sinu käes, siis võta seda kui kingivihjet. Ja kui sul selline (aga mitte Johansonilt laenatud) kasutult riiulil vedeleb, palun äri see mulle.

Avalik kiri vanemale vennale

Urmas, nendeks jõuludeks kingin sulle kitse. Või siis 14 kotti seemneid - vali ise. Minu meelest ei saa paremat kinki olla inimesele, kellel on olemas juba kõik lipsud, lõhnaõlid, kodu-kudinad ja laserplaadid, ja kes pealegi tahab neid enamasti ise osta. Vabandust, et selle siin niimoodi avalikult välja pahvatasin ja osa kingiavamise põnevusest ära võtsin. Vähemasti ei pea sa selle eest jälle seda vana jõululuuletust lugema.

Seda ka, et looma ega põllutarbeid ei too ma kuuse alla, vaid selle annab Oxfam Unwrapped tõenäoliselt Aafrikas kellelegi, kellel seda vaja on. Oxfam on ettevõtmine, kes kogub lääneriikides annetusi ja ostab selle eest arengumaades inimestele põllutööriistu, koduloomi, käimlaid, koolitust ja muud vajalikku. Selle "kõrvalnähe" on sinusuguste tarbetutest kingitustest päästmine. Ehk siis sisuliselt nagu kinkekaart, ainult et kingitus läheb kellelegi, kellel on näiteks kitse palju rohkem vaja kui sul viimast Supper Clubi plaati.

Kuna mul on vaheldumisi kas kõik asjad olemas või siis kolin ja neid pole kuskile panna, siis mulle võid sealt midagi julgesti vastu kinkida. Või siis seapõrsa World Visioni, mis on teine samasugune väärikas organisatsioon, kaudu.

Tervita Sotti ja teisi asjaosalisi ja varsti näeb siis. (Muidu oleks sulle saatnud selle jutu lihtsalt e-kirjana, aga siis poleks saanud testida siin olnud linke. )

Giving is the new taking

... ja teisi häid mõtteid saab Trendwatchingu 2008. aasta ülevaatest. Päris hea kokkuvõte trendidest, mis mõjutavad kaubandust, (interneti)ärisid ja üldse, asju.

Tigedad klubiinimesed

Kunagi kirjutasin, kuidas ma ei saa päris täpselt aru vanade autode omanike klubidest. Just saabus sellele kommentaar, mis lõppes sõnadega:

Kui sulle mõni auto ei meeldi siis jäta se parem enda teada, pole sinuasi öelda et kellegi teise auto sulle ei meeldi ja omanik mingi hale tüüp on.
Sõbralik soovitus: oma tervise huvides võid scorpadest eemale hoida, keegi võib tahta sulle kätega selgitada mida tähendab klubi inimeste mõnitamine.

Selline kommentaar vastab sisuliselt endale ise, kuid tahan siiski märkida, et:

1. Hoian, hoian Ford Scorpiotest eemale. Ka hoiatamata :)
2. Oma auto liiga tõsiselt võtmine on veel nõmedam kui enda liiga tõsiselt võtmine. Ja enda liiga tõsiselt võtmine on päris nõme.
3. Odavpoe Primark kogukonnal Facebookis on peaaegu sada tuhat liiget. Nii nagu Kivirähk ja Juur tegid kunagi Eesti Eurovisiooni Fänniklubi fänniklubi, oleks jumet ka lihtsalt fänniklubide fänniklubil.

Kas sina annad kerjusele raha?

Alati? Mitte kunagi? Vahete-vahel? Mina olen seal kuskil vahepeal. Kõikidele anda ju ei jõua, ja näljasele tuleb anda hoopis õng, ütleb vanasõna. Aga kust tänaval raha küsijale õng võtta? Ning kui annad raha (või kala), siis kellele? Mitte et peaks alati arvutama, kellel sellest kõige rohkem kasu on, aga on selge vahe, kas antu läheb kellelegi, kellel oma parimate tahtmiste juures parasjagu vedanud ei ole või mõnele, kes küsib tänavatel laiskusest.

Ajakiri The Big Issue on selles mõttes hea, et aitab anda nii kala kui õnge. Ajakirja müüvad Londoni ja teiste linnade tänavatel peamiselt kodutud ja/või töötud, kes on niipalju ausad, et ei hakka varastama ja niipalju teotahtelised, et ei jää kerjates paremaid aegu ootama. Nad ostavad ajakirju 70 penniga ja müüvad edasi 1.50-ga. Rikkaks sellega mõistagi ei saa, aga vähemasti on olemas legaalne sissetulek, millega nälga ei jää ja mis annab võimaluse tänavalt lihtsamini ära saada.

Supernäide sotsiaalsest ettevõttest. Ja mulle kui anda-mitte-anda vaagijatele midagi, mis teeb otsustamise väga lihtsaks ja pakub üsna hea sisuga ajakirja.

Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada

Originaalis ceterum censeo Carthagenem esse delendama. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitlilist rivaali. Vesi uuristab kivisse augu tilkhaaval ja aastal 85 e. Kr. tehtigi see linn maatasa.

Enne, kui puhkusele läksin, oli lehtedest lugeda, et Villu Reiljan jäi vahele altkäemaksu võtmises. See ei tulnud temast erilise üllatusena, sest poliitikuhärra on minu meelest alati natuke vassinud. Kes Eesti poliitikas ei oleks. JOKK suhtumise tõttu olen viimastel aastatel peaaegu et loobunud päevapoliitikaga kursis olemisest, nii piinlik on.

Ma ei tea, mida ma täpselt lootsin, aga Brasiiliast naastes ei teinud rõõmu kuulda, et asja on rahulikult uurida võtnud mingi komisjon ja Villu karv läigib kenasti edasi. See tähendab, et keskmise ametniku karistamatuse tunne pigem suureneb kui väheneb ja kiiresti arenemise asemel on Eesti teel korruptsiooni mudaauku. Mul pole soovi ega oskusi ise poliitikat paremaks teha, aga niisama järgmisi valimisi ootama jääda ka ei taha.

Muide, ma arvan, et mõni poliitik tuleks vangi panna.

Inspireeritud paari päeva tagusest vestlusest Telleriga ühes Soho baaris.

Tagasi. Raamatuvihje. Uudised.

Brasiilia on mu uus lemmiksihtkoht. Ma ei leidnud ühtegi asja, mis mulle selle riigi puhul ei meeldinud. Välja arvatud öömaja Cumbucos, mille puuvooderdisega dušikabiin ei lähe mul niipea meelest. Aga kõigest varsti reisikirjana pikemalt.

Lennureisi tegi umbes poole lühemaks Joseph Helleri Catch-22. Üle pika aja raamat, mis paneb kõva häälega naerma, ja millel on samas ka midagi öelda. Imelikul kombel seda vist eesti keeles ei ole veel ilmunud.

Ja siis need uudised. Kuigi neid oli vahepeal kogunenud päris palju, mõned mind väga otseselt puudutavad, ei olnud vahepeal tegelikult midagi uut juhtunud. Kui saaks, elaks oma elu heameelega nii, et minu erinevaid inboxe ja RSS-lugejat jälgiks keegi teine ning teeks igal nädalal kokkuvõtte olulisematest uutest sündmustest ja arengutest, nii nagu üks töökaaslane teeb üle kahe nädala leheküljelise kokkuvõtte Skype'i foorumites toimuvast. Mõtle, kuidas saaks sellega aega kokku hoida.

Kaks inboxi kogunenud uudist tegid rõõmu sellegipoolest. Üks Inglise firma pakub võimalust mõnele räpasele seinale või tänavale oma reklaam "sisse pesta". Väga roheline ja elegantne. Ja teiseks, vahepeal oli valmis saanud 3 Skypephone, mis on mobiiltelefon ja Skype ühes tükis. Nagu ikka uute asjadega, on lapsehaiguseid, aga jalutades eile õhtul Londonis ja rääkides Vietnamis surfava Kristjaniga, selle eest pennigi maksmata, oli tunne, et maailm on jälle natuke väiksemaks muutunud. Kristjan kasutas seejuures Skype'i toega pihuarvutit (oh, see on nii 2006), nii et tasuta ilma arvutita helistada saavad ka need, kelle koduriigis mobiilifirma 3 ei tegutse.

Väga tööjutuks läks kätte ära, vabandust. Eelkõige tahtsin ikka öelda, et super reis oli.

Kaks reisi yhe hinnaga

Olin eile selgelt liiga pessimistlik, oletades, et satun sel aastal ainult yhele uuele maale. "Tänu" TAP Portugali lendurite, keda ma siinkohal tervitan peatykiga Mehe suguelund Mai Loogi koostatud Eesti slängi sõnaraamatust, streigile sain ma kauba peale päeva Faros, mida ma nyyd avastama lähen. Täitsa ilus linn paistab, hotell on otse vanalinnas, mere ääres, nelja tärniga ja puha. Ainus kahtlane asi on kurepesa hotelli ees kahe täiesti ehtsa kurega. Mystika, mida nad seal teevad.

Homme siis Brasiilia teine katse.

Eelreklaam: tulekul uus reisikiri

Ma ei ole kunagi varem Eestis vähem viibinud kui sel aastal, ja sellest hoolimata pole ma tänavu üheski enda jaoks veel avastamata riigis käinud. Samuti pole ma sel aastal ühtegi reisikirja kirjutanud. Viimane aeg neid vigu parandada. Istun ümne tunni pärast inspiratsiooni kogumiseks lennukile, mis viib mind Jericoacoarasse Põhja-Brasiilias.

Sellel, miks just Brasiilia, pole head põhjust. See maa on mulle alati tundunud nii kauge ja eksootiline, et reisiplaanid pole sinna lihtsalt ulatunud. Kuubal käik otsustas ära, et ka järgmine reis tuleb Kesk- või Ladina-Ameerikasse, ja kui hea tuttav rääkis plaanist minna tuulisesse paradiisi meenutavasse kalurikülla lohesurfi õppima, oli idee hetkega müüdud. Riik, mis on maailmale andnud caipirinha, bossa nova ja Brasiilia vahatamise, ei saa ju olla läbi ja lõhki halb.

Lennukil peaks vastas olema auto, esimeseks paariks päevaks on olemas pousada, tuult on ja T-särke võtan kaasa kolme-nelja päeva jagu. Kõik ülejäänud selgub kohapeal. Kirjutamiseni!

Uus muusikariist - hang

Eelmisel pühapäeval jäi Tate Moderni ees kõrva see noormees.

Daniel mängis instrumenti hang. Mis on selline vasekarva metallist muusikariist, oma olemuselt midagi bongo ja vana kooli äratuskella kupli vahepealset. Kuigi tema bändi Hang Playing Hedge Monkeys MySpace'i lehel on ainult kaks lugu väljas, ja selle kujundus on halvem kui katk, on temalt ostetud plaat väga mõnus ja chill kuulata. (Saada ping ja võin oma rõõmu jagada.) Pill kõlab vanalt ja idamaiselt, aga kui ma õigesti aru sain, on neid alles üsna lühikest aega kuskil Šveitsis tehtud. Daniel lisas, et sealsamal lehel on väljas juhised, kuidas hangi osta ning et kui pilli valmistajatega ühendust võtta, siis tasub vanamoodsat posti, mitte e-kirju saata.

Tohutult tehniline jutt

Sten kirjutas:
8:18 PM
kuule, avastasin, et tuhat.pravda.ee feed on vist katki
8:19 PM
google reader näitab RSSi viimaseks sissekandeks 28. sept 2006...

Tõepoolest, nendel, kes loevad seda blogi Google Readeri või muu säärasega juba rohkem kui aasta, katkes mingil hetkel RSS voog seoses serveri kolimisega, kuigi aadress jäi samaks. Kui kustutada ja uuesti lisada, on korras. Kes veel ei loe mõne RSS-lugejaga, soovitan ära proovida.

Seda ka, et kuna kirjutan ikka ja jälle raaamatutest, siis lisasin raamatuviidetele Amazon Associates lingid. Kui siit blogist klikkides raamatu ostad, saan mina kuni 10 protsenti rahast Amazoni krediidina ja saan omakorda rohkem raamatuid osta ning nendest kirjutada. Nõiaring. Hakkasin ainult mõtlema, et äkki peaks link olema USA, mitte UK Amazoni poodi.

Kui sina ostad Amazonist raamatud, kumba sina kasutad?

Oma tugevate külgede leidmine

Olen enamiku oma teadlikust elust arvanud, et inimene peab arendama oma tugevaid külgi ja mitte proovima oma nõrku külgi järele aidata. Geenidega ju võistelda ei jõua. Kui DNA'sse on miljonite aastate jooksul kirjutatud, et ma ei oska joonistada, siis pole mul mõtet proovida seda oma keskmiselt 65-aastase eluajaga muuta. Jah, ma suudaksin hoolega harjutades lõpuks joonistada orava, mis ei meenutagi lennukit, aga milleks? Väga heaks ei saaks ma niikuinii. Selle asemel lihvin ma näiteks oma kirjutamisoskust, milles tunnes ennast juba 10-aastasest peale üsna koduselt. Küll väga koleda käekirjaga, aga ikkagi. Seda lihtsat näidet saab laiendada ka keerulisematele eluvaldkondadele.

Tegin hiljuti ühe sellealase testi, ja veendusin taaskord, et oma tugevuste teadmine on kuldaväärt asi. Olen teemaga tegelenud eri aegadel, mahus ja kontekstides, ja alati on see aidanud mingit otsust teha või protsessi kiirendada. Panen siia postitusse erinevad tööriistad kirja, äkki on neist kellelegi veel kasu.

Kõige lihtsam on võtta 10 minutit ja lihtsalt kirja panna, mis tugevused on. Leidsin ühe dokumendi 2003. aasta veebruarist, kus endale eesmärkide püstitamise hoos seda teinud olin. Olin siis kirja saanud viis põhiliselt tööga seonduvat tugevust ja selle baasilt teinud otsuse, et midagi on vaja muuta, sest mul oli tunne, et ma ei ole endale optimaalses ametis ega saa selle eest piisavalt raha. Aga ma ei olnud päris kindel, mis muutust vaja on, ning ma ei tahtnud väga töökohta vahetada, sest tiimikaaslased olid väga ägedad.

Mõni kuu hiljem tegi Peep esimese Saavutama õppimise koolituse. Olgu omade vahel öeldud, et selle nimi ei meeldinud mulle siis ega meeldi ka nüüd. Küll aga meeldis, et kolme päeva jooksul oli muu hulgas aega endasse vaadata ja oma tugevusi (ja nõrkusi) põhjalikumalt analüüsida. Selle baasil otsustasin, et kui väga mulle mu töökeskkond ka ei meeldi, on parem lühikeses plaanis hakata turundama mõnes hardcore'imas äris kui seda on koolitus ning pikas plaanis seda proovida välismaal.

Uues töökohas õnnestus mul saada väljavalituks Corporate Introduction Program'i. Jällegi üks halb koolituse nimi - asja sisu oli, et mina ja 20 teist noort keskjuhti üle maailma olime kahel korral nädalaks koolituskeskuses Hollandi põldude vahel ja õppisime erinevaid asju enda, juhioskuste ja firma kohta. Üheks programmi osaks oli mahuka psühholoogilise profiili koostamine, mis sisaldas ankeete nii mulle kui kolleegidele, kahetunnist vestlust psühholoogiga ja vabas vormis enda kirjalikult väljendamist. Tulemuseks oli huvitav lugemine, kust sain teada, et mu tugevused on näiteks: A wealth of ideas / creativity, Flexible in your thinking, An eye for the broad outlines as well as overview ja Ability to put things into perspective intellectually while also displaying a sense of humour. Viimase üle olin eriti uhke.

Mul ei ole head soovitust, kuidas sellist testi endale korraldada. Aga võibolla seda polegi vaja, sest hiljem tehtud ja palju vähem aega võtvad testid andsid enam-vähem sama tulemuse.

Paar kuud tagasi võtsin osa Skype'is läbiviidud vabatahtlikust oma karjääri planeerimise workshop'ist. Selle uba oli saada mõne tunniga teada, millega sulle meeldib tegeleda, kuidas sind tajutakse, kas tead piisaval määral oma firma ja äri karjäärivõimalustest ning sellest kõigest mingi plaan teha. Jällegi - hea võimalus korra aeg maha võtta ja mõelda, kas ja mida peaks muutma, et rohkem ja kiiremini korda saata. Või siis vähem ja aeglasemalt, kuidas keegi. Sealt meeldis mulle küsimus selle kohta, kas ka sinu kolleegid näevad sinu tugevusi samadena nagu sa ise. Ja väga lihtne moodus selle väljaselgitamiseks. Saada umbes viiele oma lähedale kaastöötajale kolm küsimust ja palu neil öelda:

* Mis tööalaseid käitumisi sa võiksid teha rohkem?
* Mis tööalaseid käitumisi sa võiksid teha vähem?
* Mis tööalaseid asjadega ja käitumistega peaks jätkama täpselt nii nagu need on?

Nii nagu oma tugevuste ise kirja panemine on ka see asi lihtne, kiire, odav ja kasulik (kas tõesti sai need neli sõna kõik ühte lausesse kirja, mõtles praegu endine reklaamikirjutaja minu sees).

Ja eelmisel nädalal tegin Cliftoni Strengthsfinderi testi. Sain teada, et mu tugevad küljed on Strategic, Ideation, Connectedness, Futuristic ja Input. Ehk selline puude taga metsa nägev uutest ideedest ning tulevikust süttiv teadmiste, oskuste ja asjade koguja. Ja jälle on mõtteainet, et kas ja mida saan teha, et minu töö sisaldaks rohkem asju, mis neid viit asja nõuavad. Küsimus testiga kaasaskäinud ettekandelt - mis juhtuks, kui iga inimene töötaks 90% ajast tingimustes, mis eeldavad ainult tema tugevusi. Vaata ka Linnari, Telleri, Wolli ja Steni kogemusi. Test peaks olema üsna lihtsasti kättesaadav, küll mitte tasuta.

Nagu vist näha oli, ei ole kõik tööelu kujundamisel kasutatud asjad seotud oma tugevuste teadasaamistega. Aga eks tugevused, nõrkused, huvid, tagasiside, plaanid ja võimalused on ühe ja sama mündi erinevad küljed. Tasub teadlikult tegeleda, ükskõik mil viisil.

Tulekul surres-kõige-rohkem-asju lauamäng

Ammune võitluskaaslane Priit andis teada, et Raketil on jõulu ajal uus lauamäng välja tulemas - Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju, jätkuks nelja aasta tagusele meediakampaaniale. Mängu eesmärgiks on teadagi mis. Priidu ja Asko sõnadega:

Mängu idee polegi hästi äraunustatud vana – tegu on täiesti uue kontseptsiooniga! Lihtsustatult võib seda kirjeldada kui tempereeritud segu pahupidi keeratud Monopolist ja kaardimängust Perekonnatola. Kolm kuni kuus mängijat koguvad ägedaid asju ning vuhivad mänguväljakul ringiratast nagu hüperaktiivsed oravad, aga olukorra tõeline peremees on hoopis Surm, kelle saabudes lüüakse seis lukku, loetakse asjad kokku ja selgitatakse mängu võitja.

Ma juba tahan seda asja jõuluks kinkida ja ise mängida! Nagu aru sain, otsivad autorid praegu partnerit, kes tahaks ette ära osta 500 mängu ja saaks kauba peale au ja kuulsuse. Nii et kui sinu firmal on head kinki vaja, võta nendega ühendust.

Tüüpiline blogipostitus

...algab sõnadega Täna ärkasin kell 8.10 või mõne muu sarnase mõttetusega. See blogipostitus, mida sa praegu loed, aga ei ole tüüpiline, sest ta algab sõnadega ... algab sõnadega. Aga see selleks.

Igatahes mina ärkasin täna kell 8.10, pesin eileõhtuse Favela Chici silmist, sõitsin koos Eesti eksiil-lohekoondisega Camber Sandsi ja leidsin sealt eest pilvitu taeva, stabiilse 12-meetrise lohe tuule, umbes 20 soojakraadi ning peaaegu sama sooja vee. Seoses sellega peale lohetamise ma täna midagi muud ei teinudki. Super.

Ayres teeb tuleviku ennustamisest suure numbri

Või peaks ütlema, et Ayres tegi suurtest numbrimahtudest tuleviku ennustamise? Täna sattusin LSE-s toimunud Ian Ayresi selleteemalisele avalikule loengule kaldkriips raamatu Super Crunchers esitlusele.

Üle pika aja üks ahhaa!-efektiga esinemine. Ayresi jutu aluseks oli "kollektiivne tarkus" ja see, et miljonärimängus on publikul sagedamini õigus kui sõbral, kellele kõne võetakse. Sellele tuginedes väitis ta, et rohke ajaloolise info olemasolu korral on võimalik luua lihtsaid mudeleid, mis sõna otseses mõttes ennustavad tulevikku. Näiteks filmistsenaariumi kassaedu sõltuvalt sellest, kui palju tegevusest leiab aset NYC-s ja kas selles on noori peategelasi (nende mudel on poole täpsem kui produtsentidest "ekspertide" ennustused), kohtuprotsessi tulemust lõunaosariikides sõltuvalt kuuest kohtuasja otseselt mittepuutuvast tegurist nagu näiteks sellest, kas hageja on riik, või kohtuniku parteilisus (tulemus 16% parem kui ekspertide ennustused) või siis seda, kas kohtingulehe kaudu tutvunud paar jääb kokku. Või siis...

...kui vanaks sa elad
...kas lennupiletid lähevad kallimaks või odavamaks
...ja nii edasi

Jättes mulje, et ma tean, mis on regressioonianalüüs, saab just selle r-tähega sõna alusel teha tuleviku ennustamise mudeleid millele iganes, millel on konkreetne numbriline väärtus ja omadus mitte sõltuda "juhustest" nagu sõjad, laiaulatuslik korruptsioon jne. Turundusinimesele on see kõik mitte päris kullaauk, küll aga kullamaagirikas pinnas, mida hoolega sõeludes saab kokku varanduse.

Mind, lihtsat inimest, rõõmustas eriti, et alati ei pea headeks otsusteks olema terabaidi jagu infot ja eriti seksikas andmetöötlusprogramm. Kui ajaloolisi andmeid pole, saab lihtsa A-B-testimisega leida paremini toimiva kujunduse, sõnastuse või värvi, vaevamata pead sellega, mis täpselt seda põhjustab. Eriti alatu oli seejuures lihtsus, millega Ayres oma raamatule parima pealkirja ja alapealkirja valis, seejuures oma isikliku eelistuse vastu. Ideaalne kõikide e-reklaamkirjade subject-ridade ja reklaamlausete testimiseks, seejuures reaalajas ja fookusgruppi läbiviimata. Vihje : sa näed seda tööriista tõenäoliselt iga päev ja ilmselt oled sellega seotud linke ka klikkinud.

Omaette teema on, kas maailmast saab hallim ja igavam koht, kui otsuseid teevad mudelid ja "masside tarkus". Kus kõik, mida võiks määrata loovus, on häälestatud toimima "keskmiselt kõige paremini". Kus mulle pakutakse raamatuid, filme, reise ja krediitkaarte, mida mingi surisev kast arvab mind kogeda tahtvat. Ayres arvas, et netoefekt on positiivne, aga tal ei olnud head vastust, kuidas siis näiteks üllatused ja maitse muutmised toimivad või et mis täpselt on andekuse ja intuitsiooni roll.

Mul ka ei ole. Aga mul on tunne, et nii nagu igal pool mujal, on ka siin tegemist pendliga. Kui jõuame hetke, kus absoluutselt kõik on häälestatud optimaalseks, saab mõnda aega väga edukalt hakkama toore loovusega. Veel on mul tunne, et selleni on veel tükk maad minna.

Kaks täiesti geniaalset äriideed

Üks on paras paariline SMS-laenudele: SMS-laulatused. Kui nii pruut, kui peigmees saadavad sõna JAH lühinumbrile xxxx, saavad mõlemad vastuse Tublid, peigmees võib nüüd mõrsjat suudelda. Kui aga vähemalt üks neist saadab sõnumi EI, on vastus Te ei ole abielus, ei mingit suudlemist. Samal põhimõttel saaks teha ka SMS-lahutuse, kuigi vara jagamine 160 tähemärgi kaupa võib veidi tülikas olla. Eriti kui on, mida jagada.

Teine idee on vähemalt sama geniaalne, aga hoopis teostatavam. Ei hakka seda siinkohal välja ütlema, vaid teen selle hoopis teoks. Niipalju ütlen, et tegemist on Facebooki rakendusega. Kui oskad selliseid teha, võta ühendust ja teeme ära. Kui ei oska, saada link oma andekale veebitegijast sõbrale, nõjatu mugavalt tugitooli ja jää ootama.

Sildimaniakist Raekoja platsil Täiusliku Päevani

Hämmastav, et Raekoja platsi külje alla vanalinna südamesse tohib sellise sildi üles riputada. Veel hämmastavam on ainult see, et keegi tahtis seda üldse teha, seejuures omaenda poe külge.

Muidu oli väga tore pärast mõningast pausi Eestis olla ja poolpuhkuseline (pooltühja klaasi koolkonna omad ütleksid "pooltöine") nädal veeta. Selle käigus veetsin Täiusliku Päeva, mille päevakava oli väga lihtne:

10 paiku - Äratus ilma äratuskellata. Hommikune jogurt ja paarile e-kirjale vastamine.
11.30 paiku - Kohtumine lõuna vormis, kus sai intelligentsete inimestega juttu ajada ilma ühtegi Powerpointi slaidi vaatamata ja näitamata.
14 paiku - Piritale lohesurfama seni kuni füüsiliselt enam ei jõudnud. Tuult veel jätkus.
20 paiku - Külla imehead kala sööma ja niisama mölisema.
23 paiku - Juba magasin. Ilmselt mõnel teisel päeval oleks jõudnud õhtul veel mõne koeruse teha, aga Pirita lained olid teinud oma töö.

Note to self - tekita selliseid päevi rohkem. Selle asemel, et osa liiga pikki päevi töötada ja siis jälle päevade kaupa rannas eimidagi teha, saab edukalt tööd ja lõbu ühendada.

Lost and found

Järgnev on võibolla parim nõuanne, mida mul kunagi kellelegi anda on - hoia rahakoti vahel oma visiitkaarti või vähemalt telefoninumbrit. Reedel rongiga Londonist välja sõites leidsin istmete vahelt rahakoti, mis oli ilmselt värskelt sinna jäetud, dokumendid ja raha kenasti alles. Ainus, mida rahakoti vahelt ei olnud leida, oli number, kuhu helistada. Rahakoti omaniku pangast, kuhu kõne võtsin, lubati talle minu number edastada, aga siiamaani pole keegi ühendust võtnud. Teades Inglismaa pankasid võib muidugi täiesti olla, et nad postitavad talle sellekohase kirja rahakoti kaotamisest ülejärgmise kuu 20. kuupäevaks, nii et ma jätkan ootamist. Ja kui tead kedagi Jacqueline Harperi nimelist, saada ta palun minu jutule.

Täiendus uue päeva hommiku seisuga. Rahakoti omanik helistas kell 8.50 ja tuleb sellele õhtul järele.

Täiendus uue päeva tööpäeva lõpu seisuga Jacqui käis rahakotil järgi ja oli väga rõõmus. Ühtlasi sain teada sellise heateo turuhinna - 10 naela. Niipalju ta mulle tänutäheks pakkus ja oli natuke segaduses, kui ma seda vastu ei võtnud. Heh, kui ma oleks tahtnud raha, oleks ma seda tema rahakotist isegi võtta osanud.

Sul on Londoni suhtes õigus

On inimesi, kellele London üldse ei meeldi. Seal on ju räpane ja kuidas sa saad sellise trügimise, sagimise ja linnastressi keskel elada, kuulen tihti. Ning et London on ju NII kallis.

Nendel, kes nii ütlevad, on tuline õigus. Lisaks sellele on siin ka palju sekeldusi terroristidega.

Vaevalt on viimasest evakueerimisest ja metrooliinide peatumisest möödas kolm kuud, kui kuskilt leitakse bensiinikanistreid täis auto. Tegelikule ohule lisaks toob selline sündmus kaasa transpordisüsteemi seisaku, mis tekitab tõsiseid jamasid ka nendele, kes ise busside-metroorongidega ei sõida.

London võib vahel olla väga ebameeldiv.

Ometigi leidub kaheksa miljonit inimest, kes peavad saareriigi pealinnast väga lugu. Või vähemasti piisavalt, et selles linnas elada. Mõni tuleb suveks tööle ja maailma vaatama, teine tuleb kümneks aastaks või terveks eluks karjääri tegema, muusikavallas läbi lööma või muud moodi maailma vallutama. Ja mida iganes Londonist ka otsida, see on siin olemas. Küsimus on ainult selles, kas oskad selle üles leida. Mina olen esimese siin veedetud poolaasta jooksul kõige rohkem rõõmu tundnud igal pool ja alati toimuvatest kontsertidest, stand-up komöödiatest, kõikvõimalike rahvuste köökidest ja sellest, et tööelu on hoopis teise käigu sisse saanud.

Niisiis, London võib olla väga meeldiv ja tore koht. Eriti kui jätad kuulsate inimeste vahakujud ja Oxford Streeti vahele. Päris linn asub mõne metroopeatuse kaugusel idas, põhjas või läänes (sorry, lõunalondonlased).

Nii väites tuleb meelde vana araabia lugu, kui kohtusse saabub mees, kellele kohtumõistja mingis küsimuses õiguse annab. Siis tuleb tema juurde tüli teine osapool, kellel kohtumõistja kinnitab samuti õiguse olevat. Keegi kolmas mees arvas, et kahel ei saa ju korraga õigus olla, mille peale kohtumõistja lausus, et ka temal on õigus. London on piisavalt suur ja mitmetahuline, et meeldida ja mittemeeldida ühekorraga, ja nii üht- kui teistpidi mõeldes on õigus.

Leheruumi mõistujutule kulutamise asemel oleks võinud ju hoopis kirjutada, mis tooniga inimesed Gordon Brownist räägivad, kuidas terroristid on või ei ole viimastel nädalatel Londoni elu halvanud ja kuidas on inimesed harjunud suitsetamise keeluga avalikes kohtades. Aga suvi on. Kes see ikka viitsib tõsiste teemadega tegeleda. Ja kui arvad, et paljud siiski viitsivad, siis sul on täiesti õigus.

Kirjutatud Ekspressile.

Festivalid 2007 feat. The Big Chill

Ma ei ole kunagi suur festivalidel käija olnud. Rabarockil tundmatuid bände kuulata, möriseda ja telgis magada ei taha ning välismaale ei ole sel eesmärgil sattunud, kuigi iseendast mulle festivalid kui sellised meeldivad. Või kuidas ei saakski meeldida kombinatsioon lõbusatest inimestest, heast muusikast ja bakhanaali päevakorrast. Lihtsalt - seni ei ole olnud viitsimist, aega või seltskonda, kellel neid parasjagu oleks. Sel aastal, kui olin festivalidele kõvasti lähemale kolinud, tegin vigade paranduse.

O2 Wireless toimus Londonis Hyde Parkis ja oli konkurentsitult kõige mugavam festivalielamus. Töölt natuke varem ära, paar peatust metrooga ja äkki oled täiesti täismõõdus festivalil. Ei mingit muda, telke ega logistikat - Air ja White Stripes ei ilmuta end mulle enam kunagi nii väikese vaevaga. Hea muusika oli ka kõik, mida sellel festivalil pakkuda on, sest kell 11pm pannakse tuled põlema ja uksed lukku ning järelpeo eest peab igaüks ise hoolitsema.

Umbes 60000 külastajaga FIB toimus juuli lõpus Benicassimis ja oli natuke teisest puust tehtud. Esiteks oli lähedal rand, kus hommikuti sai tervist tagasi ujumas käia ja teiseks oli hoolimata igal aastal suurenevast brittide osakaalust tegemist ikkagi läbi ja lõhki Hispaania festivaliga, mis andis tunda muusikavalikust üldise õhkkonnani. Laupäeval ja pühapäeval, kui esinesid mulle rohkem teada bändid, olid mul kahjuks muud plaanid, aga seda suurem oli avastamisrõõm. Näiteks Brazilian Girls rokkis lõunamaa öös nii et tolmas ja muidu oli ka tore.

The Big Chill
Ja täpselt nädal tagasi saabusin The Big Chillilt, mis toimus kusagil keset Inglismaad, paari tunni rongisõidu kaugusel Londonist. Ja see pööras mind kõige rohkem festivaliusku. Lisaks heale muusikavalikule ootas kohapeal Body & Soul piirkond mitmekümne massaaži-ja teraapiatelgiga, erinevaid performance'eid ja kunstiasju nagu näiteks neoontorudega kaunistatud järved, stand-up komöödiaõhtu, multimeediatelk ja klubitelk, kus High Contrasti, London Elektricity ja DJ Marky sugused inimestega manipuleerisid. Ehk siis kohapeal oli olemas kõik mulle meeldivad meelelahutusviisid. Või teistmoodi - nagu Viljandi Folk, aga selline, kus osa bändidest on tuttavad ja kus on Rock Summeri, spa, ööklubi, KuMu ja Linnateatri elemente. Ja kus 30000 osaleja elu oli väga kenasti organiseeritud, nii et duši- ega WC-sabas ei pidanud kunagi eriti kaua ootama.

Siin üks näide vaatamisväärsest, mis loodetavasti ka mobiilikaameraga jäädvustatuna arusaadav jääb. Lähedalt selline pilt:

Aga natuke kaugemalt on see murututt osa parempoolse Ackroydi ja Harvey "muruportree" rinnajoonest. Nagu tuleb välja, on muru valgustundlik. Hea, et mobiilikaamera rikkimineku puhuks on plaan B olemas :)

Publik oli ka väga lõbus. Vähemalt viiendik oli ennast kellekski kostümeerinud ja elas nagu päev enne veeuputust. Näiteks nagu see sõbralik sebrakari (või sebralik sõbrakari) sellel halvastiõnnestunud pildil. Ja ei saa öelda, et selline komenajantimine festivalile õhkkonnale just halvasti oleks mõjunud. Lähen tagasi.

Maailma parim kommiautomaat

Käisin oma silmaga vaatamas sotsiaalselt vastutavat kommiautomaati. Peab ütlema, et see näeb välja nagu üks müügimasin ikka, kuskilt ei paista, et ta on Ideed täis. Panin 40 penni sisse, teadmata, palju eelmine inimene raha oli sisestanud, ja sain tuututäie komme. Siis pani Martin (keda Eestis mõned teavad tema hiljutise Pärnu turunduskonverentsi esinemise pärast ja teised selle järgi, et ta oskab Harju tänaval nii täpselt koera haukumist järgi teha, et inimesed hakkavad ringi vaatama ja peni otsima) 50 penni ja sai 53 kommi. Ja et masina hingeelu selgeks saada panime veelkord 40 penni ja saime tuutu, kus oli juba silma järgi nii palju vähem komme, et ei hakanud neid isegi üle lugema. Masina matemaatilisest loogikast me nende andmete põhjal aru ei saanudki. Ükskõik, kas see ei peagi lihtsurelikule arusaadav olema või nõuab masin natuke hoolsat mehhaanikukätt - see on minu meelest kõige parem kommiautomaat maailmas. Saagu teda palju ja levigu see idee nagu kulutuli.

Minu jaoks seostub see masin eelkõige keskkonna hoidmisega. Ei teagi miks, ilmselt hetkel kõige lihtsamini ja otsesemalt mõjutatav valdkond. Aga sama idee sobib ju ka pea igal poole mujale, kus rohkem kui kaks inimest mängus. Lõppenud nädala väike saavutus - minu ülemus pole veel päris loobunud kombest kõiki asju välja printida, aga vähemasti ta proovib seda nüüd minu eest varjata.

UK-sse tööle - veel paar asja, näiteks see, et küsija suu pihta ei lööda

Pangad

Olgu öeldud veel üks asi UK pankade kohta. Kujuta ette pilti, kus ühel pool seisab Metsiku Lääne kiireim püstolitõmbaja ja teisel pool saareriigi pank. Õhk on pinevusest paks, aknad on täis ehmunud näoga pealtvaatajaid ja ainukeseks hääleks on uluv tuul. Äkitsi liigub kauboi käsi püstolikabuuri poole - aga veel enne, kui tema sõrmed rauda puudutavad, on pank välja kirjutanud 30-40 naelase trahvi hilinenud otsekorralduse või overdraft'i eest.

Kogesin paar nädalat tagasi seda ebamaist kiirust oma nahal. Üüri otsekorralduse päeval oli kontol paarsada naela puudu. Kui päev hiljem kontole raha juurde saabus, oli juba varahommikul ukse vahelt sisse libistatud kiri, et minu kontolt võetakse trahviks 35 naela. Mõttes siunasin küll ennast, küll panka, ja otsustasin seda õppetunnina võtta, teadmata päris täpselt, mille õppetund see oli. Täna siiski igaks juhuks helistasin panka, selgitasin olukorda ja palusin kaaluda selle trahvi tühistamist. 30 sekundit hiljem teatas naishääl telefonis, et trahv on tühistatud ja et kas ta saab minu heaks midagi veel teha. Minu meelest oli ta sellega teinud piisavalt, et ma edaspidi julgen Lloyds TSB-d ka teistele soovitada. Veel soovitan ma kõikidele, kellel kunagi on UK pangatrahvidega tegemist, alati ja igal juhul selle tühistamist taotleda. Nagu teistega rääkides aru sain, polnud see esimene ega viimane kord, kus trahv lihtsasti tühistati.

Töö leidmine

Täna kirjutas blogilugeja Viljar: Lugesin huviga teie postitust seoses inglismaal elamise ja sealsete asjaajamistega. Asjalik jutt, mis kulub täitsa ära. Kuid mul tekkis küsimus, et ehk oskaksite soovitada ka töö leidimist saareriigis?.

Üks hiljuti Londonisse saabunud tuttav teadis soovitada Gumtreed ja Londonjobsi. Ise leidis ta töökoha ühte peenesse hotelli CV ise kohaleviimisega. Erialaseid töökuulutusi on alati vastava valdkonna ajalehtedes-ajakirjades ning poed-baarid otsivad töötajaid ka siltidega akendel. Midagi juurde ei oska lisada, kuna pole ise aktiivse tööotsimisega kokku puutunud.

Rohelised mõtted

See asi pani mõtlema.

See on kommimüügiautomaat, mille väljastatavate kommide kogus sõltub sellest, kui palju sinust eelmine inimene on münte masinasse pannud. Ja sinu heldusest või kitsidusest sõltub, kui palju järgmine inimene komme saab. Geniaalne. Järgmisel nädalal lähen vaatan masinat ka oma silmaga.

Ajal, mis Golfi hoovuse suunamuutuse tõttu on saareriigis tuhanded inimesed koduta jäänud (või siis saanud endale väga märja kodu), on hea mõelda, mida erinevate "kommiautomaatide" juures edaspidi teistmoodi teha. Esimesena tulid meelde liikluskultuur ja keskkond. Värske jalamehena jätsin liikluse kõrvale. Küll aga tellisin endale linnaosavalitsusest plastpudelite taaskasutuskoti, pesin pesu 30 kraadiga (tegelikult olen seda juba paar kuud teinud), keerasin arvutiekraani kaks nõksu tumedamaks ja tundsin heameelt, et ka täna olin toidupoes ära öelnud kilekotist ja ostud arvuti kõrvale seljakotti surunud. Nüüd on sellest juba tund aega möödas, ja mul on tunne, et päris korda see maailma kliimat ei teinud. Nii et kui sul on häid rohelisi linnaeluvihjeid, mida veel võiks teha või tegemata jätta, saada mulle või kirjuta kommentaaridesse.

Et mitte mõjuda sala-silmakirjalikuna tunnistan üles, et minu viimased kolm autot on olnud neljaveolised, lendan keskmisest rohkem ja vahel käin lausa vannis, mitte ei piirdu ainult dušiga. Aga parem ennast natukenegi parandada, või mis.

UK-sse tööle

Keegi ütles eile, et Londonis elab 5000 eestlast. Juhuks, kui keegi kunagi veel juurde tahab kolida, panen kirja oma kogemuse paberite kordasaamisest, kodu leidmisest, maksudest ja muust.

Paberid
Eesti kodanikud võivad vabalt Inglismaal töötada, ainus tingimus on see, et rohkem kui kuu aega kestva töö jaoks peab ennast saareriigis töötajana kirja panema. See käib lihtsalt: avaldus, 90 naela, dokument, kiri töökohast ja fotod posti ja mõne nädala pärast on luba olemas.

Siis on vajalik National Insurance ehk NI number. Esimestel paberitel kasutatakse sünnikuupäeval põhinevat ajutist numbrit, õige numbri saamiseks on vaja teha järjekordne avaldus, õnneks lõivudeta ja tasudeta. NI numbri aitas korda ajada töökoht, seega kõiki finesse ei tea, aga igatahes ei tundunud see midagi keerulist olevat.

Kodu leidmine
Ehk kõige meeldivam ülesanne on endale elamise otsimine, sest sellel on juures ka turismielemente. Ühte ja kõikvõimast City24-likku lehte ei ole, selle asemel tuleb surfata mitme erineva lehe vahel. Kõige rohkem häid kuulutusi pakkusid Gumtree, Craigslist ja Zoomf. Sellele lisaks tasub läbi käia või helistada huvipakkuvate linnaosade kinnisvarabürood, oma soov neile selgeks teha ja jätta oma kontakt, et nad sobiva korteri silmapiirile ilmudes teaksid ise helistada.

Korter leitud, tuleb teha leping, ja esimese lepingu puhul meenutab see suuresti nõiaringi. Enamik üürileandjaid tahab kindlasti soovitust eelmisest elukohast, mis on veidi problemaatiline, kui oled viimased aastad elanud välismaal ja enda pinna peal. Veenvalt rääkides ja vana head nippi "igasugune tekst blanketil on ametlik dokument" kasutades saab siiski taustakontrolli tehtud. Sellest 100 naela (valuuta, mitte kaaluühik) võrra kergemana jääb üle vaid maksta 4-6 nädala üüri jagu deposiiti ning tasuda ühe kuu üür ette. Lisaks council tax, mis sõltub linnajaost ja korterist, kuid mis vaevalt alla 100 naela jääb. Kui kõik see tehtud ja makstud, polnud mul isiklikult just suurt mõtet hakata pangakonto avamisega vaeva nägema, sest sinna poleks olnud midagi talletada. Teades aga, et ka Inglismaal esineb palgapäevasid, võtsin selle Kolgata tee siiski ette.

Pangad
Olgu kohe öeldud, et Inglismaa pangad on saatanast ja kui kõik saareriigi pankurid ei lähe peale surma samasse katlasse, kus on Stalin ja Hitler, oleksid üsna üllatunud. Töökohal olid sidemed ühe neist halbadest pankadest (mille nime ma siinkohal ei nimeta, sest see võiks mõjuda reklaamida, mida ma teha ei tahaks), mistõttu sain pangakonto lihtsustatud korras, ilma nurumata ja oma nimega küttearvet viimata. Aga ka lihtsustatud korras võttis pangakaartide ja PIN-koodide töökorda saamine viis nädalat, ja siis veel kaks nädalat internetipanga töölesaamiseni. Internetipank, muuseas, on umbes sama mugav kasutada nagu SEB wap-põhine mobiilipank. Raske seda endalgi uskuda, aga oma koduse helerohelise panga peale mõeldes tekkis korraks isegi soe nostalgiatunne. Ja olgu öeldud - ka seda lauset ei maksa mingil juhul võtta reklaamina.

Maksud
UK tulumaks on 10-40% ja on progresseeruv. Esimesed viis-kuus tuhat naela on tulumaksuvabad, siis järgmiselt paarilt tuhandelt naelalt 10%, kuni 34600 naelani 22% ja edasi 40%. Sellele lisaks läheb palgast maha 9% sotsiaalkindlustust (NI contribution). Ehk siis kokku tuleb kuningliku perekonna ülapidamiseks, CCTV kaamerate ülespanekuks, teiste riikide pinnal sõdimiseks ja muuks tasuda päris korralik summa.

Õnneks saab esimesel kolmel maksuaastal komandeeringus käies kõikide välismaal töötatud päevade eest tulumaksu tagasi küsida. Kuna see on sama lihtne nagu molekulaarbioloogia, ja sõltub kümnetest asjaoludest, ei oska seda siin ammendavalt lahti kirjutama hakata. Aga kui maksad aasta jooksul olulise summa maksudeks ja viibid välismaal kasvõi paar nädalat aastat, tasub kindlasti guugeldada väljendit not ordinarily resident ja osta konsultatsioonitund või paar maksuspetsialistiga. Peale seda saab teha maksuameti lehel Self Assessmenti, mille jaoks on algul vaja maksumaksja koodi (UTR number), mis saadetakse algajale maksumaksjale postiga, ja millega saab taotleda teenuse aktiveerimise PIN-koodi, mis saadetakse samuti postiga. Ehk siis kõik kokku võtab mõistagi kauem aega kui Eesti eeltõidetud maksudeklaratsioon (või ükskõik missugune muu deklaratsioon, iseseisvusdeklaratsioon kaasa arvatud).

Meditsiin
Ühegi arstiga ei ole siin veedetud aja jooksul veel kokku puutunud (ptüi-ptüi-ptüi), aga kuna on korraliseks hammastekontrolli aeg, siis tuleb sellega varsti tegelema hakata. Ja oma GP ehk perearsti peaks ka üles otsima, mine tea, milleks teda vaja võib minna.

Ja kõige tähtsam
Lisaks ametnikega suhtlemisele ja paberitööle saab Londonis suurepäraselt vaba aega veeta. Proovisin alguses hoida silma peal Time Out paberlehel ja erinevatel vaba aja netiportaalidel, aga kuna info hulk neis on absurdselt suur, loobusin peatselt selle regulaarselt tegemisest. Selle asemel olen tellinud Urbanjunkies ja Flavorpilli uudiskirjad ja olen väga rahul, et saan üritusi valida kitsamast valikust, millest keegi on juba kriitilise pilguga üle käinud. Need kaks lehte on hea lugemine ka lihtsalt enne Londoni külastamist.

Hispaania reisivihjed, raamat Monty Pythonist, üksi reisimise suur pluss ja juhuslik turundusvigur

Kuigi Inglismaa ilmadest seda välja lugeda ei saa, on juuli ja sellega seoses on kirjutamise unaruses olnud. Käesolevaga võtan kirjutamise jälle unarusest välja.

Hispaania-Kataloonia
Lõppenud nädalavahetus õnnistas mind neljapäevase Hispaanias käiguga. Algul Benicássimi festival ja siis sõbra sünnipäev Prantsusmaa piiri lähedal Figuereses. Mida rohkem sellel maal käin, seda rohkem meeldib. Seejuures ei teki mul mingit loetelu sümpaatsena tuindunud asjadest-kohtadest, vaid lihtsalt peaaegu kõik meeldib. Kuna ma selle tundega midagi targemat peale hakata ei oska, siis siinkohal paar reisivihjet, kuidas Hispaaniast rohkem kätte saada.

Esiteks, suureks abiks on natuke keeleoskust, mida olen viimased pool aastat ammutanud Coffee Break Spanishi podcast'ist (iTunesi link ka). Olen elu jooksul käinud ainult umbes kahes tosinas hispaania keele tunnis, ning kord nädalas selle 20-minutilise programmi kuulamine on aidanud nii meelde tuletada, süstematiseerida kui uut juurde õppida, seejuures tasuta. Loomulikult on kohapeal veel parem õppida. Eriti arendav on ükskeelsete hispaanlaste komme inimesele, kes neist aru ei saa, sama lauset korrata, lihtsalt natuke kõvemini. Ja kui see ei aita, siis veel valjemini. Kuni turist aru saab, või teeskleb, et aru saab.

Teine soovitus - rongiga reisides osta alati Renfe kodulehelt pilet ette. See mitte ainult ei kindlusta, et pileteid jätkub, vaid säästad ka kümneid minuteid ootamiseaega ja seda aega, mis kulub väljaselgitamiseks, missuguses kuuest erinevast sabast sa seisma pead, alustades infopunkti sabast, kus seda öeldakse. Aga kui pilet ette ostetud, võib lihtsalt rongi jalutada, vagunisaatjale koodi öelda ja oma kohale maha istuda. Väga kultuurne.

Kolmas soovitus on Cadaquési linna külastamine. Nagu kaardilt näha, ei saa sinna muud moodi kui mööda mägiteid või jahi/kaatriga, ja seetõttu on linn säilitanud Vahemere unisuse, erinevalt paljudest armsatest Itaalia ja Prantsusmaa linnakestest, mis kubisevad Saksa turistidest ja rannavõrkpallide laenutustest. Sealt veidi edasi oli üks veel vähem ligipääsetavam koht, majakas koos üdini katalaanikeelse menüüga restoraniga, kus on väga mõnus mängida iseendaga mängu "mõista-mõista, mida ma just tellisin". Boonuseks alljärgnev vaade.

Londonist Valencia külje alla, seejärel Põhja-Katalooniasse, ja siis tagasi Londonisse sõites avastasin, kui mõnus on üksi reisida, kui kaasas on hea raamat. Enne magamajäämist raamatu kättevõtmine on üsna tavaline, pikalt järjest lugemisega on mul aga peaaegu et süümekad. Et äkki peaks hoopis midagi tegema, kellegagi kokku saama, kuskile minema või hoopis ise midagi kirjutama, selle asemel et lihtsalt järjest ühe koha peal istuda ja lugeda. Aga kui oled rongi- või lennukiistme külge aheldatud ja midagi muud teha ei ole võimalik (arvutit ei ole ka kaasas), siis on täiesti jumalik lihtsalt ja ainult lugeda. Seekord Monty Pythoni seltskonna autobiograafiat, mis ei ole nii naljakas kui sketšid, aga sisukas ja hästi kirjutatud-toimetatud. Nalja saab ka. Näiteks Eric Idle'i kirjeldus sellest, kuidas keegi tädi oli neile kirjutanud, et tema teada on keegi Pythonitest homoseksuaal ja Leevius on Piiblis öelnud, et sellised inimesed tuleb kividega surnuks loopida. Mille peale Idle kirjutas tagasi, tänas ja lisas, et We've found out who it was and we've taken him out and stoned him.

Ja lõpuks lubatud turundusvigur
Benicassimil jagati selliseid toredaid Kaspersky anti-viirusepakette.

Lähemal vaatlusel ei olnud need aga mõeldud arvutiviiruste kaitseks.

Säh sulle logoga pastakat. Taas kord on meedium sõnumiga stritsli kombel läbi põimunud. Nagu Waitrose'i poe infojagamine või Skype'i tasuta tramm.

Selline pikk jutt peale üsna pikka pausi.

Elu raskeim žiletiostmine

See, kui Põhja-Rimis (see on seda vana ja koledat, mitte uut ja udupeent tüüpi) žiletiterasid kassas nähtaval ei ole, ei tähenda, et nad oleksid poest otsas. Küsima peab lihtsalt, ja siis müüa annab, kenasti turvakarbi sees ja puha. Iseendast väga paranoiline panna asjad nii peitu kui turvakarpi sisse, aga ju siis muidu varastatakse. Või kardavad nad, et inimesed teevad nendega endale koju kõndides viga. Sest müüja jättis nad mulle lindile turvakarbi sees, ja kuna ma proovisin samal ajal nii kaardiga maksta, telefoniga rääkida kui asju kotti pakkida, sain ma sellest aru alles kodus. Poodi tagasi minna ei viitsinud ja otsustasin koduste vahenditega pakendi avada.

Ainukeseks tööriistaks minu poolväljakolimisjärgus korteris olid kanakäärid. Vähem kui viis minutit hiljem oli nahk natuke märk ja pakend avatud. Tõesti turvaline värk. Aitäh Rimi müüjale uue kogemuse eest, see oli nii mulle kui kanakääridele väga huvitav.

Pilt ei tulnud välja

Wakeboard Pärnus

Aitasin sõpra eile kahe-minuti-copywritinguga (võis ka olla, et kulus kolm minutit, aega ei võtnud) flaieri tarbeks. Kuna Pärnus on ilmselt igaühel vahel tegemist tegevuse otsimisega, eriti halva ilmaga, siis ilmugu see ka siin. Pealegi on siis vaja paar flaierit vähem trükkida.

Naudi Pärnut veel

Kohapeal soovijatele kalipsod, saun ja veelauasõidu õpe. Tucuruvi Veespordikeskus asub vaid 10-minutilise autosõidu kaugusel kesklinnast.

Ema, ema, ma olen raamatus

Laupäeval Gatwicku lennuvälja raamatupoes jäi täiesti juhuslikult silma reisiraamat How Low Can You Go? Round Europe for 1p Return (+ Tax). Reisiraamatuid lappan niikuinii keskmisest sagedamini ja autori nimi tundus kuidagi tuttav, seepärast võtsin ta korraks kätte. Ja kui peale kahe lehe pööramist raamatust oma nime leidsin, ostsin ära ka. Tõepoolest, ühel pühapäeval eelmisel suvel kohtusin Basso terrassil ühe inglise reisiajakirjanikuga. Siin siis hoolega valitud leheküljed raamatust:

Eesti umbes kahesaja sõnaga

Skype'i ühel wikilehel on aeg-ajalt täienev ja muutuv stiiliraamat, kus muu hulgas on lõik Skype in 200 words or so. Seal on lühike kirjeldus, mis loom see Skype selline on. See on nii lihtne, et jääb peaaegu ise meelde ning see on osutunud kasulikuks väga erinevates olukordades, vestusest vanaemaga kuni Korea ajakirjanikega suhtlemiseni. Olles ise tootes saba ja sarvedega sees on raske mitte takerduda toote üksikasjadesse ja anda paari lausega hea ülevaade. Ja kui hoogne algus tehtud, võib mõnest vestluskaastast huvitanud tahust juba pikemalt rääkida.

Olen järjest enam hakanud puudust tundma samal põhimõttel lühikesest kirjeldusest Eesti kohta. Just vaatasin EAS-i, Wikipedia ja riik.ee lehtedele - ei midagi. On olemas põhjalik info meie raske ajaloo ja Eesti rahareformi kohta, aga selle infoga väga kaugele ei jõua. Või teab keegi mõnda Kesk- või Ida-Euroopa riiki, millel ei oleks kirevat ajalugu ja palju jändamist rahaga? Tahaks aga näha paari hästi koostatud lauset, kus oleks kirjas, palju meid on, mida me teeme ja mille poolest meid tunda võiks (kui juba tegemiseks läheb, siis võiks see ka kirjas olla, kuidas on inglise keeles põlevkivi). Olen kindel, et see ei voolaks mööda külgi maha kellelgi, kes vähekenegi reisib.

Kui tead kuskil mõnda kirjeldusele vastavat teksti, oleksin väga tänulik, kui mind selleni juhatad. Ja kui seda pole, loodan EAS-i peale. Teades, et suusõnaline reklaam on kõige parem reklaam, ja et igas sadamas on eestlane, oleks selle tegemine võibolla kõige parema tasuvusega asi, mida nad kunagi teha saavad.

PS. Google.co.uk pakkus otsingule Eesti selliseid naljakaid seoseid

Jõnksud, jonksud, vinksud ja vonksud

Peep Vain tsiteeris oma hiljutises postituses minu Andrus Kivirähkilt laenatud tsitaati. Huvitav lugemine. Ja veel huvitavam lugemine on originaaltekst. Oligi juba meelest läinud, kui väga tema Õlle kõrvale mulle omal ajal meeldis.

Idiocracy vs. Braindead TV

Mul ei ole juba viis aastat telekat. Ja ma tundsin sellest pühapäeval, kui väljas oli nii jahe, vihmane kui tuuletu, natuke puudust.

Pühapäevaõhtut aitas sisustada Idiocracy, üsna värske B-kategooria film, mis räägib ühiskonnast 500 aasta pärast. Sellisest, kus kõige kiiremini ei ole paljunenud mitte kõige targemad, vaid lihtsalt need, kes kõige kiiremini paljunevad. Ja seetõttu on keskmine IQ kõvasti vähenenud, põllutaimed surevad spordijoogiga kastmise kätte, arstid tegelevad põhiliselt kiilaspäisuse ja impotentsi ravimisega, populaarseim telesaade näitab peamiselt jalaga munadesse löömist ja üldse, kogu elu meenutab wrestlingu-teleülekannet. See ei olnud kindlasti parim film, mida ma kunagi näinud olin, aga keskne mõttekäik oli terav ja meeldis. (DVD saad siit, faili pead küsima)

Idiocracy lõppedes oli normaalse magamaminekuajani veel umbes pool tundi ja jäi aega vaadata, mis Joostis uut. Palun väga - Braindead TV:

Everything boys like - and some girls too. Crazy chicks, stupid people, fast cars, car crashes, dumb stunts and even dumber humour. Irresistible, sometime irresponsible TV like World Of Stupid, Das Crazy Clip Show, Extreme Russia and Cops Uncut. Crack open a six pack, switch off the grey matter and enjoy.

Vaatasin ühe osa tahanolla-Jackassi-laadsest saatest, kus kolm Walesi kutti proovisid aiatrimmeriga juukseid lõigata ja ennast superliimiga seina külge liimida. Äratundmisrõõm saabus siis, kui keegi kolmikust sai squashipalliga mainitud väga õrna kohta. Täpselt nagu selles filmis! Me olemegi ajas 500 aastat edasi liikunud! Või oli see tagasi?

Pronkssõdurist ei räägi

Pronkssõdurist on igal pool palju juttu olnud. Kuna mina olen sündmusi näinud ainult uudiste vahendusel, ei hakanud sel teemal ise sõna võtma. Küll aga viitan tagasi ühele poole aasta tagusele artiklile, mis pani mind mõtlema siis, ja paneb ka nüüd.

iConcertCal - üks väga tark vara

Komistasin väga toreda programmijupi peale, mis vaatab läbi sinu iTunesi sisu, küsib elukoha ja teatab sulle siis kõikide sulle oluliste bändide kontserdid sinu elukohas. Eestis ilmselt jääb levik lahjaks, aga USA-s või muidu suuremates linnades elajatele on sellest küll palju rõõmu. Ja ka Eestis saab selle nö. kambapeale käima panna, sest kui käsitsi kontsert lisada, siis ilmub see ka teiste iTunesi. Äge.

Hunnik tööd

Nii kuhjub töö lauanurgale paberiteta kontoris.

Tarbimine kohustuslik

Selline tore silt ühe Barcelona pisikese kõrtsi seinalt. Hispaanlased vist võtavad majanduse steroididega ülespumpamist päris tõsiselt. Ka Eestil on siit õppida, peaksime ikka rohkem laenama ja asju ostma. Võidab teadagi kes:)

Pikkade nädalavahetuste terviseks

Mul jäi eelmise postitusega mingi mõte pooleli, ja lõpetamata see jääbki. Süüdi on pikk nädalavahetus Barcelonas ja selle lähistel, mis kustutas vahemälust palju mõttetuid või vähem mõttetuid pisiasju, see mõttelõng kaasa arvatud. Tuult oli vähe, aga selle aasta esimesteks lohetriipudeks piisaks ja ka muidu on Kataloonia üks väga väga tore koht.

Reisivihje - easyJeti pagasitingimuste kohaselt peab suurema spordivarustuse eest juurde maksma, aga tegelikult on võim pardale registreerija käes. Kui sul õnnestub 1.50 pika lohekotiga teha nägu, et see ei ole midagi surfamisega seotut, siis lisaraha ei pea maksma. Lohefoorumites on juttu, et seda raha küsitakse vahel check-ini tehes juurde, aga mul läksid mõlemad otsad sajalisi täiendavalt luhvtitamata.

Pingutamine

Rannahooaeg on vist tulemas. Või siis inimesed sõid lihtsalt lihavõtete ajal liiga palju. Salatipoes, kust mu lõuna enamasti pärineb, läheb saba aina pikemaks ja täna lõuna ajal ujumas käies oli raskusi vaba kapi leidmisega. Osa inimestest on kogu aeg liigutanud ja rohelist krõmpsutanud, teine osa võtab radikaalseid muutusi ette, kui on vaja rannapuhkusele sõiduks valmistuda. Ja loomulikult on ka neid, kes ei tee kumbagit ja kes võivad, aga ei pruugi, seetõttu kunagi tervisega pahuksisse sattuda.

Tööl (mitte minu tööl, vaid üleüldiselt) on natuke sarnane olukord. Vastavalt sellele, kas tulemuste mõõtmine käib kuise, kvartaalse või aastase tsükliga, hakkavad inimesed mingil hetkel rohkem pingutama. Kes teeb rohkem müügikõnesid, kes kutsub kokku rohkem koosolekuid ja korraldab kõikide tegemisi ümber, kes teeb ületunde. Ja loomulikult on ka neid, kes kunagi tohutult palju ei pinguta ning kellel võib seetõttu kunagi tööl natuke keerulisemaks minna.

Preagu jääb mõte lõpetamata, et homseks varaseks ärkamiseks ennast välja puhata, aga kasvõi siiamaani jõudes on huvitav mõelda, miks on nö. õliõpilase eksamisündroom populaarsem, samas kui pidevalt mõõdukalt pingutamine on tegelikult lihtsam. Ja et tegelikult saavad mõned ka pingutamata hakkama, alati ja igal elualal.

Meil pole üldse aega, ja sellepärast on meil seda lõputult

Targasti kõlab, kas pole. Umbes samamoodi nagu Sokratese Ma tean, et ma midagi ei tea. Või mõni muu ütlus, mis esialgu tundub efektse sõnakõlksuna, aga millel lähemalt vaadates on väga palju sisu sees. Rohkem kui rosinaid rosinasaias Joosep Tootsi kõige julgemates unistustes.

Seda pealkirja-lauset lugesin viimati Tommy Hellsteni raamatust Teadja. Imetlen selles Hellsteni oskust anda mõtteainet, aga jätta ruumi oma tõlgendustele; teha oma mõte kergesti arusaadavaks, aga mitte laskuda läägetesse lihtustustesse ja näidetesse. Näiteks see raamat ei üritagi anda selgeid juhiseid, kuidas elada nii, et aega oleks lõputult, ei anna ühtegi nippi. Ta lihtsalt kirjeldab ühte võimalikku maailmavaadet sellisel moel, et see võiks olla huvitav nendele, keda huvitavad lisaks erinevatele vastustele ka erinevad küsimused.

Ma ei ole raamatutest varem palju kirjutanud ega kavatse seda ka edaspidi teha, sest arvustusi teevad teised inimesed hoopis paremini. Aga kuna selle raamatu mõni kirjeldus on nii halb ja selle teemal võtavad sõna mitte just kirjanduse arvamusliidrid, tahtsin omalt poolt sõna sekka öelda, et sobib lugeda küll. Seda enam, et mu ema on selle tõlkinud, hea sõber kaanele foto teinud ja vend tagakaanele mingi jutu kirjutanud. Seejuures ei sundinud ükski neid seda mind lugema, nii et kohe topelt-tänu neile siinkohal, et nad mulle lisaks lugemisrõõmule ka avastamisrõõmu võimaldasid.

Muuseas, seda blogipostitust kirjutasin kauem kui ühtegi varasemat, vähemasti vaadates efektiivsusnäitajaid nagu ridu tunnis või sõnu minutis - ja seejuures olin ma ajakulu pärast väga vähe mures.

Elu edetabelid

Sinu silme ees asuv blogi on väidetavalt Google'i meelest väärtuslikum kui Savisaare või Montoni blogi. Mul ei ole kummastki sooja ega külma, aga olgu öeldud, et tegelikult on mainitud ja veel paljud blogid loetumad kui allakirjutanu oma. Et õiglus jalule seada, viitasin neile käesolevaga ja kuna viitamine on Google'i tabeli alus, loodan, et nad saavad järgmistes järjestustes endale õiglasema positsiooni.

Kui juba edetabelitest juttu tuli, siis kas keegi teab, kust saaks Quentin Harrise töötlust Jill Scotti loost Not Like Crazy? Olen proovinud hea ja kurjaga, isegi kavalusega olen proovinud, aga parim, mis ma olen leidnud, on vinüülplaat eBayst. Kui leiad midagi lihtsamat, siis saada palun vihje. Vastu võin vihjata, et see on päris tore lugu ja selliseid leiab podcastist Just good music.

Ja ühtlasi tahaks tagasi saada Nick Hornby raamatut "Elu edetabelid", mis ilmselt on number üks minu edetabelis "kõige kauam laenus olnud raamatud".

Skype'i trammile muna

Väha südantsoojendav oli kuulda, et Skype'i tasuta tramm sai Kuldmuna. Mulle sellised läikivad asjad meeldivad.

Kydos Martinile ja Loovvoolu omadele.

Ainult hitid

Eile sattusin näitusele, mis pani mõtted väga mitmes suunas tööle. Briti Raamatukogus on väljas näitus (või peaks selle kohta ütlema kuuldus?) viimase viiekümne aasta albumimüügitabeli tippudest. Kõik number ühed alates 1956. aastast - kenasti interaktiivses kataloogis, mida sai, klapid peas, sirvida ja neilt albumitelt kõiki lugusid kuulata.

Väga raju materjal, eriti 90. esimene pool ja keskpaik, mis jäi minu mässulisse teismeikka. Kui üle pika aja Nirvana kuulamise peale jalg liiga kiiresti kaasa elema hakkas, vaatasin ringi ja veendusin, et ka kõige vanematel peerudel juhtus mingite aastate läbikuulamise juures sama. Ilmselt tulevad mingit kindlat musikat kuuldes absoluutselt igas vanuses inimestele meelde esimesed koolipeod, tantsud, suudlused, kaklused, seksikogemused, plaadimängijaostud ja mis-kõik-veel.

Selgelt on näha, et muusikat on nüüd palju rohkem ja see jaguneb palju erinevate maitsete vahel. Kui 60. aastate keskel juhtus, et albumimüügi tippu sattusid ainult kolm erinevat plaati kahelt erinevalt bändilt (teadagi mis Briti bändidelt), siis alates 70. aastate lõpust on mõni plaat vaid väga harva üle nelja nädala järjest tipus olnud. Ja kohati teadsin mõnest 80. aastakäigust suuremat hulka nimesid kui näiteks eelmisest aastast, kus ma ei tea ega kavatesegi teadma hakata roosade põskedega poiste bände või siis selle žanri esindajaid, mille nimi on ilmselt rõõmus mitte ilus ega ka kole tüdruk kitarriga, kes mässab selle vastu, et maailm on selline nagu ta on.

Ja seda panin tähele, et erinevalt Eesti tabelitest ei olnud kogu selle poolsajandi jooksul ei olnud ennast number üheks müünud ükski lori- ja läbulaulude album, jürihomenja ega üllarjörberg. Suurimaks number üheks müünud solvanguks muusikale jäi tabeliks minu silmis Titanicu soundtrack ja sellele järgnevad Celine Dioni plaadid.

Mõtlesin ka tagasi, mis bändi albumeid mina olen elu jooksul kõige rohkem ostnud. Plaadikogu pole käepärast ja kontrollida ei saa, aga ilmselt Duran Duran. Tagantjärgi tundub see sama imelik kui see, et plaadiedetabeliajaloo alguses oli Ingismaa enimmüüdud album pikalt "Kuningas ja mina" heliriba.

Spämm - osta auto ära

Mul jäi üks välismaa auto üle ja kuna aja möödudes sõidan sellega aina vähem, on hind väga väike. Vaata kuulutust, kui ei usu.

Maailma naba

Krister Ekspressis küsis, kuidas London on. Ma siis kirjutasin:

Pea terve 20. sajandi oli mitteametlikuks maailma pealinnaks New York, ning selle mõju oli tunda igal pool kokteilimenüüdest rahaasjadeni. Praegu ajab londonlasi aga elevile mõte, et nende kodulinn mitte ainult ei jõua Suurele Õunale maailma naba olemises järele, vaid võtab selle tiitli erilist vastupanu kohtamata ära.

Guardiani hiljutine laupäevanumber tõi välja kõnekaid fakte. Londonis loodi kolme aastaga finantssektoris juurde umbes 13 000 töökohta, mis tähendas pea viieprotsendilist kasvu, samal ajal kui New Yorgis jäi 2000 võrreldavat töökohta vähemaks. Ka uute firmade börsile viimise osas on London ülemererivaalist ees, andes selgelt mõista, kummal pool Atlandi ookeani asub maailma finantskeskus.
Raha rahaks, on palju teisi saareriigi pealinna kasuks rääkivaid näitajaid. Tate’i moodsa kunsti muuseumis käib aastas 3,9 miljonit inimest, ­ookeanitaguses Momas aga “vaid” 2,7 miljonit. Kuigi Broadway ja West Endi etendusi käib aastas vaatamas võrdne arv inimesi, on viimases etendused lühemat aega mängukavas ning uutel tegijatel ja suundadel on lihtsam esile tõusta. Selle juttu kirjutamisele eelnenud õhtul tundsin seda omal nahal – viimased 20 minutit nähtud ühemehe-show’st oli näitleja laval ihualasti, kui sokid ja tossud välja arvata. Ka sellele “eriefektile” vaatamata oli sisu päris hea. Ja siis veel Guardiani väide, et kuigi mõlemad linnad on kirjud, paistavad Londonis eri kultuurid rohkem välja – üks on rahvusvaheline linn ja teine lihtsalt Ameerika linn, kus elab palju välismaalasi. Minu viimasest ja seni ainsast NY külaskäigust on möödas juba viis aastat, nii et pead anda ei saa, aga nähtu põhjal kipun samamoodi arvama.

Maailma pealinna teema tekitas lehe ilmumise päeval õhtusöögilauas, kus mina olin ainukene mitte-britt, parajalt elevust. Neljakümnendates põline Londoni elanik arvas, et New Yorgi ainuke eelis on veidike parem ilm, kusjuures tõesti ainult veidike parem. Ning lisas, et võib-olla oleks London parema kliimaga tegelikult hoopis halvem koht, sest millest rääkimisega inimesed siis ladusalt vestlust alustaksid. Teine ei unustanud kiita linnapea Livingstone’i hiljuti kehtima hakanud ummikumaksu eest ning viitas juba mainitud artiklile, mille kohaselt Suures Õunas kestab ummikutega tipptund lähitulevikus kogunisti 12 tundi. Kultuurist ja kultuuridest rääkides olid minu kaaslased täiesti kindlad, et nad elavad maailma pealinnas. Olümpiatuli saabub viie aasta pärast ju ikkagi siia, mitte kuskile mujale.

Ma ei usu, et paljud londonlased selle üle oma pead vaevavad, kas nende kodulinn on esimene, teine või kuskil neljandas kümnes. Nimelt sellisel tagasihoidlikul positsioonil on London maailma linnade elukvaliteedi edetabelis, tõsi küll, ülemererivaalist seitse kohta eespool. Mõlema linna kerjused jätkavad kerjamist, finantstöötajad 2006. aasta rekordiliste boonuste ärakulutamist ja -paigutamist, turistid vaatamisväärsuste ummistamist ja sisserändajad õnne või iseenda otsimist.

Kaugel Shanghais ja teistes Aasia keskustes on aga inimestel ilmselt veel vähem põhjust pead murda, missugune Õhtumaa linnadest parasjagu ennast kõige keskuseks peab. Nende praeguse kasvutempo juures ei ole ülaltoodud arutelul ka erilist mõtet.

Kõige ilusam roheline tee ...

... on minu andmetel Siam Centralis Soho külje all. Mitte ainult ei olnud roheline tee seal täiesti kotivaba, vaid selles olid teelehed ka kaunilt lilleõieks põimitud. Täielik wabi-sabi! Ja söök on seal ka hea.

Pildi tegi Peter.

Londonis on täielikke lambaid, ma ütlen

Paljud neist asuvad Stepping Stones farmis, millele ma täna otsa komistasin. Rõõmsameelne lambatalitaja rääkis, et ta käib seal tasuta tööl, nagu ka kõik teised, sest ta elab korrusmajas ja seal ei ole isegi rõdu, aiast rääkimata. Veel tutvustas ta mind oma ringijooksvatele lastelastele ja paarile möödajalutavale hanele. Eestist ei olnud ta kuulnudki, aga kuulas mu selgitust siira huviga.

Kui lammaste tagant ei oleks paistnud mõni kilomeeter eemal asuv City (teravama silmaga inimesed tunnevad ehk musta lamba pea kohalt ära äsja 550 miljoni naela eest omanikku vahetanud "kurgi"), oleksin arvanud, et olen maale sattunud. Üldse oli Stepney Greeni ümbrus üllatavalt lahe - täpsemaid juhtnööre saad jututoast.

Londoni jututuba

Et tunda paremini nii linna kui tööga seotud toodet, tegin ühe Skype'i-jututoa. Kui oled ka Londonis, liitu ja saame mõtteid vahetada, mis toimub, kuhu minna ja kuhu mitte. Kutse kehtib ka siis, kui tuled näiteks nädalavahetuseks - saad ju pärast lahkuda, kui teema enam aktuaalne pole.

Londoni lumi

Selline pilt avanes hommikul rõdult. London oli segaduses - metroorongid jäid hiljaks (ma siiani ei ole aru saanud, kuidas lumi sinna maa alla sadas), tänavatel olid ummikud, inimesed ei julgenud välja tulla ja töötasid kodust. Isegi kirjapommid ei jõudnud vist täna kuskile kohale.

Uus postiindeks

Kolisin Londonisse. Nii nagu kaks ja pool aastat tagasi mõttes otsustasin.

Kodu otsimine on päris väljakutseterohke. Raske on aru saada, missugune nenest lugematutest linnajagudest on 'see õige'. Ja siis see hinnaküsimus. Piljardilaua suurune korter maksab neli miljonit krooni. Nii et oma Kalamaja korteri eest saaksin umbes kaardilaua suuruse elamise - paljukest inimesel siis ikka vaja on.

Peale kahte nädalat kahe kraaniga vannitoa kasutamist ei oska ma ikka veel nahka põletamata käsi pesta. Nagu üks elupõline londonlane õpetas:

With the hand washing thing it is easy .. First fill one saucepan with hot water, then fill a second saucepan with cold water. Stick both of your hands out of a nearby window. Then ask a friend or relative to take both saucepans and simultaneously pour the water over your hands. As the water falls it mixed together (blending in temperature) providing a pleasantly warm - and hygenic - hand wash. As you can see, it is a very simple and it has worked well in this country for centuries.

Esimese palga sain elu esimese tšekina, aga nagu tagantjärele selgus, oli sealt mingi allkiri puudu, nii et nüüd kantake see ikkagi üle. Kusjuures kontole, mille kaart on mulle küll postiga kohale jõudnud, aga PIN-kood mitte ja mille monofunktsionaalse internetipanga (saab teha kohalikke makseid) pidin aktiveerima telefonipanga kaudu. Kui nii edasi läheb, hakkan oma helerohendavat kodupanka, mida ma ikka ja jälle kirunud olen, varsti taga igatsema.

Jürgen küsis päeva tagasi Skype'i sõnumi: Kas sul on nüüd selline mobla, mida tuleb vasaku kõrva ääres hoida?. Tõepoolest, vana number enam ei kehti, uus on kirjas minu Skype'i profiilis

Kuidas Aavo Koka jutte lugeda

Eesti Päevalehes ilmuvad kolmapäeviti Aavo Koka juhtimis-arvamused, mida on üldjuhul mõnus lugeda. Kuna saatus on mind EPL-i paberväljaandest aina kaugemale ja kaugemale lennutanud, oli täna natuke nukker lugeda, et:

Ma siis kirjutasin, et Aavole ennast tutvustama ei pea, sest tunneme juba aastaid, ning et mu teed paber-Päevalehega naljalt ei ristu, aga head asja lugeda tahaks ikka. Kuigi tegelikult oli vähemalt sama tähtis põhjus uudishimu, et millisesse CRM-põrgusse ma satun. Jõudsin juba mõistatama hakata, mis hinnaga mulle "kahekuulist supertutvumistellimust" pakutakse, kui üllatusin positiivselt. Neli minutit hiljem tuli Aavolt meiliga artikli täistekst, tervised Londoni udusse ja lubadus, et järgmisel arvamusartiklid tulevad ise, küsimata.

Kahtlustan, et kui sellele kirjale peaks kunagi ka mingi pakkumine järgnema, siis see on midagi nutikamat, kui soodustusprotsent.

Peaaegu nagu uusaastalubadus. Väikese hilinemisega

Uue aasta lubadused on täitsa head asjad. Või üleüldse lubadused iseendale, mida tegelikult võiks anda sagedamini kui kord aastas ja vahuveinise peaga. Mõtlesin välja hea harjutuse, mis seda ikka ja jälle tegema innustaks. Kirjutada endale järelehüüe. Aga mitte sellisele endale, keda sa tavaliselt näed (selline ok või võibolla isegi natuke parem, kui sa tegelikult oled), vaid sellisele, kes koguks kokku ja võimendaks kõiki su nõrkusi. Näiteks selline:

Peale pikka võitlust vähesest liikumisest ja rohkest lõõgastumisest tingitud haigustega on meie seast lahkunud [mina]. [Minat] jäädakse mälestama kui andekat inimest, kes ei julgenud või ei tahtnud ennast tõeliselt proovile panna. Seetõttu jäävad [mina] suurimateks saavutusteks kaugushüppe teine koht Saku Keskkooli algklasside spordipäeval ning asjaolu, et ta suutis läbi elu õigeaegselt tasuda enamiku liisingmaksetest. [Minat] ning [mina] poolt võetud laenukoormat jäävad meenutama tema lapsed, kellega lahkunu kohtus regulaarselt iga aasta esimesel jõulupühal. Tema alkoholist ja suguhaigustest puretud keha maetakse kuskile kalmistuserva külmal talvepäeval. Ärasaatmisele on puhtast kohusetundest oodata sugulasi ja igavlevaid tuttavaid, kuid mitte ühtegi lähedast sõpra, sest lahkunu arvates oli enda avamine kellegagi riskantne.

Planeedile Maa on [mina] lahkumine aga väga hea uudis, sest [mina] sõitis enamiku oma sõitudest suure neljaveolise autoga üksi ja viis igal kuul prügikasti vähemalt neli kilo plastjäätmeid.

Väga masendav tekst, eriti kui seda liiga tõsiselt võtta. Aga minu meelest töötab. Sel aastal olen jälle natuke parem kui eelmisel, ma arvan.

Mida teha 27. detsembril Stroomi rannas?

Võib teha näiteks väga halba pilti, nagu see siin. Või teine variant - pühkida tolm lohelt ja minna sõitma. Ja arvasid ära, just see teine eelnes sellele esimesele. Natuke naljakas tunne oli, süüa pühadelaualt ülejäänud piparkoogid ja hakata siis kahte kalipsot üksteise peale selga tõmbama. Aga 8 m/s tuul ja flat vesi tegid oma töö kenasti. Ainult vesi oli veidi jahedavõitu. Suvi hakkab vist läbi saama.

Natuke tööjuttu

Ärileht kirjutas ja küsis Miks? rubriigi jaoks intrigeeriva küsimuse - miks pole Skype tasuta kõnedele vaatamata end jõuliselt koduste lauatelefonide asemele murdnud?

Ma siis vastasin neile. Ja kuna veebiversioonis seda rubriiki ei ilmu, avaldan lastelastele mõeldes vastuse ka siin.

Tõepoolest, Skype ei ole ennast murdnud kodutelefonide asemele. Samuti ei ole Skype asendanud kodudes saumiksereid, elektripardleid ega akudrelle.

Lauatelefoniga saab aga endiselt väga hästi Tartusse vanaemale helistada. (Ja elektripardliga saab habet ajada.)

Johanson, Taavet, Alan, Sten ja Andrus on tagasi. Ja elus.

Tallinnas, 8. detsembril - Täna naases Kuubalt Eesti delegatsioon, kes võttis osa Fideli sünnipäevapidustustest, tutvus Kuuba kultuuriväärtustega, köögi ja käimlatega ning pani aluse riikidevahelisele ametlikule suhtele, mida kumbki pool niipea unustada ei suuda.

Kuigi rahvusvahelises meedias oli kõlanud, et Fidel oma sünnipäevapidustustel tervislikel põhjustel ei osale, oli see vaid suitsukate. Teeneline riigipea võõrustas allakirjutanuid omaenda kodus, pakkus maitsvat torti ja siunas oma ihuarsti, kes käsib teenekal riigipeal elada 140-aastaseks. "Te ei kujuta ette, kui raske on siin riigis kasvõi 80-aastaseks elada", kurtis seltsimees Castro. Tõepoolest, Eesti delegatsioonil oli isegi vaid kolmenädalase visiidi jooksul korduvalt tervisega probleeme, mis tavaliselt siiski leebusid peale hommikust õlut.

Peale külaskäiku võttis delegatsioon osa ka paraadist, imetledes Kuuba võimast militaartehnikat ning toorest jõudu, mida kohalik politsei lausa õhkas välja.

Pidustustest vabal ajal tutvus delegatsioon kultuuriväärtustega, näiteks kohaliku holliwood boulevardiga, millele olid oma käejälje jäädvustanud Kuuba kuulsaimad näitlejad läbi aegade.

Peale meelierutavaid päevi Havannas, jäi meil aega ka rannamõnude nautimiseks, lohesurfiks ja hämaramatel hetkedel ka enda rummist tagurpidi joomiseks.

Nii Kuuba kui Eesti välisministeeriumi meelest võib visiidi lugeda edukaks. Juba järgmisel kuul saabub Eestisse Kuuba delegatsioon, kes õpetavad kalapuuduse üle kurtvatele Eesti kaluritele snorkeldamisvarustusega homaaride püüdmist. Eestist sõidab aga Fideli päikese alla Kaitseliit, kelle ülesandeks on vangistada või maha lasta kõik saare kokad. Seni jääb Eesti saatkonnas Varadero rannas puhuma perfektne tuul 12-meetrise lohe jaoks. ¡Cuba libre!

Lisainfot saab Kuuba elanike käest ja peatselt ka mõnes Fideli-meelsemas lehes ilmuvast reisikirjast.

Cuba libre

See nüüd mõneks ajaks viimane postitus. Lähen järgmiseks reisikirjaks materjali koguma, ehk pea kolmeks nädalaks Kuubale.

Suur aitäh E.-le, kes sünnipäevaks sellise toreda kaanega raamatu kinkis. Eriti hea on, et peale pühenduse on raamat täiesti tühi, nii et võin sinna kirjutada, mida tahan.

Hasta la vista, amigos.

Pseudoprobleemid

Sakala keskusest on palju juttu. Nii nagu natuke aega tagasi oli palju juttu pronkssõdurist. Minu kindel (ja natuke keelt risustav) seisukoht sellistesse asjadesse on - pohui. Värskendavaks lugemiseks on minu ema poolt kunagi sahtlisse kirjutatud artikkel, mille siinkohal avaldan.

Olukorrast riigis

Pronksmehe mahavõtmine ärritab täiesti kindlalt tuhandeid inimesi.
Pronksmehe kohalejätmine ärritab täiesti kindlalt tuhandeid inimesi.
Kas ükski normaalne inimene sellises olukorras peaks üldse end ärritama küsimusega, kuidas reageerida – nagu meedia korraldatud gallup praegu teeb : mida sa teeksid?

Mulle meenutab see väga Rona Jaffe väljamõeldud painajalikku küsitlust: Kui Sul oleks võimalus päästa oma ema või oma armastatu, mida Sa teeksid? Kui Sa peaksid valima oma armastatu või teie sigitatud lapse elu vahel, mida Sa teeksid? Valik on just seepärast võimatu, et sa kahetseksid igavesti mõlemal juhul. Kuidas peaks siis praegu teistmoodi olema? Maailm on täis näiteid, et ükskõik kui kogenud valitsused niikuinii ei suuda lahendada kõikide huvigruppide vajadusi. Jah, isegi kõige demokraatlikumates maades! (Algselt hakkasin neid loetlema, kuid see oleks vist teiste inimeste alahindamine.)

Silja Ild,
Vabadussõja veterani uhke järglane

Actimel, kas tunned keerulise kampaania efekti?

Ma olen Actimeli ostnud juba aasta või paar. Kui nüüd mõni nädal tagasi selle riiuli kõrval flaierit silmasin, viskasin pilgu peale. Et äkki on midagi kasulikku kirjas. Aga kirjas oli hoopis küsimus Kas tunned Actimeli efekti? ja lubadus raha tagasi maksta, kui klient Actimeli efekti ei tunne. Aga. Selleks et raha tagasi saada, pidi mitte tundma Actimeli efekti, täitma avalduse, hoidma alles tšeki, lõikama välja kahe nädala siltide triipkoodid ning põhjendama vähemalt 20 sõnaga, miks ma tahaksin või ei tahaks seda jooki oma sõpradele ja sugulastele soovitada.

Ma ei saanud hästi aru, miks kampaanias osalemise avaldus peaks olema keerulisem kui avaldus pangakonto avamiseks või kuskile tööle kandideerimiseks. Ime, et ei pidanud viima kahte topsikut pruunika sisuga, millel sildikesed "enne" ja "nüüd". Ja seegi pole ime, et seni on sellistel kampaaniatel olnud vähe osalejaid.

Ma siis otsustasin minna vapralt sinna, kuhu ükski inimene ei ole varem läinud, ja osaleda. Ostin korraga hulga Actimele, jõin ära, efekti ei tundnud, kogusin kokku paberid, jätsin alles tšeki, kraapisin kahe erineva pastakaga avaldusele oma nime ja aadressi* ning vastasin alljärgnevalt küsimusele, kas ma tahan Actimeli teistele soovitada:

Ei. Peamiselt seepärast, et ainuke efekt, mida ma tundsin, oli see, et raha kulus rohkem. Ja kui ainus eesmärk on, et raha kuluks rohkem, on olemas ka kallimaid tooteid kui Actimel. Ja odavamaid.

Andrus Purde, õnnetu tarbija.

Eks näis siis, kas läbin kadalipu ja saan oma 82.60 tagasi või mitte. Ja et tegelikult saaks sellise kampaania ka lihtsamini teha. Danone inimesed, kui seda siin loete, ja niikuinii mulle raha kandma hakkata, kandke kohe rohkem - sest niikuinii kampaania jooksul palju raha tagasi ei küsita - siis ma pärast ütlen, kuidas.

* Avaldus oli tehtud nii libedale kriitpaberile, et sinna kirjutada ei saanud. Kratsides sai aga väga kenasti sõnu moodustada.

Uued olendid minu kodus

Mulle ei ole kunagi toataimed meeldinud. Kui mulle paar aastat tagasi havisaba kingiti, tõstsin selle juba nädal hiljem koridori, lootuses, et see oma loomuliku lõpu leiab. Aga kuni majast väljakolimiseni seda ei juhtunud, ilmselt mingi pahatahtlik naaber käis kastmas. Ja ema teadis rääkida, et kui mulle umbes kümnesena sõnajalg kingiti koos vestlusega taimedega rääkimise kasulikust mõjust nii enda kui taime energiavoogudele olin ma sellele (või temale?) esimese asjana öelnud Tere punnsilm.

Aga midagi on muutuma hakanud. Mine võta nüüd kinni, kas minust lahkub tormiline noorus või heteroseksuaalsus, aga mulle hakkasid taimed meeldima. Esimene märk oli see, et kui mulle märtsis soolaleivaks kolm taime kingiti, siis septembris oli tervelt üks neist veel elus. Gerberale sai saatuslikuks kuum suvi ja kaktus, nagu Hortese müüja mulle kannatlikult seletas, vajab oma elukohas mitte ainult esteetiliselt nauditavat ümbrust, nagu tal vanni kõrval oli, vaid ka päikest. Ja teine märk oli, et mõni pühapäev tagasi tekkis tuhin minna Hortese aianduskeskusesse, mis on üks tore oaas sellise tatise ilma puhuks nagu parasjagu oli. Sama palju taimi nagu botaanikaaias, ainult et piletit ei pea maksma ja lisaks kohvik ka veel. Ja siis see ka, et müüjad viitsivad su ära kuulata ega suhtu minusugustesse taimevõhikutesse nagu kahjuritesse. Dialoog oli umbes selline.

- Tere, kas teil on mingeid selliseid taimi, mis ei oleks väga suured... ja mis valgust eriti ei vajaks.. ja noh, mida eriti kastma ka ei peaks. No näiteks kaktuselisi.
- Las ma mõtlen. Kaktuselisi kindlasti mitte, aga võibolla midagi muud.
- Mis mõttes? Mul pidas just üks kaktus neli-viis kuud vastu sellistes tingimustes.
- Jah, kaktused on väga visa hingega. (paus). Aga võibolla see seal riiulil. (näitas ühte suurte lehtedega puukest)
- Ei, see on natuke imelik... Kas teil mingeid teistsuguseid ei ole, võib olla ka selline, mis natuke kastmist ja valgust vajab.
- Need draakonipuud seal vajavad üsna mõõdukalt kastmist ja tunnevad ennast hästi ka poolvarjus.

No ja nii sain ma endale vanniservale draakonipuu. Süües kasvas isu ja poest lahkusin ma lisaks sellele ka kastekannu, kolme lugalise, kahe lillepoti, väetise ja tarkade õpetussõnadega. Eriti lahedad on lugad, mis meenutavad natuke Einsteini soengut.

Tagasi!

Vahepeal tabas selle blogi tagatuba seesama pomm, millele ka Teller viitas. Nüüd on osavad demineerijad selle kahjutuks teinud ja kirjutamine võib jätkuda uhiuue Liigutatava Tüübiga. Niisiis üks-kaks-kolm, mikrofoni kontroll, mikrofoni kontroll.

Õpime keelt

18. novembril viib raudlind mind Kuubale. Ja et ei juhtuks nii, nagu kunagi sõber Jaanusega juhtus, siis hakkasin hispaania keelt kordama. Muu hulgas leidsin sellise toreda viguri, mis iga päev siin nüüd ühe uue sõna õpetab. Nii et õpime koos.

Ja kui huvitab, siis Jaanusega juhtus see lugu, et kui kunagi koos Slovakkias olime, tellis ta enda meelest alati kana, sest see maitseb talle ja on võõras kohas selline ohutu söök. Kuna aga ühine keel slovakkia ettekandjatega puudus, pidi ta oletama et umbes venekeelse kuritsa kõlaga sõna tähendab teises slaavi keeles kana. Tihti toodigi kana, aga vahel oli "kanatoidu" sees igasugu naljakat jama ning lisaks kamaluga maisi, kuid kanast ei haisugi. Ja alles umbes viimasel õhtul väljas selgus, et kukurica tähendab slovakkia keeles maisi.

Vattefakk?

Vattenfalli kodulehel polnud paar päeva tagasi Eestit. Ja selle info peale vastati ühele tuttavale:

thank you for being so observant and letting us know about this embarrassing mistake. Our illustrator has now corrected the maps so please find the beautiful country Estonia in place

Võibolla hakkavad silmad töntsiks jääma, aga midagi oleks nagu ikka puudu. Näiteks Ruhnu. Ennustan, et varsti pannakse välja uus versioon, seniks eelmisest screenshot.

Kolmehiti-ime Agent M

Kell on 12.46 öösel ja hammaste pesemise asemel istusin korra veel arvuti taha. Niikuinii uni ei tuleks, ja peas keerleks, mida homme hommikul äsja lõppenud Agent M-i kontserdi kohta rääkida ja kirjutada. Seda, et ostsin just nende plaadi, kuigi mp3-d on ka kodulehel tasuta saadaval ja juba mõnda aega minu arvutis? Seda, et trummar lõi üsna kontserdi lõpus pulgad läbi trummi ja lõpulugu 7 surmapattu algas sellega, et uus ja ilus taustalaulja Evelin ütles kurjal häälel mikrofoni Kuule helimees, kas sul teipi on, meil siin juhtus trummiga väike õnnetus? Seda, et nende lühikesest repertuaarist meeldib mulle umbes iga kolmas lugu (ehk kokku kolm tükki), ja et Painaja võiks ka ju kodulehel või plaadil väljas olla?

Näe, nüüd kirjutasingi kõik siia ühte rodusse ära, igasuguste loogiliste seosteta... Aga tegelikult, mõnes mõttes räägib see ju iseenda eest.

Ja siit ka raadiohitt Šokolaad

Arnold Rüütel presidendiks!

Aga mitte kogu Eesti, vaid Ford Scorpio Klubi presidendiks. Natuke aega tagasi kirjutasin ühest auto tagaakna kleepsust inspireerituna naljakatest autoklubidest. Üllatus-üllatus, aga vähemalt ühe klubi liikmed oskavad lugeda ja kirjutada ning said omakorda sellest inspireeritud. Leidsin klubi foorumist kommentaaridena minu jutule selliseid toredaid pärle:

Uue Hummeriga hakkaks vist varsti igav, aga vana auto ja noor naine juba rahu ei anna ja laisaks ei lase.

Miks peaksin ma veetma õhtud kuskil ööklubis, kus käib mõttetu tränakas, narkotõmbamine ja kaklused, kui ma võin sellel ajal ennast "Rebasemäel" harida???

elus on väga tähtis oma sihtide paika panek, minu üheks sihiks on ford scorpio

selle raha eest, mis maksab 1 porche, saab ju mitukümend scorpat ja kui see 1 porche katki läheb, siis sõita ei saa, aga scorpa puhul võtad lihtsalt järgmise

Ja minu lemmik (mis käib minu kohta):

Tundub nagu mingi selline vend kes sõidab uue kalli autoga kellel raha ni*ub per*e ja vaatab et haledad jobub vaadake millega te sõidate ,vaata kus mul on hea auto!!!

Kogu rõõmu saad lugeda siit.

Esimese astme kontakt nö. PR-inimestega

Ja äkki ma avastasin ennast ühe laua taga kahe PR-inimesega. Sellisega, nagu neid Stereotüüpide Käsiraamatus kirjeldatakse. Hea ülikonna ja maitseka lipsuga mees, kelle non-stop naeratuse tagant paistvad hambad olid nii valged, et talle otsa vaatamiseks pidi silmi kissitama. Ja selline pool-ilus neiu, kellel oli oma oma keha jaoks natuke liiga suur dekoltee. Või siis selle dekoltee jaoks natuke väikesed rinnad, saa siis nüüd aru. Avara, kalli remondiga kontori nõupidamisteruumi laual olid kirurgilise täpsusega kauniks rihitud võileivad, mis jäid kohtumise lõpuni puutumata. Umbes nagu klubis jääb vahel üksi kõige ilusam tüdruk, kellega keegi ei julge juttu rääkima minna.

Aga eks oma osa oli võileibade säilimisel ka sellel, et kohtumine jäi kaunis lühidaks. Sest jutt oli umbes selline, et me peaksime palkama noored coolid inimesed lahedate džiipidega mööda linna sõitma ja flaiereid jagama. Ja et seda kantakse kogu aeg raadiost üle ja see meeldib noortele nii tohutult, et terve linn saab ühekorraga orgasmi ning kõik tahavad kohe seda tegema hakata, mis PR-firmale saadetud briifis kirjas oli. Mida kuradit. Esiteks on see loll jutt. Ja mis hullem, see loll tuli selliste inimeste suust, kellest üks võttis viimati lipsu ära 89. aasta lõpus ja teine on 25-aastane Metuusala-vanuse hingega kuivik. Ja et see ikka kõlama jääka - koleda dekolteega kuivik.

Ah jaa, ja kogu asi toimus Prahas, mitte Tallinnas. Nii et ära PR-firmade kodulehepiltide naeartusi ja dekolteesid võrdlema hakka. Mine hoopis Tšehhi. Õlu on endiselt hea ja kogu olemine on kuidagi ... normaalne. Kesk-Euroopa värk. Siin idablokis toimub olelusvõitlus ja võidujooks millegi nimel, mis kellelgi enam meeles pole. Lääne-Euroopas on kohati liiga palju snoobitsemist. Ja seal vahepeal on siis Praha ja Budapest, kus kõik tundub kuidagi paras olevat.

Ja seda ka, et mul on siiralt hea meel, et need PR-inimesed, kellega igapäevaselt kokku puutun, on palju toredamad. Ja hambad on neil ka just parajalt valged.

20. august

Orkester sammub jäigal sammul merre
Trummimürts saab trummilartsuks
Tromboonimehel hirmupisik tekib verre
Ja kuskil poide juures läheb tantsuks

Vist linnapea jääb varsti täis ning upub.
Eskort head nägu teeb. Ja sigarette.
Terve mõistusega olukorda hinnates
On meie iseseisvus mõeldud siia vette.

Lööktöö-heategevus

Stockholmi keskinna on pargitud umbes kirikusuurune jaht, mis kuuluvat kellelegi parasjagi siinviibivale Microsofti tegelasele. Kuna see oli restoraniaknast näha, läks jutt Bill Gatesile ja sealt edasi tema ja abikaasa heategevusfondile.

Fondis on peale Warren Buffeti indulgentsi lunastamist umbes 60 miljardit dollarit. See on umbes tosin Eesti riigieelarvet. Või siis igale maailma inimesele üks hot-dog. Et see raha kiiresti ja mõistlikult ära kulutada, peab fond töötajate arvu selle aasta jooksul 600 inimeseni kahekordistama, seejuures palgates tipptasemel juhte ja spetsialiste suurtest erafirmadest. Vähemasti nii nad kirjutavad siin ja seal.

Mõtle, kui lahe on sellise ettevõtmise tegutsemine.

Sina, mine ravi AIDS ära. Kui tahad, mine jaga ise LAV-i äärelinnades kondoome, kui mitte, lase kellelgi ravim leiutada. Aega on ülejärgmise kvartali lõpuni.

Ja sina seal.. ee.. tee nii, et 550 miljonit inimest saaksid paremini toidetud. Aga anna näljastele õngesid, mitte kalu, eks.

Kuninglik elamus

Kogesin taas kord seda tunnet, kui ei kahetse, et oled midagi teinud, aga samas ei tahaks sama asja kunagi uuesti n臧a-kuulda-kogeda. NO99 Kuningas Ubu vaatamast stsin tagasi just sellise tundega. V臠a lahe "lava", v舐ske l臧enemine ja 臠edad efektid, aga kolmanda vaatuse keskel, kui oli selge, kuidas lugu leb, ja et efekte enam juurde ei tule, hakkasin nihelema.

Las lukaader r蒿gib iseenda eest.

Tore silt ju iseendast. Sildimaniakk vks selle ka kuskile postkastide juurde riputada.1

Telefonimäng

Kui mobiiltelefoniga saab teha sellise pildi, siis mida kõike veel päris fotokaga teha saab?

Raadioefekt

Minu autol on paljude heade omaduste kõrval üks halb omadus. Selle raadiole läks ühel koledal hetkel peale aegreleega koodilukk, nii et raadio hakkas uuesti tööle alles peale seda, kui olin autoga rohkem kui kaks tundi järjest sõitnud. Kuna see sattus nädalatele, mil ma linnast praktiliselt välja ei käinud, sõitsin vaikuses ja iga viimane kui nagin, undamine ja krõps oli imehästi kuulda. Ja, uskuge mind, 1993. aasta autol on pakkuda päris esinduslik valik erinevaid ebameeldivaid heliefekte. Nii et olin oma vana auto ostuotsusega alla keskmise rahul ja pidasin hoolega autoremondi ja -vahetamisplaani.

Kui raadio pärast ühte metsaskäiku jälle tööle hakkas, tundus auto aga äkitsi korras olevat. Mingi nagin tagaklaaside juurest? Raadio kõvemaks. Tagasild justkui undab? Vahetad Energy FM-i peale. Lihtne. Ja auto remontiviimine lükkus määramata ajaks edasi.

Tänu huvitavatele sündmustele minu ümber tekkis raadiot kruttides ka huvitav paralleel eluga. Kui midagi on lahti kas suhete, kodu või tööga, on ju lihtsam nö. raadiot kõvemaks keerata, mitte tegeleda jama likvideerimisega. Väikesed ja meeldivad asjad, rokkimine, juhuslikud suhted, uute asjade ostmine - that stuff. Toimivad keskmisele elule sama hästi või paremini kui korralike kõlariga raadio keskmisele autole.

Sitt lugu muidugi on see, et poolteist nädalat tagasi voolas autost ühe üsna valjusti mänginud loo ajal jahutusvedelik välja. Ja autoremondimees on püstitanud maailmarekordi minu telefonikõnede eest kõrvalepuiklemisel. Nii et see raadioefekt pole väga jätkusuutlik. Varem või hiljem tuleb endale uus elu osta ja auto korda saada. Või mispidi see nüüd oligi.

Tõsijutud Hiiumaalt

Küll on hea vahel käia kohtades, mille kohta huvitavalt kirjutamiseks pole vaja midagi välja mõelda. Elu on seal nii huvitav, et piisab vaid kuuldu täpselt kirjapanemiseks.

Näiteks, Siim ja Pille võtsid endale isase tõutaksi nimega Endel. Mõlemad vanemad paberitega ja valvsa pilgu all, ilma igasuguse romantikata, paaritatud. Mida suuremaks kutsikas kasvas, seda enam hakkas tunduma, et taksiema oli tahtnud oma esiklastele isa ise valida - kuigi taksidele sarnaselt oli Endlil pruun koon, üks pea ja neli käppa, pärinesid kõik muud tõutunnused mõnelt lihtsalt toredalt külakoeralt. Endli identiteedikriisi süvendas veidi ka see, et ta osutus emaseks isendiks, aga nimi jäi endiseks. Tema igapäevast ringinuuskimist ja naabrite peale haukumist see siiski ei sega; kui midagi soovida jätab, siis on see püsimatus fotomodellina, seepärast siin temast ka veidi udune pilt.

Nii nagu koertel, tundub ka inimestel Käina kandis veidi sekeldusi olevat. Juttude põhjal tundus kõige lustlikum sell olevat Moosi-Eedi, kelles on kokku saanud napsilembus ja mõningane ärivaist.

Näiteks kui Eedi kuulis, et noorperel oma kartulimaad ei olegi, oli ta juba järgmisel hommikul ukse taga, kotitäis kartuleid käes. Peale mõningat tingimist vahetasid 12 krooni ja kilekott omanikku. Tegemist ei olekski teab mis kavala äritehinguga, kui Moosi-Eedi pooleks veerand tundi hiljem kohanud kartuliostust mitteteadlikku töölt tulevat pereisa ning tööle poleks hakanud see aju osa, mis arvutab pidevalt, kas parasjagu taskus leiduva raha eest saab osta kaks suurt Duubel-Bocki või mitte. Kuna vastus oli "ei", teavitas Moosi-Eedi varmalt kartulite lisandumiseks majapidamisse, mainides aga juurde, et noorik jäi väärt kauba eest veel kahekümneviieka võlgu. Kuna Siim maksis raha kohe ära, siis võitsid kõik - Moosi-Eedi sai kartulite eest rekordilised 37 krooni, Pille sai tingida ja head kartulid ja Siim sai 25 krooni eest palju nalja ja hea loo.

Teinekord jälle lubanud Moosi-Eedi hunniku puid ära lõhkuda ja teinudki selle välgukiirusel ära. Kui pererahvas imestas, kuidas küll lõhutud puude hunnik on sattunud täpselt samasse kohta kus enne lõhkumata kuhi oli, tunnistas Moosi-Eedi, et ta loopis suuremeelselt tulematerjali vanasse kohta tagasi, siis on lihtsam muru niita, ning kadus koos töörahaga. Alles riita laduses selgus, et kavalpea oli lõhkunud ainult pealmise kihi suurest hunnikust.

Või siis see lugu, kui Moosi-Eedi lubanud tulla puid riita laduma. Kuna palk selle eest oli vürstlik - kogu majapidamises leiduv taara - oli nupumees endale allhankija palganud. Ise oli ta suurt tehingut juba eelmisel õhtul tähistama hakanud ning oli seetõttu niipalju ülemeelikus tujus, et ei seisnud hästi püsti. Siis nii jäigi, et abimees kärutas hunnikust puid kohale, Moodi-Eedi ladus neid maas istudes riita.

Naersime lugusid, käisime supersaunas ja võtsime viimast Prähnu rannast, kus puhus 10-12 meetrit stabiilset edelatuult. Mina küll aru ei saa, miks inimesed suvel Eestist ära tahavad reisida.

PS. Töökaaslane Martin saatis ka Moosi-Eedi pildi.

Unustatud asjad

Laupäeval sattusin Vohnja lasteaed-algkooli. Õigemini külastasin poolkogemata Vohnja mõisa ekskursiooniürituse Unustatud mõisad raames. Olime ühed neist umbes kolmekümnest inimesest, kes koolidirektor Malle Reimanni sõnul sel päeval sinna olid sattunud. Proua Reimann oli infokahur, ja kuna mõisa esmamainimisest oli möödunud enam kui 500 aastat, siis seda infot ikka oli. Näiteks - just tänu ühele Vohnjast päris möldrile olid eestlased nii pikalt pärisorjastaatuses. Enamik infot oli siiski vähem kaalukas. Noh et 1994. aasta maikuus käis Vohnja kool oma esimesel ekskursioonil, kus lapsed nägid Metsakalmistut, teletorni, Tallinna vanalinna ja mereäärseid vaatamisväärsusi. Või hoopis see, et keegi Kadri Kuusk on võitnud palju maakondlikke laulupäevi, mille eest on ta muu hulgas saanud ühe auhinnareisi Norrasse ja teise Rootsi.

Ühesõnaga ei olnud selline info, milleta ülejäänud elu võiks nurjaläinuks pidada. Aga kellelegi siiski tähtis. Nii et ei saa öelda, et proua Reimanni ärakuulamiseks ja kaasaantud voldiku tagasiteel läbiarutamiseks kulunud aeg läks raisku. Ühe laupäeva kavatsen kindlasti veel mõisates käia. Turunusnipp ka - kes 10 mõisa läbi käib, võib võita pileti kokkuvõtvale sündmusele, kus on kohal ilmselt toredad inimesed.

Ei kommentaari

Mingid porihinged on hakanud siin blogis kommentaari-spämmiga küll kasiinosse kutsuma, anaalvägistamise filme vaatama kui ravimeid müüma.

Kuni targad inimesed panevad tööle filtri selle takistamiseks, saatke mulle kommentaarid palun faksiga.

Tarkusetera

ﾜhes Pja-Rootsi kohvikus kassaaparaadi ja n舩suleti vahel hakkas t舅a selline silt silma:

Loodan, et see tuletab ge(te)le inimes(t)ele geid asju meelde. Ja et keegi seda n臧tamatu tantsimise punkti liiga tiselt ei va.

Klubiinimesed

Eessõitva auto tagaaknalt jäi silma kleepekas Eesti Ford Scorpio Klubi. Porsche klubisse kuulumisest saan peaaegu aru, Land Roveri klubist samuti. Aga Ford Scorpio - see on ju auto, mis on vana, aga selle eest ilmetu ja kole. Vaevalt nad käivad koos üksteise sõiduriistasid imetlemas ja õlale patsutamas. Pigem on see ikka selline AAA-tüüpi koht, kus inimesed istuvad ringis, tõusevad kordamööda sõnadega Minu mini on Kerbert Norbe ja mul on kodus Ford Scorpio ja räägivad oma loo, mis neid sellise armetu olukorrani on viinud. Koduleht aitas ainult veidi mõistmisele lähemale:

Tõuke sellise koduka loomiseks andis see fakt, et kui ma otsisin endale autot, ei leidud ma internetis mitte midagi huvitavat. Ja nüüd ise aitan niisuguseid inimesi nagu mina olin 3 aastat tagasi (ma tunnen kaht inimest, kellel see sait aitas teha oma valiku). Kahjuks on maailmas veel vähe kodukaid Scorpio teemadel. Et siis klubi eesmärk on - miks ainult mina pean kannatama?

Tekkis huvi, mis värk nende tavaliste autode klubidega on. Eesti Opeli Klubi koduleht ei teinud palju targemaks: Ootame liituma kõiki Opeli omanikke, kes oskavad oma autosid hinnata ning peavad oma autot väärikaks margi esindajaks (või vähemalt näevad selle nimel vaeva) Minu meelest kahekordne loogikaviga - miks peaks keegi oma Opelit hinnata oskama ja miks peaks selle nimel vaeva nägema, kui see hästi välja ei tule? (Duh!) Ilmselt on tegu veel ühe nutuklubiga "Pole hullu, et sa sõidad Opeliga, paljud on sellest ennast välja rabelenud, tähtis on uskuda" või siis mingi satanistliku ühendusega, mis vajab suitsukatet. Škoda klubi tundus mingi turundusvigur, Mazda klubi oli poolenisti kooskäimise koht ja poolenisti foorum peaaegu 16000 postitusega a la mina näen viimasel ajal mx6 unes isegi, ja isegi ärkvel olles ei anna ta mulle rahu. ilus-väga ilus masin. kui sind huvitab mis saaks selle masinaga ette võtta, siis ma näitan, kui juba see nähtud pole.

Protokolli jaoks - mul on olnud uusi ja ilusaid ning vanu ja ilmetuid autosid, nagu praegune. Tean, et erinevatel inimestel on erinevad (peamiselt rahalised) põhjused mõne viimasesse gruppi kuuluvaga aparaadiga sõitmiseks. Aga kõik ju näevad, millega nad sõidavad. Ka peale harivat pooltundi netis ei saa ma aru, miks peaks seda klubilise tegevusega kuidagi eraldi rõhutama.

Tule saarele sa

Vaat, mis juhtub, kui lugeda liiga palju Thomas More'i, Aldous Huxleyd, või mõlemat. Ja kui taskus on natuke liiga palju lahtist raha ehk LR-i.

Keegi on rentinud ühelt Fiji suguharupealikult saare, kus kõik algab otsast peale. 5000 sarnaste vaadetega inimest ostavad sinna endale koha, hääletavad saare nime ja ühiskonnakorra ja hakkavad siis kvaliteetelu elama. Enamik kohti saarele on veel saadaval.

Kui saare asutajad ei müüks saarele pileteid nädalateks, mitte aastateks, ja kui nad samal ajal mingi reality-TV järele lõhnavat teleprogrammi ei teeks, oleks lugu väga ilus. Aga praegu on selgelt tegu lõbustusega nendele, kellel on seda vaja, et nad saaksid elada natukenegi aega nagu need, kellel pole seda vaja.

Üks tööjutt

Ei taha siin küll palju tööjuttu ajada, aga väga uhke tunne on, et saime kolleegidega valmis Skype'i töökuulutuste lehe.

Ülestunnistus Londonist - mulle meeldib shopping

... aga mitte igasugune. Ainumõeldava viisi seda teha avastasin pühapäeval - tuleb valida lihavõttepühadeaegne päev, mil enamik poode on kinni. Ja et oleks kindlam, tuleb kusagilt haarata pudel vahuveini, valada selle sisu ümber Starbucksi topsidesse ning alles siis Oxford streeti poole suunduda. Ainukesest poest, milles käisime, sai E. kohe endale ideaalsed rannakingad ja mina sain veenduda, et on olemas ühed lahedad tossud, aga ei viitsinud neid jalga proovida. Shop until you drop omandas uue, hoopis rõõmsama tähenduse. Et lisada kirss vahukooretornile, proovin järgmisl korral sama ajastust, sama kohvitopsisisu, aga mõnel vähem-turistsel tänaval.

Tööreisidele vahelduseks saime ka uuelaadse sõõmu Londoni ööelu. Camdenist flaier, taksojuhilt umbusklik pilk (mida sa ise teeksid, kui pühadeööl paluvad kliendid sind viia Crucifiction Lane'ile) ja leidsime klubi, milles olid kokku saanud Levikas, Amsterdam ja kellegi palju Indias viibinud inimese sisekujundusmaitse. Ei mingit posh-shampusejoomist ega teleseriaalikuulsusi; ainult puhas rokkimine. Sigaretihaisu asemel imbus nurkadest tantsuplatsile millegi muu suitsetamise lõhna, mille peale turvamehed tegid sellist nägu, et nad on ka noored olnud. Tõeline underground, ja seda muljet vürtsitas asjaolu, et Jack's Club olla ümber ehitatud vanast metroojaamast.

Nii et .. täitsa toredate nüanssidega linn. Kui Sheraton Park Lane'i juhtkond poleks püstitanud isevärki Guinnessi rekordit selles, kui väikese vanni ja telliskiviseinase vaatega saab olla üks pargiäärne hotellituba, oleks jäänud nii tore mulje, et läheks või reedel jälle.

Nii aitasime Londoni taksojuhil klubi otsida

:-§

Mind huvitab, missugune teadlik või alateadlik jõud paneb inimesi nii palju smiley'sid kasutama. Mina kirjutasin täna erinevatesse chattidesse vähemalt 20 rohkem või vähem rõõmsat nägu. Ja "lugesin" vähemalt poolsadat lõusta, milleks üks nuttis, paar tükki kortustasid kulmu, ühel oli tõmblukk suu kohal (Gimp-smiley?) jne.

Kujuta korraks ette, kui inimesed oleksid smiley'd kasutusele võtnud varem. Kas paarsada või lausa paar tuhat aastat tagasi. Küll oleks egiptlastel olnud palju tüli naerunägude raidkirjade vahele toksimisega. Ja Koidula oleks kirjutanud Kreutzwaldile (või kellele ta kirjutaski) Armas Friedrich. Kauwa on moedunud aega tollest tunnist, kui postipapa Teie eelmise kirja kohele toimettas. Kas ehk kewwad mõjub teile? --- ja siis sodinud lõusta, millel keel suust väljas.

Aga see selleks. Eks naljakaid näiteid oleks teisigi, aga ikkagi - miks me seda teeme? Kas keegi on mingit raportit või uuringut näinud?

PS. Vabandan nüüd kõikide ees, kes loevad korraga nii seda kui Paperi blogi, aga ma avaldasin selle kande siin ka, et sõna leviks. Mind hakkas see asi kohe väga huvitama.

Tagasi tööl

Lumi on selleks hooajaks nüüd lauatatud. Ja on viimane aeg, et kogu see porihall krempel kiiresti ära sulaks - üsna siiber on juba talvest.

Teine tööpäev viis mind muuhulgas audio-koolitusele, mida viisid läbi kolleegid Markus ja Renat. Helide maailm on üks täiesti isevärki loom, kui seda lähemalt vaadata:

Õhus liigub heli kolme sekundiga umbes kilomeetri, vedelikes tsipa kiiremini, aga metalli sees kohe mitu kilomeetrit. Võibolla ma eksin, aga võibolla just sellepärast oli lapsepõlves jube põnev kõrv vastu raudteerööbast panna ja rongi lähenemist aimata, samal ajal kui kuulda ega näha polnud veel midagi?

Inimene kuuleb helisid tugevusega 0 kuni 130 dB. Võrdluseks, kui suurt skaalat see hõlmab - kui paaridetsibelline heli oleks näiteks jalgratta möödasahisemine asfaldil, siis 130 bB oleks see, kui iga Maa elanik vajutaks korraga kuuel Audi A8-l gaasipedaali põhja. Ma ei taha teada, kuidas ja mille mõju all teadlased esimest korda sellise paralleelni jõudsid; igatahes kahtlustan, et tegu ei olnud reaalse katsega..

Põhimõtteliselt kuuleb inimene ka valjemaid hääli, aga ainult väga lühikest aega. Edasi tuleb iiveldus, okse, teadvusekaotus ja muu ebameeldiv - seda ka siis, kui kõrvatropid on kõrvas, sest terve keha võtab helilaineid vastu.

See kõik oli osa üldhuvitavast sissejuhatusest. Edasi läks teema igapäevasemaks ja räägiti sellest, misasi on kõnekvaliteet, mis on selles osas erinevused Skype'i ja tavatelefonide vahel ning mida kõike selle parandamiseks ära on tehtud alates põhjalikest loomkatsetest arvutimikrofonidega kuni udupeene koodi kirjutamiseni. Kõike siin ära rääkida ei jaksa. Tule tööle ja kuula ise :)

Puhkus

Kurat, puhkusele jäämine on alati kõige keerulisem tööülesanne. Mõtlesin, et kirjutan ühe toreda lumelaualoo veel enne lennuki peale astumist, isegi algus on valmis:

Oi, ma ei sallinud lumelaudureid. Kuutsemäe puglasabas oli niigi tüütu seista, ja siis nad veel trükisid, kukkusid ja sõitsid isegi üle minu lühikeste Snowblade'ide ninade, pikasuusameestest rääkimata. Sellest hoolimata tekkis esimesel suusareisil Slovakkiasse mõte proovida, kuidas lauaga sõita on. Ebamugav ja valus, järeldasin, ja panin viimasteks selle päeva sõitudeks uuesti bleidid alla. Otsust kinnitas ka see, et Jens, kes sõitis päeva lauaga lõpuni, läks pärast põlveoperatsioonile.

Ka teemat lõpetava pildi sain Kristjanilt, tehtud eelmisel pühapäeval Maardu järve peal peale kosutavat lume-lohetamist

Aga siis tuli hakata kokku sõlmima poolelijäävaid tööasju ja siin ma nüüd olen, reede õhtul kodus, arvuti süles, asjad alles pakkimata. Kirjutan siis hoopis peale Val Thorrens'ist naasmist. Seniks soovitan vaadata videot eelmise aasta vägitükkidest.

Tänu Jaanusele avastasin, et video saab ka siia lehe sisse panna. Cool!

Off to the Alps

Üks muna juures

Eelmisel nädalal jagati reklaamiinimestele kuldmune. Seest tegi soojaks, et üks auhindadest sattus ka minu kätte - nimelt parima copywriteri preemia pravda.ee eest - kuigi eks sooja tunnet võis soodustada ka galapeol valatud vein.

Tekst sai seal järele mõeldes tõesti üsna kobe, aga tuleb tunnistada, et vähemalt munakollase osa peaks tegelikult kuuluma Jensile ja ülejäänud DigitalPaperile, kes selle välja mõtles(id) ja pärast flashi raius(id). Respect, amigo; ning luban, et järgmine kord on Pravda tööde jaoks etteteatamisaega rohkem kui 20 minutit, heale ideele punnin aga vastu vähem kui 20 minutit:)

Juba vana kala majas

Peale nädalat uues korteris ning ainult kolme lahtipakkimata pappkasti saab vist väita, et on kolitud. Võin peale kahe ja poole kuulist pausi jälle sirge seljaga öelda, et olen kalamajakas. Või siis kalamajalane. Ja kohe järgmise lausena selgitada, et ei, Kalamajas ei ole probleeme turvalisusega ja jah, saan küll ilma suurema tülita jala Raekoja platsis (ja isegi postkastist kirju toomas) käia.

Õige aeg tänada kangelasi ja kaaskannatajaid:

Aare, sinu sangarlikult rõõmus nägu sel puhul, kui lubasin korraks tuua sinu panipaika paar pappkasti, aga tõin kümme tükki neljaks kuuks, seejuures üle päeva sealt midagi otsimas käies, paneks mind imestama, kui ma ei tunneks sind. See, et sa talusid heatujuliselt ka ehitusprahti oma esikus ja tööriistadega mürgeldamist seina taga, pani veidi imestama. Kuid see, et sa tundud arvavat, et hullem on nüüd möödas ja algab rahulik heanaaberlik elu, paneb kohe tõsiselt kukalt kratsima.

Urmas, sinu võime öelda "mis seal ikka, teeme ära" ka kõige veidramate plaanimuutussoovide peale ning sitkus vahel kella poole üheni torusid ühendada nõuaks mõnes mõttes monumenti. Ainult et ma ei tea, kes selle püstitaks - sa ise lähed ju kohe järgmist objekti ehitama. Olgu siis asendus-obeliskiks minu lubadus edaspidi otsustavalt vestlusesse sekkuda, kui keegi tänitab, et häid ehitusfirmasid pole olemas.

Toomas, eile veel istusin mõne aja köögis ja mängisin köögisahtllitega, et veenduda taas kord selles, kui sujuva sahinaga nad lahti ja kinni jooksevad. Isegi selle pärast ei pea ma viha, et kui sa eile päeval helistasid ja vannitoa riiulist rääkisid, sain ma lumepalliga otse kõrva, sest käimas oli väga huvitav versioon lumesõjast. Siin ka link järelvalve-, hea nõu ja ilusa mööbli ametlikule maaletoomisele.

Vahepõikeks - altnaabrid Andri ja Maria, inspireeriv oli näha teie positiivsust ja konstruktiivsust erinevates küsimustes. Mulle väga meeldisid teie korteri loomulikud materjalid ja krohvitud laed. Siiamaani on kahju, et viimased tänu minu vanniveele tutvuse alustuseks alla sadasid, aga tore, et te ei jäänud vimma pidama.

Mari, sinu peale langeb ilmselt mõneks ajaks Tallinna baari- ja ööklubipidajate viha, kuna üks neile muidu regulaarselt raha viinud klient (mina) keeldub nüüd õhtuti kodust väljumast ja ei suuda ära imestada, kuidas küll on tema korterisse sattunud nii hästi paigutatud ja õiget värvi toonitud seinad ja mööblitükid.

Last but not least - Evelin, ma mõistan, et otsus võtta mõneks kuuks minusugune sõber enda juurde elama on mõnes mõttes palju keerulisem kui näiteks lapse adopteerimine. Last saab ju kasvatada, pealegi saab ta tsuti aja pärast suureks ja läheb ära. Minu puhul polnud mingeid garantiisid ei äramineku ega kasvatuse osas. Aga nüüd tagantjärele vaadates oleks remont võinud ju veel mõne aja viibida.

Aitäh ka teistele asjaosalistele ja nüüd siis teate, kellele kodus ülejäänud leib ja sool tuua. Kedagi ei saadeta ukselt tagasi ka hea veini pudeliga.

Vägevad sõnad

Ikka ja jälle olen endale või kellelegi teisele müünud ideed, et jamad on tegelikult head, ka siis kui need esmapilgul tunduvad kõigest jamad. Ja öelnud, et ilma orgudeta poleks mägesid. Kindlasti on keegi tark mees ka varem niimoodi öeldnud, aga vähemalt enda arvates olen selle sõnastuse peale ise tulnud. Olgu sellega kuidas on, aga peale ajakirjast GO Discover Lennart Meri sarnase mõttega tsitaadi lugemist tundub, et nii minul kui "kellelgi targal mehel" on ütlustega veel pikk tee minna.

For your reading pleasure:

Mis on kontrast?
Seda me peaksime nagu teadma. Tuli ja vesi. Geiser ja liustik. Lumi ja laava. Sõprus ja vaen. Lihtne vastus. Aga miks on kontrast naudingu allikas? /.../ Miks püüab inimene oma elu sisustada kontrastselt? Nagu näiteks meie. Kas me ei tunne rõõmu juba paljast siinviibimise ja koduse elu kontrastist? Võidakse ju vastata, et inimene vajab vaheldust, kuid see ei ütle midagi - ka see mõiste vajaks lähemat seletamist. Kas kontrast pole mitte elu sügavama tunnetamise vahend? Elu haaramine kahest vastandlikust küljest, elu reljeefsem, plastilisem nägemine, ühe külje sügavam tajumine teisega võrdlemisel?

Ja siis see ka veel sealsamas:

/.../Tahaksin, et mu sõnad ei kõliseks. Tahaksin sisendada, et tahtest oleneb palju ja tugevast tahtest oleneb peaaegu kõik

Seda postitust pole mõtet kommenteerida :)

Vietnamis lohesid taltsutamas - director's cut

Ekspress avaldas eelmisel nädalal Vietnami reisikirja. Nüüd siis võib siia kirjutada need tšekkide tagakülgedelt ja tont teab kust leitud lausekatkendid, mille nö. ametlikust versioonist heaga välja jätsin.

Umbes kell pool neli ühel teisipäevahommikul

Eales, kunagi, iial-iial, ilmaski pole ma õlle vastu nii kõvasti võidelnud kui täna, kui mul oli mõte minna homme hommikul merele, aga Taaveti silmis oli läitunud tuluke, mis reetis isu teha loomkatseid. Kahjuks mitte loomadega vaid meiega – et mis juhtub, kui inimestele mõnusa õhtusöögi ja rohke digestiivi peale sisse joota topeltõlled ja mõned kandikutäied moijtosid. Peale kümneminutilist maadlust Jibesi põrandal ja baarmäni hoiatust vaasi terveksjätmise suhtes loobusin ning tegin mõttes märkmikusse tähelepaneku, et elu on võitlus. Lasteaiakaaslastega, vene keele õpetajaga, tüdrukutega, poistega, kellele needsamad tüdrukud meeldivad, ülemustega, tuulega, rattaga ning viimaks .. Taavetiga, kui viimane üritab tekitada alkoholimürgitust.

Teel Mui Nest Ho Chi Minh Citysse

Elu Mui Nes ei olnud samas mingi meelakkumine – ja hea, et see nii on. Sest meelakkumine, erinevalt näiteks klaaside kaupa mojitode lakkumisest, võib olla päris jälk.

Teel Mui Nest mägedesse

Tee peal on palju aega mõelda liikluse peale. Õigemini et olen sunnitud mõtlema liikluse peale, sest asi nimega liiklus vilksatas pidevalt bussiakna taga ja proovis läbi esiosa sisse tungida. Tundub, et tehnilises plaanis pole hullu, kui auto tuled ütlevad üles, piduriklotsid lähevad läbi või mootor ei lähe tööle. Murekorts tuleb sohvri näkku alles siis, kui signaal enam ei tööta.

Peale austraalia mehega tutvumist

Paar päeva tagasi saime tuttavaks austraallasega, kelle nimi mulle vist kunagi meelde ei jää, sest esimese asjana peale tervitamist hakkab ta kohe jointi valmis rullima. Eile peale temaga kohtumist käis mõtteid mõlgutades peast läbi, et peaks tegema reisikirja kohe nii nädalajagu ette valmis. Pärast oleks hea selle järgi ringi kulgeda. Ja toakaaslane Sten avastas umbes kell 1 öösel, et on juba mitmendat tundi teleka suunas vaadanud, mitte telekat vaadanud.

Peale seiklusi sularahaautomaadiga HCMC-s

Muidu on Vietnamis igal sammul tunda vaoshoitust, aga sularahaautomaadid olid seal väga aplad. Osaliselt mobiililevi puudumise tõttu, aga suuremas osas seepärast, et puhkus oligi olnud lõõgastav, oli nõrgenenud kontakt elektrooniliste seadmetega. Ma ei olnud väga mures, kui vajalikud neli numbrit täie kindlusega meelde ei tulnud, sest proovida saab ju mitu korda. Toksisin koodi – ilmselt väikeste lisanditega kontori uksekoodist – ja masin neelas mu kaardi matsutades alla. Tõin hotellist veel ühe kaardi ja proovisin uuesti, pööramata tähelepanu sellele, et masina kaardipilust tilkus juba ila. Wrong pin.. Vist läks Statoili kaardi kood. Õnneks sain kaardi veast hoolimata kätte, otsustasin sel päeval oma sularahaautomaadiingleid mitte enam tülita ja võtsin Stenilt järgmise päevani laenu. Kui järgmisel päeval puhanuna ja keskendunult naasesin, oli kuulda, kuidas masina seedimises midagi kiiremini tööle hakkas ja tema silmadessa ilmus ablas tuluke. Õnneks kavaldasin seekord tehnika üle, sisestasin kohe esimese korraga õige koodi (targa inimesena ei pane ma seda siia reisikirja nö. reisivihjeks, küll aga võin öelda, et minu ärasöödud kaardi õige PIN oli 2411) ja sain rahaasjad korda.

See oli mingi baaritšeki taha kirjutatud, üsna segase käekirjaga

Tümps-tümps tuli lauda Joove, meie viies reisiseltsiline, kes küll meiega ühiseid reisiplaane ei olnud teinud, aga kes ikka ja jälle meiega õhtuti liitus.

Seda järgmist lõiku ei kirjutanud mina, vaid SAS-is töötav Margit, keda Mui Nes kohtasime:

enivei..Mui Ne..väike koht ..palju väikseid hotelle, hinnaklass kõikus 8usd kuni 180usd..meie otsisime põletava kuuma käes 2 tundi enne kui otsustasime millisesse jääda..maksime faniga toa eest 25 usd öö..igati ilus hotell..mõeldud surfaritele põhiliselt aga kõik mis vaja, oli olemas..aga- üllatus üllatus meie hotellis elas veel 4 eesti noormeest ,kes väidetavalt tulid kite,ga sõitma, kellest me küll aint 1hte sõitmas nägime aga mis meil sellest..pea asi ,et nad ise rahule jäid:)))
/.../
..õhtuti ei olnud MITTE midagi teha! sööd ja lähed kell 10 magama! üks õhtu tegime siis eesti poistega mojitosid u 7 tükki ja läks lõbusaks aga muidu sure igavuse kätte ära!

Seda ka, et kõige rohkem näeb Vietnamis silte Honda, Nokia ja Vinamilk. Viimane polnud siiski mitte värskendav viina-smoothie, vaid kohalik piimatööstus, mis kohe pärast meie lahkumist IPO tegi ja Vietnami börsikapitalisatsiooni kahekordistas.

See koht

On üks koht, mille sarnast sa kunagi varem näinud ei ole. Koht, kus ööd on alati valged ja taevas sinine. Koht, kus sõpradega lõõgastuda ja end täiesti vabalt tunda. Koht, kus elad oma elu muretult, et seda lõputult nautida. Kaardilt sa seda paika ei leia, aga hea õnne korral võid sinna siiski sattuda.

Ma nüüd leidsin selle koha üles. See asub Kallastel, Peipsi järve ääres. Lisaks eelpoolöeldule peab mainima, et Djadja Igor teeb maailma teiseks parimat suitsulatikat*, suurte ratastega "karakatetsja" kindalaekas pole mitte kindad vaid viin (kindlasti mitte viru valge), soome kelguga saab lohetada küll ja kell pool kümme hommikul teeb pits viina palju erksamaks kui tass kohvi. Tööl ei tohiks sellest probleeme tekkida, vähemasti seni, kui su töö sisaldab päev otsa jää peal viibimist ja võrkude lappamist.

Djadja Igor küll turismiga ei tegele, aga ta arvas, et headele tuttavatele või lihtsalt headele inimestele võin ta numbri anda küll. Küsi, kui huvitab.

* Esimest kohta hoiab mu vanaisa

Ja ei, see ei ole Teine Eesti. Ega kindlasti mitte ka Esimene. Eesti ei olnud selles toredas nädalavahetuses üldse eriti süüdi.

Pildid tegi Jarek.

Uue töö kõige kõige esimesed viljad

..on need, et uued müügimehed on helistama hakanud. Tervituseks nendele perfektse müügimehe kirjeldus, nagu see kunagi ühte konverentsi korraldades kirjutatud sai.

Ideaalse müügimehe portree

1. Ta jõuab iga päev esimese kliendi juurde juba kell pool kaheksa ehk tund aega enne kliendi saabumist
2. Koos endaga viib ta kliendile oma hea tuju, sõbraliku suhtumise, värsked lehed ning iseküpsetatud tordi
3. Iga tema tööpäev on vähemalt 8 tundi pikk, eelistatavalt aga rohkem kui 14 tunni pikkune
4. Ta tunneb oma tooteid niivõrd hästi, et käib kõigi nendega lausa perekondlikult läbi
5. Ta riietub korrektselt ja soliidselt: viigipüksid või -lehed, särk, lips, kõvakübar, kuldse otsaga jalutuskepp ning kaamelivillast sall.
6. Ta teab täpselt:
* kes on tema kliendid
* mis on klientide hobid, suuremad isiklikud saavutused ning läbipõetud haigused
7. Ta teab, missugused tooted konkureerivad tema toodetega ning oskab neist igaühe kohta rääkida vähemalt kaks laimujuttu
8. Tal on positiivne ellusuhtumine. Kibestunud ning negatiivsete vabanduste asemel toob ta ebaedu põhjuseks alati lustakaid ning lõbusaid vabandusi, mille üle koos meeskonnaga veel kaua naerda saab.
9. Tal on piisavalt mõtlemis- ja otsustamisvõimet, et teha omapoolseid ettepanekuid lahendamaks kitsaskohti firma töökorralduses, likvideerida firma tootmise või IT-ga seotud probleeme, teha iganädalaselt vähemalt kolm toimivat ja testitud ettepanekut turuosa neljakordistamiseks ning konstrueerida firma suvepäevadel ilma abimaterjalideta aurumasin.
10. Ta on sisemiselt motiveeritud ning selle tõestuseks kumavad silmad pimedas rohekat valgust

Uus aasta, uus tähendus

Skype oli juba eelmisel aastal kahetähenduslik - nii tegu- kui nimisõnaga, aga nüüd lisandus minu jaoks veel üks - tööandja oma. Eilsest on pool minust Skype Eesti turundusjuht ja korraldab jaekaubandus- ning partnersuhteid ja teine pool võtab osa ülemaailmsest community - turundusest. Seda, kas jagunen pooleks püsti- või pikkupidi, pole veel otsustanud, aga esimesed muljed on olemas.

Kõigepealt - kuigi tundmatus kohas vettehüppamine on ohtlik, tasub seda teha. Eriti siis, kui on teada, et ees on suplemas piisavalt suur hulk häid ujujaid. Kuigi ma ei tea interneti-tehnoloogiatest palju (ja mul on õnnestunud seda tõika juba kaks päeva edukalt uute kolleegide eest varjata), on värskel pilgul väärtust. Ideede list on juba rohkem kui lehekülg pikk. Niisiis - pankurid laevnikeks, trükkalid ministriteks, kitsed kärneriteks - ja julgemalt.

Teiseks Suur Turundustarkus - tasub teha silmapaistvaid tooteid, eriti hea, kui piiratud ressursside tingimustes. Siis muutub mõtlemine loovaks ning tegeldakse huvitava küsimustega - kuidas teha head asja veel paremaks, et suurem hulk inimesi tahaks seda "ise" kasutama hakata. Ja kuidas leida neid kõige paremaid inimesi, kes asja paremaks teha oskaksid. Versus kuidas lai üldsus keskpärasele vigurile Kuldmuna või -lõvi abiga veidi tähelepanu pööraks, et keegi seda mõne aja võibolla kasutaks.

Ja last but not least, esimese korruse köögi väikesest kohvimasinast tuleb maitsvam kohvi kui suurest.

Näärikink.

Ühed link toredatele piltidele teile kõikidele nääride puhul ja nääripeo sissejuhatuseks, salmi lugema ei pea. Samantha Wolov muutis igaveseks minu arusaamist nukkudega mängimisest.

Toredad pildid

Ausus

Vietnami reisikiri küpseb vaikselt. Täna kirjutasin ümber kohta, kus olime ostnud tuuri, mis osutus Täielikuks Juraks, aga kõrvaproduktina nägime kalaturgu, kus käisime põlevate silmadega tund aega ringi ja pildistasime kambapeale umbes terabaidi jagu materjali.

See pani mõtlema, kuidas küll suudavad kohalikud ja turistid nii erinevalt tõlgendada seda, mis tegelikult on vaatamist väärt. Ka Eestis külalisi võõrustades olen kogenud, et Noku avaldab palju rohkem muljet kui Troika, Maardu paneb kõrvad rohkem liikuma kui Toompea (võibolla hirmust).

Eesti võiks olla esimene ja ainuke riik maailmas, mis reklaamib ennast mitte hoolikalt valitud ilupiltidega, vaid ausalt –kõigi oma iluvigade, vistrike ja komistamistega. Mitte paljulubav ja mittemidagiütlev Welcome to Estonia, vaid Life is life in Estonia.. Või midagi sinnapoole.

Jõulud (järelsõna)

Jõulud on imetore aeg! Kuidas muidu saaksin number 43 susse (mul on nr 45 jalg), duššigeele, millega ei julge isegi autot pesta, raadiost igalt kanalilt non-stop "last christmas i have you my hearti", spämm-jõulu-meile ning kvaliteetaega liiklusummikutes, et seal aeg maha võtta ja mõelda ligimeste ning jõulurahu peale?

Siiski .. It is not all that bad. .. Tartu Ülikooli peahoone oli muljetavaldavalt ilusaks ehitud. Väike-Maarja kiriku kõrval kogemata nähtud lumesajus haudade vahel "Püha ööd" laulev koor oli nagu ilmutus. Ja silmaring avanes hea naksaka võrra tavalisest laserkiirelaiusest laiemaks, kui kesise jõululauaga peredele üllatuspakke viisime.

Kui saaks rohkem neid viimaseid asju, siis ma isegi õpiks pähe parema salmi kui see 9. klassis pinginaabrilt õpitud klassika:

Sõidan sõidan saaniga
Mul on jalas püksid
Porgandid ja kaalikad
Need on minu sõbrad

Viktoriin

Kes arvab ära, mille kohta käib alljärgnev tekst võidab au, kuulsuse ja tasuta lõunasöögi.

Its purpose is to improve the management ability, a clever working manner and also helpful for settling questions in people’s mind in the aim of confirming a new working mind for oneself or group.

Anti, intellektuaal.

Pöffil käidud. Vabandan isa ja ema ees, kui nüüd neid alt vean, aga Jaapani film "Izo" näitas selgelt kätte, et minust ei ole saanud intellektuaali ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Kui ekraanil oli voolanud juba umbes bensiinikanistri jagu kunstverd ning surematu deemonsamurai oli võtnud osa tosinast kolmelauselisest kahemõttelisest dialoogist, katkes kannatus ja läksime saalist välja. Tegelikult oleks tahtnud ju teada saada, milleks hr. Takashi Miike asjad filmis nii sättis, aga kõike ju ei jõua teada saada. Kui tagantjärele lugesin üle filmi tutvustuse (sisaldab fraasi "on tegu väga humaanse ning oma mõttetus julmuses siiski väga kordamineva filmiga"), tekkis tunne, et käisin vaatamas mingit muud sama nimega filmi. Aga veelkord - see ei tähenda, et film oleks olnud sitt, vaid ikka seda, et siinkirjutaja on mitte-intellektuaal.
Ligikaudne dialoog peale filmi kinnitab seda tõika veelgi:
A: Pöff on selles mõttes hea asi, et annab kinnitust arusaamale, et ma kindlasti ei ole intellektuaal
E: Sa oleks pidanud valima madalamalt tasustatud töö
A: Kas siis restoranis söömine teeb lollimaks ja makaronid annavad mõistust juurde?

Kolimine

Kolimine toob selguse majja. Kui mitte muus, siis vähemasti selles, kui palju on tavaari vaja.
Inimesele on vaja umbes viit paari pükse, neljasid jalanõusid (kui sa just eil ole ühe jalaga), sahtlitäit sokke, nelja korralikku särki ja umbes viite T-särki. Talve ajal ka veel neli üleriiet sh. lumelauajope. Kui neid on rohkem, on neid liiga palju ja tuleb ette võtte teekond prügikasti juurde või Paide tänavale.
Plaadid ja raamatud osalevad eraldi kaalukategoorias.
Tänane skoor:
* Kolitud 2 spordikoti, 1 seljakoti ja 1 reisikotiga
* Ära visatud mõned teksad, tolmuimeja, Straume kohviveski, paks pakk pabereid, 3 purki Offi üle-eelmisest suvest, mõned tossud, külmkappi surnud ingver ja laimid, Ühispanga ja Sky Plusi logoga kohvitassid, üksik viinapits, halva lõhnaga deodorandid ja šampoonid, 2 saunalina ja muud nipet-näpet

Kui sagedamini koliksin, oleksin varsti asjatu.

Vietnami rikkus

Üks britt, kellega koos mõni päev tagasi bussi Da Lati jagasime arvas, et Europe is poor, Asia is rich. . Minu imestunud pilgu peale lisas ta, rich in smiles, ja pidin temaga nõustuma. Lisaks naeratustele on siin olnud kuni 32 knotsi tuult, värsked krevetid, miljonid ja miljonid Tiger õlled, elu pikim rattasõit, sürrid kalaturud - piisavalt materjali uue reisikirja jaoks.

Ja nüüd merele.

Mattit parafraseerides

Vahel on mul tunne, nagu oleks see deja vu tunne mul juba varem olnud.

See tuli reede õhtulauas, aga originaal ehk Matti Nykäneni teedrajavad mõttevälgatused on näha siin

Massaažzijutud

Spa Life'i massaazž on konkurentsitult parim asi, mida Balti jaamal pakkuda on. Ei midagi taevalikku, aga Priit oli väga suur mees ja ta rutjus mind kogu raha eest (300 krooni), kuidas seda öeldagi, mehemoodi. Aga Balti jaam jääb Balti jaamaks, ja jaamaturvamees oleks mind peaaegu hammustanud, kui tahtsin ühest natuke valest uksest peale protseduuri väljuda.

Eks see turvamees põleb kunagi põrgus, aga massaažžiasja lähemalt uurides jõudsin välja pimedate massöörideni. Vaat see võib hea olla, arvestades, et pimedate inimeste kompimistaju on nägeva omast nii umbes viis korda parem. Panin järgmiseks esmaspäevaks aja kinni, peas mõlkumas paar mõtet. Esiteks - kas massaazži ajal jäetakse seal tuli põlema? Ja teiseks, kui see pimedate kompamismeele asi tõesti selline on nagu ta tõenäoliselt on, siis kuidas leida kena pimedat sekspartnerit?

Jälle

Tuled reisilt (jälle) ja on heameel üle pika aja kodus olla (jälle) ja otsustad välja laiama minna (jälle). Sõbrad, veinist kergelt kõveraks (jälle), ja ööklubisse (jälle). Üks asi viib teiseni (jälle) ja ärkad kell pool kaks päeval (jälle). Tunned (jälle), et asi ei ole päris õige - väga väga lõbus, aga selline tunne on, nagu mingi sopp hingest karjub, et kuule sa oled selle rongiga jube pikalt sõitnud, see on vist ringtee, roni maha. Tahaks talle midagi vastu öelda, näiteks selgitada, miks on jube hea mõte selles vagunis sõita, aga ei oska (jälle). Niisiis homme jätkan sõitu, kui hingesopp vähegi vait jääb. Jälle.

Ja Amsterdami auks, kust ma just tulen:

Sülg kaardub kanalisse suult
Ning voolab allavoolu
Siin lóppeda vóiks värss
Kuid mitte sülg

Otse elust

Kupeeuks paiskub lahti ning selles viibijad - kaks meest ja laps - tõstavad üllatunult pilgu.
"Mis värvi on teie püksid?" küsib nõudlik hääl.
"Meie püksid on mustad"

Väraval seisab mees ning vestleb tuttavlikult brüneti daamiga
- Näe, see siin on minu maja. Selle aadress on Primi tee 12.
- Kui suur maja!
- Jajah, see on üsna suur, aga selle eest vana. Maja taga on aed.
- On seal ka palju puid?
- Ei, pelgalt kaks. Aga lilli on palju.
- Aga mis see seal on?
- Seal on garaaž, ja see siin on bassein

Kuidas küll mu hispaania keele õpiku kirjutajad oskavad koostada tekste, mis on veel vaimuvaesemad kui ööklubivestlused?

Ah jaa, äärepealt oleks unustanud öelda, et Epitonicu leiab tähelepanelik otsija nii mõnegi hea tasuta muusikapala. Näiteks leidsin just selle.

Seitsmes päev

Esimene pühapäev viimase kahe või nii kuu jooksul, kus ei pidanud mitte midagi tegema. Ei ainsatki asja. Kõige vähem tööd.
Juba hommikul (11.42) oli tunne, et õhtuks saan teada, kas tunnen ainsatki asjalikku tegu korda saatva päeva üle ebamugavust või puhast headmeelt. Ja see teine variant osutus õigeks.

Ja veel. Äsjalõppenud filmis Eternal sunshine of the spotless mind oli juttu tsitaatidest, võtsin korraks lahti Aforismide kuldvara. Teine tsitaat, mis silma ette jäi, ütles Paljud igatsevad surematust, aga nad ei tea, mida hakata endaga peale vihmasel pühapäeva pärastlõunal. See ei ole küll kuidagi seotud selle postituse algusega ja pühapäevade ülistamisega (ja täna vihma ka ei sadanud), aga miks ta peakski? Sest täna oli ju päev hingamiseks, kus polnud plaanis midagi asjalikku teha ega kirja panna.

Tähelepanekud marsruudil Tallinn-Vantaa -Heathrow-Southampton-London-Vantaa-Tallinn

Lennundusspetsialistid, kes hommikust Finnairi lendu veel 20 minutit varasemaks liigutasid, on inimestena ebausaldusväärsed ning kalduvad vägivaldsusele. Kell viis ärkamine on ikka liig mis liig.

Aga 9AM olin juba Heathrowl tundega, et päev on alles ees. Ajavahe ajavaheks, tavaliselt paneks ma sellel kellaajal alles kingi jalga. Äkki peakski hakkama vara ärkama? Kunagi lugesin ühte artiklit ja jäin seda peaaegu uskuma.

Pärastlõunaks jõudsin Southamptonisse, kus astusin kruiisilaevale Oriana. Olen veel liiga noor kruiisilaevadest rõõmu tundmiseks, ja liiga vaene, et teha seda nädala keskel, aga ei saanud minna vaatamata jätta seda, kuidas kaks rahvatarkust oli rahamasinaks paaritatud.

Esimene äriidee oli tasuta lõunaid pole olemas. Ehk siis kaks päeva konverentsiprogrammi, kus esinevad nimed nagu Edward DeBono, Martin Lindström, Fons Trompenaars, Philip Kotler jne; lisaks ööpäevaringne söötmine ja jootmine, on tasuta. ”Hind” asja eest on see, et Sulle on määratud kohtumisi turundusteenuste firmadega, kes sulle midagi müüa tahavad ja kes sellel seminaril osalemiseks ja klientide moosimiseks käivad igaüks välja väikeauto hinna.

Ja teine äriidee oli kõik, mis raha eest, on odav, aga kõik, mis väikese raha eest, on veel odavam. Laeval oli 800 külalist, aga umbes 1000 ettekandjat, kajutiteenijad ja muidu lihttöötajat – kõik Indiast. Nagu ääri-veeri räägiti, võetakse nad tööle umbes 9 kuuks otse Goast ja kuna neid vahepeal maale ei lasta, on nad justkui tööl Indias ja saavad India palka. Kogu aja, nonstop. Ametlik versioon asjast on muidugi ilus.

Kokku siis selline asi. Suur miinus siiski selles, et õhtune seltsielu tähendas põhiliselt mingite hiidkorporatsioonide Briti esinduse turundusdirektorite jörisemise kuulamist ja tuttavate meelest oli laeva peal ainult viis ilusat tüdrukut. Ja isegi neist viiest nägin mina vaid kolme. Vat kui saaks Pärnu Turunduskonverentsi peo sellise laeva peale, kust keegi enne peo lõppu ära ei saaks, oleks nalja nabani. Ja mitte ainult nalja. Ja mitte ainult nabani.

Ja sinna lõppu siis nädalavahetus Londonis kogu oma ilus ja koleduses. Gurmaanide toidumeka Chiswicki turg, mõned õlled Tate Gallery klubiliikmete baaris, ja elus komöödia The Comedy Store’is tegid oma töö suurepäraselt, ööklubitada saab ju Tallinnas ka, ja isegi Viljandis, kui nüüd järele mõelda.

Heathrowl tundsin Finnairi värava ära mitte numbri ega ekraani, vaid selle läheduses ootavate inimeste järgi – eksimatult soomlased. Huvitav, kas tunneks samamoodi ära ka Estonian Airi lennu, ja kui jah, siis mitmesaja meetri pealt?

Selle sügava mõttega tahtsin lennukis kirjutamise lõpetada, aga lennufirma jättis mu pagasi Helsingisse, ja ma pidin taksoga sõitma Westmani ja ostma hommikuks hambaharja ja habemeajamistarbed (muuseas, ära kunagu osta Gillette M3Power mingi patareiajamiga žiletikaabitsat, lihtsam on nuimikseriga ajada) ja mu pagas jõudis kohale alles järgmisel päeval kell 17 ja minu inglismaalt ostetud peened juustusordid olid moodustanud terviku musta pesu ning hambaharjaga ja taksos ei saanud kaardiga maksta ka ja nii ma siis olin very very welcome to Estonia.

Freinds

Mul on üle maailma palju sõpru. Enamik neist kirjutab kohe meilirea esimele reale Hello friend. Või siis hello freind, kui tal kirjutamisega kiire.
Täna küsis abi Chen, kes töötab pangas. Tema pangas on keerulised ajad, sest nende klient Kamil Abdul Fatah sai surma ning tal oleks vaja natuke abi, et Kammili rahad riigist kätte saada. Üldse mitte palju, ainult mõnisada dollarit, ja ta maksaks pärast mitmekordselt tagasi. Mul siis praegu just korteriremont pooleli, ja ise ei saanud anda, aga kui sul näiteks on natuke lahtist raha, siis ma võin kontaktid anda.
Cherie ja Edwina olid mõlemad mures selle pärast, et mul kulub liiga palju raha Viagrale. Ei teagi nüüd kohe, kust nad selle info võtnud on, aga südame tegi soojaks, et inimesed muretsevad. Nende kaudu saaks ühte hoopis vägevama erektsiooni tekitavat rohtu, ja palju odavamalt. Tõepoolest, miks ka mitte! Kui kohe vaja ei lähegi, võib ju talveks sisse teha või sügavkülma panna, kui nüüd hea hinnaga saab.
Siis oli ühel tüübil, kelle nimest ma päris hästi aru saanud üks jutt, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Mingid hieroglüüfid olid. Aga veebiaadress oli http://nephrolepis.com/d05/d003.html Ma ise ei käinud seda lehte veel vaatamas, aga kui sa tahad, võid minna minu eest. Tõtt öelda ma ei usu, et tema on mul tõeline sõber.
Ning Matha andis head nõu, kuidas otsingumootorite kasutegurit suurendada. Teeks mulle sõbrahinnaga ja puha ning isegi see ei tundunud teda morjendavat, et mul praegu veebilehtegi ei ole. Vat sellised on tõelised sõbrad.
Kirjutage mulle ikka jälle, sõbrad!

Kas teadsite, et...

... Molvaania trikoloor on selle poolest unikaalne, et sellel on vaid kaks värvi.
...1950. lõpupoole projekteerisid ja ehitasid Molvaania teadlased raketi Splutflab I, mis stardis plahvatas. Splutflab II oli märksa edukam ja 1963. aastal sai Molvaaniast esimene riik, mis saatis mehitatud kosmoselaeva Poola.
... kaasaegse molvaania isa Szlonko Busjbusj (1891-1948) suutis muuhulgas kärpida nädalavahetuse töötundide arvu 18-lt 16 tunnini ja täeindas konsitutsiooni üleüldise inimõiguste klausliga, mis andis kõikidele kodanikele õiguse kanda viha.
... Molvaania suurim popstaar on Olja, kelle muusika ühendab kuumad ladina rütmid kuuma sõja retoorikaga.

... mul on siiralt kahju, et seda kõike ei mõelnud välja mina. "Molvaania - kaasaegsest hambaravist rikkumata riik" nüüd raamatukauplustes.

Pikapäevarühm

No tegelikult peaks praegu juba hambaid pesema. Aga ei raatsi. Õhtu on sujunud, tuju on nagu filmis, nii palju tahaks veel ära teha. Isegi selle tunde kirjapanemine tundub ausam kui lõppeva päeva eilseks tunnistamine ja magamaminek. Kes siis nii teeb, et alustab hommikul päevaga, elab selles 15 tundi ja 38 minutit ja siis lihtsalt hülgab ta südaöö paiku; nagu suureks kasvanud kutsika varjupaika viimine.
Sama asi oli eile ka. Veerand kaks alles magama. Mingit raamatut ei raatsinud käest panna. Ja hommikul oli vastavalt siis esimene toiming äratuskella vihkamine.
Nii et varsti tuleb see magamaminek ikkagi ära teha. Ilus oli see esimene august, aga kui temaga veel üle tunni venitada, on kõik teise augusti arvelt. Nagu Kender ütles kunagi napsitamise kohta - see olevat hea tuju laenamine järgmisest päevast kõrge intressiga.
Aga ma ei tahtnud napsitamist mängu tuua. Ise kaine nagu laborirott enne katseid. Vett ja punast teed jõin peale trenni ainult.
Selline lugu.

Sony Dolby Surround Laulupidu

Üllatusin, kui pooleleheküljeliselt reklaamilt vaatas vastu teadmine, et Nõva surfilaagri asemel toimub sel aastal hoopis ühe kosmeetikafirma nimega surfilaager. Nõval mõistagi. Ehk siis Firma oli ostnud endale vana hea surfilaagri nime. Oleks olnud Gaastra või Northi või Rip Curli või isegi mõne rummisordi surfilaager – selle oleks alla neelanud. Aga minu meelest ei tee see kosmeetikafirma tuulekreemi, mis veel võiks surfamisega seostuda, vaid päikese- ja muid kreeme.
Olgu kohe öeldud, et ma olen pada, kes sõimab katelt. Ise ka turundusinimene. Pealegi pole ma kuidagiviisi organiseeritud surfamisega seotud, käin lihtsalt oma lõbuks lohetamas, ja nii omavahel öeldes mitte veel tohutult hästi.
Aga ikkagi. Nii laine, purjelaua kui lohega seostub vabadus, mitte-üheksast-viieni-elamine, veidi anti-establishmenti. Ja nüüd siis multinatsionaal platsis, istub nagu konn vana hea surfilaagri nime otsas.
Turundusinimesed, palun, nimetame asju õigete nimedega. Jumala eest, teeme Hansapanga jookse, Saku Suverulle, Peugeot korvpallivõistlusi ja teisi tuhandete osavõtjatega anonüümseid üritusi. Aga inimeste jaoks tähendust omavate ürituste puhul võiks omada "lauakombeid". Sest sama tulemuse annaks ka näiteks sponsori tiitliga leppimine ja kohapeal toote jagamine.
Ja inimesed, palun ärge minge reklaamipausi ajal kööki võileiba võtma, vaid jääge teleri ette. Siis ei pea last viima Fanta Lasteaeda, saama mustas raamis kutset kadunukese Fiskarsi Ajalabidate Matusele ega minema rahvariietega Sony Dolby Surround Laulupeole.

Lugemisest, kirjutamisest, kaastunde äratamisest ja muust

Nick Hornby rokib. Rohkem kui Keith Richards. Peaaegu nagu Keith ruudus. Õnneks ja kahjuks pole ta rokkar, vaid kirjanik ja ta teeb oma kitarririffid ja trummisoolod pehmete ning kõvade kaante vahel.
"Polysyllabic spree" tuli välja viimasena. See on raamat lugemisest. Samas ka sellest, mida inimesed teineteisele peale jalgpallimängu ütlevad ja mida nad ei ütle; välditavatest ja vältimatutest rinnanibudest; hetkest, mil alternatiivist saab mainstream; suitsetamise mahajätmisest ja sellest, et halvas lugemises pole mõnikord süüdi kirjanik, vaid lugeja. Seepärast tulebki siia üle pika aja üks luuletus. Ja kui see tundub keskpärane või halb, siis küsi endalt, kas lugesid seda ikka piisavalt hästi.

Tasahilju tekiserva kergitan
Sealt hiilin dushi alla
Vaikselt riietun, vôileiva söön
Ning nôudega ei kolista
Üks pilk veel magavale kujule
Siis ukse sulen
Väga vaikse kolksuga

Ei taha Kaastunnet nônda vara äratada

Elu nagu anekdoodis

Üks ilus õhtu venis pikale ja jõudsin koju alles siis, kui juba valgeks hakkas minema. Isegi nüüd, valgete öödega mai lõpus, tähendab see nappi uneaega, juhul, kui hommikul on vaja tööle jõuda. Ja seda oli mul vaja.
Kus häda kõige suurem, sündis otsus ennast ikkagi välja magada, aga viisakalt kella üheksa paiku sellest tööle teada anda. Aga kui mingi hetk ärkasin, oli tuba päikest täis ja selline tunne oli, et kell on vähemalt 12. Sisse magasin! käis peast läbi ja haarasin toru.

- Tsau, Andrus siin.
- Emm.. tere
- Tead, ma jõuan täna veidi hiljem tööle
- Nojah.. aga miks sa sellest kell 7.09 räägid?
- ...
- Kas oli vähemasti hea pidu?
- ...

Lool on tugev moraal. Ei, mitte see, et ära nädala sees pidu püsti pane. Ikka võib väikese teha. Hoopis, et anekdoote ei mõtle välja arenenud huumorisoonega inimesed, vaid need juhtuvad päriselt. Just-just, lugematu arv kordi on pandud ühte kongi eestlane, venelane ja sakslane. Ainult seda ma ei tea, kuidas sündis see nali, kus mingi tüürimees oma ühe kehaosaga auriku pooleks lõi.

Peale vestlust inimesega, kelle vaated ei ühti minu omaga ja kirgastavat arusaamist, et kõik on ravitav

Aeg parandab haavad
Haud parandab küüraka

Aprill!

Esimene aprill on samal moel naljavaeste inimeste päev nagu naistepäev on nende meeste päev, kes oma naisele muidu kunagi lilli ei too ja valentinipäev on sõpradeta inimeste päev. Ehk siis järele mõeldes - igati vajalik nähtus. Me kõik saame end tunda vaimukate, hoolitsevate ja ümbritsetutena, ja seda igal aastal.

Käskkiri seoses puhkusega

Seoses edukalt möödunud spartakiaadiga soovin siirast tänu avaldada:

* Austria valitsusele, et nad pole lasknud Alpisid maha raiuda ning välismaale müüa nagu meie omad teevad Eesti rikkuse – metsaga
* Jarekile, kes kannatas välja tema kõrval-teki alt tulevad viina-aurud ja kes filmis nii reisi kõige ilusamaid kui valusamaid hetkesid
* Priidule, kes lubas sellest filmi kokku keevitada. (Ühe juba keevitas. www.zilmer.com/mov ja sealt jumps.avi)
* Joogile nimega Jägertee, mis tõi minu ellu uue arusaamise põhjuse ja tagajärje keerulistest seostest. Esimestel päevadel jõin seda päris mitu klaasi. Või ütleme otse - jõin hääle ära. Ülejäänud päevadel pidin siis sellesama Jägerteega oma häält tagasi jooma.
* Stenile, kes rikastas reisi asjaga, mida ta ise nimetab ”kõige rajum päev üldse”. Liialdus, muidugi. Päeva jooksul umbes tuhande joogi ärajoomine, aluspükste väel lumelauahüppamine ning jänesekostüümis kohaliku rokkbändi konterdi ajal lavale ronimine ning stagedive on ju köki-möki.
* Sellesama rokkbändi lauljale, et ta vastu Steni jänesekõrvu (ja nende all paiknevat pead) kidrat puruks ei löönud.
* Taavetile selle eest, et ta soostus esimesel õhtul rooli istuma
* Sellele jumalale, kes kaitseb joodikuid. Sest kuigi Taavet oli mainitud õhtul roolis kaine, võttis ta ühel hetkel sõidu pealt suure lonksu rummi. Ja umbes minut peale seda oli tee ääres politsei, kes peatas kinni kõik sõidukid .. välja arvatud meie oma.
* P.O.D. – le loo ”Alive” eest ja Touch & Go – le ”Straight to .. number one” eest.
*Minu jaoks tundmatule (õnneks) inimesele, kes mõtles välja väljendi ”palki mögaseks tegema” ja tegi meile sellega palju nalja.
*Meelisele selle eest, et ta viimasel päeval ässitas meid Jarekiga vaatamata vihmale ikka ja jälle tagasi mäe otsa sõitma. Põhiargument oli ”muidu juulis mõtled, et kurat oleks ikka võinud veel ühe raidi teha”. Ja kokkuvõttes oli supercool, hoolimata uduvihmast.

Sama sooja avaldaks noomituse:
* Metsatöllile iga eestlase sees. Miks peab nii olema, et ainuke tüüp, kes nädala jooksul närvidele käib, klubis trügib ja varvastel tallub, osutub hiljem eestlaseks?
* Estonian Airile juba ette, kui nad peaks Tallinn-Münheni liini kinni panema. Kamaan, niikuinii nad teenisid eelmisel aastal kahjumit, ja juhtkond preemiat ei saanud – mis see Münheni liini mõned kahjumimiljonid siis ära ei ole kannatada, kui saab otse Alpide külje alla sõita.
* Ilmataadile. Mis sa õige mõtled endast, mees? Kuidas siis nii, et ainult viiel päeval kuuest oli päike? Järgmine kord olgu nii, et iga päev on päike. Lisaks võiks öösiti värsket puudrit peale sadada.

Tõsieluasjad

Valeri Kirss imestab, miks missivõistluste üle naerdakse. Miks sponsorid ära jooksevad ja telekanalid seda üle kanda ei taha.

Juhan Parts imestab, kuidas selle Res Publicaga siis niimoodi läks. Et jäi läbi muvdmata.

Oleks, et Valeri otsiks tegelikult ka mööda ilusalonge ja ööklubisid Eesti kõige ilusamat pliksi taga või Juhanil oleks sisuliselt parem partei, poleks sellist jama. Aga ühel juhul on laval lihtsalt keskmisest sirgemate jalgadega maatüdrukud ja teisel puhul riigikogus punt kärsituid poliitikasõpru, kes ei erine millegi poolest teistest puntidest. Ja keskpärasus ei müü.

Keskpärastele on showbusinessis siiski oma nišš - reality showd. Missikarusell pöörleks kohe vurinal, kui kahetunnise trikoodes veiderdamise asemel oleks kuupikkune live-saade. Sellest, kuidas tüdrukud kummikud ukse taha jätavad ja ennast Valeri ees hööritavad (ja et kuidas sel ajal Valeri süljest põrandale plekk tilgub). Sellest kuidas Valeri vilunud veterinaari moel piigade hambumust kontrollib. Sellest, kuidas paarike bussipeatuses tülitseb, kas neiul sobib ikka terve Eesti ees ennast trikooväele võtta. Saaks nalja, saaks sisse ja välja hääletada, saaks Eestile miss ja Valeri ei peaks teda poolsalaja valima.

Res Publicast ei saaks küll riigivalitsejat, aga saaks samuti toreda saatesarja. Kuidas suhtekorraldajad ja stilistid Juhanist peaministrit meisterdavad, kuidas Carmen Kassile poliitikaasja briifitakse, kuidas kõik valmistatakse ette nii nagu "päris".

Kui nii juhtuks, mine tea, äkki ostaks endale telekagi.

Konkurss selle nädala parima mõtte tiitlile on lõppenud

Esikoha sai .. üks sportlane. Sensei Yrjö Pursiainen, 5.dan*, kes on 35 aastat karatega tegelenud, rääkis laupäeval laagris, et temalt on mitu korda küsitud, miks ta sellega jändab, et mida ta sellest saab. Ja ta ütles, et see on väga loll küsimus.

Ta saab tagasi täpselt nii palju, kui ta sinna sisse paneb. Paneb sisse hingejõudu, aega, raha ja higi, saab tagasi väga erinevaid asju.

Think about it. Väga tihti me kas ei mõtle, mida tuleb kuskile sisse panna või ei oska midagi tagasi tahta. Veel sagedamini ei näe "sissepanemise" ja "väljavõtmise" vahel seost. Vähemasti mina ise teen nii. Aga edaspidi teen vähem.

* Nädala parima nime konkurssi ta raudselt kinni ei pane

Traumapunktis

Patsiendid liipavad mööda koos tilgutipuuga
Ratastool on veidi verine
Röntgenitoa uksest lükatakse mööda külili lebav teadvuseta vanamees
Õde talutab lifti umbes minuvanust neiut, kes üksi püsti ei seisaks
Masendav.

Mida teha, et siia mitte tagasi sattuda? Kas tõesti pean kiiresti ära andma lohekama, veiniavaja, kimono, välgumihkli, lihatoitude retseptiraamatu, sügavkülmas ootava viina ja kõik muu, mis tervist rikub, vahetama kiire auto turvalise vastu ning võimlema igal hommikul lahtise akna all 15 minutit?

Kõigi vastajate vahel loositakse välja kilo seksi, narkootikume ja rock n rolli.