Kodutus

Kui 1989. aastal isa ja vennaga elu esimesele Soome-reisile sõitsime, ei osanud arvatagi, et kunagi ligi kakskümmend aastat hiljem selle pärast kodutuks jään. Kõik algas ju nii ilusasti: majad oli ilusad, tänavatel olid värvilised reklaamid, igal pool müüdi Jenkki nätsu ning meie sugulaste tuttaval oli mopeed, millega ka mul sõita lubati. Loomulikult hakkas reisimine kohe meeldima ning järjepanu hakkasid kogunema reisielamused uutest maadest, varsti ka uutelt kontinentidelt.


Järgmine loogiline samm oli välismaale õppima minek. Kui peale Amsterdamis semestri jagu õppimist Tallinnasse tagasi lendasin, oli selline mõnus kojujõudmise tunne. Asju lahti pakkides jäi kodutunne aga kuidagi nõrgaks, nagu oleks seda mingi teise emotsiooniga lahjendatud. Nüüd tagantjärele saan aru, et tundsin siis esimest korda kodutusetunnet.


Ja see oli alles algus. Oma Kalamaja korteris, mille omal ajal pangaga kahepeale soetasin, magasin viimati 2007. aasta alguses. Siis kolisin Londonisse ning minu pööningukorter muutus vaikselt, aga kindlalt kodust kinnisvaraks, mida emotsioonidest tugevamalt jäid minuga siduma mitmesugused lepingud ja arved.


Peale poolt aastat Inglismaa pealinnas hakkasin seda ka oma koduks pidama. Kui kodutunne Thamesi ääres esimest korda tekkis, mõtlesin võidukalt, et mul on nüüd lausa kaks kodu. Ühtemoodi mõnus tunne oli nii Eestis kui oma Shoreditchi üürikas. Aga millalgi siis, kui Tallinnas esimest korda plaanitult hotellis ööbisin, kui peast käis läbi, et tegelikult olen ma hoopis topelt kodutuks jäänud. Mingid tegemised, asjad või sõbrad olid alati 1800 kilomeetrit eemal, ükskõik kus ma ka ei olnud. Nii et ma ei ole juba kolm ja pool aastat kodus olnud, ja kodu all ei mõtle ma konkreetset aadressi, vaid selle sõna abstraktset tähendust.


Neli aastat tagasi võisin ma kulutada kaks laupäeva õige lugemislambi leidmiseks, nüüd piisab sellest, kui taksoga ööpoest läbi sõita ja järjekordne hambahari osta. Kuhu edasi? Seda kirjatükki toksin arvutisse lennukis, teel San Franciscosse, kus paiknen natuke vähem kui järgmise kuu. (Sõna "elan" oleks siinkohal liiga pretensioonikas, alla kolme või isegi kuue kuu kuskil viibimised on ju lihtsalt pikaksvenitatud turism.) San Franciscos jäävad lihtsasti silma tänavatel elavad inimesed, kes oma asju ostukäru sees ühest kohast teise veeretavad. Minul sellist ostukäru ei ole, küll aga on enamasti kaasas surfilohede kott, kuhu lisaks surfikamale mahub kenasti ka umbes 5 T-särki, kotike hambaharjandusega, pooleliolev raamat ja paar teksaseid. Olen mõelnud, et peaks järgmisena ostma natuke suurema ja rullikutega lohekoti, ja see oleks ju veel üks sammuke kodutusele lähemal.


Mõistagi ei pea ma ennast päris kodutuks, ma olen lihtsalt üks neist, kes tahaksid oma koduaadressiks kirjutada feissbookilikult it's complicated. Ja see ilmselt ei kesta igavesti, võibolla saab juba homme kohvri otsas elamise isu otsa, ma lõikan passi ja lennufirmade kaardid puruks ning sukeldun kodumaal igaveseks diivanisse.


Seniks aga tahaks öelda aitäh inimestele nagu Aare, Tanel, Aivar, Merike, Alan, Salka ,Taavet, Heiki, Johanson ja Kristjan, kes on allakirjutanule ning teistele minusugustele erinevates riikides öömaja pakkunud ning kodutu olemise palju … kodusemaks teinud.



Avaldatud Kohvri paberkehastuses 15. juulil. Online seda pole, ju oli internetiväljaandes ruum otsas.

Belize'i reisikiri: rannad nagu naeratused

Belize on üks vähestest reisisihtkohtadest maailmas, mis on väiksem kui Eesti – 300 tuhat inimest 23 tuhandel ruutkilomeetril. Sellest teadmisest tekkiv väike muhelus ei olnud siiski ainuke põhjus, mis meie reisiseltskonda sellesse Kesk-Ameerika riiki viis. Meie plaan oli lohesurfata Belize'i randades, põigata Guatemalasse ning täita tagasitee maiade ajaloo ning randadega Mehhiko Yucatani poolsaare osas, kogu marsruut mõistliku hulga autosõiduga läbitav.





Üks tuttav iseloomustas Belize'i kui toredat väikest wannabe hipiriiki, ja selles on omajagu tõtt. Vähemasti kui eeldada, et 'hipilikkus' tähendab lõõgastunud suhtumist aega, ruumi ja inimestevahelisse suhtlusesse. Arhitektuuri kohta võiks öelda, et majad on vähe ehitatud. Mitte halvasti, mitte koledasti, aga lihtsalt vähe, nii et midagi on alati nagu puudu. Ja enamasti on majad tehtud postide otsa, et õhk alt läbi käiks, majaparasiitidega lihtsamini hakkama saaks ja et ehitis vastaks nõudele "nii on alati tehtud". Sama vabalt suhtutakse randadesse, mille eest beliizlased hoolitsevad umbes samapalju või vähe kui oma hammaste eest. Kui nendega hammustada saab (või antud juhul - kui paadiga randuda saab), siis on väga hea, mis sellest, et tulemus ei pruugi alati silmale kõige parem välja näha. Ja inimesed on vahetud ning jutukad ega ole liialt kinni Lääne inimesele harjumuspärastes suhtlemisnormides. Kui tänavakaubitsejast krevetigrillijal on parasjagu käsil oma leti kõrval seisvale seltskonnale nalja rääkimine, siis ootab krevetiostja, mitte nali (ega ringikäiv rummipudel). Ühesõnaga Belize on mõnus koht, kus ei pea kartma ühtegi kataloogireisi sündroomi.


Esimese nädala veetsime saartel. Caye Caulker jättis ehk kõige parema mulje. Saarel on küll lennujaamakene, kuid pole ühtegi autot; liivastel teedel sõidavad golfikärud. Peale käputäie söögikohtade ja baaride ühtegi meelelahutust saarelt ei leia, aga igav ei hakka sellegipoolest.





Caye Ambergis vähem kui tunnise paadisõidu või umbes kümneminutilise lennu kaugusel põhja poole on veidi suurem ja rohkem linnastunud ning hotellistunud. Paradoksaalselt kombel oli sellel justnagu rohkemate atraktsioonidega saarel vähem teha kui eelmainitul.


Kõige omapärasem saar (õigem oleks vist öelda saareke) on päevateekonna jagu lõuna pool asuv Tobacco Caye, mis suuruse poolest mahuks vabalt ära Saku Suurhalli. Peale liiva, mõne palmi, võrkkiikede ja bangalote ei leia sealt saarelt suurt midagi, ka elektrit jagub seal ainult loetud õhtutundideks. Viimaste aastate jooksul on saar küll koledasti ööbimiskohti täis ehitatud, nii et ennustan sinna lähiaastatel maailma esimesi võrkkiigeummikuid.



Tobacco Caye'lt lahkudes oli ühel reisikaaslastest puhkus läbi saanud. Dandriga lennujaamakese leti ääres toimus keskmisest emotsionaalsem hüvastijätu-embamine, mille lõppedes lennufirma ametnik paberite määrimise vahele vaikse häälega küsis, kas ta võiks veidi nõu saada. Oletasin, et juttu tuleb kas teemal, mis kuus on kõige parem Euroopase reisida või siis meie rendi-jeebi kiirendusomadustest. Te näete nii õnnelikud välja, võttis mehe jutt aga üllatava pöörde. Mul on oma kaasaga viimasel ajal probleeme, ja te ehk oskate mulle anda nõu või lihtsalt inspiratsiooni, kuidas jälle koos õnnelik olla. See vist ongi see reisijuhtidest loetud beliizlaste vahetu sõbralikkus, mõtlesin. Sarnaseid soojasid vestlusi oli toimunud ka varem, kuid enamasti lõppesid need pakkumisega osta marihuaanat 'straight off a boat from Jamaica'. Niisiis minu täiesti mitte-esindusliku valimiga uuringu andmetel on niigi sõbraliku Belize'i kõik keskmisest sõbralikumad elanikud kas kanepikaubitsejad või armuvalus.


Allesjäänud reisikaaslastega sõitsime lääne poole vihmametsade ja maiade templite suunas. Mingil seletamatul põhjusel jäime uskuma värvilisi flaiereid ja Lonely Planetit, mis soovitasid cavetubingut ja teisi koopaseikluseid. 'Koopa-tuubimine' on auto sisekummil hulpides läbi koobaste voolava jõel kulgemine, tagumik vees ning suuremate kivide müksamisulatuses. Ning koopas on väga pime ja rõske, kuigi tuleb tunnistada, et mõned pealaterna valgel nähtud stalagmiidid olid päris vahvad.


Oletades, et ka ükski teine koobas ei ole soe, hästi valgustatud ja hubane, loobusime edasistest maa-alustest seiklustest ning tegime väljasõidu Tikalisse, paljusoovitatud maiade asumisse üle piiri Guatemalas. Kahjuks jõudsime sinna kohale pisut liiga hilja, et seda täiel määral nautida; täpsemalt nii umbes tuhat aastat liiga hilja. Kümnenda sajandi lõpu poole lahkusid sellest Tartu-suurusest linnast pea kõik elanikud, ning džunglis sallib loodus tühja kohta eriti vähesel määral. Enamik kunagisest hiilgusest on kaetud milleeniumivanuse džunglikihiga ning vihmametsast ulatuvad praegu välja vaid mõned kummituslikud pea püstloodis tõusvate treppidega templid. Suurematest veel väljakaevamata ehitistest saab aimu ainult nende asukohta tähistavate loodusega kattunud mägede ja küngaste järgi. Ja tegelikult just sellepärast jättis Tikal hiljem nähtud täielikult väljakaevatud ja konserveeritud templivaremetest sügavama mulje, sest ta mõjus metsikuma, iidsema ja ... varemetelikumana. Tikalist on välja kaevatud ainult vähem kui veerand ja kuigi lähiajal alustatakse uue väljakaevamisega lõunapoolses akropolis, jätkub seda džungli ja ajaloo segust miljööd veel aastakümneteks.





Ja vahemärkusena olgu öeldud, et kuitahes äralagunenud ehitisi Tikali küngaste seest ka välja ei kaevata, on need ilmselt siiski paremas korras kui Kesk-Ameerika teed. Lisaks aukudele võid teelt kõige üllatavamates kohtades leida kas lamavaid politseinikke (mida tähistavad märgid) või lamavaid salapolitseinikke (mida ei tähista märgid). Ringisõitmiseks tasub kindlasti rentida kas maastikuauto või siis hästi palju tavalisi autosid.


Hommikul peale Tikali külastamist küberruumis sõpradele tere öeldes jäi silma kellegi link artiklile, mis väitis, et läinud tsivilisatsioonide suurstruktuurid on sõnumid aastatuhandete taha, koos oma õpetuste ja hoiatustega. Küllap on tsivilisatsioonil, mille kalender oli täpsem kui sinu ja minu kasutatav ning mille astronoomia oli selgelt oma ajast ees, meile nii mõndagi öelda. Ning Tikal on selgelt üks väga jõuline sõnum, kahjuks aga samas kategoorias nagu mõni oluline SMS, mis miskipärast mitte kunagi kohale ei jõudnud. Sest põhisõnum meie tsivilisatsiooni jaoks on eelkõige see, et kui mingi jama on, siis enda siniseks võõpamine ja tuhandete peade maharaiumine ei pruugi olla alati parim lahendus. Irooniline, sest võibolla on meil seda õpetust just nüüd, kaks aastat enne maiade ajaarvamise lõppu, hädasti vaja.


Olime peale umbes kümnepäevast ringisõitmist reisi senise kulgemisega väga rahul. Tundus, et olime omandanud jumaliku kaitsekihi, mis hoidis meist eemale halvad söögid, igavad kohad, ebameeldivad inimesed ning valel temperatuuril serveeritud joogid. Meie järgmiseks sihtkohaks oli Corozal, mida Lonely Planet kirjeldas kui "linnakest Mehhiko piiri ääres, mis tõmbab paljusid põhja-ameeriklasi ligi ka elukohana". Mis ehk oli mõeldud peene naljana, sest vaevalt on Põhja-Ameeriklaste magnetiks Linnahalli kopteriterminali meenutav rand või peatänav, mille parim omadus oli üsna huvitava kujuga rentsel. Meie õhtule ei andnud hoogu juurde ka tõik, et veidi kiirustades olime endale võtnud hotelli, millel iseloomustusest "spartalik" oli ühe tärni jagu mugavusi puudu. Peale seda jahedat hüvastijättu Belize'iga liikusime hommikul edasi Mehhikosse. Preemiaks eelmise eelmise päeva pettumuse eest leidsime vaid pooletunnise sõidu kaugusel piirist Bacalari laguuni ning jäime selle magedasse helesinisesse vette suplema, kaldal lugema ja Mehhiko kööki nautima peaaegu terveks päevaks.


Olime selleks hetkeks enda meelest juba piisavalt palju maiade kultuuri ja vaatamisväärsusi näinud. Kulgesime rannast randa põhja poole, proovides vältida Cancunile lähemale jäävat puhkusetööstusmaastikku. Meie teele jäi Tulum koos imeilusa ranna ning selle ääres paikneva maiade asumiga ning peolinnake Playa del Carmen, mida võiks IT-ga väga vähe seonduvatel põhjustel kutsuda ka Yucatani silicon valley'ks. Reisi viimased ööd möödusid Isla Mujeresel, kus olid küll mõnusad spontaanselt tekkinud rannapeod ja paar suurepärast söögikohta, aga ei palju muud. Ju siis reisi lõppu midagi sellist kerget vaja oligi.


Nagu ehk tähelepanelik lugeja tähele pani, oli meil plaanis surfata, aga selle spordialaga tegelemisest juttu ei olnud. Tõepoolest, meie reisi jooksul ei õnnestunud häid tingimusi tuulejumalatelt välja kaubelda rohkem kui umbes tunniks. Võib filosoofiliselt küsida, et kui õngemees ei saa kätte ainsatki kala, siis kas ta käis kalal või istus lihtsalt veekogu kaldal, ritv käes? Mina vastust ei tea, küll aga olen kindel, et Belize ja selle ümbrus on äranägemist väärt nii surfireisina kui mööda Kesk-Ameerikat surfivarustuse ringitassimise reisina.



Ilmus Ekspressi reisilisas Kohver (kui nad selle kunagi paberilt sisse skännivad ja netti välja panevad, lisan lingi). Pilte tegi Taavet



Pildil osa reisiseltskonnast, kes ei lasnud ennast heidutada ka paduvihmal. Kahjuks ei lasnud meie heidutamatusest ennast omakorda heidutada paduvihm, mida esimesel nädalal ikka jagus

The post that starts in English and then turns into a Wales/Cotswolds travel journal in Estonian

I like to write, honest, though I haven't written much here. As proof of that here's my travel journalette from a nice long weekend in the not-so-wild West. I even wrote a trial chapter for a book some weeks ago despite the fact it will not be published any time soon. (It's in Estonian and I'll gladly share it for feedback if you want to have a quick read). I've just struggled to find motivation to make time for keeping this blog going. Until that happens there will just be the odd travel musing or a creative flesh every now and then.

Pikk nädalavahetus Walesis ja Cotswoldsis

Inglismaal on tore nähtus nimega bank holiday, mis tähendab vabasid päevasid ilma mingi erilise põhjuseta. Kevade ja suve jooksul on kolm esmaspäeva, kus enamik asutustest on kinni, ilma et selle pärast oleks keegi pidanud keegi märtrina hukkuma või mõne olulise lahingu võitma. See aga ei tähenda, et inglased neid nädalavahetusi kuidagi tagasihoidlikumalt tähistaksid. Vastupidi, terve riik valgub süümepiinadeta Easyjeti sihtkohtadesse või siis kodumaa loodukaunitesse paikadesse ning pubiterrassidele.

Meid kolme londonlast huvitas Wales ning teele jääv Inglismaa südameks kutsutav Cotswolds. Meie varustuseks oli rendiauto, maanteede kaart, üks väga napisõnaline raamat nimega 'Drive around - England & Wales' ning internetti ühenduvad taskutelefonid. Kasutasime neid kõiki, kuigi etteruttavalt oli sellise reisi puhul kõige rohkem kasu tee peal kohatud inimeste käest järgmise sihtkoha jaoks vihjete küsimisest.

Umbes pooleteise tunnise sõidu järel Londonist lääne poole hakkab kahel pool teed aina künklikumaks ja ilusamaks minema, mille järgi võib enam-vähem kindlalt öelda, et oled jõudnud Cotswoldsi. Kui siis suurelt teelt maha keerata, hakkab kogu tee äärde jääv maastik meenutama pilte lasteraamatutest. Kaunid maastikud, peaaegu aristokraatlikult mäletsevad loomad ja nii armsad külad, et ka kõige kalgima südamega murvaras ei suudaks sealt postkastist ajalehti varastada.

Võtame näiteks linnakese Bourton on the Water, mida läbistas väike kauniste sildadega jõekene koos naeratavate inimestega selle kaldal piknikke pidamas. Hekid, mis olid kenaks lõigatud igas külas, ei olnud seal mitte ainult trimmitud, vaid ilmselt koguni raseeritud ja vahatatud. Või siis Stow on the Wold, mille kesklinnas oleks aeg nagu sadakond aastat tagasi seisma jäänud. Selliseid kohti oleks võinud mitmeks päevaks avastama jääda, aga vaevalt me oleksime ilusamaid linnakesi, külakesi ja vaateid näinud. Ega ka koledamaid. Kõik oli täpselt ühtemoodi imekaunis.

Liikusime edasi lääne poole, vihje peale, et Herefordist põhja poole peaks jääma vaatamisväärseid mustvalgeid külasid, seejuures päris täpselt aru saamata, kas mustvalge küla on hea või halb asi. Et kas seal on nagu omal ajal Ida-Virumaal, kus puud olid kaetud kaevandusetolmuga või on see midagi dsms ilusat kui Cotswolds.

Mõistagi osutus õigeks viimane versioon. Mustvalge on viide tudori arhitektuurile; sellisele, kus valgeks lubjatud seina sees on süsimustaks värvitud palgid. Tee peale juhtunud Eardisland või Weobley on just sellised külakesed, kus jõe kaldal asuvas pubis süüa kodust toitu ning siis peale kolme pinti ale-tüüpi õlut võõrestemajja pikali heita. Mida me oleks heameelega ka teinud, aga tänu eelpoolmainitud pangapühale olid võõrastemaja toad juba pikaliolevaid inimesi täis ning pidime leppima lähedalasuva veidi vähem ägeda ning natuke värvilisemate majadega linnakesega.



Edasi ootas meid otse Inglismaa ja Walesi piiri peal olev Hay-on-Wye, mis tänu ühe kohaliku aktiivsusele on miskipärast saanud saareriigi raamatumekaks. Selles Elvast väiksemas linnakeses on üle 30 raamatupoe, milles on kokku üle 32 kilomeetri raamaturiiuleid. Ühesõnaga peaaegu nagu Amazon.com, aga rohkemate kivimajade ja kohvikutega.

Ühes raamatupoes proovisin müüja käest saada vihjeid lähiümbruse vaatamisväärsusete kohta. Vastus Mul ei ole autot ja ma ei käi eriti väljas sobis sinna linnakesse imehästi. Siiski oli tema ainus soovitus tõeliselt hea. Tihedalt lambaid, vaateid ja hekke täispikitud looklev kaheksamiiline tee Hayst Capel-y-Ffini Breaconi rahvuspargis on kindlasti üks mu elu viiest ägedaimast autosõidust. Vürtsi lisasid walesikeelsed teesildid ja see, et autost lahkus üsna mitmeks tunniks täiesti mitte-euroopalikult mobiililevi ning tuli tagasi alles rahvuspargist välja jõudes. Park ise oli aus. Ja vihmane, sest tegemist oli ikkagi Walesiga. Kosehoolikutele nagu allakirjutanu meeldiks kindlasti Ystradfellte küla läheduses asuvad joad ja kosed, mille nägemiseks pidi ligi tund mööda väga vaheldusrikast ja vihmast üsna mudaseks muutunud metsarada turnima. Leidsin kinnitust vanale tõele, et tõeliselt ägedate kohtade juurde ei vii kunagi kiirteed.

Enne, kui see reisikirjake lõpeb, tuleb kindlasti mainida selle kandi inimesi ja voodeid. Inimesed on vanaemalikult või siis peaaegu et agressiivselt sõbralikud. Kuidas teisiti kirjeldada meie esimese öö B&B koha perenaist, kes tuli meile hommikusöögi lauda kaks korda ütlema, et kui midagi üle jääb, siis selle võib salvräti sisse pakkida ja kaasa võtta. Ning voodite kohta olgu öeldud, et need on selles Suurbritannia osas küll pehmed, aga fenomenaalselt ebamugavad. Ma arvan, et maailmas on hulgaliselt toole, järisid või isegi vihmavarjuhoidjaid, kus oleks mugavam magada kui kogetud voodites. Mäletan, et kui keset ööd meie viimases peatuspaigas üles ärkasin, oli mu ainuke mõte oli: ma ilmselt ei kõnni enam kunagi; nii kangeks olid jäänud kael ja selg.

Nii Cotswoldsi kui Walesi jäi meile avastamiseks veel kõvasti. Kui sinna tagasi peaksin sattuma, planeerin reisi täpselt samapalju kui sel korral ehk mitte eriti. Kui tuleb nälg, siis peatun tee kõrval pubis (neid on iga kümne miili tagant mõni) ja söön. Kui tuleb uni, siis leian võõrastemaja ja puhkan (see on võimalik isegi panagapühanädalavahetusel, kuigi paremad kohad on siis kindlasti juba hõivatud). Ning kui tahad midagi ägedat näha, siis küsin kõrtsmiku või võõrastemajapidaja käest, ning edasi pärin juba vastava ägeda koha juurest.

Pildid tegi Taavet, nagu ikka. Ja avaldas Ekspressi reisilisa.

Kuidas ma Ryanairile pardale registreerimise eest 800-krooni maksin

Jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ja sellepärast kirjutasin oma Ryanairi kogemusest ka Ekspressi Kohvrisse väikese jutukese.

Kui kaks aastat tagasi sõber mind Katalooniasse oma sünnipäevale kutsus, soovitas ta selleks lennata Ryanairiga Gironasse. Kuna selle veebileht kogu oma kollasuses ja üksteisest ülekarjuvates tekstides pani silmad kohe valutama, otsustasin lennata hoopis Easyjetiga ja Barcelonasse. Mis see tunnike pikem rongisõit ära ei ole, mõtlesin; silmi peab ju hoidma.


Olin suutnud Ryanairi peaaegu edukalt vältida kuni lumelauahooaega kokkuvõtva lihavõttereisini, mille sihtkoht oli Laax Šveitsis, kuurort vaid pooleteise tunni kaugusel Friedrichshafenist. Kuna teised olid oma Ryanairi piletid ära ostnud, jäi üle teha sedasama, ja nii avastasin ennast ühel päris ilusal hommikul Stanstedi lennujaamas Ryanairi check-ini lettide juurest.


Pane tähele, et ma ei kaeba selle üle, et 100-naelasest piletist oli saanud peale pagasi-, kaardimakse- ja online check-in-tasu lisamist umbes 200-naelane pilet. Samuti ei kaeba ma selle üle, et tooli seljatugi ei käi alla, et õigeaegsest lennu kohalejõudmisest teavitab ilge trompetihelin või et lennufirma juht tahab sisse seada 1-eurose tasu tualeti külastamise eest.


Veidi nördimust tekitas hoopis see, kuidas Ryanair kasutab ära oma klientide näpukaid, näiteks seda, et kui nii mina kui umbes 30-inimeselise saba jagu teisi inimesi oli unustanud teha online check-in'i, siis ainuke viis pardale saamiseks oli juurde osta 20-naelane lennujaamast lennule registreerimise teenus. Terminalist, mitte inimesega suheldes, muuseas. Kuna Ryanair lõpetab interneti teel pardale registreerimise ära neli tundi enne lendu, siis ei oleks aidanud ka see, kui kaasas on veebilehitsejaga telefon või mobiilse modemiga arvuti. Tundsin ennast peale 30-naelase check-in protseduuri läbimist sajaprotsendiliselt 0wn3d.


Õigemini kuuekümneprotsendiliselt, nagu selgus tagasiteel. Nimelt oli minu hajameelsus välja lennates tühistanud õiguse ennast naastes neti kaudu lennule registreerida. Seega pidin ka tagasilennul lunastama 20-rahaühikulise (seekord eurod) lennujaama check-in teenuse.


No kurat. Vägisi jääb mulje, et Ryanairis on tööl terve tiim motiveeritud tootejuhte ja juriste, kelle ülesandeks on mõelda, milliseid seksuaalseid perverssuseid oma lihaste klientide rahakottide kallal veel sooritada saaks. Iseendast pole raha teenimises ju midagi halba, aga varem või hiljem jõuavad nad välja täieliku absurdini, näiteks viie euro lunastamiseni selle eest, et päästevest sinu tooli all on töökorras või kallim pilet lendudele, mille piloot on läbinud tervisliku kontolli. Kuni see juhtub, otsin lendamiseks stressivabamaid võimalusi, maksku see või veidi rohkem.

Heade steikide riigis - reisikiri

Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge'i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid-Buenos Aires otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kus passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.

Maailma päästis see, et esimesteks öödeks valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin yangile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva vedamise üle.

Halva õhu pealinn

Olime kohal. Ma arvan, et ühena esimestest asjadest saab igale külastajale kohe selgeks, et nimetõlkega lubatud head õhku on Argentina pealinnas sama palju kui virmalisi või ausaid poliitikuid. Selle eest, et turistid saaksid aastaringselt teha kohalikega nalja, et viimane aeg oleks linn nimetada ümber Malos Aireseks ehk siis Halbadeks Tuulteks, hoolitsevad tuhanded väheökonoomsed liikurid ja piisav hulk tööstust. Kui mitte eriti palju hingata, pakub Buenos Aires siiski palju positiivseid elamusi.

Vaid mõni päev Capital Federalis viibijal on hea teada, et tegemist on matrjoška-tüüpi linna, ehk siis asumiga, mille nime varjus on tegelikult palju üksteisest kardinaalselt erinevaid linnakesi. Ja neid oli mõnus avastada, nii üks-kaks tükki päevas.
La Boca oli õnnetu näide sellest, kuidas turistid imevad ühest kohast välja kõik selle, mille pärast sinna võiks olla mõtet tulla, jättes alles ainult värvilise fassaadi. Antud juhul sõna otseses mõttes.

Meie lemmiklinnaosaks sai kiiresti Palermo. See on hämmastav piirkond täis ilusaid inimesi, maitsvaid sööke, jahutatud jooke ja poode, kus shoppamine võib hakata meeldima isegi meesterahvale. Umbes nii nagu keegi oleks ristanud Kadrioru vanalinnaga, jättes turistidehordid uuendusest teavitamata.

Üks väga vaatamisväärne turistilõks oli surnuaed Racoleta linnaosas. Porteňode, nagu buenosaireslasi kutsutakse, eksklusiivsel kalmistul maksab matmiskoht hingehinda, sõna otseses mõttes. Kui selle kohta, et kirst paigutatakse riiulisse, mille ümber püstitatakse mälestusmärk, mis on suurem kui nii mõnigi pisem korter, saab muidugi matmine öelda.

Buenos Aires on piisavalt suur, et teha ilma vihjete või reisijuhita vaatamisväärse avastamine keeruliseks. Tuleb tunnistada kas turismilihaste täielikku kärbumist või suurt ebaõnne, aga omal käel avastatud kohal jäid üldjuhul alla nendele, mille kohta oli juhtnööde andnud Lonely Planet või mõni tuttav. Võibolla ainsaks erandiks oli Palermo hubane söögikoht Oro & Cándido, mille pidaja Marcelo oli filmitööstuse kaudu suure ringiga argentina regionaalse köögi propageerimiseni jõunud. Vahepeal oli ta muu hulgas jõunud kätt proovida ka alkoholibrändi loomisega. Ma ei tea, kas Eestis müüks viin nimega Sa vana libu!, aga Carajo!-nimelisel grappamargil tundus täitsa hästi minevat.

Seejuures kohalikud olid palju usaldusväärsemad reisivihjete allikad kui Lonely Planet, mille töökindlus jättis kohati vägagi soovida. Proovisime paari iga reisija pühakirja soovitatud jalutusmarsruuti, aga need olid ilmselt mõeldud kas pimedatele või äsja halvatusest tervenenud inimesele, kellele ainuüksi värskes õhus liikumine pakub nii palju rõõmu, et midagi näha pole vajagi. Ainus asi, milles raamatuga sajaprotsendiliselt nõustun on selle väide, et üheks kümnest parimast vaatamisväärsusest Buenos Aireses on selles elavad inimesed. Sellele vaatamata, et porteňosid peetakse endast liigagi heal arvamusel olevateks. Mainet illustreerib hästi nali, et kui pealinlase käest tuld küsida, siis ta patsutab oma tagumikule, siis eestaskutele, mille järel ta endal kätega üle rinna kobab. Ning vastab: ma ei suitseta ja tuld mul ka ei ole. Aga keha on mul selle eest pagana hea.

Ametlikult kõige väiksem mure Buonos Aireses on punktist A punkti B jõudmine. Selle eest hoolitsevad umbes 30000 taksojuhti oma suhteliselt puhaste ja turistisõbralike autodega. Enamasti pidi takso saamiseks selle peale vaid põgusalt mõtlema, vahel pidi siiski minema nii kaugele, et viipamiseks käsi tõsta. Lisaks tundus olevat linnas ka täiesti korralik bussi- ja metroovõrgustik. Ilmselt olid need vajalikud ainult selleks, et taksojuhid saaksid hommikul tööle sõita.



Adios, Buenos Aires

Argentina majandus ei pruugi olla oma elu parimas vormis, aga koseteenustega oli riigis kõik korras, nagu veendusime peale maandumist Igazús, imeilusas rahvuspargis Argentina, Brasiilia ja Paraguay kohtumispaigas. Iguazú on minusugustele kosefetišistidele väga korralik maiuspala, sest seal saab suhteliselt vähese matkamise ja suurema moskiito-tülinata kogeda väga muljetavaldavaid veejugasid.

Samas selgus, et Iguazú on nii-öelda ühe-triki-poni, sest kui õhtul kosk või vähemasti selle ees asuvad väravad suleti, polnud linnakeses vähimatki teha. Meid ringi sõidutanud sohviriga vesteldes selgus, et õhtuti peale kaheksat on kontroll Brasiilia poole peal, kuhu Eesti kodanikel on teadupärast vaja viisat, kaunis vabameelne ja nii sündiski plaan minna sinna illegaalselt õhtust sööma. Piirikontroll oli just nii pisteline nagu autojuht oli ennustanud ja juba poole tunni pärast avastasime ennast ühest piirilinna tüüpilisest brasiilia liharestoranist. Sellisest, kus kelnerid käivad ringi, hiiglaslikud lihakamakad käes, millest nad igasse ettejuhtuvasse taldrikusse lahkelt tükikese lõikavad. Loomulikult saab neile ka viisakalt ära öelda, aga tarvitseb vaid korraks jääda juttu rääkima, kui sulle nagu selgest taevast järjekordne sajagrammine imemaitsev lihatükk taldrikusse sajab. Süües kasvas (teravate elamuste) isu, ja enne Argentinasse naasmist palusime sohvril läbi pöörata ka Paraguayst, kus enne magamaminekut seedimise parandamiseks klaasikene rummi juua.

Iguazúst tagasi Buenos Airese poole sõitsime bussiga. Sõiduplaani järgi 17-tunnine bussireis võib igale sagedasti ühistransporti kasutavale inimesele tunduda äärmiselt vägivaldsena, aga tutti leto klassiga buss Argentinas on mugavam kui nii mõnegi lennufirma äriklass. Iste käis peaaegu mugavaks voodiks alla ning aknast vaadeldav oli palju huvitavam kui silmapiirini ulatuv pilveväli. Lisaks ei pidanud bussi istumiseks oma püksirihma maha võtma ega meelde tuletama, mitu milliliitrit hambapastat kaasavõetud tuubike sisaldab.

Meie järgmine ning kohalike poolt heakskiidu saanud sihtkoht oli Mar de Plata. Peale Capital Federalist auto rentimist ning 500 kilomeetri läbimist jõudsime linnani, mis oli küll inetu, aga selle eest oli seal sama mõnus atmosfäär nagu Kunda tuhamägedes. Tundus nagu oleks keegi jupikese Õismäed paela otsas mere äärde lohistanud, et kinni katta imeilusad liivarannad.

Täbarast olukorrast otsustasime end välja ainult teeseldes, et kõik on kõige paremas korras. Kirjutasime end sisse viietärnihotelli (mille kaks viimast tärni ilmselt tähendasid, et * hinnale lisandub käibemaks ja * merevaatega toad lisatasu eest), sõime kõige paremas restoranis, mille suutsime leida ning tellisime veinikaardilt pea kõige kallemaid veine. Vana hea "leia kuskilt ämbrike liiva ja pista oma pea sinna sisse" jaanalinnutehnika töötas antud oludes üsna hästi.

Buenos Airesest teele asudes olin reisikaaslastele naljatamisi öelnud, et edaspidi palun natukenegi huvitava reisikirja nimel rohkem draamat ja action'it. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, mõtlesin ma vaid napp päevake hiljem. Olime oma lohevarustust kannatlikult tirinud kolmandiku ümber maailma, aga sellega juba nädala absoluutselt mitte midagi peale hakanud. Seetõttu ei olnud meie rõõm kohata liivast ja tuulist randa mitte väiksem kui Amerigo Vespuccil, kes millalgi 16. alguses siia esimesena seilas. See perspektiiv muutis majasuurused lained mitte ohtlikeks, mida nad kahtlemata olid, vaid lõbu pakkuvaks meelelahutuseks. Ümberhindamise tegin alles pärast seda, kui olin lainete murdumise piiril kaotanud laua ning proovisin seda uuesti kätte saada. Muidu imelihtne manööver osutus võimatuks, mille tõttu triivisin kaldale ootama, millal vesi suvatseb laua kaldale uhada. Seda, mis juhtus umbes samas kohas kukkunud sõber Taavetiga, teab ta ainult ise, aga kui ta veerand tundi hiljem ilma lohe, laua ja trapetsita kaldale ujus, oli tema nägu valgem kui esimestest klassidest meelde jäänud Lenini kipskujul.

Sel ajal, kui rannas muljeid vahetades ja lohekama kokku korjates umbes kümneks minutiks auto valveta jätsime, olid halvema kasvatusega rannalised heaks arvanud sisse lüüa meie auto akna, näpata sealt ühe dokumente ja krediitkaarte täis koti ning igaks juhuks ka ühe rehvi läbi torgata. Sten arvas alguses, et tagaistmelt on kadunud ka tema kott ning ta hakkas innukalt oma pangakaarte kinni panema. Seda hiljem pisut kahetsedes, sest ta oli koti jätnud hoopis esiistmele, kust me selle ka hetk hiljem leidsime, kõik kinnipandud kaardid kenasti alles. Edasine õhtu möödus suheldes vaheldumisi erinevate ametiasutusetaga Eesti Välisministeeriumist kohaliku autorendifirmani. Kõige suurema elamuse pakkus äärelinna politseijaoskond, mis meenutas üllatavalt täpselt Saku korrakaitsepunkti kinnipidamiskambrit, mida autoril oli au ühel külmal 1994. aasta hilistalve laupäevahommikul liiga vahetult kogeda.

Hommikul olime eelmise päeva sündmustest veidi rööpast väljas, aga selle eest sadas paduvihma. Meie ainus soov oli saada sellest jumalate poolt hüljatud linnast nii kaugele kui võimalik nii kiiresti kui võimalik, selle klausliga, et kahe päeva pärast on vaja olla jälle Buenos Aireses, et uued reisidokumendid korda ajada. Kohalikke ristküsitledes sattusime Carilo ja Mar de las Pampase jälgedele, mis pidid olema hubased eksklusiivsed rannakuurordid teel pealinna poole. Neist esimene seda oligi, teise kohta ei oska seda kahjuks öelda, kuna mainitud paduvihm oli toonud tänavatele jõe mõõtu veejoad. Rafting rendiautoga oleks küll olnud tore seiklus, aga kuna meie seikluste limiit oli eelmise päevaga just täis saanud, sõitsime edasi Carilosse. Mis oli üks tore rannalinnake koos rannalinnakesele mitteomase keskuse, peenete butiikide, Audi esinduspoe ning kümnete kohvikutega. Täpselt nagu mõni suusakeskus Šveitsi Alpides, ainult et lund oli kõvasti vähem. Ja mägesid.

Selle eest oli kõvasti liivaluiteid, kus vägagi mitteeuroopaliidulikult lubati ATV-dega kihutada. Seda me seal ka suuremate süümepiinadeta tegime, oletades, et mis iganes selles ökosüsteemis rahu ja vaikust vajas, on tänu meile eelnenud ATV-hordidele kas juba otsa saanud või ära kolinud.

Peale paari päeva Carilos võtsime taaskord suuna Buenos Airese poole, et võtta viimast steikidest, tangost ja asjaajamisest ajutisi reisidokumente väljastavate konsulaatidega.

Muud tähelepanekud Argentina kohta

Argeniina peab ennast selgelt esimese maailma riigiks, mis on justkui kogemata Ladina-Ameerikasse pudenenud. Aga segane poliitiline ajalugu ning hiljutine majanduskriis, mis justkui vajutas templi dokumendile, mille kohaselt Argentinaga ei ole mõtet enam maailmamajanduses arvestada, on sellele uhkusele oma mõlgid löönud. Näiteks kolme väga heatujulise kohalikuga õhtust süües oli tunda huumori teravnemist, kui jutt läks riigi poliitikale ja majandusele. Alt üles vaadatakse Brasiilia peale (nii palju kui millegi peale alt üles vaatamine võimalik on) ja imetletakse selle suhteliselt kiiret ja valutut jõudmist maailmariikide sekka. Let's see, vastasid nad, kui küsida Argentina tulevikuväljavaadete kohta.

Köök on Argentinas lihtne ja kohutavalt maitsev. Ja võibolla ongi sõna köök sealse gastronoomia kirjeldamiseks liiga peen sõna, sest selles puuduvad asjad nagu potid, supikulbid, lusikad ja peened maitseained. Peale grillahju, terava noa ja lihakäntsaka pole seal suurt midagi. Kindlasti on Argentinas ka muid sööke peale absurdselt maitsva liha, aga need mängivad steikide kõrval pigem näruseid kõrvalrolle.

Veinimaana on Argentina positsioon peaaegu identne tema geograafilise asukohaga - ta paikneb kuskil Bulgaaria ja Uus-Meremaa vahel. Kui sa ei taha juua sealselt üsna odavaid ja iseloomutuid veine, võid alati valida mõne kalli ning iseloomutu pudeli.

Selle eest mate tee on imetabane. Iseendast pole ju kuuma tee metallist kõrrega joomine teab mis tark mõte, aga pagana äge näeb välja. Naljakal kombel on turistina matet pagana raske saada, sest kohvikutes müüdi pea alati vaid kotiteed ja vastavalt Itaalia pärandile ka laia valikut peente nimedega kohvisorte. Jäi mulje, et argentiinlased on otsustanud mate-joomise kiivalt ja kommertsivabana endale hoida. Alles ühel viimastest päevadest leidsime Palermo Viejost, meie lemmiklinnaosast, ühe hubase söögikoha, kus lisaks pirukaliste suguseltsi kuuluvatele empanadastele pakuti ka mate-teed, ja see jättis erakordselt toreda mulje. Kergesti uute asjade õnge mineva inimesena sai minust nüüd ilmselt mate-jooja kuni aegade lõpuni.

Loomulikult ei saa Argentina üle ega ümber tangost, mida saab kogeda kolmel moel - külastades tangoshowd, minnes tangotundi või siis lihtsalt selle otsa komistades. Päris vältida seda ilmselt ei õnnestu, sest isegi kohvikus veiniklaasi laudatoimetamine toimub justkui veidi tangorütmis. Minu tagasihoidlik, aga kindel soovitus on kindlasti ka ise tangotundi minna. Olenemata vanusest, kehakujust ja tantsuoskusest laenatakse sulle seal pooleteiseks tunniks maailma kõige sensuaalsem ja seksikam keha, ja ma pean silmas sinu enda, mitte tantsupartneri oma.

Kogu see rõõm pidi kunagi lõppema, ja nii ka juhtus. Õnneks või kahjuks nägime sellest suurest riigist ainult väikest killukest, mistõttu tuleb sinna õige pea tagasi minna, et ka Patagonia loodus ja Mendoza veinipiirkond üle vaadata. Hasta la vista, Argentina.

Ekspressi kujundaja Evelin Somelar ütles reisipiltide kohta: Muide, nii ilusas kohas polegi Sa varem käinud mu meelest. Või oli seal vähem võimalusi mitmel põneval moel enda kaela murda ja sai muudest asjadest ka pilte teha ;) Neid saad kogu ilus nautida Taaveti Flickr'i lehel.

Don't cry for me, Argentina

Don't cry for me, Argentina
Slovenia said it'd do it
Turkey, you can stop the song
Thailand will sing it later

No need to open doors, my Poland
It's Belgium's turn today
Tansania, leave my soul alone
To Sweden I have sold it

I'm off to my next odyssey. You guessed it, Argentina this time. Travel journal on its way, and hopefully better than this poem.

Šotimaa: steroide söönud Lõuna-Eesti

(Saadaval ka Ekspressis)
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid lennujaamu, peale päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas suunas. Kahel pool teed laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime, ja seda näha ei olnud.

Reisikaaslasteks olid kolm inglast, mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi võiks oletada, et sellise seltskonna saab võimalik olla ainult reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus nagu kargetes mägijõgedes ujumine, golf, püssilaskmine ja muu säärane; võibolla sekka ka viskikelder või paar.

Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda pahura ülemteenri ja võibolla koguni mõne krapsakama kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit, Blondiet ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki tasa olev ujulabassein või meie apartmentis asuv mullivann põhjustas. Aga erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris kohustusliku klaasikese viskit ning suundusime magama, et olla hommikul seiklusteks valmis.

Esimese asjana suundusime ujuma. Dee jõgi annab piirkonnale Royal Deeside poole nimest. Teine pool ehk sõna Royal tuleb sellest, et alates kuninganna Victoriast on kroonitud pead seal paiknevas Balmorali lossis suvitanud. Dee jões leidub ujumiseks uskumatult maalilisi kohti. Kahjuks ei ole üheski neist sooja vett. Vesi on sedavõrd külm, et targemaid inimesi nägime seal ujumas kalipsodega ja ma poleks imestanud, kohates kristallselges vees ka mõnda kalipsos forelli.

Peale lõunasööki tekkis mõte otsida üles turismiinfo ning küsida, mis põnevaid ujumiskohti lähiümbruses veel võiks olla (salaja lootes, et mõni neist on sellise temperatuuriga, kus kannataks olla kauem kui kolm sekundit). Väga vanamoodsas ülikonnas umbes 15-aastane töötaja ajas ta silmad imestuseks suureks, kui küsisime jõgede ja lochide ehk järvede kohta. Ta seletas, et nendes ujumine on väga väga ohtlik ja ta ei saa võtta vastutust meie mõnda sellisesse veekogusse juhatamise eest. Nähes varju, mis seda öeldes üle tema näo langes, hakkas tööle fantaasia, mis tõi vaimusilma ette ohtlikud veealused keerised, nõelteravad kivid või koguni Nessie enda. Võttes julguse kokku, söandasime siiski pärida, mis veekogud nii hirmsaks teeb. No seal on väga külm, teatas see kõige vanem 15-aastane inimene, keda kunagi kohanud olen. Basic health and safety, lisas ta manitsevalt juurde. Minu ettekujutus šotlastest kui karmidest ja metsikutest mägede poegadest purunes peaaegu kuuldava klirinaga.

Naasesime omapäi Dee jäi ülemjooksul asuva Linn o' Dee juurde, kus olime mööda sõites märganud huvitavaid ujumisvõimalusi. Või siis lihtsalt huvitavaid võimalusi. Nimelt teeb kasvav Dee jõgi seal 300 meetriga läbi päris korraliku laskumise läbi kaljude, kurude ja kuristike, jättes aga vahepeale laiemaid kohti, mis tundusid ujumiseks igati kõlbulikena. Veidi muret tekitas see, et hoolimata vee ülimast puhtusest ja läbipaistvusest ei olnud põhja näha. Püstine kaljusein algas umbes 7 meetri kõrgusel veepiirist ja kadus allpool sügavikku. Kui hetk peale end selle kohale tõukamist alla vaadates hakkasid sügavikust ülespoole väänlema kaks siugjat elajast, tegin veest väljatulemise kiirusrekordi, vähemasti murtud varbaluuga, nagu minu tervislik seisund parasjagu oli, inimeste kategoorias. Ilmselt tühipaljad angerjad, mõtlesime hiljem, aga basic health and safety kõlas kohe kuidagi usutavamalt.

Kulli ja kirja viskamise tulemusena sai meie järgmiseks meelelahutuseks lendava märklaua tulistame ehk clay pigeon shooting nagu nad seda sealmail kutsuvad. Meesterahvana oskasin loomulikult väärikalt hinnata püssist paugutamist. Kuigi natuke segas ajusopis küpsev mõte, et ega siis aegade algusest ei ole mehed tulistamisel kasutanud savikettaid lennutavat masinat; ikka päris tuvisid. See klappis vaatlusandmetega - nelja päeva jooksul ei õnnestunud mul kohata ühtegi tuvi.

Pärastlõunal tegime Aboyne'is ühe 9-rajalise golfimängu. Ma ei ole kunagi sellest spordist liiga palju arvanud. Kui igavlevad karjased Šotimaal kunagi ümmargusi kivikesi kepiga jäneseaukudesse ajasid, oli asjal ehk jumet, aga täies elujõus mehe jaoks on seal selgelt liiga vähe mõtestatud tegevust. Selle asemel, et mööda muruplatsi ringi käia ja kepiga pallikest lüüa saaks ju teha midagi mõistlikku, näiteks surfata, teha ühe tiiru maastikurattaga või kasvõi riidatäie puid lõhkuda. Aga justkui postkaardi järgi kujundatud mägede vahel ringi jalutades, päike paistmas, tundus see sport üsna mõistlik ja see, kuidas kaheksandal rajal üle veetakistuse lüüa tundus korraks palju olulisem kui tuuleprognoos, globaalne soojenemine või sõjakolded ümber maailma.

Meie Deeside'is viibimise ajal toimus seal spordiüritus nimega Highland Games, kus karmi olemisega killtides mehed kuule, sangpomme ja palke loopisid. Kuulitõuke, mis teadagi nõuab ümber oma telje keerutamist, mis omakorda esitab nõudmisi alakeha katvatele riietele, ajal avastasin, et kuuldus kiltide all pesu mittekandmise kohta vastab tõele. Seal polnud aluspükstest haisugi (see polnud nüüd võibolla parim sõnadevalik, aga loodevasti jäi mõte arusaadavaks). Selle asemel kandsid mehed kildi all spordipükse, näiteks Adidas tundus iseäranis populaarne olevat.

Suuri asju täiesti mõttetult heitmise kõrvale oli aastasadade jooksul tekkinud täiesti tavaline kergejõustikuvõistlus, mille tasemest annab mõista see, et üks sõpradest pani ennast naljaviluks kirja miili jooksmise võistlusele ­­­­— ja sai kolmanda koha.

Mõistagi oli Highling Games täis mitmesugust torupillimängu. Selles, kui suur orkester mängib trummide saatel mägede vahel šoti rahvaviisi, on midagi suursugust. Aga selles, kui ümberringi mängib mitu meest torupilliga mitut erinevat šoti rahvaviisi, on midagi hulluksajavat, umbes nagu oleks kärbes kõrva lennanud. Või lausa mitu kärbest, kellest igaüks piniseb erineva tooniga. Šoti sõdalased olla alati enne lahingut torupilli mänginud - ilmselt sellepärast neil hullupööra metsikute võitlejate maine oligi.
Sõdalastest rääkides oleks patt mainimata jätta, et Šotimaad pole kunagi vallutatud.

Ilmselt mängis selle juures rolli mainitud võitlusvaim ja mägine pinnas. Samas võis oma osa olla ka sellel, et ühel hetkel said põhjapoole rühkivad ründajad aru, et söök läheb aina maitsetumaks, naised aina rohkem ühte nägu ning ilm aina viletsamaks.

Omaette vaatamisväärsus oli Ballateri ööelu, õigemini selle täielik puudumine. Ööelu oli umbes sama vilgas nagu vettinud puunott rannaliival. Ühes kahest baarist oli reede õhtuti karaoke, ja müüdi õlut, teises oli mees torupilliga, põhjendamatult palju kiltides mehi, ja müüdi õlut. Sellises väikeliinna baaris, kus on võõraste vastu üle keskmise uudishimulik suhtumine hakkad märkama detaile nagu näiteks seda, et šoti rahvariiete hulka kuulub lisaks kildile ka nuga, mis on soki sisse pistetud.

Sellises peomelus oli igati loogiline, et laupäevaõhtu üheks kõrghetkeks sai see, kui võitsime pubinurgas tolmavast "Kes tahab saada miljonäriks" automaadist 3 naela. Milleks Las Vegas, kui möllu ja endorfiinilaengut võib kogeda ka majesteetlikul kõrgmaal!

Antud tingimustes väärib lausa medalit, et sattusime nii reede- kui laupäevaõhtul afterpartyle, mis mõlemad meenutasid suguvõsa kokkutulekut. Keegi ei olnud otseselt kutsutud, õhus oli tunda arhiivide kaupa omavahelisi klattimisi ja klattimatajätmisi, aga ka umbusaldust võõramate nägude suhtes, ning seejuures käis pealtnäha sundimatu vestlus. Meeldejääv kogemus igal juhul.

Loomulikult ei oleks me saanud Šotimaal käia ühte viskikoda külastamata. See oli ühtlasi tervisele kõige suuremat ohtu kujutav hetk meie reisil. Kunagisest Normandias käigust on meeldima hakanud calvados ja siider, Kuubal käimisest saadik suitsetan aeg-ajalt sigarit, Champagne'is kooliõel külaskäigust saadik hindan hoopis kõrgemalt kihisevat jooki ja nii edasi. Ma ei olnud kindel, kas mu tervis kannataks välja veel ühte tervisele kahjulikku naudingut. Astusime siiski sisse Royal Lochnagari viskitehasesse, ühesse umbes 90-st Šotimaal asuvast viskitootjast. See oli viskikoda nagu viskikoda ikka, lihtsalt prominentsete naabritega. Kohe teisel pool mäge asubki mainitud kuningakoja suveresidents Balmoral. Parasjagu oli ka kuninganna ise kohal, koos teda valvava 200 mehest koosneva turvameeskonnaga. See seletas, miks oli silma jäänud palju toonitud klaasidega musti Range Rovereid - kogu reisi vältel oli mind vallanud naljakas tunne nagu oleksin viibinud Rotermanni kaubanduskeskuse parklas.

Kokkuvõttes on Šotimaa silmale superilus härrasmehe paradiis, kus golfi mängida, püssist tulistada, värskes õhus jalutada ja pärast 700 aastat vanas lossis arutada globaalseid (ehk ka koloniaalseid) asju. Kõik on nagu Kõrvemaal või Lõuna-Eestis, aga vanem, suurem ja ilusam. Aga ma ei soovita sinna minna poissmeheõhtule; selleks puhuks on kindlasti kohti kus on rohkem actionit, kasvõi näiteks Otepää toidukaupluse parkla.

Fidel's winds of change

Somehow my Cuban travel journal never made it to this blog in English. Here it comes, as a warning to the young, as a painful reminder to the experienced. Siin eesti keeles.

Air Europa is the perfect airline to take you to Cuba. Its tasteless food and indifferent service were a good preview of what to expect on the Socialist Island of Fidel, as we were to find out. Despite the airline's three-hour delay, efforts to kill us of thirst for beer and break us mentally by leaving our kiteboarding gear to Madrid, we made it to Havana.

Cuba was entering the mind through all senses. Salsa rhythms from passing-by old American convertibles, accompanied by a cloud of thick smoke and the specific smell that characterizes forty year-old engines. Impressive architecture, but sadly in a condition that of a hundred year-old man's teeth - the kind where if help does not arrive soon, one needs to clear out the area.

For some reason I couldn't immediately tell if I liked Havana or not, or what was I supposed to expect from that place. Even warmer weather for a November day? Even stranger sights than the clumsy dance of a man on crutches who completely forgot about his condition when salsa started to play? The WHOLE city to drive around in classic cars with cigars hanging from the corners of mouths? Only by the third night, when I asked myself if this had been the Cuba we came to discover did I answer: Yes. At the same time I focused my attention to an ad hoc concert that had started in a petrol station after meeting a band coming from a rehearsal. The audience was us five travelers and the admission fee was paid in sips of rum and small bills as the music played, Atlantic ocean soaking Malecon just 50 meters away.

With some help from the locals we made our way to Casa de la Musica one night. This is where I realized that salsa is not just music or dance (nor a savory sauce), but a way of life. A busful of Columbian girls had also arrived to the house of music. Preliminary joy of the fact that both parties speak English better than just the restaurant menu was soon replaced by talking about nothing in particular. The only two things we knew about Colombia were drug czars and Shakira and that was exactly two things more than the count of things they knew about Estonia. Salsa filled that conversational gap just perfect and I hope at least a small part of Columbia now knows that Nordic men can also dance salsa. Or at least that Nordic men always apologize politely and try to joke the pain away after stepping on ladies' toes.

After three days in Havana we made our way towards Playas del Este. This is a beach area supposedly close to the capital. Although close, it was surprisingly hard to find for something that is 25 kilometers away. You would think that all you have to do is follow the beach line and signs. With first being removed from sight by the Havanan labyrinth of streets and the latter having being extinct in the seventies we were left to the mercy of a map. That's just slightly better than navigating with rolling dice or tasseography ie. using coffee grinds to know the way ahead. Maps were in severe conflicts with the reality - as I guess is the government of the country. Perseverance only lead us to the beach of Playas del Este and we discovered this to be the only local sight. The only other really exciting thing was the strange toaster-looking apparatus attached to the shower mixer that heated the water from cold to lukewarm. Turning this poorly isolated device on with a wet hand gave one a nice rush of adrenaline that made you even more awake than the shower itself.

On day five all of our kiteboarding gear had finally caught up with us and we were all set to leave Havana area. The first stop was San Diego de los Baňos. It featured the first decent hotel on the trip and a pool with a DJ (that we tipped to turn the music off). After doing nothing by the pool for a few hours the bravest of us dared to experience the local spa. This was truly something for the body and the soul. An ok massage for the body and a feeling of gratefulness that I didn't have to experience massage in a place that looks like a morgue too often for the body. Having done all there was to do in San Diego with that we made our way towards Viňales. Hungry for the real Cuba we decided to take the road less travelled and drive out from the coverage area of Lonely Planet. As we found out there was a good reason why these paths had been less travelled - there was not much to see. True, we saw villages where no tourist had probably arrived for that week, month or year. But they hadn't missed much as far as I'm concerned.

We reached our destination in the dark. We felt joy of simple things in life like food that had a flavor and a shower without wires intruding from the mixer. To finish the day off we had a great time at the local community center which also acted as a bar, concert venue, salsa joint and probably also a car repairs shop. Next thing we knew it was morning and we all suspected someone had mixed something to our drinks during all this fun ... most probably rum.

It was in Viňales where it was particularly evident that capitalism fits Cuba like S-size jeans fit a heavyweight boxer. Private small businesses are permitted but regulated to a ridiculous extent. Por ejemplo in bed&breakfast places it was only possible to offer services to no more than four persons at a time. Not even serve a beer, not even talking about a shared meal or fitting an extra bed. When we insisted on having dinner fivesome, a fifth friend who had to sleep nextdoors didn't even get a tablemat and had to swear on his mother's name to sneak out the backdoor if anyone knocks on the door, taking any proof of his existence with him. It just happened so that on that night an inspector knocked, our friend Alan disappeared along his tableware, our host kissed the inspector on the cheek, her husband showed some papers and we all acted like four travellers who wouldn't even think of going anywhere fivesome - everyone was happy. Except for poor Alan of course.

We played our tourist role to its finest finesses in Viňales and went to see the valley on horseback. The highlight of the day was the natural mojitos that a tobacco farmer served to thirsty passer-bys like us in a hut in the middle of his tobacco fields. As he started hand-rolling cigars to go with the sweet-tasting drinks served in coconuts I found myself thinking this was the most Cuban moment of the trip. The American equivalent of this would be Mr. George W. grilling you a burger at his ranch and serving poor tasting beer while asking whether Europe was a country.

After about a week of adventure tourism we were ready for turquoise blue sea, long days kitesurfing, functional showers and cocktails served directly to hammocks. But Lonely Planet and destiny had other plans for us. There were no hammocks in the hotel that was situated in the western tip of the island that could only be reached via 150 kilometers of dismal roads. Even worse, there were no free rooms. As the afternoon was turning into evening we were desperately looking for alternatives. According to our beloved travel guide there was a beach with two hotels about a two-hour drive away. Nothing fancy, but still hotels. We arrived there in the tropical darkness only to find a sad completely hotel-less village. One had been militarized and there was no sign of the second ever having existed. It was just the locals' houses, some of them in such condition that light was shining through the cracks in the walls.

One that was relatively less transparent operated as a casa particular. 'A special house' if you translate it word for word - and I could not have coined a better term. Because, as it turned out sleeping conditions were Spartan but rich in species. In addition to millions of mosquitos and tens of pigs around the house a rat experience was included in the price. It wasn't when a healthy specimen exposed itself from the top shelf of the kitchen when Sten lost his sleep, but when it came looking for proximity and love from the bed. Sten made his way to the van where Johanson, who had foreseeingly crashed there silently made him some room. We left the village in uncomfortable silence and we all knew it could only get better.

It did. Six hours and 300 kilometers later we were in Varadero, the largest resort in Cuba. We stayed at Club Karay in the beginning of the Varadero peninsula. Along with almost all other hotels it too was an all-inclusive one. After all these adventures this concept was a bit difficult to get used to. Take Johanson who was surprised that his generous offer to buy a round of beers for a tiny favor got almost no response. In fact the attention this request received was even smaller than the favor in question.

As it happens in mid-budget all inclusive resorts, the chef was very careful with his culinary efforts and thus meat tasted exactly like chicken and vice versa. Some entertainment was also included - according to the timetable in reception Monday was the night for Disco splash, show time and Thursdays was about Miss selection. And on our first buffet-dinner there was a terrible noise disturbing us - which later turned out to be a salsa band. Looking at bartenders and waiters it seemed that although food and drink were included, service was not, at least not without a hefty tip.

However, an hour later I wanted to take back all the criticism towards the staff. Waitresses started moving their hips to the rhythms of salsa more and more. At some point they dropped whatever they were doing at the moment and got down on the dance floor, pulling all members of the band that were not attached to instruments along. The crowd was clapping, overweight tourists were snapping photos and it was crystal clear who of us knew better how to relax and have a good time.

For travel journal purposes Varadero is a useless place. There's the surfing paradise in the beginning, shops, bars and sun-baking people in the middle and large vacation factories (which some call resorts) to end the peninsula. So we accepted the few things this place had to offer. Obviously we surfed excessively - carrying the gear from one dirt hole to the next had finally paid off. I hope the endeavor of two Estonians to set up Cuba's first surfing club pays off in a similar manner. They've gotten a good range of windsurging gear and raised the flags of Cubawindsurf (the name of their business) on the beach, but after three years of chasing bureaucrats they don't have a permit to actually do what they're doing. Their official status sounded something like that they can sell package holidays with an extra safety measure - to include a rescue device that just happens to have a sail attached to it. The good side to that story - there are very few surfers and on most days there were no more that three kites or sails on the water.

The nightlife of Varadero was exactly like you'd expect from a tourist report - boring. The main nightclub is called Rumba. If it were not the salsa music playing a significant amount of time this club could be anywhere. And Cubans were doing the salsa with such twists and turns I was almost afraid any pair of them will mix their limbs in a way that they would need surgical interference in order to be separated again.

But, 15 kilometers away lies Gardenas, the home of everything that has been raked from Varadero. The main street is abuzz and everything is for sale. Kalevi the Estonian surf entrepreneur knew the drill and he said we should hire one of the local "businessmen" just to keep the others away. Our new partner Tony said he would take no money from us for such a simple task, but added in about 15 minutes he would, after all, appreciate some money to buy milk for his baby at home. Mentioning such a figure as if his baby weighed 400 pounds and would have started breaking furniture if left without milk. As he actually had helped keep the other hustlers away we each paid some money and expected accounts to be settled. How wrong we were - in no time Tony took off his security hat and became the most annoying hustler of all times (he probably recalled his baby needs diapers as well). Even one of the locals thought this is going too far and a well targeted punch put out the lights for both Tony and the bar. We don't want no trouble here, said the barman and people started walking away, except for Tony of course, who got carried away. Literally. It may very well have been that Gardenas had more to offer, but we left these to be discovered by someone else and made our way back to Varadero in style, in a 1956 Chevy BelAir.

We spent one day deep-sea fishing. It doesn't require much talent or skills - while the experts were tinkering with the bait all we had to do is drink beer. It did require filling out a feedback form afterwards and I mostly filled it positive answers. The only thing I found difficult to comment was "satisfaction with bait" as I didn't taste it myself. I knew that two tunas, one dolphin fish and one fish with a very complicated name were very satisfied with it. And if one had asked the fish for more feedback they would not have had been satisfied with "onboard service" as the crew treated them real bad - pierced them with a hook and threw them onto the lower deck. So in combination with lunch freshly caught langusts deep sea fishing was an activity that lacked real action but was nevertheless relaxing.

Towards the end of our trip Fidel celebrated his 220th birthday or something. We had seen preparations everywhere to the smallest villages where people had had erected do-it-yourself monuments or painted their houses ugly pink. Although it would have been fun to follow the parade from the epicenter of it we figured we had seen enough hoorays-to-whatever and waving of alien flags, having grown up in a Soviet country. So we watched the broadcast on the telly. Fidel was not attending the celebrations, allegedly his doctor had recommended him not to. It was probably the same doctor who had claimed that Fidel lives to be 140. Who knew, perhaps the strategy was that Castro took it easy for some ten years and caught his breath, after which he'd return to actively running a country. What was constantly flashing on the screen was the subtitles that Raul Castro is taking part of the ceremony. This implied propaganda, but also attitude that glasses are always half-full, not half-empty.

I think all of us were left missing these half-full glasses, with or without rum, so there will be a sequel. But as Fidel lives at least for another 60 years and there are other fun places in this world, then perhaps not this year.

Photos by Margus Johanson and Taavet.

Killuke Brasiiliat

Hea, et reisi kõige ebameeldivama osaga sai ühele poole kohe esimesel päeval. Jõudes vahemaandumiseks Farosse Portugalis, selgus, et lennufirma TAP piloodid streigivad ja Brasiiliasse jõudmine lõkkub päeva võrra edasi. Kas lendurid tahavad suuremat töötasu? pärisin lennufirma töötajalt, mille peale ta küsis muiates vastu, kas nad minu meelest saavad vähe palka. Nii ei saanudki ma täpselt aru, mispärast sel päeval ükski TAP-i lennuk ei lennanud; igal juhul kahtlustan, et sel päeval pahurate reisijatega kannatlikult suhelnud lennujaamatöötajate ja pilootide vahel järgmistel firma suvepäevadel liiga suurt vennastumist toimuma ei saa.

Kui otsida halvas head, ja mis mul muud üle jäi, siis ma polnud varem Portugalis käinud ning lennufirma kulul pool päeva Faros ning teise Lissabonis veetmine osutus heaks sissejuhatuseks Brasiiliale. Aina rohkem hakkas meeldima keel, esialgu kissi hoidvad silmad hakkasid harjuma päikesega ja see, et kuskile kiiret pole, tundus iga minutiga normaalsem.

Peale pärastlõunat natuke unises ja natuke ilusas Faros leidsin ennast järgmisel hommikul Lissabonis, ja lennukini jäi veel kaheksa tundi. Täpselt niipalju, kui on vaja ühe linna avastamiseks ja peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks. Ainult et mina ei tahtnud ühtegi linna avastada, isegi mitte nii vaatamisväärset nagu seda on Lissabon. Tahtsin lihtsalt võimalikult ilusate majade vahel jalutades ära eksida. Valisin turistikaardilt sellise vanalinna osa, kus paistis kõige vähem muuseume ja muid leppemärke ning seadsin sammud sinnapoole. Kui sattusin kuskil tänavakohvikus tunnistajaks väga rahulikule stseenile, kus päike hakkas paistma kitsastele tänavatele, koristajad rääkisid harjadele nõjatudes juttu ja keegi vanamees tellis hommikukohvi kõrvale klaasi valget portveini, tundsin kuskil kauges südamesopis TAP-i streikivate lendurite vastu isegi natuke tänutunnet. Streikigu nii et tolmab, kui selle mündi teisel poolel selliseid hommikuid pakutakse.

Lissaboni puhul hämmastas, kuidas nii mägise linna tänavaid saavad katta nii libedad kivid. Kui päeval sahmakas hoovihma tuli, sain vana kindluse juurest mäe tipust alla keskväljakutele lihtsalt seistes ja gravitatsiooni mõjul libisedes, aeg-ajalt ristmikel suuna vahetamiseks uisusamme tehes. Muus osas jättis linn väga hea mulje. Paljudes kohtades käis vilgas ehitustöö, aga pigem tehti vana korda, mitte ei ehitatud uut. Minu meelest võiks iga linn detailplaneeringuid ja ehituslubasid väljastades arvesse võtta ühikut "kraanasid saja tuhane elaniku kohta". Mainitud mäetipust mere poole vaadates oli näha seitse kraanat. Kui oletan, et samapalju jäi ka teisele poole, siis on ühiku väärtus umbes pool. Uljas Ida-Euroopas on aga näiduk pidevalt 20 või rohkem.

Selle mõtte saabudes oli õige aeg minna lennuki peale ning kahel järjestikusel päeval kell neli ärganud inimese unega magada kuni Fortalezani, siis vastu tulnud maasturisse vajuda ja magada selles kuni Jericoacoarani. Ärkasin pimedas külas, kus tänavate asemel olid liivaluited ja kusagilt kostus kõva muusikat. Ei hakanud selle põhjal mingeid järeldusi tegema ning läksin otse voodisse und lõpetama, mõeldes, et hommik on õhtust targem.

Lisaks targem olemisele oli hommik ka tuulisem. Halb üllatus oli, et lohesurfi harrastamiseks oli Jericoacoara ise tuule suuna tõttu kehvapoolne, ning selleks pidi sõitma kümmekond kilomeetrit kas Prea või Guriu randa. Aga hea uudis oli, et mõlemas olid eeskujulikud sõidutingimused. Tuul puhus kogu aeg 7 või 9-meetrise lohe jagu, kaldaäärne murdlaine ei olnud liiga suur ning sõitjaid oli alla kümne ranna kohta. Puhas rock 'n roll. Prea rannas oli lisaks tuulele ja lainetele mõnus basseiniga rannabaar ning kuna see asus ülesuult, sai sealt õhtul tagasi Jerisse lohetada. Gurius olid ehk laine ja tuule suuna poolest veidi paremad tingimused, aga ei midagi muud; isegi mitte palmi, mille alla päikese eest varjuda.

Järgnevad päevad möödusidki lohesurfi tähe all. Kõigil, kes ise parasjagu toeside sõitmist ja hüppeid ei harjuta, oleks täpsemat kirjeldust väga igav lugeda, seepärast hoidun detailidest. Aga midagi muud poleks ma seal teha tahtnud ja osanud. Mul on täiesti meelest läinud, mis tunne oli ilma hobideta reisida, näiteks lihtsal rannapuhkusel. Mida sellisel teha? Raamatut lugeda? Mu loogika ei ole siin ilmselt veatu, aga lugeda võib ju ka lohetamise vahepeal või siis, kui tuult ei ole.

Ühel päeval Prea rannas peale sõitu kookospähklit luristades uitas mõte sellele, kas Kõigevägevam teadis maailmasse randu ja tuult luues, et kunagi hakkavad kümned tuhanded inimesed neid lohesurfiks kasutama, kulutades sellele päevi, nädalaid või lausa aastaid. Ju ta ikka mõtles, kui ta vähegi Kõigevägevam oli, arvasin edasi. Aga miks ta ei võinud siis lainenurki natuke teravamaid teha, et neilt parem hüpata oleks, lõpetasin selle läbi ja lõhki kasutu mõttekäigu. Täpselt sel hetkel sain aru, et aju oli läinud sajaprotsendiliselt puhkuserežiimile.

Kuigi Jericoacoara rannas ei saanud lohetada, väärib küla ise kindlasti lähemat kirjeldamist. Esmakordsele külastajale jäävad seal silma igal tänavanurgal rippuvad Mastercardi sildid. Lisaks krediitkaardifirma logole on neil ka tänava nimi ning linnakese vapp, aga kui sa paned kõrvuti kribukirjas vapi ja saja meetri pealt äratutavaks disainitud logo, mõjub esimene nagu meie eelmine president Paris Hiltoni kõrval.

Selline silmatorkav reklaamivõte aga ei tähendanud, et iga nurga peal oleks kaardiga maksta saanud. Näiteks ühes kohalikus restoranis sain lähemalt tuttavaks väljendiga "naist krediitkaardiga poodi saatma." Kuna ma pole kunagi rahaliselt lõimunud paarisuhtesse sattunud, polnud need sõnad seni minu jaoks erilist tähendust omandanud. Aga tol korral peale imemaitsvate ananassis serveeritud krevettide lõpetamist ja kaardiga maksmiseks soovi avaldamist võttis ettekandja minu kaardi ja lahkus peatänaval asuva supermarketi poole, kus pidanud asuma kaarditerminal. Nähes, kuidas teenidaja kaardiga ümber nurga pimedusse pööras, oleksin vist pidanud mures olema, aga selles riigis tuli mul muretsemine väga halvasti välja. Seda enam, et neiu oli viie minuti pärast tagasi ja kutsus mind kaasa. Poodi PIN-koodi sisestama, mõistagi.

Portugal ei olnud selle koha pealt oluliselt arenenum. Faro lennujaamas jäid silma suured reklaamid Mastercard is widely accepted in Portugal. Kui proovisin sellest sildist 10 meetri kauguselt asuvast kohvikus kaardiga maksta, tegid aga leti taga töötajad nii üllatunud näo, nagu kuuleksid esimest korda kaardimaksest kui nähtusest. Mis, tõmbad kaardi läbi ja kõik? Kuidas ma siis vahetusraha tagasi saan anda, näisid nende näod küsivat. Loo moraal - Jerisse tuleb kaasa võtta sularaha. Kuigi 30 kilomeetri kaugusel asub pank, kus saab sularaha välja võtta, on see lahti ainult kolmel päeval nädalas. Seejuures kolmel juhuslikul päeval nädalas, kui ma kohalike jutust õigesti aru sain.

Jericoacoara ümbruskonnas on mitmesuguseid vaatamisväärsuseid ja atraktsioone, millest sai aimu postkaardiriiulitelt ja turismiputkade plakatitelt. Näiteks suur auguga kalju rannas ja erinevad imeilusad laguunid. Kuna kogemus oli näidanud, et reaalses elus näevad need välja täpselt samasugused kui piltidel, ei hakanud nendesse sõitma, hoides nii ära süsinikuemissioone (halb vabandus) ja võites aega lohetamiseks (palju parem).

Õhtuid alustasime tihti rannas, kus capoeira harrastajad enne päikeseloojangut oma vaatemängulist tantsuvõitlust alustasid. Nende võime olla pool aega oma pea ja käte peal ning teine pool õhus, seejuures silma järgi vägagi tugevaid lööke sooritades ja ka pimedas üksteisega mitte kokku põrgates oli võimas, et mitte öelda aukartustäratav.
Mõne kraadi kaugusel ekvaatorist läheb pimedaks kiiresti, ometi ei alusta kohalikud ööeluga enne südaööd. Seetõttu oli parim päevarežiim selline, kus peale lohetamist, capoeira vaatamist ja head sööki teha paaritunnine jõuvarude laadimise uinak, et siis enne keskööd ennast ranna baaritänava poole sättida. Viimane oli sisuliselt kaks rida kärusid, millel paiknevate pudeliridade taga olid isehakanud baarmanid, kellest eranditult igaüks oskas oma sõnul teha maailma parimat caipirinhat. Maailma kokteilivalmistajate paremik ühel lihtsal rannal - vägev!

Olles varem käinud Kuubal ja ning kuulnud söögilugusid Mehhikos ja Venetsueelas käinud sõpradelt, olid minu ootused Brasiilia söögi suhtes väikesed nagu noore muti kulmud. Üllatusena ei õnnestunud kogu seal veedetud aja jooksul süüa ühtegi halba rooga. Alates tänaval müüdavatest pao de queijo'dest ja kanatorpeedodest (millel tegelikult oli veidi rohkem portugali keele kõlaga nimi) kuni kohalikus mõistes peente restoranideni jätkus toidu kohta ainult häid sõnu. Heidan endale aeg-ajalt siiamaani ette, et ei söönud lõpuni liuda imetabaste steigitükkidega, mis meile ühes Cumbuco liharestoranis toodi.

Võibolla ei saagi riigis, kus on nii sõbralikud ja toredad inimesed, olla halb söök. Alati tuli keegi küsima, kuidas läheb ja kes me sellised oleme, tundmata erilist muret selle pärast, et puudus keel, mida mõlemad pooled rääkida oskaksid. Ja siis need Brasiilia naised. Pidin nentima, et stereotüüp vastab tõele. Jah, nad ongi seal ilusad, naeratavad, natuke pöörased, muretud ja tantsivad hästi nagu kuradid. Põhjamaa mehel ei olnud midagi sinna vastu panna, ja paar korda päevas mõnesse surfilaenutuse töötajasse, ettekandjasse või niisama rannas chillivasse preilisse äraarmumine muutus peaaegu et tüütuks rutiiniks.

Reisi lõpetuseks lahkusime sõber Taavetiga neljast rohkem chillimis-lainel kaaslasest ning sõitsime Cumbucosse, et näha veel ühte piirkonna paljudest loheparadiisidest. Rand, tuul ja täiesti sileda veega laguun kohe ranna ääres olid super, aga hakkasime kohe puudust tundma Jericoacoara mõnusast õhkkonnast. Cumbuco on lihtsalt üks tavaline kuurort. Seejuures suurele linnale liiga lähedal asuv kuurort, kus pole miskipärast piisavalt hotellie. Kui sa just ei taha tuba, mille konditsioneer töötab märksa valjemini kui bussimootor ja dužikabiin on täispuidust, soovitan elamise ette kinni panna. Nautisin sellistes spartalikes tingimustes veel viimased paar päeva lohesurfi ning sättisin ennast tagasiteele. TAP Portugal seekord ei streikinud, millest oli kahju, sest nii palju jäi nägemata. Ega enne, kui pole Rios käinud ja Amasoonase vihmametsades nädalat veetnud, ei saa täieõiguslikult öelda, et oled Brasiilias käinud.

Jõudsin koju, lihased lohetamisest vee natuke kanged, nahk parajalt päikesepruun, tundes juba puudust viimase kahe nädala söökide ja jookide maitsest ning inimestest. Brasiilia meeldis mulle üle kogu keha. Võibolla välja arvatud maksale. Sest caipirinhad peale head lohepäeva rannas päikeseloojangut vaadates on ikka kuratlikult head.

Aitäh Taavetile piltide eest

Sama asi Ekspressis

Brasiilia pildid

Taavet pani just välja Brasiilia pildid. Mis ma muud oskan öelda, kui et kaamera on õige mehe käes olnud. Varsti tuleb reisikiri ka.

Sul on Londoni suhtes õigus

On inimesi, kellele London üldse ei meeldi. Seal on ju räpane ja kuidas sa saad sellise trügimise, sagimise ja linnastressi keskel elada, kuulen tihti. Ning et London on ju NII kallis.

Nendel, kes nii ütlevad, on tuline õigus. Lisaks sellele on siin ka palju sekeldusi terroristidega.

Vaevalt on viimasest evakueerimisest ja metrooliinide peatumisest möödas kolm kuud, kui kuskilt leitakse bensiinikanistreid täis auto. Tegelikule ohule lisaks toob selline sündmus kaasa transpordisüsteemi seisaku, mis tekitab tõsiseid jamasid ka nendele, kes ise busside-metroorongidega ei sõida.

London võib vahel olla väga ebameeldiv.

Ometigi leidub kaheksa miljonit inimest, kes peavad saareriigi pealinnast väga lugu. Või vähemasti piisavalt, et selles linnas elada. Mõni tuleb suveks tööle ja maailma vaatama, teine tuleb kümneks aastaks või terveks eluks karjääri tegema, muusikavallas läbi lööma või muud moodi maailma vallutama. Ja mida iganes Londonist ka otsida, see on siin olemas. Küsimus on ainult selles, kas oskad selle üles leida. Mina olen esimese siin veedetud poolaasta jooksul kõige rohkem rõõmu tundnud igal pool ja alati toimuvatest kontsertidest, stand-up komöödiatest, kõikvõimalike rahvuste köökidest ja sellest, et tööelu on hoopis teise käigu sisse saanud.

Niisiis, London võib olla väga meeldiv ja tore koht. Eriti kui jätad kuulsate inimeste vahakujud ja Oxford Streeti vahele. Päris linn asub mõne metroopeatuse kaugusel idas, põhjas või läänes (sorry, lõunalondonlased).

Nii väites tuleb meelde vana araabia lugu, kui kohtusse saabub mees, kellele kohtumõistja mingis küsimuses õiguse annab. Siis tuleb tema juurde tüli teine osapool, kellel kohtumõistja kinnitab samuti õiguse olevat. Keegi kolmas mees arvas, et kahel ei saa ju korraga õigus olla, mille peale kohtumõistja lausus, et ka temal on õigus. London on piisavalt suur ja mitmetahuline, et meeldida ja mittemeeldida ühekorraga, ja nii üht- kui teistpidi mõeldes on õigus.

Leheruumi mõistujutule kulutamise asemel oleks võinud ju hoopis kirjutada, mis tooniga inimesed Gordon Brownist räägivad, kuidas terroristid on või ei ole viimastel nädalatel Londoni elu halvanud ja kuidas on inimesed harjunud suitsetamise keeluga avalikes kohtades. Aga suvi on. Kes see ikka viitsib tõsiste teemadega tegeleda. Ja kui arvad, et paljud siiski viitsivad, siis sul on täiesti õigus.

Kirjutatud Ekspressile.

Hispaania reisivihjed, raamat Monty Pythonist, üksi reisimise suur pluss ja juhuslik turundusvigur

Kuigi Inglismaa ilmadest seda välja lugeda ei saa, on juuli ja sellega seoses on kirjutamise unaruses olnud. Käesolevaga võtan kirjutamise jälle unarusest välja.

Hispaania-Kataloonia
Lõppenud nädalavahetus õnnistas mind neljapäevase Hispaanias käiguga. Algul Benicássimi festival ja siis sõbra sünnipäev Prantsusmaa piiri lähedal Figuereses. Mida rohkem sellel maal käin, seda rohkem meeldib. Seejuures ei teki mul mingit loetelu sümpaatsena tuindunud asjadest-kohtadest, vaid lihtsalt peaaegu kõik meeldib. Kuna ma selle tundega midagi targemat peale hakata ei oska, siis siinkohal paar reisivihjet, kuidas Hispaaniast rohkem kätte saada.

Esiteks, suureks abiks on natuke keeleoskust, mida olen viimased pool aastat ammutanud Coffee Break Spanishi podcast'ist (iTunesi link ka). Olen elu jooksul käinud ainult umbes kahes tosinas hispaania keele tunnis, ning kord nädalas selle 20-minutilise programmi kuulamine on aidanud nii meelde tuletada, süstematiseerida kui uut juurde õppida, seejuures tasuta. Loomulikult on kohapeal veel parem õppida. Eriti arendav on ükskeelsete hispaanlaste komme inimesele, kes neist aru ei saa, sama lauset korrata, lihtsalt natuke kõvemini. Ja kui see ei aita, siis veel valjemini. Kuni turist aru saab, või teeskleb, et aru saab.

Teine soovitus - rongiga reisides osta alati Renfe kodulehelt pilet ette. See mitte ainult ei kindlusta, et pileteid jätkub, vaid säästad ka kümneid minuteid ootamiseaega ja seda aega, mis kulub väljaselgitamiseks, missuguses kuuest erinevast sabast sa seisma pead, alustades infopunkti sabast, kus seda öeldakse. Aga kui pilet ette ostetud, võib lihtsalt rongi jalutada, vagunisaatjale koodi öelda ja oma kohale maha istuda. Väga kultuurne.

Kolmas soovitus on Cadaquési linna külastamine. Nagu kaardilt näha, ei saa sinna muud moodi kui mööda mägiteid või jahi/kaatriga, ja seetõttu on linn säilitanud Vahemere unisuse, erinevalt paljudest armsatest Itaalia ja Prantsusmaa linnakestest, mis kubisevad Saksa turistidest ja rannavõrkpallide laenutustest. Sealt veidi edasi oli üks veel vähem ligipääsetavam koht, majakas koos üdini katalaanikeelse menüüga restoraniga, kus on väga mõnus mängida iseendaga mängu "mõista-mõista, mida ma just tellisin". Boonuseks alljärgnev vaade.

Londonist Valencia külje alla, seejärel Põhja-Katalooniasse, ja siis tagasi Londonisse sõites avastasin, kui mõnus on üksi reisida, kui kaasas on hea raamat. Enne magamajäämist raamatu kättevõtmine on üsna tavaline, pikalt järjest lugemisega on mul aga peaaegu et süümekad. Et äkki peaks hoopis midagi tegema, kellegagi kokku saama, kuskile minema või hoopis ise midagi kirjutama, selle asemel et lihtsalt järjest ühe koha peal istuda ja lugeda. Aga kui oled rongi- või lennukiistme külge aheldatud ja midagi muud teha ei ole võimalik (arvutit ei ole ka kaasas), siis on täiesti jumalik lihtsalt ja ainult lugeda. Seekord Monty Pythoni seltskonna autobiograafiat, mis ei ole nii naljakas kui sketšid, aga sisukas ja hästi kirjutatud-toimetatud. Nalja saab ka. Näiteks Eric Idle'i kirjeldus sellest, kuidas keegi tädi oli neile kirjutanud, et tema teada on keegi Pythonitest homoseksuaal ja Leevius on Piiblis öelnud, et sellised inimesed tuleb kividega surnuks loopida. Mille peale Idle kirjutas tagasi, tänas ja lisas, et We've found out who it was and we've taken him out and stoned him.

Ja lõpuks lubatud turundusvigur
Benicassimil jagati selliseid toredaid Kaspersky anti-viirusepakette.

Lähemal vaatlusel ei olnud need aga mõeldud arvutiviiruste kaitseks.

Säh sulle logoga pastakat. Taas kord on meedium sõnumiga stritsli kombel läbi põimunud. Nagu Waitrose'i poe infojagamine või Skype'i tasuta tramm.

Selline pikk jutt peale üsna pikka pausi.

Reisikirjaniku kibe elu

Reisikirjaniku leib muutub aina mõrumaks. Tulevad noored vihased tegijad peale, kes vanad tegijad lihtsalt kõrvale lükkavad. Tahtsin ka paar sõna hiljutisest Barcelonas käimisest kirjutada, aga Ants Klots jõudis ette. Mis ma siin ikka täpselt sama juttu uuesti kirjutama hakkan, ega ma papagoi ei ole. Soovitan hoopis lugeda, kuidas asi oli, pöörata tähelepanu lausele

Peale 10km maalilist rannaäärset passaazi tekkisid aga mingid koledad linnad ja tohutud kämpingukeskused. Mul tekkisid nendega seoses omad ideed aga see selleks.

... ja proovida teada saada, mis mõtetega tegemist oli.

Seniavaldamata Kuuba pilt

Kuuba reisikiri ilmus ka Ekspressis. Valisime sinna Johansoniga mitu head pilti, millele said juurde väga head pildiallkirjad, aga enamik neist ei mahtunud lehte. Ühte väljajäänud pilti ja selle allkirja on aga kohe patt siin avaldamata jätta. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema, aga parem hilja kui see, kes vabandust ei leia.

See mees oli oma sõrme andnud tubakarullimiskutsele. Sõna otseses mõttes.

Uus postiindeks

Kolisin Londonisse. Nii nagu kaks ja pool aastat tagasi mõttes otsustasin.

Kodu otsimine on päris väljakutseterohke. Raske on aru saada, missugune nenest lugematutest linnajagudest on 'see õige'. Ja siis see hinnaküsimus. Piljardilaua suurune korter maksab neli miljonit krooni. Nii et oma Kalamaja korteri eest saaksin umbes kaardilaua suuruse elamise - paljukest inimesel siis ikka vaja on.

Peale kahte nädalat kahe kraaniga vannitoa kasutamist ei oska ma ikka veel nahka põletamata käsi pesta. Nagu üks elupõline londonlane õpetas:

With the hand washing thing it is easy .. First fill one saucepan with hot water, then fill a second saucepan with cold water. Stick both of your hands out of a nearby window. Then ask a friend or relative to take both saucepans and simultaneously pour the water over your hands. As the water falls it mixed together (blending in temperature) providing a pleasantly warm - and hygenic - hand wash. As you can see, it is a very simple and it has worked well in this country for centuries.

Esimese palga sain elu esimese tšekina, aga nagu tagantjärele selgus, oli sealt mingi allkiri puudu, nii et nüüd kantake see ikkagi üle. Kusjuures kontole, mille kaart on mulle küll postiga kohale jõudnud, aga PIN-kood mitte ja mille monofunktsionaalse internetipanga (saab teha kohalikke makseid) pidin aktiveerima telefonipanga kaudu. Kui nii edasi läheb, hakkan oma helerohendavat kodupanka, mida ma ikka ja jälle kirunud olen, varsti taga igatsema.

Jürgen küsis päeva tagasi Skype'i sõnumi: Kas sul on nüüd selline mobla, mida tuleb vasaku kõrva ääres hoida?. Tõepoolest, vana number enam ei kehti, uus on kirjas minu Skype'i profiilis

Fideli tuulte lükata ja tõmmata

Kuuba reisi esimene päev möödus nagu lennates. Peamiselt vist sellepärast, et see mööduski lennates. Tõelise puhkusemeeleoluni oli veel aega, seepärast said tähelepanu maised tühised asjad. Imestama pani näiteks Tallinna lennujaama turvakontroll. Lennule registreerijad küsisid nii palju küsimusi hambapasta tuubi suuruse kohta, et kogu tähelepanu läks hügieenitarvetele ning ühte käsipagasisse olekski äärepealt nuga jäänud, kui üks vähem unine turvamees sellele tähelepanu poleks juhtinud.

Taas oli teenindava personaliga tegemist Madridi lennuväljal. 10 minutit enne pardalemineku lõppu selgus, et ühe reisiseltsilise pardakaart on kadunud. Air Europa inimesed olid meiega umbes sama abivalmid nagu liiklupolitseinikud kiiruseületajaga. Selgus, et ainus viis lennukile saamiseks on maksta 460-eurone lisapiletitasu. Või trahv. Või altkäemaks, ei teagi, kuidas seda nimetada, sest ühtegi paberit ei täidetud. Raha makstud, siirdusime lennukisse, kus kõige tipuks pidime kolme tunni vältel taluma meie ülelugemist, ilmselt sellepärast, et ostetud lisapileti kohta polnud arvutis ühtegi märget. Nii et juba enne, kui olin omal nahal kogenud Air Europa teenindust, mis oli jahe, aga selle eest harv, andsin endale lubaduse enam mitte kunagi seda lennufirmat kasutada ning annan sellist nõu ka teistele.

Havannasse jõudsime siiski kohale. Kuuba pressis sisse iga meele kaudu. Salsarütmid mööduvate vanade Ameerika autode lahtistest akendest, millega käis kaasas musta tossu pilv ja hais, mis on omane ainult neljakümne või enama aastastele mootoritele. Võimas arhitektuur, aga kahjuks seisukorras, mida võis võrrelda saja-aastase inimese hambumusega - kui varsti abi ei saa, on vaja plats puhtaks teha.

Miskipärast oli mul alguses raske aru saada, kas Havanna meeldib või mida üldse sellest linnast oodata. Veel soojemat ilma novembrikuu kohta? Veel imelikumaid vaatepilte, kui karguga vanamehe ennastunustav tants tänavanurgal turistidele esineva salsa-ansambli saatel? Seda, et KOGU linn sõidaks ringi vanade Ameerika autodega, sigarid suus? Alles kolmanda päeva õhtuks, kui küsisin mõttes endalt jälle, et kas me sellist Kuubat tahtsimegi, vastasin selgel ja kõlaval häälel "jah". Samal ajal keskendasin tähelepanu juhuslikult bensiinijaamas kohatud ansambli ad hoc kontserdile, kus publikuks olime meie viiekesi ning piletiraha maksime jooksvalt väikeste kupüüride või siis pudelist rummilonksu andmisega. Või kuidas saab mitte meeldida saar, kus kohtad meest, kes kinnitab, et oskab rääkida kolme keelt - hispaania, inglise ja telefoniga.

Kohalike juhatusel sattusime ühel õhtul Miramari linnaosa Casa de la Musicasse. Siis hakkasin aru saama sellest, et salsa vist ei ole ainult muusika- ega tantsustiil (ega kaste). See salsa, mida mina oli kogenud ja mis toimub teisipäeviti ühe Mustamäe kooli aulas kaasaskantava maki saatel ja see teine, mis tekib 10-liikmelise salsabandi kõlades hämaras Muusika kodus peale väikest rummi on kaks täiesti eri asja.
Casa de la Musicasse oli jõudnud ka ekskursioonitäis Kolumbia tüdrukuid. Esialgne rõõm sellest, et kumbki osapool räägib hästi inglise keelt asendus peatselt nõutu eimillegist rääkimisega. Selgus, et meie teame Kolumbiaga seoses ainult narkoparuneid ja Shakirat ja nemad ei tea Eestist sedagi. Piinlikku vaikust täitis salsa väga hästi ja ma loodan, et vähemalt osa kolumbialasi arvab nüüd, et ka Põhjamaa mehed oskavad tantsida. Või siis vähemasti seda, et Põhjamaa mehed vabandavad alati väga viisakalt ja üritavad nalja teha, kui nad jälle varba peale astuvad.

Peale kolme päeva Havannas ekslesime rendiautoga Playas del Este poole, mis on linnale üsna lähedal asuv rannapiirkond. Algul proovisime orienteeruda siltide ja kaardi abil, aga kuna esimesi ei ole ning kaarti ja tegelikkust ei olnud omavahel tutvustatud, pidime esmakordselt elus hakkama kompassi järgi autoga sõitma. Kui ka see ei aidanud, olime valmis juba kohvipaksu või hanemaksa järgi sõitma hakkama, aga õnneks leidsime tee mereni, mis ongi Playa del Este ainuke vaatamisväärsus. Kuigi eks elevust tekitas ka meie kodumajutuse dušisegisti kohal asuv rösterisarnane sooja vee agregaat, millest turritasid välja lahtised elektrijuhtmed. Nii et hommikuti äratas nii jahedavõitu vesi kui adrenaliin, mis tekkis märja käega seda aparaati tööle pannes.

Ah jaa, meie lohevarustus ei jõudnud koos meiega Kuubale, vaid see kuulutati esialgu kadunuks ning tõenäoliselt Madridis viibivaks. Kui sama juhtus ka kaks päeva hiljem tulema hakanud viienda reisikaaslase Taaveti lohekotiga, saatis ta lennuväljalt reipa SMS-i: Fidelil on kolm poega. Ja ilmselt on neil nüüd uued lohed. Viienda päeva lõunaks oli siiski kogu varustus kohal ning lahkusime Havannast ja selle ümbrusest.

Suundusime spaalinn San Diego de los Baňosesse, kuhu jõudsime pimedas ja hilja. Hommik mõjus külma dušina - peamiselt seepärast, et taas kord ei olnud sooja vett. Hotell oli muidu täitsa viisakas ja kuna saime basseiniäärse DJ-ga kokkuleppele, et ta tund aega ei mängi mitte midagi, oli täiesti mõnus seal mitte midagi teha. Julgematega läksime nautima kohaliku spaa mõnusid. See oli midagi tõeliselt ihule ja hingele. Ihule oli täiesti korralik massaaž. Ja hingele oli suur tänutunne, et ma pidevalt ei pea massaaži nautimas käima haiglat meenutavat asutuses, kus viimati tehti remonti umbes inimpõlv tagasi. Koha sellega ammendanud, asusime teele mägede vahel asuva Viňalese linnakese poole. Näljasena elamuste järele, proovisime sõita Lonely Planeti levialast välja, ning sellel oli nii häid kui halbu külgi. Hea, et nägime külasid, kuhu turiste ega elektrijuhtmeid eriti ei satu. Halb, et ega sellistes kohtades midagi väga vaadata ei ole, pealegi oli üks teelõik kuskile ära kadunud ning pidime mõttetu ümbersõidu tegema.

Kohale jõudsime taas kord pimedas. Rõõmustasime lihtsate asjade üle nagu töötav dušš ja maitsev söök ning veetsime nii meeleoluka reedeõhtu kohalikus kultuurimajas, et hommikul oli kohe põhjust habemesse muiata. Kahjuks oli habe ainult Johansonil, nii et pidime kordamööda tema habemesse muigama. Ja meile kõigile tundus, et eelmisel õhtul oli meile midagi joogi sisse sokutatud - ilmselt rummi.

Mõnekümne kilomeetri kaugusel Viňalesest asub Robaina tubakaistandus. Ja me peame sinna nüüd sõitma hakkama, nagu eile kokku leppisime, väitsid kaks hommikusöögi lõpuks meie majja jõudnud kohalikku noormeest. Kuna keegi otseselt ei mäletanud, et me seda nendega kokku ei leppinud, ning mõte sigarite sünnikodu külastamisest tundus täitsa hea, asusime isehakanud giidide juhatusel teele. Ja pidime kohale jõudes pettuma. Kuna tubakakasvatamise hooaeg oli napilt alanud, ei olnud seal eriti midagi näha - sama hästi oleks see võinud olla ka naeri-istandus. Kuigi jah, eks mingit aukartust äratas fakt, et senjoor Robaina on ainuke elusolev inimene Kuubal, kellel on Fideli luba toota endanimelisi sigareid.

Viňaleses panime eriti hästi tähele, kuidas turumajandus sobib sotsialistlikule Kuubale sama hästi nagu neli numbrit väiksemad teksad. Eraettevõtlus on lubatud, aga sellel on ranged piirangud. Näiteks kodumajutuses võib olla kuni kaks kahekohalist tuba. Ning rohkem kui lubatud neljale ei tohi ühtegi teenust osutada, isegi mitte naabermajas ööbivatele teistele turistidele. Seda käib kontrollimas inspektor, ja kuna meie teisel sealviibimise ööl oli suur inspektorioht, ei saanud Alan taldrikualust ja pidi vanduma, et kui keegi uksele koputab, lipsab ta koos nõudega tagantuksest naabermajja. Inspektor koputas, Alan lipsas, perenaine andis inspektorile põse peale musi, peremees näitas pabereid, meie tegime põliste neljakesi reisijate nägu ja kõik tundusid olukorraga rahul olevat. Peale Alani muidugi.

Mängimise oma turistirolli Viňaleses lõpuni välja ja käisime isegi mägede vahel hobustega sõitmas. Sellest jäid ilmselt kõige paremini meelde naturaalsed mojitod, mida kuskil tühjal väljal elav tubakakasvataja meiesugustele janustele turistidele otse kookospählisse segas, nurka kuhjatud tubakalehtedest sigareid juurde keerates. See oli reisi üks kõige kuubalikumaid hetki. Umbes nagu tuleksid Eestis keset metsa vastu murueide tütred ja pakuksid mõdu ning tanguputru.

Elamusturismist nädalaga esimese janu täissaanutena olime valmis võtma vastu helesinise vee, pikad surfipäevad, päris dušiga toad ja otse rannatooli serveeritavad kokteilid. Aga Lonely Planetil ja saatusel oli meile midagi muud varuks. Täiesti saare läänetipus asuvas hotellis, kuhu viis 150 kilomeetrit väga halba teed ja kus pidid reisijuhi andmetel olema võrkkiiged türkiissinise vee ääres, ei olnud ühtegi võrkkiike. Mis veel hullem, seal ei olnud ka ainsatki vaba tuba. Võtsime uuesti lahti reisigiidi ja tuvastasime saja kilomeetri kaugusel ranna, kus pidi väidetavalt asuma kaks hotelli. Nagu kohale jõudes selgus, oli esimene neist militaar-puhkebaasiks muudetud ning kohas, kus pidi asuma teine, oli vaid vaene külake, kus olid nii hõreda laudisega majad, et need paistsid läbi.

Ühes veidi vähem läbipaistvas majas rentis aga heatujuline perenaine tube välja. Osaliselt tema sõbralikkuse, aga põhiliselt alternatiivide puudumise tõttu jäimegi sinna. Magamistingimused olid tagasihoidlikud, aga liigirikkad. Lisaks tuhandetele sääskedele ja akna all uniselt röhitsevatele sigadele oli ööbimise hinna sees ka rott. Kui ta lisaks enda laealuselt riiulilt ilmutamisele hiljem ka voodisse kaissu üritas pugeda, ütlesid Steni närvid üles ja ta läks bussi magama. Johanson, kes oli juba õhtul targu sinna uinunud, tegi talle sõnatult ruumi. Lahkusime külast hommikul nägudega, et reis saab minna ainult paremaks.

300 kilomeetrit ja kuus tundi hiljem olime Varaderos, mis on Kuuba suurim kuurortlinn. Meie hotelliks sai poolsaare alguses asuv Club Karay, mis sarnaselt teistele Varadero hotellidele on all-inclusive asutus. Minu jaoks oli see esimene kord sellist valge inimese luksust kogeda. Ja teistele vist ka, sest Johanson isegi imestas selle üle, kui vähe elevust põhjustas tema suuremeelne ettepanek kellelegi mingi pisiteene eest kaks õlut välja teha. Tähelepanu, mis sellele ettepanekule osaks sai, oli veel väiksem kui palutud pisiteene. Kuna sööjad on garanteeritud, tegeleti köögis kulinaariaga ettevaatlikult, mille tulemusena liha maitses täpselt nagu kana ja vastupidi. Mõeldud oli isegi meelelahutuse peale - vastuvõtus rippus nädala kava, näiteks esmaspäeviti toimus Disco splash, show time ja neljapäeviti Miss selection. Ning meie esimesel buffet-õhtusöögil segas tohutu lärm söögisaalis, mis aga lähemal vaatlusel osutus bändiks. Ühesõnaga tundus, et all-inclusive sisaldab küll jooke ja sööke, aga mitte teenindust, vähemasti mitte kopsaka jootrahata.

Tund aega peale viimase lause kirjapanemist tahtsin tagasi võtta kogu kriitika teenindajate suhtes. Köögist oli välja astunud kokatädi ning hakanud bändi solistiga salsat vihtuma. Ettekandjad, kes algul olid lihtsalt puusi veidi rohkem liigutades laudu koristanud, viskasid laualapid ja nõud kus see ja teine ja võtsid kõik ülejäänud parasjagu vabade kätega bändiliikmed tantsima. Rahvas plaksutas ja tegi pilti ning kõigile oli kohe selge, kes oskab paremini lõõgastuda ja elu nautida - kas teenindajad või teenindatavad.

Reisikirja jaoks on Varadero muidugi mõttetu. Poolsaare tipus on rahulik idüll puhkusekombinaatides ehk suurtes rannahotellides, keskel on poed, peod ja rannas praadivad inimesed ning lääneotsas on surfiparadiis. Kokku on see koht, mis võiks sama hästi olla Kanaaridel või Narva-Jõesuus. Võtsime siis pakutavast, mida võtta andis. Surfasime endastmõistetavalt kõvasti - pooleteisemeetriste lohekottide kaasa tassimine tasus ennast lõpuks ära, ja kuhjaga. Loodan, et samamoodi tasub ennast ära ka kahe eestlase pingutus panna Varaderosse püsti Kuuba esimene surfiklubi. Kalevi ja Reimo on juba kohale toimetanud surfilauad ja pannud lehvima Cubawindsurfi lipud, aga ametlikku luba peale kolmeaastast asjaajamist veel pole. Ma täpselt ei saanudki aru, mis Cubawindsurfi praegune juriidiline seis on. Igatahes see kõlas nii, et nad võivad vahendada rannapuhkust, mille puhul uppumise vältimiseks on igal suplejal vees kaasas plastikutükk, millel igaks juhuks on küljes ka puri. Asja ainus positiivne külg - surfajaid on vähe ja enamasti ei ole vees korraga üle kolme lohe või purje.

Varadero ööelu oli üsna igav - populaarseim koht on Club Rumba, millesarnaseid suuri peavooluklubisid on igas maailma linnas. Seda konkreetset eristas asjaolu, et umbes iga neljas lugu oli salsa, mille saatel kohalikud ennast nii vaatemänguliselt keerutasid, et mul oli pidevalt hirm, et kohe-kohe läheb mõni paar nii sassi, et käte ja jalgade lahtiharutamiseks on vaja kirurgilist sekkumist.

See eest umbes 15 kilomeetrit eemal asub Gardenase linn, kuhu on kogunenud kõik see, mis Varaderost üle on jäänud. Tänavatel kihab elu ja kõike sigaritest inimkehadeni pakutakse müüa. Varem asjaga tuttava Kalevi sõnul oli mõistlik üks parisnik enda teenistusse palgata, et ta teisi eemale ajaks ja seletaks, et meile pole midagi vaja. Meie "turva" Tony väitis algul, et teeb seda sõbrana, hiljem aga lisas, et tal tegelikult on vaja lapsele piimaraha. Nimetades sellise summa nagu tal oleks kodus kakssada kilo kaaluv imik, kes piima saamata märatsema ja mööblit puruks peksma hakkab. Kuna temast oli selleks ajaks abi olnud, korjasime rahad kokku ja istusime ühes kummalises vabaõhubaaris edasi. Süües aga tõusis (imiku?) isu ning õige pea hakkas Tony ka ise meile erinevaid asju müüa pakkuma. Ka üks kohalikest arvas, et see on väga tüütu ning teele läks rusikahoop, mille tulemusena kustusid nii Tony kui baari tuled. Tony tassiti välja ning meil ja ülejäänud külastajatel paluti viisakalt lahkuda, sest pahandusi pole kellelegi vaja. Ilmselt oli Gardenasel varuks veel mitu huvitavat elamust, jätsime need aga teistele avastada ja siirdusime '56 aasta Chevy BelAiriga elegantselt tagasi Varaderosse.

Ühe päeva sisustasime süvaveekalapüügiga. Tehnilistest oskustest seal kasu ei olnud - kuni spetsialistid kurssi paika ajasid ja söötasid välja panid, pidi lihtsalt mõnusasti õlut jooma. Tagasisideankeeti, mis käsitles erinevaid asju laeva puhtusest kuni meeskonna abivalmiduseni, saingi anda enamasti rahulolevaid vastuseid. Ainult seda ei osanud kommenteerida, kuidas olime rahul söödaga, sest ise seda ei maitsnud. Tean vaid seda, et sellega olid rahul kaks tuunikala, üks delfiinkala ja veel üks keerulise nimega kala. Ja kui uimeliste arvamust oleks küsitud, poleks nad olnud liiga vaimustunud meeskonnast, sest see torkas neid konksuga kõhtu, tõstis veest välja ja viskas trümmi. Koos otse merest pannile püütud hiidkrevetilõunaga oli kalalkäik küll vähesportlik, aga väga lõõgastav tegevus.

Üsna meie reisi lõpus toimusid Fidel Castro sünnipäevapidustused, milleks ettevalmistusi oli tehtud isegi pisemates külades, värvides maju roosaks, maalides seintele ¡Viva Fidel! või püstitades tänavanurkadele tee-see-ise-monumente.

Kuigi pidupäeva oleks olnud huvitav otse paraadi keskelt jälgida, oli kambapeale meelestatus selline, et oleme elus oma osa hurraa karjumisi ja võõraste lippude lehvitamisi juba kätte saanud. Nii jälgisime ülekannet riigitelevisioonist. Fidel ise pidustusest osa ei võtnud, arst olla selle ära keelanud. Ilmselt seesama arst, kes lubas, et vanahärra elab 140-aastaseks. Ju siis on strateegia selline, et las riigipea puhkab kümmekond aastat ja siis toimetab tarmukalt edasi. Ekraanil vilkus regulaarselt uudis Raul Castro osaleb tseremoonial, milles oli tunda nii propagandat kui üleüldist ellusuhtumist, et klaasid on ikka pooltäis, mitte -tühjad.

Neid pooltäis klaase, rummiga või ilma, jäime vist kõik veidi taga igatsema, nii et ilmselt on sellele reisikirjale oodata järge. Kuna aga Fidel elab veel vähemalt 60 aastat ja leidub ka teisi toredaid kohti, siis võibolla mitte kohe sel aastal.

Pilte tegid Johanson ja Taavet

Johanson, Taavet, Alan, Sten ja Andrus on tagasi. Ja elus.

Tallinnas, 8. detsembril - Täna naases Kuubalt Eesti delegatsioon, kes võttis osa Fideli sünnipäevapidustustest, tutvus Kuuba kultuuriväärtustega, köögi ja käimlatega ning pani aluse riikidevahelisele ametlikule suhtele, mida kumbki pool niipea unustada ei suuda.

Kuigi rahvusvahelises meedias oli kõlanud, et Fidel oma sünnipäevapidustustel tervislikel põhjustel ei osale, oli see vaid suitsukate. Teeneline riigipea võõrustas allakirjutanuid omaenda kodus, pakkus maitsvat torti ja siunas oma ihuarsti, kes käsib teenekal riigipeal elada 140-aastaseks. "Te ei kujuta ette, kui raske on siin riigis kasvõi 80-aastaseks elada", kurtis seltsimees Castro. Tõepoolest, Eesti delegatsioonil oli isegi vaid kolmenädalase visiidi jooksul korduvalt tervisega probleeme, mis tavaliselt siiski leebusid peale hommikust õlut.

Peale külaskäiku võttis delegatsioon osa ka paraadist, imetledes Kuuba võimast militaartehnikat ning toorest jõudu, mida kohalik politsei lausa õhkas välja.

Pidustustest vabal ajal tutvus delegatsioon kultuuriväärtustega, näiteks kohaliku holliwood boulevardiga, millele olid oma käejälje jäädvustanud Kuuba kuulsaimad näitlejad läbi aegade.

Peale meelierutavaid päevi Havannas, jäi meil aega ka rannamõnude nautimiseks, lohesurfiks ja hämaramatel hetkedel ka enda rummist tagurpidi joomiseks.

Nii Kuuba kui Eesti välisministeeriumi meelest võib visiidi lugeda edukaks. Juba järgmisel kuul saabub Eestisse Kuuba delegatsioon, kes õpetavad kalapuuduse üle kurtvatele Eesti kaluritele snorkeldamisvarustusega homaaride püüdmist. Eestist sõidab aga Fideli päikese alla Kaitseliit, kelle ülesandeks on vangistada või maha lasta kõik saare kokad. Seni jääb Eesti saatkonnas Varadero rannas puhuma perfektne tuul 12-meetrise lohe jaoks. ¡Cuba libre!

Lisainfot saab Kuuba elanike käest ja peatselt ka mõnes Fideli-meelsemas lehes ilmuvast reisikirjast.

Cuba libre

See nüüd mõneks ajaks viimane postitus. Lähen järgmiseks reisikirjaks materjali koguma, ehk pea kolmeks nädalaks Kuubale.

Suur aitäh E.-le, kes sünnipäevaks sellise toreda kaanega raamatu kinkis. Eriti hea on, et peale pühenduse on raamat täiesti tühi, nii et võin sinna kirjutada, mida tahan.

Hasta la vista, amigos.

Maikuu lumi

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tunduma, et ülemuse kui sellise olemasolu on päris hea. Ühelt poolt saab tuge, innustust ja kui hästi läheb, siis palka juurde, teisalt satub vahel huvitavatesse olukordadesse. Nädalapäevad tagasi sattusin olukorda, kus keset maikuu soojalainet kodus lumelauaasju välja otsisin, et kuskile Põhja-Rootsi koosolekule sõita. Töö ja lõbu koos, või midagi sinnapoole.

Odavlennufirma FlyNordic viis minu ning kollegid Jonase ja Wilhelmi Kirunasse, mis on üks väikene linnakene umbes seal, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Iseendast ei midagi erilist, põhjak linnaekskursioon kestaks seal umbes poolteist minutit. Linna elanikkond tegeleb ühega kolmest võimalikust asjast - rauamaagi kaevandamisega, Euroopa ühe suurima kosmosejaama käimashoidmisega või kombinatsiooniga hulluksminemisest ja padujoomisest. Viimasega seetõttu, et kuna linna asub paarsada kilomeetrit polaarjoonest kõrgemal, siis on ilm enamuse ajast vilets ning lisaks on novembrist veebruarini polaaröö. Ehk siis veel pimedam ja külmem kui Eestis, usu või ära usu. Mõnes mõttes muidugi kaevanduse jaoks mõistlik koht - ongi vist lihtsam maa all mütata, kui tead, et õues on täpselt sama pime, aga tuleb tunnistada, et isegi võtaks õlle (või kaheksa) kui peale tööpäeva lõppu maa alt välja tulles midagi ei muutu. Küsisin 18 aastat Kirunas elanud Jensilt, kuidas on lood enesetapustatistikaga. Jens ei tahtnud ilmselgelt konkreetsetest numbritest rääkida ning kohmas selle asemel, et Kiruna on väike koht, kus igast asjast palju räägitakse. Ja et Stockholmis seevastu on nii palju hulle, kes ennast ära tapavad, et keegi ei viitsi sellest isegi rääkida.

Üks tore seik veel. Sealkandis ei tõsteta-langetata talvel lippu mitte päikesetõusu-loojangu, vaid kellaaegade järele, sest muidu ei jõuaks ka väga kiirete kätega lipuheiskaja piisavalt kiiresti lippu varda tippu ja tagasi kerida. Või mööduks mitu kuud sootuks riigisümbolit nägemata. Nii et polaaröös tõstetakse lipp "hommikuti" kell 9 ja langetatakse täpselt "keskpäeval".

Jonas, kes oli Kiruna kandis aega teeninud, teadis rääkida, et hakkajamad ronivad veebruari lõpupoole kuskile kõrgemate mägede otsa päikest piiluma. Väga hea tunne pidi olema, kui kolmeks minutiks mägede vahele mingi punane servake ilmub. Huvitav oli veel see, et aega teenides oli Rootsi armee põhiliseks ametlikuks motivatsioonitõstjaks see, kui kindralid rääkisid kodumaa venelaste eest kaitsmisest. Mina küll ei saa aru, mida sealkandis kaitsta oli, eeldusel, et venelaste salaplaan ei olnud juurde saada sadade tuhandete ruutkilomeetrite kaupa täiesti tühja kasutut maad ja ühte keskmist suusamäge.

Meie ei jäänud aga Kirunasse, vaid sõitsime 130 kilomeetrit edasi Riksgränsenisse, mis tähendab rootsi keeles riigipiiri. Tabav nimi kohale, kus hotelliaknast on näha Rootsi-Norra piiri tähistav majakene. Ühtlasi reklaamide järgi ka maailma põhjapoolseim suusakuurort.

Hommikusöögi ajal ringi vaadates nägi väga kirjut seltskonda. Suur osa neist olid suusaentusiastid, sest harrastajad naljalt niisama maikuus mäele jooma ei tule - selleks on palju soojemaid kohti. Silma hakkas head ja kallist varustust, aga enamik sellest päris põhjalikult vattisaanud, mitte kord-kaks aastas kasutatud. Suusa- ja lauahuviliste vahel oli laudkondade kaupa smart casuali või lausa ülikondadesse riietunud tööinimesi nagu meie, kes ilmselt lootsid, et kui koosolekuruumi aknast paistavad mäetipud ja ilus järv, tulevad palju paremad mõtted. Ma ei tea, kuidas teistel läks, aga meil igatahes sai töö kiiresti tehtud ja suure osa päevast sai lauahooajast viimast võtta.

Ei saa öelda, et mägi oleks olnud elu parim. Kevad ikkagi, siit-sealt olid kivid väljas ja lumi oli kohati üsna vesine. Siiski - kuna inimesi oli mäel väga vähe, oli puudri, olgugi natuke märja puudri, leidmine imelihtne. Much fun.

Järgmisel hommikul hakkas Jonas teisi söögisaalis viibijaid vaadates arutlema, mida on mõistlik firma raha eest teha ja mida mitte. Koosolekud kontoriruumist väljas - jah. Kaatrite, jahtide ja kopterite rentimised - kindel ei. Aga hetk hiljem muutus ta veidi mõtlikuks, käis korraks ära ja tuli naerul näoga tagasi, öeldes, et pani just pärastlõunaks kopteri kinni. Aga et mitte meenutada äsjasiunatuid, siis oma isikliku, mitte firma raha eest. Mõne tunni pärast viiski punane kopter meid kolmele erinevale tipule, kust jälgede puudumise järgi võis oletada, et keegi juba päevi alla polnud sõitnud. Kellegi teise rahade eest või mitte, väga lahe oli.

Grande finale oli siiski alles ees. Plaan laupäevaks nägi ette, et ronime jalgsi ühe 1460 meetri kõrguse Norra mäe otsa ja sõidame sealt alla. Mäe nimi oli Mjölkfjäll ehk Piimatipp, ja see nimi tulenes sellest, et kuna tegemist oli piirkonna kõrgeima tipuga, jäi sinna tihtipeale mõni pilvetups otsa kinni

Mõte umbes kolme Eiffeli torni läbi lume üles sumpamisest tundus kesmisest mõistlik. Aga olukorra tõsidusest sain aru alles siis, kui olime juba kaks tundi tõusnud, selle ajaga napilt poole peale jõudnud, ning kõige järsem osa oli alles ees. It's a tough job but somebody's got to do it, hüüdis Jonas ergutuseks heatujuliselt, aga tema näost võis välja lugeda, et kui tuttav punane kopter mööda põristaks, siis tema asuks kõhklematult pöidlaküüti hääletama.

Mida kahjuks või õnneks ei olnud, oli kopter. Tegelikult ei olnud ümberringi ühtegi teist inimhinge näha, ja mida kõrgemale tõusime, seda parem vaade avanes mägedele ja Norra fjordidele. Tippu jõudsin esimesena ja ehmatasin mahajäänud giidi ära sellega, et pistsin seal rõõmust huilgama. Giid seostas minu rõõmukarjeid eelkõige sellega, et olen kas laviini sisse jäänud või mõnest järsakust alla kukkunud ja oli märgatavalt rõõmus, kui mind peale ülestormamist elusa ja tervena nägi. Varsti jõudsid ka teised kohale; siis veidi aega vaate imetlemist ja ühteisele õlgadele patsutamist, ja tegime mõnusa laskumise alla. Iga meeter polnud mitte ainult puutumatu, vaid tuttav ja higiga välja teenitud, nii et rõõm oli kolmekordne. Elu üks parimaid sõite!

Päeva saavutust tahtsime õhtul hoolimata väsimusest vääriliselt tähistada. Ainult et väga raske oli aru saada, millal oleks õige aeg pidu ära lõpetada. Kesköö paiku läks hämaraks ning päris pimedaks ei läinudki. - asusime ikkagi polaarjoonest põhja pool, mäletad? Aga pidu oli hea, olgugi, et tahtejõulise eneseületuse pidi tegema ka rahakott, Rootsi alkoholihinnad ikkagi.

Kõige meeldejäävam asi neist neljast päevast oli kindlasti jalgsi mäkke ronimine. See, koos tõeliselt põhjamaise elu-oluga teeb inimesega väga huvitavaid asju. Järgmisel Alpi-reisil teen ühe päeva kindlasti tõstukivabalt. Ja ootan huviga järgmist koosolekut:)

Kuhu jalg ei ole astunud

Jüri Kaljundi lehelt leidsin laheda lingi - lihtsasti valmivale kaardile külastatud riikidest. Dubai jätsin kaardile märkimata, vahemaandumised ei loe. Välja jäi ka Channel Island, sest kuigi olen saarest 100 meetrit kokku kuus ööd-päeva reidil loksunud, maa peal me ei käinud.

Järgmise lennuni on aega viis päeva, Norra punaseks tegeva reisikeseni kaks nädalat ja pikema reisini umbes kuus kuud. The world is enough.

Sellelt lehelt saad oma kaardi teha

Vietnamis lohesid taltsutamas

Põhjuseid, miks Vietnami mitte minna, on palju. Sinna on pikk maa ja vaid vähesed reisikorraldajad teevad sinna nö. tuusikureise, inglise keelt seal ei räägita ja Eesti suurim mobiilifirma ei levi - üldse on kõik kuidagi harjumatu. Peamiselt nendel põhjustel otsustasimegi sinna minna. Meie - see olime Taavet, Ott, Sten ja mina - reisiseltskond, kes on karastunud Siberi kalalaevades, Tarifa tuultes, Austria mägedes ja veel mitmes koos või osaliselt koos nähtud kohas. Taavetiga näiteks arvutasime, et oleme õlleklaase kokku löönud vähemalt 15 erinevas riigis. Vietnami valides ei olnud meile vähetähtis ka tõik, et kodumaal oli äsja läbi saanud lohesurfi aktiivne hooaeg ja Mui Ne linna rand on üks Aasia tuulisemaid paiku.

Meie imestuseks oli lennuväljal vastas suvalise surfilaenutuse kaudu tellitud auto. See viis meid hotelli, mis nägi elusuuruses palju parem välja kui veebilehelt. Nii et tegelikult on ikka väga positiivne, kui turundust hästi ei osata – lihtsam on positiivselt üllatuda.

Hotell asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Mui Ne ehk Täiskuu rannas. Nagu mainitud, oli tegemist tuulise kohaga, mis meie jaoks tähendas ainult head. Esiteks oli peaaegu iga päev võimalus surfata ja teiseks oli seal vähe tüüpilisi rannaturiste – karjuvate lastega peresid ja pahaseid rootsi pensionäre, kes iga vähe tugevama lause (või isegi julgema mõtte) peale hotelli vastuvõttu kaebaksid. Maapealne paradiis, või vähemasti nii esialgu tundus.

Kuna esimesel päeval tuult ei puhunud, alustasime jõudeeluga. Olgu kohe öeldud, et söögikoha valikuga vähemalt Mui Ne rannas pole mõtet väga vaeva näha, sest igal pool on värskeid mereande ja neid osatakse köögis vääriliselt kohelda. Et mitte rikkuda avastamisrõõmu, ei proovigi ma kõiki häid toite siin ette lugeda. Nendin vaid kolme asja. Esiteks, ei maksa üllatuda, kui hiidkrevett on nii suur, et seda sööma hakates tekib tungiv soov liuale heitnu kättemaksuhimulisi sugulasi meres mitte näha. Teiseks, krabiliha on küll maitsev, aga maailmas läbilöömiseks on sellel sõralisel selgelt pakendiprobleem - kaane avamiseks kulub rohkem energiat kui krabis leidub. Ning viimaks Universaalne Tõde - maitsev oli enamik proovitud roogadest, aga keele kõige sügavamale alla viisid need, mida serveeriti kuuma savipoti sees.

Reisile polnud me siiski tulnud mitte sööma, vaid surfama. Seepärast veidi surfijuttu. Vietnam üllatas meid nii sõidu- kui õppimiselamusega. Nimelt tutvusime loheinstruktor Skatoor’iga, kes oli teinud lohetamisega algust seitse aastat tagasi ehk umbes pool tundi peale esimeste lohede valmissaamist. Enamiku ajast oli ta sõitnud Mauil, kus on Eesti mõistes pidevalt tormitingimused. Ilmselt just seetõttu oli tema õpetamise "koolkonnas" tubli annus aukartust looduse ees, sõitjate turvalisust ja sokraatilisust - olgu kõigil esimese asjana selge põhimõte ma tean, et ma midagi ei tea. Tulime randa enda meelest kõvade lohetajatena, kuid peale mõnepäevast harjutamist Skatoori käe all teadsime sellest spordist natuke vähem kui hetkel, mil lohesõit esimest korda peast läbi käis. Samas, nii õppisime igaüks rohkem kui kogu senise sõidustaaži jooksul. Väikestest asjadest alates - näiteks sellest, kuidas käituda, kui lohenöör läheb katki ja vees on meduusid või haid. Kellele rohkem, kellele vähem, aga tulemata ei jäänud ka sõidurõõm. Juuresolevad pildid räägivad enda eest, ja kui ei räägi, on viga fotograafias, mitte meie oskustes.

Peale esimesi päevi merel, rannas ja rannabaarides käis peast läbi, et mõnes mõttes võiks tegeleda hoopis mõne teistsuguse spordialaga. Lohesurfi rannas on küll palju päevitunud heas füüsilises vormis noormehi, aga üsna vähe vastavaid naisterahvaid. Sama loogika järgi peaksid näiteks aeroobikakuurordi baarid õhtuti täituma päevitunud heas vormis neiudega, kes üksteise võidu kiidavad selle päeva toredat tantsumuusikat, võrdlevad aeroobikavarustust ning seinasuurusle ekraanile kuvatakse aeroobikavideosid maailma kauneimatest aeroobikasaalidest. Mitte et mulle aeroobika tohutult meeldiks, aga ... ilus oleks.

Surfamine tegi ka meie õllede ja spordi vahel jagatud koormuse juures lihased valusaks ning hakkasime selle vastu leevendust otsima. Kunagisest Tais käigus oli meeles, et oli olemas kaks peamist massaažiliiki - full massage ja body massage. Üks neist oli mõnus keha muljumine kontide ragina saatel. Teine keskendus nimest hoolimata ainult ühele kehaosale, mis, olgu öeldud, ei olnud õlad. Ja isegi kui olid seletanud, et sinu huvi ei ole seksturism, vaid džunglimatkas väsinud lihaste turgutamine, üritas teenindaja pidevalt klienti nö. kõrgemasse klassi upgrade’ida, milline tegevus oli ju iseendast meeldiv, aga kuna mina tõesti soovisin sel hetkel vaid massaaži, siis lõppude lõpuks meie mõlema jaoks natukene piinlik.

Meie olime aga Vietnamis, mitte Tais. Umbes kolmandal õhtul võtsin vastu abikäe, mille Aasia mulle ulatas ja see käsi hakkas massaaži tegema. Kogetu põhjal järeldasin, et Vietnamis on lood massaažiga väga head ning palju siivsamad kui Tais. Päris kindel ma muidugi ei ole, sest tegevus oli nii lõõgastav, et umbes 40. minutil jäin magama ja ma ei teagi, kuidas mul siis kokkuvõttes läks.

Peale mitut ilusat surfi- ja rannaelu päeva hakkas tunduma, et tegemist on mingisuguse fiktsiooniga. Sellisega, kus elus meri ongi hotelliuksest 10 sammu kaugusel, ja alati soe, õlle ooteaeg ei ole kunagi pikem kui 3 minutit, iga päev puhub lohetamiseks sobilik tuul ja paistab päike. Loomulikult tuli järgmisena pähe seesama mõte, mis käib peast läbi igal natuke ettevõtlikumal inimesel – ostaks siia odava maalapikese, teeks hotellikese või baarikese ja saaks iga päev seda idülli nautida. Aga - terve põhjamaine mõistus ütles, et hiljem tuleks ju ikka putukatõrjujaid kutsuda, kuuendat päeva kadunud vastuvõtutöötajat taga otsida, kinnijooksvat broneerimissüsteemi uuendada. Isegi paradiisis on vaja nii neid, kes peavad muru niitma ja harfe parandama, kui neid, kes kõige selle sagimise pärast muretsema peavad.

Eelnev lõik ei tähenda, et Mui Ne oli absoluutne turistimuuseum nii nagu need eksisteerivad Kanaaridel ja Hispaania Päikeserannikul. Kaugel sellest. Vaid paari kilomeetri kaugusel oli kaluriküla, kus polnud lamamistoolidest haisugi. Kogu küla oli hommikul kogunenud kas kalasadamasse sadu paate vastu võtma või turule. Kuigi hotellipiirkond oli üle lahe silmaga näha, viitsis vaid väikene osa turiste turule minna, mistõttu sattusime leebelt väljendades tähelepanu keskpunkti. Kõigil oli meile midagi öelda, näiteks ellõu! või juu from amerika? Nägime lihtsust, vaesust, naeratusi, kala, paari meetri kõrguseid puhastatud merekarpide virnasid – tunniga saime Vietnamist teada rohkem kui eelnenud viie päevaga oma postkaardihotellis.

Seejuures on huvitav, et selle sügava mulje jätnud kalasadama saime me oma hommikusel retkel peaaegu kogemata. Olime ostnud jeebituuri kohalike looduslike vaatamisväärsustega tutvumiseks - liivadüünid, kanjon, Haldjaoja. Tegelikult osutusid need suureks liivahunnikuks, äbarikuks Taevaskojaks ja sogase veega veenireks. See pani mõtlema, kuidas küll suudavad kohalikud ja turistid nii erinevalt tõlgendada seda, mis tegelikult on vaatamist väärt. Ka Eestis külalisi võõrustades olen kogenud, et Noku avaldab palju rohkem muljet kui Bocca, Maardu paneb silmad rohkem särama kui Toompea. Eesti võiks olla esimene ja ainuke riik maailmas, mis reklaamib ennast mitte hoolikalt valitud ilupiltidega, vaid ausalt –kõigi oma iluvigade, vistrike ja komistamistega. Mitte paljulubav ja mittemidagiütlev Welcome to Estonia, vaid Life is life in Estonia.

Et näha rohkem, võtsime nõuks külastada Dalati – mõne tunni tee kaugusel asuvat mägilinna, kuhu välisturiste massiliselt ei satu. Sõitsime sinna mikrobussiga, milles ametlniku sõnul pidime olema seitsmekesi - pilet on veidi kallim kui liinibussis, aga vähemalt ei pea tooli kolme teise inimese ja kitsega jagama. Aga kuna kohalikel oli olnud aega kapitalismi olemuse üle mõelda, ning loodus tühja kohta ei salli, peatas meie juht veidi pärast linnapiiri sõiduki ja lasi sellel paari nätske rahapaberi eest kohalikest pilgeni täituda. Nende seltskonda oli meile antud nautida - jah, arvasite õigesti - napilt Da Lati piirini, kust see kirju seltskond jätkas teekonda ühe autokumme täis sõiduki pakiruumis. Peamiselt seetõttu hakkas Sten meie bussi juba esimestel kilomeetritel tabavalt higiliikuriks nimetama.

Esimene elamus Dalatist oli kulinaarset laadi. Õigemini mitte-kulinaarset laadi. Kui tellitud lõunasöök oli lauda jõudnud, arvas Ott, et toidulauas ohhetamine ja ahhetamine on nüüd mõneks ajaks läbi. Olin küll vagusi, aga mingi hääl minu sees ütles, et ohhetamine ja ahhetamine jätkub; lihtsalt söögilaua asemel WC-s.

Dalati linna piirides ei olnud palju vaatamisväärsusi. Selline tihedalt asustatud linn oli, kus läks õhtul päris külmaks. Otsisime külma vastu rohtu turu kõrvalt ühest kohvikust, õigemini sellest, mis oleks pidanud kohvik olema. Seal ju oli lett ja isegi lauad-toolid .. aga näiteks läbi põranda jooksis rentsel ja nõud olid nii mustad, et ükskõik mille nendele lisamine oleks need ainult puhtamaks teinud. Otsustasime lisada neisse napsi, mille pudel maksis kohviku juurdehindlusega Eesti rahas umbes 12 krooni. Oletasime, et naps tapab klaasides leiduvad bakterid, aga lähem pilk pudelile tekitas kahtluse, et selle sisu ja bakterid on omavahel sõbrad. Võtsime teravate elamuste terviseks ja veendusime, et hinna ja kvaliteedi suhe oli selgelt paigas – jook maitses sitt mis sitt.

Palju oli aga teha ja näha linna ümber. Mäestiku tipus nagu see linn oli, paiknes ümberringi koskesid, jugasid ja kaljusid, kuhu väikesed kohalikud bürood korraldasid erineva ekstreemsusastmega matkasid ja seiklusi. Ühe päeva laskusime köitega kaljusid ja jugasid mööda alla ning järgmisel päeval otsustasime läbi elada elu pikima rattamatka. Kaheksakümmend kilomeetrit. See on peaaegu samapalju nagu Tallinnast Mäo risti, seejuures minu senine pikim rattateekond on kesklinnast Piritale ja tagasi. Rattasadulas ja homoklubides karastamata kannikatele see liiga hästi ei mõjunud, aga peaaegu inimtühjadel mägiteedel rallimine tasus ennast kuhjaga ära.

Nii Dalatis, Mui Nes kui Ho Chi Minhis kohtasime teisi turiste, ja neid oli väga erinevaid. Oli elunautijaid, kes tulid nautima sooja ilma ja odavaid hindu, ja neid nägime suhteliselt vähe, sest enamik selliseid oli ilmselt kohalikus Pärnus nimega Nha Trang. Oli matkajaid, kelle reisil oli kindel ainult üks asi – reisi alguskuupäev. Lõpul ja marsuudil lasid nad kujuneda vastavalt tujule ja busside liikumisgraafikule. Pikalt kõlavad kõrvus ühe briti sõnad : my parents have moved to Portugal, my friends have careers, family, or both - I had absolutely no reason to stay in England. Roberti reis oli kestnud neli kuud ja tal ei olnud mõtteski tagasipiletit osta. Oli vaid hägune plaan lähimate aastate jooksul Kagu-Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas reisida ning sobival võimalusel kellelegi inglise keelt õpetada. Loomulikult oli ka meiesuguseid, kellel oli vähe aega ja kes tahtsid kiiresti "ära puhata". Tegelikult ju oksüümoron - kiiresti lõõgastuda - aga ega lihtne reisija sellest aru ei saa. Ruttu kohale, kohe hommikul õllepudel kätte, ruttu vaatamisväärsustele tiir peale - ja siis koju pilte näitama.

Kaks ja pool nädalat möödusid surfates ja mägedes imekiiresti ja viimaseks peatuspaigaks jäi Ho Chi Minh City. Seal linnas saab aru inimeste soovist olla loodusega üks ja võtta oma ellu evolutsiooniga miljonite aastate jooksul kogunenud parimaid praktikaid. Näiteks linna arhitektuur oli üks-ühele maha võetud sipelgapesast ning elektrijuhtmestiku ülesehitus ämblikuvõrgust. Elektrivõrk oli selline, et elektrikatkesuse puhul ei pruugi midagi viga olla alajaamaga; kõige loogilisem seletus oleks see, et elekter eksis juhtmestikku ära.

Ainuõige viis Ho Chi Minhiga, endise Saigoniga, tutvuda oli rentida terveks päevaks mootorratas koos juhiga ja öelda talle show me everything. Seejuures oleks tasunud kulutada minut või paar sellele, et selgitada välja juhi inglise keele oskus. Mina siiamaani ei tea, kas üks väga huvitava kujuga maja, millest mööda sõitsime, on sõjapunker, kirik või lihtsalt ülearenenud huumorimeelega arhitekti kapriis. Eredalt jäi meelde ka üks turg hiina linnaosas oli, mis oli veel primitiivsem kui Mui Ne kalasadamas nähtu. Müügil oli umbes sama eksootiline kraam ja see oli ka sama eksootiliselt serveeritud, aga lettide vahel ei olnud teid. Seal oli lihtsalt koht, kuhu olid kogunenud toidujäätmed, pakendid, erinevate elusolendite väljaheited ja ma ei tea, mis kõik veel. Ma olen elus paar korda surmahirmu tundnud, aga hirm selle ees, et minu motikajuht vääratab ja sinna libeda pasa sisse külili käib, oli veel suurem.

Käisime ka ühes nö. ametlikus vaatamisväärsuses. Selleks oli Reunification Palace ja see oleks võinud olla kuidagi vaatamisväärsem. Jätsime vaatamata teise reklaamitud turistiatraktsiooni - Phi Phi koopad ehk hiigelsuure maa-alune koobastiku, kuhu vietnamlased ameeriklaste pommide eest pugesid. Rubriik Ohh-Turistid-Tulge-Vaadake-Kui-Kole-Meie-Elu-Ükskord-Oli-Oeh pole mulle kunagi eriti huvi pakkunud.

Huvi äratas hoopis ärimudel, mis jäi silma õhtul tänavaäärses restoranis süües ja mis on veel hämaram kui Nigeeria kirjad. Iga natukese aja tagant sõitis restorani ette jalgrattast ümberehitatud kalmaaririiuliga ettevõtja ja jäi küsivalt restoranikülastajatele silma vaatama. Ja sõitis veidi aja pärast edasi, et teha ruumi järgmisele kalmaarimüüjale. Võibolla olen mina see, kes ei saa aru geniaalsest äriideest, millega võiks maailma vallutada, aga mina kärutaks oma letiga mõne sellise koha ette, kus inimestel poleks ees suurt portsjoni maitsvat vietnami toitu. Võis ka olla, et tegemist oli mingi kohalike juba 30 aastat kestnud hasartmänguga - see, kellel õnnestub maha müüa kalmaar restoranis söövale inimesele, võidab miljoni või muud säärast. Jään selle juurde, et kõige suurem vaatamisväärsus oli elu suvalisel Vietnami tänavanurgal.

Enne, kui reisikiri otsa saab, tahaks kindlasti tänada malaariaravimi Lariam valmistajaid ilusate unenägude eest kogu reisi vältel. Ei, see ei ole viisakus ega sõnakõlks. Ma tegelikult ka ei ole enne ega pärast seda näinud selliseid unenägusid, kus .. noh.. ah las see praegu jääb, sest see on ju ikkagi reisikiri, mitte uurimismaterjal freudistidele.

Kus lõpeb reis? Hotellis asju pakkides? Viis tundi Müncheni lennuväljal õlut juues? Või lõpeb reis siis, kui lõpeb reisikirja kirjutamine? Igaüks mu reisikaaslastest on ikka ja jälle vihjanud, et ma võiks enne avaldamist jutu meie seltskonnale meilida, ja alles peale heakskiitu ning vähegi piinlike (loe: huvitavate) kohtade väljajätmist täiesti avalikuks teha. Nüüd seda kirjatööd lõpetades mõtlen, et tühjagi ma teile seda saadan. Mina ei viitsi seda kirjutada, kui mitte kellelgi seda piinlik lugeda ei oleks, ja nii jääb ilmselt ka edaspidi.

Taaveti pildid

Tähelepanekud marsruudil Tallinn-Vantaa -Heathrow-Southampton-London-Vantaa-Tallinn

Lennundusspetsialistid, kes hommikust Finnairi lendu veel 20 minutit varasemaks liigutasid, on inimestena ebausaldusväärsed ning kalduvad vägivaldsusele. Kell viis ärkamine on ikka liig mis liig.

Aga 9AM olin juba Heathrowl tundega, et päev on alles ees. Ajavahe ajavaheks, tavaliselt paneks ma sellel kellaajal alles kingi jalga. Äkki peakski hakkama vara ärkama? Kunagi lugesin ühte artiklit ja jäin seda peaaegu uskuma.

Pärastlõunaks jõudsin Southamptonisse, kus astusin kruiisilaevale Oriana. Olen veel liiga noor kruiisilaevadest rõõmu tundmiseks, ja liiga vaene, et teha seda nädala keskel, aga ei saanud minna vaatamata jätta seda, kuidas kaks rahvatarkust oli rahamasinaks paaritatud.

Esimene äriidee oli tasuta lõunaid pole olemas. Ehk siis kaks päeva konverentsiprogrammi, kus esinevad nimed nagu Edward DeBono, Martin Lindström, Fons Trompenaars, Philip Kotler jne; lisaks ööpäevaringne söötmine ja jootmine, on tasuta. ”Hind” asja eest on see, et Sulle on määratud kohtumisi turundusteenuste firmadega, kes sulle midagi müüa tahavad ja kes sellel seminaril osalemiseks ja klientide moosimiseks käivad igaüks välja väikeauto hinna.

Ja teine äriidee oli kõik, mis raha eest, on odav, aga kõik, mis väikese raha eest, on veel odavam. Laeval oli 800 külalist, aga umbes 1000 ettekandjat, kajutiteenijad ja muidu lihttöötajat – kõik Indiast. Nagu ääri-veeri räägiti, võetakse nad tööle umbes 9 kuuks otse Goast ja kuna neid vahepeal maale ei lasta, on nad justkui tööl Indias ja saavad India palka. Kogu aja, nonstop. Ametlik versioon asjast on muidugi ilus.

Kokku siis selline asi. Suur miinus siiski selles, et õhtune seltsielu tähendas põhiliselt mingite hiidkorporatsioonide Briti esinduse turundusdirektorite jörisemise kuulamist ja tuttavate meelest oli laeva peal ainult viis ilusat tüdrukut. Ja isegi neist viiest nägin mina vaid kolme. Vat kui saaks Pärnu Turunduskonverentsi peo sellise laeva peale, kust keegi enne peo lõppu ära ei saaks, oleks nalja nabani. Ja mitte ainult nalja. Ja mitte ainult nabani.

Ja sinna lõppu siis nädalavahetus Londonis kogu oma ilus ja koleduses. Gurmaanide toidumeka Chiswicki turg, mõned õlled Tate Gallery klubiliikmete baaris, ja elus komöödia The Comedy Store’is tegid oma töö suurepäraselt, ööklubitada saab ju Tallinnas ka, ja isegi Viljandis, kui nüüd järele mõelda.

Heathrowl tundsin Finnairi värava ära mitte numbri ega ekraani, vaid selle läheduses ootavate inimeste järgi – eksimatult soomlased. Huvitav, kas tunneks samamoodi ära ka Estonian Airi lennu, ja kui jah, siis mitmesaja meetri pealt?

Selle sügava mõttega tahtsin lennukis kirjutamise lõpetada, aga lennufirma jättis mu pagasi Helsingisse, ja ma pidin taksoga sõitma Westmani ja ostma hommikuks hambaharja ja habemeajamistarbed (muuseas, ära kunagu osta Gillette M3Power mingi patareiajamiga žiletikaabitsat, lihtsam on nuimikseriga ajada) ja mu pagas jõudis kohale alles järgmisel päeval kell 17 ja minu inglismaalt ostetud peened juustusordid olid moodustanud terviku musta pesu ning hambaharjaga ja taksos ei saanud kaardiga maksta ka ja nii ma siis olin very very welcome to Estonia.

Käskkiri seoses puhkusega

Seoses edukalt möödunud spartakiaadiga soovin siirast tänu avaldada:

* Austria valitsusele, et nad pole lasknud Alpisid maha raiuda ning välismaale müüa nagu meie omad teevad Eesti rikkuse – metsaga
* Jarekile, kes kannatas välja tema kõrval-teki alt tulevad viina-aurud ja kes filmis nii reisi kõige ilusamaid kui valusamaid hetkesid
* Priidule, kes lubas sellest filmi kokku keevitada. (Ühe juba keevitas. www.zilmer.com/mov ja sealt jumps.avi)
* Joogile nimega Jägertee, mis tõi minu ellu uue arusaamise põhjuse ja tagajärje keerulistest seostest. Esimestel päevadel jõin seda päris mitu klaasi. Või ütleme otse - jõin hääle ära. Ülejäänud päevadel pidin siis sellesama Jägerteega oma häält tagasi jooma.
* Stenile, kes rikastas reisi asjaga, mida ta ise nimetab ”kõige rajum päev üldse”. Liialdus, muidugi. Päeva jooksul umbes tuhande joogi ärajoomine, aluspükste väel lumelauahüppamine ning jänesekostüümis kohaliku rokkbändi konterdi ajal lavale ronimine ning stagedive on ju köki-möki.
* Sellesama rokkbändi lauljale, et ta vastu Steni jänesekõrvu (ja nende all paiknevat pead) kidrat puruks ei löönud.
* Taavetile selle eest, et ta soostus esimesel õhtul rooli istuma
* Sellele jumalale, kes kaitseb joodikuid. Sest kuigi Taavet oli mainitud õhtul roolis kaine, võttis ta ühel hetkel sõidu pealt suure lonksu rummi. Ja umbes minut peale seda oli tee ääres politsei, kes peatas kinni kõik sõidukid .. välja arvatud meie oma.
* P.O.D. – le loo ”Alive” eest ja Touch & Go – le ”Straight to .. number one” eest.
*Minu jaoks tundmatule (õnneks) inimesele, kes mõtles välja väljendi ”palki mögaseks tegema” ja tegi meile sellega palju nalja.
*Meelisele selle eest, et ta viimasel päeval ässitas meid Jarekiga vaatamata vihmale ikka ja jälle tagasi mäe otsa sõitma. Põhiargument oli ”muidu juulis mõtled, et kurat oleks ikka võinud veel ühe raidi teha”. Ja kokkuvõttes oli supercool, hoolimata uduvihmast.

Sama sooja avaldaks noomituse:
* Metsatöllile iga eestlase sees. Miks peab nii olema, et ainuke tüüp, kes nädala jooksul närvidele käib, klubis trügib ja varvastel tallub, osutub hiljem eestlaseks?
* Estonian Airile juba ette, kui nad peaks Tallinn-Münheni liini kinni panema. Kamaan, niikuinii nad teenisid eelmisel aastal kahjumit, ja juhtkond preemiat ei saanud – mis see Münheni liini mõned kahjumimiljonid siis ära ei ole kannatada, kui saab otse Alpide külje alla sõita.
* Ilmataadile. Mis sa õige mõtled endast, mees? Kuidas siis nii, et ainult viiel päeval kuuest oli päike? Järgmine kord olgu nii, et iga päev on päike. Lisaks võiks öösiti värsket puudrit peale sadada.

Ma käisin sünnipäeval - Peterburi avantüür

Peterburi ja Tallinna vahet ei väisa Aeroflot, Estonian Air ega ükski teine lennufirma. Isegi rong võeti septembris käigust maha. Mõistlikud viisid sinna sattuda on astuda liinibussi, laeva või mõnda reisibüroosse. Julgemad saavad kohale oma autoga.
Meie olime bussi rentinud, sest sama sihiga - minna sõbra sünnipäevale ­- reisilisi oli kokku umbes 25. Bussis ei juhtunud ühtegi mahlakat seika, sest ülesanded olid inimeste vahel ära jaotatud. Suurem seltskond jõi kogu tee viina, seda nii edasi- kui tagasiteel. Ning väiksem punt, nii umbes ühest inimesest koosnev, juhtis kogu aeg bussi, seda jällegi nii edasi-kui tagasiteel.

Flashback ehk mälupildike kõnealusest reisist. Pühapäeva õhtul kell veerand kuus jooksevad bistroo uksest sisse noormees ja neiu, mõlemad silma järgi umbes 25 ning väikeste külm-naha-vahel tundemärkidega. Kaks pitsi viina, ütleb balti aktsendiga noormees ebalevalt ja üsna vaikselt, et muidu hakatakse veel joodikuks pidama. Limon budete? küsib müüja vastu, ilma et ükski lihas näos liiguks. Ja ümbritsevad inimesed jätkasid vaikselt oma salatite ja viineripirukate nosimist. Siin maal pole pühapäeva õhtupoolikul viinajooja mitte joodik, vaid viinasõber. Na zdarovje!

Sankt-Peterburgi ajalugu on lühike, aga rikas. Sellest päevast, kui Peeter Esimene lõi labida Neeva kaldal maasse, on möödas napilt 300 aastat. Legend räägib, et hetk peale sümboolse linnavärava püstitatamist laskus Peetri käeseljale kotkas, aga vaevalt see tõsi on. Ühelt poolt ei lenda kotkad ornitoloogide meelest just tihti Neeva kohal. Teisalt ajas Peeter samal ajal kinnitamata andmetel hoopis habemenoaga bojaare taga, mitte ei rassinud tööriistadega.

Peterburis on linna tutvustavate veebikülgede andmetel umbes 120 muuseumi, 40 teatrit ja lugematu arv muidu vaatamist väärt paika. Meie jätsime kultuuri omapead ega külastanud neist ainsatki. Olime nö. edasijõudnute grupp, kes erinevatel hetkedel juba Ermitaaźi, Iisaku katedraali, Mariinski balletiteatri ja muu säärasega tutvust teinud. Seekordne põhiatraktsioon oli hoopis ööklubi Burga, kus kõnealune sünnipäev toimus. See on suhteliselt pisike klubi Fontankal, kus igal reedel kell 00.00 on aastavahetus ning samal kellaajal laupäeviti on pulmad. Mõlemad puhtalt meelelahutusliku eesmärgiga, mõistagi.

Raksaki! maandub tool lauale ning pühib sealt maha mõned tühjad klaasid ja pool sakuskavaagna sisust. Tõstan pilgu. Tundub, et tegemist ei ole kaklusega, vaid eestlased õpivad tähelepanu püüdmise knihve a la Burga.

Kõnealusest peost võiks kirjutada palju, aga võiks ka mitte. Aga kui jutt on Venemaast, tasub igal juhul rääkida pirukatest. Väikeses pirukas on umbes 280 kcal. Suuremas rohkem. Ada Lundver kinnitab ühes Kroonika-intervjuus, et tema hästitoidetud ilme põhjuseks on Venemaal söödud kartulipudruga pirukad. Ei jäänud muud üle kui tuli asja kontrollida. Liiatigi, et öö oli olnud pikk ja kurnav ning organism palus, käsi pikalt, kofeiini ja midagi süüa.

Kuna peatänav on vist igas maailma linnas põhiliselt turistide rahakoorma kergendamiseks mõeldud, juhatas pirukahimu meid Nevskilt maha. Juba paarikümne meetri pärast tervitas meid tuttav lõhn. Kaks kohvi, kaks kanget teed, kaks seda kapsaga pirukat ja andke neid lihaga sealt ka! Ja see, mis meile anti oli svinjaa-horooshaja ehk sigahea! Kui keha oli taastanud eluks vajalikud protsessid, jäi aega ringivaatamiseks.

Akna all lauas olid kaks sõpra, mustad nahkjoped seljas. Et teetass mahuks paremini suu ja laua vahel liikuma, oli üks oma silmile tükkiva nahkmütsi letile tõstnud, aga teine selle lihtsalt kukla poole lükanud. Juttu ja pirukaid hoidvate kätega źestikuleerimast jätkus kauemaks. Oli paar üksi piruka suhutoppijat ning paar perekonda, kelle lapsed ei tundunud eriti õnnetud selle üle, et pirukate nimi polnud õnnelik eine ja et sellega polnud kaasas plastmassist mänguasjakärakat.

Üsna saali keskel oli naine viie suure koti ja ühe väikese koeraga. Kottidest väljaturritavate asjade järgi otsustades oli selle naise koduks mõni tühi äärelinnamaja. Oletan, et ostetud tee oli tema ainuke soojaallikas sel päeval ning kottidest lagedale kraamitud küpsised ja määrdunud jogurtitopsid tema hommiku- ja lõunasöök. Ja ka koera lõuna- ja hommikusöök. Sest kuitahes vähe või palju seda toitu ka ei olnud, jagus kõik võrdselt. Tundus, et seda koera kostitakse heade sõnaga palju sagedamini kui enamikku tasakaalustatud koostisega graanulite sööjaid. Raudselt kõige südamlikum asi, mida reisil nägin, ja ma ei teagi, miks.

Sünnipäevalapse käsi liikus peomelus midagi seletades suu juurde ning kaks hammasterivi lähenesid otsustavalt teineteisele. Kostus hoopis klaasi krudisemise häält ja härra poetas suust välja mõned suured killud: va väänkael proovis viinapitsil tükki küljest hammustada, ja seejuures pagana edukalt. Huvitav, kas see juhtub praegu päriselt või on see mingi linnalegend, tabasin ennast mõtlemas.

Venemaal juuakse igal aastal umbes viisteist liitrit viina elaniku kohta. Ametlikult. Võibolla pitsike või paar ka mitteametlikult. Viin on müügil pudelite, jogurt-tüüpi topside, piim-tüüpi pakkide ja ma ei imestaks kui ka suhkur-tüüpi paberkottide seest. Meie korteri lähedal toidupoes oli viinalett suurem kui mahla ja piimatoodete oma kokku.

Ja võta nüüd kinni, kas venelaste jaoks on viin jook, elustiil või midagi universaalset ja jumalataolist, mis võib olla nii armuline kui karistav. Kui Peeter Esimene üritas bojaare Euroopa harituma rahva külge lõimida, oli üheks tööriistaks assambleede korraldamine, et inimesed üksteisega läbi käima hakkaksid. Igasugune Vana Asja meelde tuletav tseremoniaalsus oli seal keelatud. Eksijatele valati karistuseks kolmeliitrisesse Suure Kotka pokaali viina, ning see tuli ühe hingetõmbega ära juua. Ja kui tsaar mõne peale eriliselt vihastas, valati pokaali 70-kraadist pipranastoikat, mistõttu nii mõnegi jaoks oli see viimane kord tsaari pahandada.

Pimm-pomm! hakkasid keset klubimöllu äkki lööma Kremli kellad suurelt ekraanilt ning muusika keerati vaikseks. Jänesekõrvus baaridaamid sibasid ringi ja jagasid paremale ja vasakule säraküünlaid. S noovon goodom! Uraa! Veerand sekundit jõudsin olla väga suures hämmingus. Reaalsustaju hakkas kiiresti-kiiresti märkmikus sobrama. Käes! Burga igareedene aastavahetus ju.

Venemaa ööklubidest olen kuulnud nii mõndagi. Tuttav rääkis, et oli juhuse läbi sattunud mingisse Petrburi-lähedasse kohta, mille menüüs oli ainult kolm asja: piim, śampus ja kokaiin. Meie menüüs järgmiseks õhtuks olid vähem tähelepanuväärsed klubid. Jakatta, kus pidi olema hea muusika ja vesipiibutamise võimalus, ukse peal tervitas meid turvamees kickboxi kiivri ning ärataotud käekaitsmetega. Hakkasin juba ütlema, et ei maksa nüüd heast muusikast kultust teha, et üks tore koht on ka Spas na Krovi kiriku lähedal, kus tantsutüdrukud on ilusad nagu päikesed ja halba muusikat saab viinaga paremaks tempida. Aga siis selgus ääri-veeri, et inimeste sõna otseses mõttes väljapeksmine pole seal normiks ja tegemist on stiilipeoga. anti-glamour. Kohe ukse kõrval oli letile laotatud esinduslik väljavõte kaltsupoest ning sealt võis saja rubla eest oma liiga glamuurset (ja isegi Andres Tarand oleks nende meelest vist liiga glamuurne olnud) garderoobi täiendada.

Õhtu lõpetuseks jõudsime ka Metrosse, mis jäi meelde kahe asja poolest. Esiteks erinevate saalide ja muusikastiilide eksitav rohkus ja teiseks kaks imekena noort, õde ja vend. Väike vimka viimaste juures oli see, et täpselt sama suure innuga nagu mina üritasin lähemalt tuttavamaks saada Anitaga, üritas tema vend seda teha minuga. No ja lõpuks ei saanud keegi kellegagi õieti jutule, umbes nagu piirilepingut oleks üritanud sõlmida.

Ja äkitsi oli see, mis oli tundunud veerandtunnise avantüürina ööklubides ja pirukabaarides, aga tegelikult oli täispikk nädalavahetus, läbi. Olime jälle bussis, raha märksa vähem ning elamusi puupüsti täis. Otsisin hoolega mingit õpetlikku mõttetera ehk nii öelda loo moraali, millega see nädalavahetus kokku võtta, aga ei leidnud. Lihtsalt väga lõbus oli.

Boonus-träkk

Vannitoas sulises vesi. Jäsemed olid üksteise ümber põimunud, vannituba võimendas kiiret hingamist, ükski tuli ei põlenud. Jube raske oli magada, kui korteris selline intiimne triangel käimas. Aga samas - üks asjaosalistest võisin olla hoopis mina. Kes seda nüüd täpselt teab, igatahes oleks see loogiline seletus, miks ma samal ajal magada ei saanud.

Tarifa needus - Hispaanias käimise kiri

Tallinn andis meile hüvastijätuks vihmase jalahoobi tagumikku, oleks päris ilmekas avalause. Vähemasti nii tundus, kui sõitsime läbi külma septembrivihma sadama poole, eesmärgiga varsti Hispaania päikeses olla. Enam see lause küll nii tore ei tundu, aga ta võib siin alguses ju olla, ega ta leiba küsi.

Naljakal kombel ei alanud see reis mitte mainitud vihma käes ligunedes, lennukist maha astudes, piletit broneerides ega ka mitte Travel Channelist huvitavat Paika nähes, vaid hoopis ühte ostu sooritades. Lohet. Kuutteist ja poolt ruutmeetrit polüestrit, sadat meetrit kapronnööri ja käevarrepikkust poomi. Iseendast ohutud asjad, aga sellise omadusega, et kui suve lõpus õhk ja vesi külmaks läksid ning dressipluusi kraed kõrvadeni sikutada üritasin, vajutasid nad alateadvusse sõna Tarifa, mis sealt muidu ära ei läinud, kui olin pakkinud ennast autosse ning sadama poole teele asunud. See vist ongi see tarifa needus, kuigi leidub ka neid, kes väidavad, et seda terminit kasutati purjelaua-eelsel ajastul hoopis sealse turismiks, eluks või milleks iganes sobimatu ning mõttetult tugeva tuule kohta.

Nii omade vahel öeldes ei soovita tegelikult autoga Euroopa lõunatippu sõitmist, seda isegi mitte siis, kui auto on hea ja sa tahad tagasiteel kaasa tuua arvestatava osa Hispaania veinivarust. 3500 kilomeetrit on pikk tee. Hispaania veini saab ju osta ka supermarketist, kuigi mitte nii head ja kindlasti mitte nii odavat - umbes seda väljendas kogenud rekkameeste pilk hommikulauas, kui neilt Taani väinasid läbiva otsetee kohta nõu küsisime. Veel võis sellest välja lugeda, et poisid, lähemal on ka ilus, mis te sinna Euroopa lõppu sõidate.

Ja see küsimus käis lähema paari päeva kestel mitu korda peast läbi. Aega aitas mööda saata auto välistermomeeter, mis hoolimata pidevast lõuna poole sõitmisest vaid väga vaevaliselt numbreid suuremaks keris. Ja kui kohati soojanäit paar pügalat langes, olid meie pilgud helendavale ekraanile suunatud mitte väiksema tähelepanuga kui börsimaaklerite omad kuumadel 97. aasta suvepäevadel.

Ott oli endaga autosõidu ajaks sõlminud pakti, et ei tee suitsu sagedamini kui iga 100 kilomeetri järel. Mis oli muidugi väga suhteline mõõtühik. Kui korrektses Rootsis hakkas ta juba paarkümmend kilomeetrit enne tähtaega odomeetrit piidlema ning seda mõtlikult näpuga toksima, siis kiirusepiiranguteta Saksamaal sai temast ahelsuitsetaja. Selles mõttes oleks mõõt ”sigaret iga plaadi kuuenda loo ajal” taganud stabiilsema nikotiinikoguse veres.

Õhtuks jõudsime vastupidiselt kõikide rekkajuhtide arvamusele Amsterdami, läksime toredasse ööklubisse ning peale tagasi hotellituppa jõudmist nentisime üksmeelselt ja ülemeelikult, et meil on täiesti aus hotellituba. Nimelt viimane polnud meile kordagi valetanud.

Teise öö veetsime unises Lõuna-Prantsusmaa linnakeses, mille nimel pole mingit tähtsust. Sellest, et Hispaania on lähedal, andis märku telekas, kust tuli kas härjavõitlust või siis lastemultikaid, kus iga kolmas tegelane oli härg. See aga, et keegi ei rääkinud ühtegi inimesele mõistetavat keelt, andis mõista, et oleme siiski Prantsusmaal. See viimane sundis mind tegema esimesi samme koreograafiailmas – mõtlesin välja pantomiimid ”Palun ühte tekikotti juurde” ning ”Kaks pizzat ja kannuke roosat majaveini”. Publik küll ei aplodeerinud, kuid mõistis mind, ja sellest antud momendil täiesti piisas.

Tarifasse jõudsime kolmanda päeva õhtuks. Kuna oli juba pime, tajusime seda rohkem oma tuules lehvivate juuste, mitte silmadega. Leidsime üles eestlaste koloonia ning hävitasime soojenduseks ära aukartust äratava koguse punast veini ja sööki. Oli alanud puhkuse nö. ametlik, surfamist sisaldav osa.

Oled ilmselt kuulamas surfareid rääkimas, kui mõnus nende hobi on. Et nagu kokteil vabadusest, kiirusest, füüsikaseadustele väljakutsete esitamisest ja merest-päikesest. Pärast esimest päeva Tarifal poleks mina sellist lolli juttu ajavat meest küll uskunud. Lohetamine oli kõike muud kui senikogetud mõnus kulgemine mööda lahte, pigem võiks selle kohta öelda kellegi vägivallapuhangu üleelamine. Tuul sikutas, tõstis õhtu, lajatas meetreid eemal tagasi vette ning täitis suu ja silmad vedela soolaga. Ühel eriti „mõnusal“ hetkel, kui sooritasin kivide suunas tagurpidi õhulendu koos sinna juurde kuuluva paari meetri sügavusele vette plartsatamisega, seostus Hispaaniaga kõige paremini sõna inkvisitsioon.

Selle põhjuseks oli arasjagu puhuv riukalik El Levante, nagu see idatuul ennast nimetab, ja temaga kaasnevad hardcore tingimused. Tarifa on umbes nagu must nõlv. Või esimene liiga. Või proua Undusk keemiaõpetajana. Kõrgem klass, ühesõnaga. Tarifal oleks mõnus vähemalt kahe aasta õpingute vilju nautida, mitte õppida. Kui saad siin normaalselt sõitma, võid teha hiljem sedasama kasvõi Jägala joast alla, seejuures pesukausi ja vana vihmavarjuga. Ning kui arvestada ka asjaolu, et minu uhiuus Eesti jaoks ostetud väike lohe osutus Tarifa tingimustesse umbes sama parajaks nagu NMT-telefon pintsakutaskusse, siis oli esimese õhtu tunne täiesti mõistetav, vähemasti mulle endale.

Muhe surfi-britt Peter, kellelt üürisime korterit, ütleks sel päeval puhunud El Levante kohta ühte oma kahest surfiväljendist. Et tuul kas puhus nagu suguühe (blows like fuck) või siis oma rinnad ära (it is blowing its tits off).

Päris ebaõnnestumiseks seda päeva muidugi pidada ei saa, sest sekka sattus ka paar kontrollitud triipu, aga õnnestunuks ka mitte. Aga see veidi lohutas, kui kodumaalt tuli SMS, et õues on 11 kraadi sooja ning sajab kogu raha eest.

Järgmisel päeval oli tuul veel suurem. Selgelt see rindade ärapuhumise värk. Isegi ujuda oli keeruline. Jätsime raske südamega lohed korterirõdule ja läksime Andaluusiasse. Tegelikult me juba olime seal, aga tunne oli, et sisemaal on nagu rohkem Andaluusia. Mägede vahel ringi uitades ristusid meie teed umbes saja lehma, nelja imeilusa koha ning kümnete segadusseajavate maanteeviitadega. Maalilisi mägikülasid koos beezhidest kividest laotud veinirikaste kõrtsidega ei näinud, aga nii oli vist õigem ka. Eks imeilusa koha Lonely Planetita või kohaliku giidita kahe tunniga leidmine ongi sama võimalik nagu hüpermarketist esimese käiguga kuivainete leti tabamine.

Õhtul tapas-crawlisime. Tarifa oli väikeseid armsaid tapas-baare täis nagu juust auke. Imemõnus oli süüa õhtust sõna otseses mõttes linna peal. Jalutasime ettejuhtuvasse tapas-baari, sõime tühjaks väikese taldriku või paar ning jõime tilgatumaks veinipudeli, et seda paarsada meetrit eemal korrata. Ja kuskil kolmandas kohas veel korra. Söömise ja joomise kõrvale sai selgeks, mida peame järgmisel päeval teisiti tegema, et sõita nagu noored jumalad. Igaühel oli kripeldama jäänud mõni loll kukkumine, ning kogu selle päevase ringisõitmise ajal oli see ajukulisside vahel praadinud ja lahendust otsinud. Ka Ott, kes ise ei surfanud, sekkus tuliselt vaidlustesse - lohetamise teooriaeksami teeks ta kindla peale viie peale. Ning mina lubasin suure suuga (suu oli suur sellepärast, et üheaegselt pidin nii lubama kui caipirinhat jooma), et homme lohetan nagu peab.

Täna see homme siis saabuski. Tuult oli grammi võrra rohkem kui ise oleks palunud. Aga. Triibud tulid ilusad nagu kondiitril pulmatorti kaunistades. Minu jaoks oli see dividendide maksmise päev. Kõik kroonid, kümned liitrid neelatud merevett, tuult oodates möödasaadetud tunnid, südame alt läbi käivad jutid suure crashi alguses – need kõik tasusid enda kuhjaga ära. Viimseni. Ja ainult selleks, et mul ei tekiks illusiooni täiuslikust elust (selline rumal mõte oli viimastel päevadel mitu korda pea ümber luusinud), pani tuul mulle aeg-ajalt täiesti koolipoisilikult jala taha. Päeva jooksul tekkis pähe veendumus, et kui tuult jätkub, kavatsen elada veel väga väga kaua.

Tarifal on väga raske vastata küsimusele, kas surfamine on sport, hobi või elustiil. Või et mis hetkest alates võib kellegi kohta öelda – surfar. Iseendast pole sellest ju erilist tähtsust, aga kui tahaks mingit piiri tõmmata, siis kindlasti ei juhtu see siis, kui keegi endale 30 tuhande eest neoonvärvilisi asju ostab. Ega ka mitte peale esimest õnnestunud sõidupäeva. Aga ilmselt kuskil selle sõidupäeva ja oma naise mahamüümise ning Tarifale kolimise vahele see murdepunkt jääb.

Rannas peale sõitu vedeledes ja pudelist jahedat valget veini rüübates tuli pähe filosoofilisemaidki küsimusi. Näiteks et kui peaks valima rannajoodiku elu, mis ei paku mingeid intellektuaalseid ega tööalaseid väljakutseid ja oma tavapärase päevatöö vahel, mis pakub seda kõige, aga suures osas nulli ümber kõikuva temperatuuriga, siis kumma valiks, kui peaks alatiseks valima. Loodame siiralt, et palgamaksjad seda kirjatükki ei loe, aga nii omade vahel jäi vaidlus napiks ning surfielu võitis üks-null.

Hommikune lohetamine, lõunane vein ja pärastlõunane ringikooserdamine oli liigagi mõnus. Siiski, päris probleemideta see puhkus ikkagi ei möödunud. Õhtuti korterisse tagasi jõudes kulus tavaliselt minut või kaks tõsiseks vaidluseks, kas läheme kohe välja baari või teeme enne kodus ühe veini lahti. Ma ei mäletagi nüüd tagantjärele, mille kasuks sagedamini otsustasime, igatahes Tarifa ööelu oli viimase peal ja vähemasti kahes baaris pesti baariletti puhastusvahendi asemel dzinniga. Jäi välja uurimata, miks.

Panen süüdlaslikult tähele, et see Hispaaniast rääkima pidav kirjatükk kisub kuidagi väga surfipede kiidualuluks oma väljavalitud spordile. Aga ma ei tea, mida sellega ette võtma peaksin. Äkki aitab, kui kirjutaks siia midagi praktilist. Näiteks et külm on hispaania keeles frio ja kuum on caliente. Tasub teada, kui võileiba tellid.

Kui aga surfamisest mitte lähemalt kirjutada, võib Tarifa tegemiste kirjeldamise julgelt lõpetada ning asuda tagasitee kirjeldamise juurde. Otsustasime minna tasa ja targu, olles mere ääres senikaua, kuni sooja jätkub.

Esimene peatuspaik oli vaid sadakond meetrit linnapiirist. Läksime vaatamisväärsusesse nimega Lidl, et alustada veininoosi kaasaostmisega. Lausa naeratus tuli veiniriiuli juures näole. Kõige kallim vein kogu poes maksis umbes 10 eurot ja see oli 1993 aasta Gran Reserva. Hiljem oli sellest veinist palju kasu Murphy seaduste kehtimise tõestamisel – kui Barcelonas pagasiruumi kaant paotasime, kukkus sealt eksimatult asfaldile just seesama kõige kallim vein, mitte mõni tema 50 lihtsamast ja odavamast kaaslasest. Seejuures need kaaslased, mõned lausa alla ühe euro maksvad, olid ka täiesti joodavad.

Järgmisena jäi ette Gibraltar. Ei olnud isu millegi asjalikuga tegeleda, seepärast otsustasime vaid kaljut lähemalt uurida. Mis tähendas umbes kilomeetri pikkust sõitu otse üles. Mitte nagu Otepääl, kus teed on väikese nurga alla ega Alpides, kus võib öelda, et tee on tugevasti kaldus. Ikka otse üles.

Kui autotee endise kahuripesaga lõppes, proovisin viimase jupi ronida, aga tänu äsja joodud cavale (sealtsamast Lidlist ostetud, hind Eesti rahas umbes 25 krooni) oli jalgealune libe nagu poliitiku keel ja pöörasin tagasi. Niikuinii poleks hingematvat vaadet nautida saanud, sest tippu oli just kinni jäänud üks pilvetutsuke.

Alla linnatulede poole vaadates ning temaatilist vestlust üles võttes selgus, et keegi meist kolmest ei tea Gibraltarist midagi. Võisime ainult arvata, miks ja kuidas ta inglaste kätte sattus ning mida nad siin tänapäeval teevad – väldivad makse, veedavad vanaduspäevi, ajavad suurt äri või teevad midagi hoopis põnevamat. Kodus uurisin järele. Inglased olid selle koos hollandlastega juba 1704. aastal endale napsanud, sest kohalikel ei jäänud aega muuks kui vaidluseks, kes peaks troonil istuma. Pärast nad käisid seal muidugi veel korduvalt värava taga lõugamas ja mõõku täristamas, aga britid polnud lollid – nad olid värava lukku keeranud. Hiljem on Gibraltar Hispaanial kohe hambus olnud, kui vaja inglastega tüli norida. Ja kõige lõbusam on see, et kui 1969. aastal küsiti siis rahva käest, kuhu riigile nemad tahaksid kuuluda, siis 44 inimest hääletas Hispaania poolt ning 12.138 eelistas UK-d. Poleks osanud arvatagi, et fish’n’chips, Land Rover ja Newcastle’i õlu nii mõjuvõimsad on.

Igatahes hubane tundus see poliitiline ussipesa möödasõites. Kitsad tänavad, ideaalne kliima ja kõikjal kodune inglise keel, kodune siis hispaania keelega võrreldes. Boonuseks parempoolne liiklus. Kui minu Eestis masktavad riigimaksud ületavad sealse ilusa korteri hinna, tean momentaalselt, mida teha.

Uniseks jäime umbes Herradura linna kandis ja tänu pimedale õnnelikule juhusele (ja muuseas, niisugused juhused on sellistel reisidel pigem reeglid kui „päris“ juhused) sattusime ööbima La Tartana-nimelisse hotelli. See ületas põhjamaise lubatud hubasuskvoodi mäekõrguselt, mistõttu jäime Taavetiga imestunult kuulama Oti konspiratsiooniteooriat selle kohta, et omanik on ilmselt pätt, kaabakas, rahapesija ja pede. Alles siis, kui olime talle heitnud pika pilgu (no vähemasti meeter), võttis ta lonksu veini ja tunnistas häbelikult, jajah, tegelikult on ka see võimalik, et elu on ilus.

Honolulult pärit hotelliomanik Barry oli ülisõbralik. Oma jutu järgi oli ta sõitnud läbi kogu maailma, seejuures eriti hoolega Hispaania rannikualad, ning Herradura koos ümbritsevate randadega oli parim, mis võtta oli. Ning terake tõtt selles tundus ka olevat, vähemasti niipalju, kui Costa del Soli nägime. Eriti kõrgelt hindas Barry kohalikku õhkkonda. It’s very chilled ja The manana-thing is just like our island-time olid tema minu meelest üsna kuldsed laused.

Samal ajal, kui rääkisime Barryga, jõime veini ning maitsesime juba suletud köögist väljaotsitud suupisteid, imestasin, miks ma küll sellises romantilises kohas pulmareisil ei ole. Lonksasin veini, vaatasin kordamööda Taavetit ja Otti meelal pilgul ning oleks napilt neilt kätt paluma hakanud.
Järgmisel hommikul kohtusime oma valehäbiga. Sealsamas Herradura lähistel oli Barry sõnul imeilus rannake, tõsi küll nudistikeste rannake, mida vaatama minna otsustasime. Naljakas tunne oli kümnete kui mitte sadade silmade ees oma pükstest väljaastumine. Ümberringi olid eranditult ühtlaselt pruunud kehad ning meie lumivalged kannikad, mis viimati nägid päikest Kloogarannas kaheksakümnendate aastate alguses, kiiskasid nii eredalt, et lähemal seisjad pidid silmi kissitama hakkama. Aga mõnus oli, sest lisaks mitte-üllatavalt vabale olemisele oli ka vesi soe ning läbis nö. kubeme märjakssaamise testi väga edukalt.

Lõunatamiseks sõitsime sadakond kilomeetrit piki Päikeserannikut edasi. Seal jäi teele El Ràbita, mis oli lihtsalt üks tavaline vahemerelinn, vähemasti niipalju kui vahemerelinn saab olla tavaline. Kelner vabandas, et veini toomisega oli läinud 20 minutit ning hoiatas, et toiduga läheb veel kauem. Meil, nagu ka temal, polnud kuskile kiiret. Rüüpasime veini ja arutasime, et pudel veini kahepeale lõuna kõrvale võib saada halvaks harjumuseks ning tuleks kiiresti lahkuda, enne kui normiks saab pudel näkku. Ei kiirustanud siiski. Mańana. Küll jõuab. Mida kauem oleme siin, seda pikem meie suvi.

Siiski, telefonides hakkasid töökõned helisema aina sagedamini ning vaikselt, aga kindlalt suundusime põhja poole. Olime kõik autos leiduvad õnarused veini täis ladunud ning tahtsime veel ühe korda tuult ja laineid nautida, sedakorda Prantsusmaa piiri ääres Sant Pere Pescadoris. Rannale liginedes lipendasidki lipud, liikusid oksad ja üle puude paistsid mõned erksavärvilised riidetükid. Kõik oleks olnud ideaalne, kui poleks uskunud ühe asju pakkiva lohesõitja soovitust sõita mitte suurema kui kümnese lohega. Sõita sai, aga tuul vaibus pidevalt, nii et juba tunnike hiljem oleks olnud täiesti mõttetu hakata välja otsime suuremat sõiduriista. Hammas jäi verele. Ning keegi oleks nagu pea sees öelnud: siia maale tuleb tagasi sõita.

Juba neli või viis tundi oleme sõitnud Saksamaa kiirteel. Iga plaati oleme nüüdseks kuulanud kaks või kolm korda. Mina, kes ma hip-hoppi autos või kodus taustaks ei kuula, olen kasutanud mõne musta muusika plaadi kohta kavalust nimega „Kuulge, see ju just mängis“ ning kuna kõik on olnud kordamööda veiniuimased, ei ole keegi vastu vaielnud. Valgete võitJ
Aeg-ajalt kostub rooli tagant huilgeid, kui sünnib uus kiirusrekord. 240 oli vist viimati. Ning termomeeter liigub allapoole koos bensiinijaamades pakutava toidu ja teeninduse kvaliteediga. Deutschland, warum?

Terve mõistus ütleb, et nädalaks autoga Hispaaniasse sõitmine on lauslollus, ja ma ei vaidle üldse vastu. Lihtsalt vahel tasuvad lollused end ära.

Halbade maanteede saarel paar kuud tagasi

Vastlapäeval, AD2004

Sel aastal tulevad minu linad küll lühikesed nagu vale jalad. Vastlapäeval, mis peaks ühe hõõgveinise kelgusõidu põhjal terve aasta õnne ja õnnetuse kindlaks määrama (klubiskäijate kõnepruugis on see nö. jagamise aeg.), nägin ma lund samapalju nagu kõhuuss päikest. Kuigi hotelli ümbrus oli kottpime, ei olnud see ainuke põhjus, miks lund ei paistnud – oma osa oli ka sellel, et olime just jõudnud Sri Lanka külla nimega Beruwela ja ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel on lumi veel haruldlasem kui kiire teenindus.
„Meie“ koosnes kahest inimesest. Üks oli Sirtsu, kes on huvitav kokteil hambaarstist, tantsutüdrukust, viieteistaastasest plikatirtsust, kaalutlevast täiskasvanust, klassiõest ja sõbrast. Ja teine oli teadagi kes.

Ülejärgmisel päeval, umbes lõuna paiku

Finnmatkade voldik, mida vahetult peale maandumist jagati, kirjutas nii kursiivis, trükitähtedega kui paksude tähtedega, et Sri Lanka on küll tore, aga päris kõige ei maksa saarel teha. Näiteks hilja õhtul hotellist kaugele liikuda, pesemata puuvilju süüa, pudeldamata vett juua või kohalike beach boydega mingeid reisiasju kokku leppida. Et asjad oleksid veelgi rohkem keskmise reisikataloogi kaanepildi sarnased, kuulutas immigratsioonikaart takka, et näiteks narkokullerite ja –omajatele jagatakse heldelt tasuta surmanuhtlusi.
Kuulekate inimestena tegime nende reeglite järgmisega algust kohe esimesest päevast. Näiteks vett jõime ainult pudelist! Muude õpetussõnadega nii hästi ei läinud. Sägad, kes meile surfi- ja veesuusakama laenutasid, pakkusid meile puuvilju, mis olid pesemata nagu Ühispanga maja ülemised aknad. Muu hulgas leppisime nendega kokku ühe ringreisi marsruudi ja kui nad kutsusid meid hilisõhtul jõe peale kruiisima ja kohalikku suitsetamiskunsti õppima, siis me olime natuke nõus. Täiskuud küll taevas ei olnud, aga Bentota jõgi oli niigi tore. Elu mõte nii siin- kui sealpool parasvöötme piiri sai selgeks nagu püreesupp.

Kui siin juba Finnmatkadest juttu tuli, siis siinkohal tahaks neid tervitada ja tänada selle eest, et nad majutasid meid hotelli, mille hüüdnimi kohalike seas oli haigla. Kiitos, soome veljed!

Uut hommikut alustasime snorgeldamisega India ookeanis, mille hotell oli mugavasti 30 meetri kaugusele paigaldanud. Seal oli palju imelikke kalu, meresiile ja juurikaid meenutavaid kalalisi, täpselt nagu kalapoeg Nemo multikas, ainult et päris elus ei rääkinud kalad omavahel inglise keelt. Kõige põnevamad elukad leidsime siiski hotellibasseinist. Seal mulistas üks pesakond tüsedusele ja alkoholismile kalduvaid soomlasi, kes üritasid omavahel hellitlemist teeselda. Vaatepilt missugune! Kohe ime, et Mati Kaal endale põhjanaabrite käest ühte pesakonda välja kaubelnud ei ole.

Praegu ei tee me mitte midagi ja seepärast ma hetke tegemistel praegu pikemalt ei peatu. Seda on vist ühtemöödi põnev nii lugeda kui kirjutada. Lähen õpin parem wakeboard’imise ära.

Siis, kui veel üks päev oli möödas

Wakeboardimine ei olnud midagi erilist. Sama nõme nagu surfamine. Inimesele, kes teeb seda esimest korda, on oluline õppida ära üks nipp. Ja et sellel kirjutisel oleks mingisugunegi praktiline väärtus, toon selle siinsamas ära. Et oluline on püsti jääda, mitte kukkuda.

Tagasiteel hotelli üritasime mööda hiilida rannas asuvast Coconut Barist, aga kuna see lõrises tigedalt, pidasime paremaks teha ühe napsi. Ja ennäe imet! Sri Lanka on küll vaene maa, aga rummi ja arrakiga, kohaliku kookosepuskariga, laristavad nad nii nagu pudelid oleksid mõisa omad. Vat isegi soeng ei hakka paremini pähe kui kokteilid, mida paksu habemega mees meile suht lühikese intervalliga mitu tükki väljastas.

Pärast kolme päeva rannas...

...läksime reisima. Sõitsime neljakesi – mina, Sirtsu, Silva ja Tony. Tony on giid, kelle tegelik nimi ei ole Tony, aga see pidavat turistidele lihtsamini meelde jääma. Silva on naine, kellel on keelefirma ja kes tunneb kõiki keeli sh. lindude oma. Ja Sirtsu on seesama Sirtsu kes ennegi.

Päeva, ja tõenäoliselt kogu reisi, naelaks oli Sigiriya – 200-meetrise kalju otsas olevad lossivaremed keset dźunglit. See, kui jurakas juba paarikümne kilomeetri tagant paistma hakkas, jääb kauaks meelde. Ning veel rohkem jääb meelde sinna kalju otsa saamine – kuningas polnud loll, kui ennast neist 1200 astmest üles kanda lasi. Ja alla.
Lossi ehitasid tegid musttuhat meest seitsme aastaga poolteist aastatuhandet tagasi. Seejuures kuningas jõudis seal tervelt 18 aastat elada, enne, kui ennast ära tappis. Ajaloolased siiamaani vaidlevad, mispärast. Võibolla sellepärast, et India kuningas tuli suure väega rünnakule, aga võibolla hoopis seepärast, et tal oli 500 naist. Välistatud pole ka see, et veretöö sai teoks, kui raamatupidaja kuningale liisingfirmast tulnud arveid näitas.

Õhtustasime nagu vürstid – see ei ole Sri Lankal keeruline - ja peale seda jõime ennast koos kohalikega kõveraks nagu s-tähed. Praegu sätime ennast magama ning Sirts kordab juba kümnendat korda, et ta on „täitsa kännis“ ja „kunnon kansalainen“. Huvitav, mida ma nüüd selle peale vastama peaksin? Parem olen vait ja teesklen surnut...

Hommikul jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist, aga nii omade vahel öeldes polnud need nii vinged kui Sigiriya. Üks koht on näiteks Dambulla, kus 2200 aastat tagasi ehitati üks tempel kalju sisse. Tehti koobas, uuristati ühes tükis Buddha kujusid välja, värviti seinamaalinguid jne. Täitsa tore, ei ühtegi halba sõna, aga ka ei midagi erilist. Tundsin ennast samamoodi nagu tunneks end keskmine Saksa turist Lauluväljaku juures. Et toreda asja olete, poisid, siia ehitanud, aga miks see giid juba kakskümmend minutit halva aktsendiga vaimustunult vahutab?

Kandy botaanikaaias käisime. Väga vahvad puud ja põõsad. Eriti cool oli üks puu, mille olid jõuluehetena katnud kassisuurused nahkhiired. Elajad tegid rohkem lärmi kui sada venelast ning nende keha suurus andis alust oletada, et kui ka pooltel neist kõht lahti oleks, siis saaks jalutaja üsna kiiresti valge vaabaga kaetud.

Lõuna ajal ei unustanud me korralike turistide kombel päikest võtta. Kui mul kunagi oleks printsessist tütar ja kui tahaks tal aidata printside seast see õige välja valida, siis ütleks, et kutid, võtke Sri Lankal lõua alla päikest. Ainuke normaalne moodus oleks, põlved kronksus, puuoksal pea alaspidi rippumine ja selle kordasaatja oleks küll kõva mees.

Ananassiistandusest saime teada, et ananassiraksus käies tasub ettevaatlik olla, eriti siis, kui põõsad sisisema hakkavad. Nimelt kobrad, pidada tihti käima ananasse lutsutamas, mis minu meelest ei sobi üldse nende imagoga. Täitsa tore, et Eestis on halvim, mis näiteks maasikaraksus saab juhtuda, see, kui neelad koos viljadega alla paar grammi nälkjaid.

Minu jaoks Sigiriya järel teisel kohal vaatamisväärsuste edetabelis oli teeistandus. Eriti selle lõhn. Ent kuidas ma ka ei proovinud, lõhna ma oma kaamerasse jäädvustada ei suutnud ning sõnadega seda ka kirjeldada ei anna. Krooniks oli kohapeal pakutav tee, mis on nii värske maitsega, et pressitud apelsinimahl tundub selle kõrval poisike. Ega Sri Lanka asjata pole maailma suurim tee-eksportöör.

Ja sattusime ka kummipuuistandusse, mille tööpõhimõttest ma tänu ebatäiuslikule tõlkele päris lõpuni aru ei saanudki. Oli vist nii, et kui sinna isutada vana tihend või mänguauto rattake, siis aasta jooksul on valmis komplekt Pirelli suverehve – aga võibolla ma eksin.

Üks täitsa vaatamist väärt vaatamisväärsus oli elevantide orbudekodu umbes saare keskel. See kujutab endast segu ligi sajast elevandist, turismist ja soovist midagi korda saata. Teistest veidi eemal oli üksi ketti pandud üks must elevant hüüdnimega Killer. Tema süüks olla see, et ta protsessioonis vähe täkku täis läks ja umbes kaheksa inimest keskelt väga saledaks astus. Aga kõige teravamalt jäi meelde üks kurvavõitu loom, kes oli miini otsa astunud ning kellel alles ainult kolm jalga. Kui sul on kunagi kolmel jalal kekslevat koera nähes süda veidi kokku tõmmanud, siis korruta see nüüd kahesajaga – vat siuke tunne oligi.
Fakte ka. Elevant sööb päevas umbes 750 kilo jagu manti. Ei ole küll keelespets, aga sealt vist tulebki väljend „sööb nagu elevant“.

Tee äärde jäi ka üks ürdiaed. Ma ei tea, kas sa seda juba teadsid või mitte, aga ayurveda on meie keeles elu teadmine. Niimoodi kiire jutuga doktor-müügikonsultandid rääkisid, samal ajal ürte tutvustades ning meid nendest tehtud õlide ja kreemidega umbes sentimeetripaksuselt kokku määrides. Igal asjal oma toime, üleüldisest toonusest kuni hemorroidide ja suguvõimeni. Kuna trennis olid äsja kaks sõrme raksakaga umbes küünarnuki juures ära käinud, ostsin kaasa potsiku punase õliga, mis pidanuks pihtasaanud liigesed ja luud korda tegema. Ja etskae – rohi töötas ka tegelikult! Oma edaspidise elu võin elada palju hooletumalt, kuna tean nüüd, et iga häda jaoks on kuskil ürdiaias potsik.

Ja viimaks nägime kohta, mille nimi oli Kandy Hambatempel. Giid oli sellest juba paar päeva elevil näoga rääkinud. Ei osanud sellest midagi arvata, aga alati, kui sõna mainiti, pudenes lähedalasuvalt puult mõni lootoseõis või siis oravakene. Õhtuks jõudsime ühte suurde templisse, ja äkitsi olimegi Kohal. Meist kümmekond meetrit eemal oli vitriin, kus oli näha Buddha hammas. Kuna asi tuli suhteliselt ootamatuna, siis mina ei osanud asjast midagi arvata, aga Sirtsu arvas, et päris OK hammas, kuigi vaap on paarist kohast viga saanud ning vajaks poleerimist.

Ringi liigeldes sai selgeks, et liiklusejumalad olid Sri Lankat üsna vähe soosinud. Maanteedevõrk meenutas kogumit aukusid, seejuures olid augus peente asfaldiribadega ääristatud, et need paremini silma paistaks. Kui mõni eesti teerull neid teid näeks, tõstaks ta rulli üles nagu seeliku ning jookseks kikivarvukil ettenähtud distantsi läbi. Ja sellel moodustisel liikles korraga ning nii mõneski reas musttuhat veoautot ja tuk-tuki. Reisi lõpus oli mul täielik siiber oma esimese suudluse, esimese matemaatika kahe ning kümnenda sünnipäeva uuestinägemisest, sest kuskile sõites jooksis elu vahetpidamata silmade eest läbi. Nii juhtub, kui ametlikuks liikluseeskirjaks kinnitatakse dzhungiseadused.

Märkamatult möödus veel paar päeva

Siis, kui sa pead tõsiselt kõvasti pastakat pigistama, et mingidki sõnad paberile jõuaks, võib vist öelda, et on lõõgastav puhkus.

Peale kolmepäevast ringisõitmist otsustasime taas veidikeseks paigale jääda. Bodyboardisime lainetes ja tutvusime rannaeluga. Peamiselt olid rannas turistid, erandiks giidid ja kohalikud playboyd-gigolod, kellele pakkus ilmselt suurt rõõmu nädalajagu mõne Saksa jääkarusuuruse preiliga laintes möllata ning endale rivitult jooke välja teha lasta. Jääkarupreilid tundusid veelgi rahulolevamad, sest vaevalt keegi peale metroo piletikontrolöri neile kodumaal tähelepanu pöörab.

Põlesime ära nagu lõkkesse visatud tampoonid ning sellega seoses saime teada, mis tunne võis olla mõisaaidast vargusega vahelejäänud talupojal peale seda, kui piits oli turjal väikese tantsu teinud. Päev hiljem jooksime seepärast nagu vampiirid ühest varjust teise ja hoidusime isegi päikesele mõtlemisest.

Sõime vürstlikult. Õhtul avastasin otse merekaldal asunud restorani Ypsylon menüüst merekebabi, mis kujutas endast taldrikut täis krevette, kalmaari ja supervärsket kala, ja seda kõike umbes 30 krooni eest. Imehea! Ainult et ma oleks peaaegu kurjaks muutunud, kui ettekandja selle kõrvale ketšupipudeli tõi. Selge märk turismi laostavast mõjust ilusale kohale.

Kohalikud söögid tegid üldiselt kadedaks. Puuviljad on päikeseküpsed ja täiesti uskumatult on nad sugulased nende kartulist tehtud asjadega, mida meie supermarketites müüakse. Ja siis on muidugi rice and curry. See on riis, kala või liha kastmega ning terve hulk mingeid mutsikuid, mis on täis Maitsvat. Eriti hea oli üks roheline asi, mis meenutab eemalt käsitsi tehtud küünalt!

Lõpu eel proovisime ka merivähi ära. Initsiaator oli Sirtsu, kes rääkis merevähist lakkamatult juba alates passikontrollist. Ta poleks vist kunagi andestanud, kui me poleks seda asja söömas käinud. Võibolla olen paranoiline, aga nägin teda juba vannitoast minu juuksekarvu otsimas ning väikest voodoo nurka ehitamas, et mind merevähi söömise vajalikkuses paremini veenda. Ja seda siis sõimegi. Raudselt väga hea asi, aga keskkond, kus värsket ja imemaitsvat kala on sama lihtne saada nagu kopli liinidel peksa, devalveerib selliste hõrgutiste väärtust mõnel määral.

Pidevalt käisime massažis. See on üks neid asju, millest võiks saarel OD saada. Sirtsule meeldis eriti rinnamassaž. Kui ta hotellimassööri juurest naases oli nägu nii naeru täis nagu oleks ... kuidas seda nüüd öelda ... mingi võõras mees pikalt rindu mudinud. Massöör ise ka polnud ka mingi muumia, oli pärast kohe eriti varmas meile uusi aegu välja pakkuma.

Paar päeva enne äraminekut käisime rongiga lõunapool asuvas Galle linnas. Ma ei tea, kas mul on mingi rongineedus peal või mis, aga rongidega on reisil alati mingi jama. Seekord siis rong see sõitis rat-tat-taa, üks kohalik jäi kolbata. Keegi mees hüppas rongi ette. Umbes viie minutiga suudeti järelejäänud osad rataste vahelt kätte saada ning sõit jätkus samas tempokalt. Või siis tempotult. Kuigi vaja oli läbida ainult umbes 55 kilomeetrit, võttis see aega kaks tundi. Isegi teise klassi vagunis, kus inimesed ei ripu välja mitte ustest ja akendest, vaid ainult ustest, oli see tund ja viiskümmend minutit liiga palju.

Ning kohalikud noortega suhtlesime jõudumööda. Lahe oli see, et nende eeskujuks polnud mitte MTV, Britney, Nike’i reklaamid ja Bacardi Breezer, vaid müüt Jamaikast. Põhiline jututeema oli Bob Marley ja surfilained ning jutu käigus suutsid nad ära tarvitada rohkem rohelist kui keskmine eesti piimalehm.

Ja kokkuvõtlikult

Sri Lankat sobib hästi lapsega võrrelda. Pisike, naiivne, siit-sealt räpane ning õige pisut ülejäänud maailmaga pahuksis. Ning temaga tasub jännata.

To Russia with love

Lugu sellest, kuidas Taavi, Sten, Ott, Taavet ja Andrus sõitsid rongiga 6000 kilomeetrit, jõid ennast Irkutskis täis, toitsid ja/või püüdsid Baikali ääres kala ning lendasid väsinult, aga õnnelikuna tagasi.

Musi. Kalli. Käepigistus. Põsemusi. Embamine (ma olen alati arvanud, et meesterahvaid ei kallistata, vaid emmatakse). Musi. Musi koos tugeva kallistusega. Käepigistus koos õlalepatsutusega. Pits viina ja kurk. Vagunisaatja viibe, mille peale vaatasime ärasaatjatele viimast korda sügavalt silma ja siirdusime oma aknaga kajutisse. Igasuguste mugavusteta kajutisse, kus ainukesteks vihjeteks selle kohta, et keegi on kunagi mõelnud selle peale, et reis oleks võimalikult meeldiv, oli nupp RADIO seinal ning kollase pluusi ja suure ninaga noor daam meie vastaspingil. Kell 16.52 jõnksatas rong liikuma, nagu nõiaväel avanesid õlled ning kuskilt saabus südamesse Tunne.

Paar tundi hiljem, umbes 15 minutit enne Venemaa piiri ületamist sai see Tunne haledasti jalaga munadesse. Svinktur tegi ahnelt paar kiiret neelamisliigutust, aimates ette kumminuia kujulisi külalisi. Asi selles, et iseenda ja amenike koostöö tulemusena oli Taavi passi sattunud viisa, mille jõustumiskuupäev oli muretult tulevikus. Aimdus, et mingi jama tuleb, sai ametliku kinnituse siis, kui laigulises mundris üsna kena blondiin küsis Taavi käest Tõõ znaajesh, kakaja sevoodnja tsisloo?. Lasime küll küsimust mitu korda korrata ja teesklesime naiivseid turiste, üllatust ning astmahoogusid, kuid kasu ei midagi.

Käsutati kotid selga ning anti nõudlikul toonil mõista, et lahkugu me sõiduvahendist või muidu.. Reis Venemaale oli alanud!

Tüdruk kollases (seesama suure ninaga) lehvitas, kui automaatidega piirivalveametnike saatel rongist välja vantsisime. Toas, kuhu meid eskorditi, oli trellidega puur, olulisel määral sisekujundamatust ja umbes neli kavala ilmega noort daami mundris - jube raske oli aru saada, kas tegemist on Ida-Saksa pornofilmi algusega (tead küll, see, kus mundri alt paljastub must pitsiline natuke väljaveninud pesu) või veidi jumpsiva reaalsusega. Kahjuks osutus õigeks see teine variant.

Rong sõitis ära. Samal aja nüpeldati meie passe halastamatult erinevate templitega ning paluti järgmisel päeval uuesti proovida. Raske südamega jätsime mundris krasaavitsatega hüvasti ning istusime sinisesse Ladasse, mille missiooniks maa peal oli 100-rublase logistikateenuse osutamine viisata turistidele, ja otsustades kulunud kummide järele ilmselt ka viina järel käimine. Rooli istunud mundrimees viskas mütsi ulja kaarega tahaistmele, haaras roolist ja võttis velgede alla midagi, mida võiks nimetada Kolgata maanteeks. See teejupp Ivangorodi rongijaamast tegeliku piiripunktini oleks võtnud ka Markko Märtini lauba pärlendama. Rallimees oleks ilmselt teise käiguga aeglaselt sealt läbi töristanud, aeg-ajalt kaardilugejale vastu kõrvu virutades. Või midagi sinnakanti.

Kodumaale naasmise tunne ei olnud miskit moodi seotud elevuse või rõõmuga, nagu see ju võiks olla. Leidsime ööbimiseks Narvas ühe hotelliurka, mille ainukeseks positiivseks omaduseks oli see, et pidime seal ainult ühe öö olema. Urkasse jõudnuna valasime kaasasoleva alkoholilaadungi pahinal neelu, ning et ma lisaks kliimaseadme köitpidi lae alt allasikutamisele muud kurja ei teeks, loitsis Taavi mind hambapastatuubiga magama.

Narva tervitas meid hommikul jaheda lõdva käepigistusega. Tibutas vihma, ainus muuseum oli kinni, rongipiletite ümbervahetamine võttis õige mitme viina raha. Tutvusime siis kohalike vaatamisväärsustega: mina vaatasin Taavit ja Taavi mind. Oli üks väga väga pikk päev. Vennaskond on kiitnud oma lauludes mitut kohta. Riiat, Maardut, Kopenhaagenit. Võibolla veel mõnda linna, aga minu teada Narva nende hulka ei kuulu. Ja kui kuuluks, peaks ma Trubetskyt parajaks ullikeseks.

Piiriületamine vol2 läks libedalt nagu lehm libedal jääl. Selle tulemusena oli Taavil võimalus tund aega Venemaal illegaalselt viibida; poiss kohe õhetas elevusest. Siiski, üks kõrvalnäht asjal oli, hambad hakkasid meil mõlemal kummaliselt kõlksuma. Olime esiti paanikas, et äkki on mingi jube haigus ja tahtsime juba rongiarsti üles otsida, aga õnneks selgitasime vaatluse tulemusena välja, et muretsemiseks pole põhjust - hambad lihtsalt kõlksusid vastu viinapitsi serva. Olime restoranvagunis - lõime kokku kahvleid forellipaladega, võtsime küll Niagaara kose terviseks, küll selle terviseks, et meie toakaaslaseks olev ebamäärases vanuses jutukas daam Alla ootab meid kupeest naastes paljana. Ühesõnaga virutasime viina nagu poksikotti. Täis nagu lüpsiootel lehmad siirdusime une rüppe (kus õnneks Alla juba magas). Nüüd on Moskva eeslinn akende taga ja virutame samas tempos jogurtit nagu eile viina. Tunne on, et elame-näeme.

Kolmapäev, 2. juuli

Möödas on poolteist ööpäeva. Selle ajaga saaks välja mõela väiksema linna arengukava, sõita rahulikult ratsa Tallinnast Mäo risti, ehitada valmis pool kilomeetrit kaherealist magistraali, vaadata 17 filmi (koos vetsupausidega) või jõuda vestluses Targa Inimesega lähedale Elu Mõttele. Meie, näe, ei teinud ühtki neist. Töllerdasime niisama mööda Moskvat ja jõime õlut.

Esimene emotsioon Venemaa pealinnas oli kohmetus. Meile oli rongijaama vastu tulnud Tüdruk Kollases. Ta ütles, et tundis ennast kehvasti (õigemini et terve vagun tundis ennast kehvasti), et meid rongist automaaturite saatel välja visati. Et Venemaa on ikka väga karm baltlaste vastu. Soovis meile kõike head ning nägemata meie põhjamaistes pohmellivarjundiga nägudes ainsatki märki ühestki senituntud emotsioonist, lahkus. Vasakule ära. Seisime Taaviga nagu Seene-Mikud kuus sekundit paigal, käed ja mokad ripakil ega öelnud teineteisele ühtegi sõna. Läbi pea jooksid erinevad mõtted kiini, aga väliselt olime külmad nagu igikeltsast äsja väljasulanud mammutikorjused.

Takso otsimise ajaks olime sunnitud tardumusest toibuma. See läks päris libedalt, seda muidugi juhul, kui maffiaga ähvardava kõveraninalise sohvriga hinna üle kauplemine kvalifitseerub kuskil entsüklopeedias sõna libe alla. Igatahes olime kohal! (mitte sardiinil, angerjal ega haugil)

Moskva oli vihmane, alles päeva lõpuks suutsime juurde teha sellised õllelõhnad, et pilved hajusid rutuga laiali ja päike tuli nähtavale. Vägitükiks, millest ka kunagi oma lastelastele kavatsen kõmiseval häälel pajatada, osutus sigakalliste vihmavarjude poest endale sademetõrjuja tasuta väljarääkimine. Võidurõõmu kroonis puhtam ja kuivem tunne.

Arbat, mis minu kujutelmades pidi olema Venemaa tuiksoon, osutus lihtsalt hästitoidetud Narva kesktänavaks. Näiteks suveniirimüüjate rassi esindajaid oli väga palju, isegi rohkem kui ilma igasuguse kujunduseta reklaamloosungeid.
Maarjamaa pojale vihmavarjutriumfi toonud nõksud ja knihvid ei kutsunud Punast väljakut turvavas miilitsas esile isegi mitte tülpimust. Iseendast ei ole ju korrakaitsjale hane selga veena mõjumine kuigi märkimisväärne sündmus, aga kahjuks seisis plastnokaline tõbras otse minu ja sm. Lenini vahel. Jäigi laip vaatamata, õnneks vähemalt Taavi ja võõrustajapliks Kati said käia patsiendi tervislikku seisundit hindamas. Nad panid üksmeelse diagnoosi, et vaatamata uuele takust sisikonnale on kikkhabe ikka veel surnud mis surnud. Ja kuna olen endas avastanud üsna vähe nekrofiilseid iseloomujooni, ei lasknud ma faktist, et pidin piirduma vaid mauseleomi ees seisvate miilitsaonude pildistamisega, tujul langeda. Liiatigi, et need olid vähemalt sama liikumatud kui väljaku ainus resident.

Järgmine loogiline samm oli laevareis Moskva jõel. Piki kallast kulgedes ei saanudki aru, kummad on lollimad, kas kalda ääres õngitsevad kalamehed või siis kalad ise, kes soostuvad elama hallikat tooni vees, mille keemiline valem oleks umbes meetripikkune. Juhul, kui mõni kala seal ka leidunuks, siis miski ei garanteeriks, et loomus pärast pannile asetamist väärt köögiriista sisse auku ei söövitaks.

Otsustasime jõereisi katkestada, kui nägime laevaaknast Gorki pargis tegutsevat tivolit. Kõige muljetavaldam ataktsioon seal oli tasuline peldik, mille põrandale sittumine oleks andnud kohale nii parema väljanägemise kui ka paremini lõhnavama õhu. Teiseks olulisemaks leiuks oli gravitatsiooni, tsentrifugaaljõudu ning helireostuse seadust eirav atraktsioon, mida kuidagi ei tihkaks nimetada Ameerika mägedeks. Heal juhul New Yersey mägedeks (ning teadjamad juba teavad, mis osariiki USA-s selle riigi kaenlaauguks kutsutakse)

Moskva mõjus kordades meeldivamalt autoaknast, mida juhtis Maarjamaa poeg Kurim (uksekood alt 158 ¤ 6457). Võibolla oli asi selles, et kolmerealise tee viiendas reas 110-ga sõitmine lihtsalt sundis positiivsemalt mõtlema. Aga eks tänamatut ning vähetasustatud kõrvalrolli mängis ka see, et Moskvas lihtsalt on üht-teist näha ja omal nahal kogeda, aga jalgsi on seda ilma seitsme penikoorma saabasteta väga raske teha.
Kaasliiklejaid vaadates jäi mulje, et kui sul ei ole musta suuremat sorti autot (Volga, S-klassi mersu, 7-seeria BMW), siis sa ei kvalifitseeru liiklejaks ning oled auastmelt kusagil hobuse ja trolli vahepeal. Võid siiski kasutada signaali, kuid mitte mingil juhul esi-, taga- ega suunatulesid. Küünarnuki õueshoid küljeaknast on siiski lubatud.

Nüüd oleme rongis. Avatud uutele ideedele ja senitundmatutele kõhuhaigustele. Kaasa on ostetud vett, vilet ja viina. Kuna eesootavate sõidutundide arv on suurem kui mõeldagi julgeme, siis leevendame lööki ohtrate mölina- ja viinadoosidega, konservi-inventuuri tegemise ning kõiksugu kirjasõna sisseahmimisega (kuigi, vähemalt esialgu tundub viina sisseahmimine tõhusam löögi adsorbaat)

Nagu aimata võib, on seltskond vahepeal täienenud ning näeme endi keskel nüüd ka Taavetit, Steni ja Otti. Nad tunnistasid üles, et olid juba Tallinn-Moskva otsal natuke viina joonud ning sibulat ja konservi söönud ja selle andsime neile kohe andeks.
Praegu käime kordamööda restoranvagunis erinevate asjadega manustamas ning ühtlasi baaridaami abiga avardamas oma piire selles, kui kole võib olla üks naisterahvas. Tegelikult peaksime talle tänulikud olema, kuna ta leevendas märgatavalt vahel reisil ilmnevaid Noormehest-on-sirgunud-mees-tüüpi mõtteid ning oli tegelikult üsna sõbralik isend. (Ja ikkagi tahaks siinkohal kasutada võimalust ja saata persse kõik need, kes ütlevad, et väline ilu pole tähtis. Minu jaoks jookseb igatahes piir tsipake enne seda, kui rinnavoldid on tagantpoolt vaadates näha)

Kuna rongisõit on parajalt segane kogemus, ärgu hea lugeja pahandagu, kui järgnevad mõttekillud tunduvad pisut kaootilised:
*• Ma polnud kunagi varem näinud korraga nii palju konserve kui kaasavõetud provianti vaadates. Momento Mori kõigi nende räimede, veiste ja täies elujõus sigade nimel, kelle eluküünal meie reisi õnnestumise nimel kustutati kui leegid viieaastase Tiina (nimi väljamõeldud) sünnipäevatordil.
* Just praegu rong peatus jaamas, kus tänavatel pole nimesid. Tjah, tegelikult pole ka külakesel endal mingit nime peale lakoonilise tuletise rongi odomeetrilt, näiteks 260 km (Moskvast). Inimesed kannavad riideid, millel olevate logode omanikud pole selle eest saanud kopikatki, kuulavad muusikat, mis ei tee rikkamaks ühtegi lauljat ega lauljatari, müüvad tilli, pirukaid ja mureleid, mille arvelt emake Venemaa ei rikastu karvavõrdki ning näevad välja väga koomilised, ilma et ükski tsirkuseomanik sellest kasu saaks. Vene majanduse eripärad..
* Panime igavuse peletamiseks asjadele nimesid. Näiteks see reisikiri võiks olla Suvorovi nimeline. Veelgi enam, selle lugemine võiks olla Kutuzovi ämma (kes oli paks nagu piibel) nimeline.
* Avasime muuseas just viinaonu ja võtsime ühed Ventspilise terviseks. Vorstinahad, tühjad pudelid ja muu tühja-tähja viskame kordamööda kas aknast välja või viime V.I. Lenini nimelisse prügikasti, kust vagunisaatja selle ise aknast välja loobib.
* See Narvas veedetud päev, millest sutike maad tagasi juttu oli, oli rongisõiduga võrreldes vägagi sisukas. Kui ma poleks enne kogemata vürtsitatud sealiha konservi oma magamiskoti peale ümber ajanud, poleks ma täna tundnud ühtegi emotsiooni. Mõtlen kadedusega esiisade peale, kes sama teekonna loomavagunites läbisid - nemad võisid aega sisustada muretsemise, nutmise või lootmisega, et äkki nad on varsti kohal. Meie teame kahjuks liigagi täpselt, mitu ööpäeva veel sõita tuleb.

* Konserveerisime äsja oma kupee. See tähendab, et ajasime ta konservihaisu nii täis, et seda kuute kuupmeetrit ei peata nüüd enam hõbekuuligagi kinni. Aitäh tublidele spetsialistidele, kes lihaloomade võimeid proovile pannes leiutasid Vürtsitatud sealiha konservi!

Neljapäev, 3. juuli

Õhtu on peaaegu käes. Olen hetkel ainus meist neljast, kes pole täna veel sittagi teinud. Kõik teised tegid selle juba ära. Ja kuna rongi räpases, aga selle eest edasi-tagasi-üles-alla loksuvas peldikus nö. Joonase lähetamine pakkus kõigile väga palju elevust, oleme päev otsa teenud nii palju selleteemalisi nalju, et meie kupeed võiks vabalt pidada Eesti väljaheitekoondiseks.

Aga eilsest õhtust võibolla natuke. Ootasime Taaviga parasjagu tagasi kamraade, kes olid läinud restoranvagunisse salatit tegema, kui ukse tagant hakkas kostma hirmsat kolinat ja kraapimist. Ukse paotudes ilmus nähtavale Sten, kes oli veidi kreenis ning kelle pilk oli sama selge nagu Rüütli iseseisvuspäeva kõne. Varsti järgnesid Ott ja Taavet – kolmepeale oleks nad Wismari valvearstidele olnud üks huvitav ja palju tööalast väljakutset pakkuv case. Sõnadetulvast selgus, et juba mainitud restoranvaguni kaunitar oli noorsandidele oma sünnipäeva puhul konjakipudeli ja muud head-paremat lauda toonud. Kui tema külalislahkusele midagi ette heita, siis võibolla seda, et heldele žestile järgnes arve, suur nagu puri. Aga noh, ega 2000 rubla suvalise Moldaavia brandi eest polegi ju teab mis palju. Elamustest tulvil Sten ja Ott siirdusid õige pea tahenema laealustele riiulitele, mida mõned naljahambad kutsuvad vooditeks. Meie ülejäänud jäime edasi istuma, ja kuna kolmekesi oli kuidagi kõle, kutsusime neljandaks laua äärde ühe viina koos paari vorstiga. Intelligentne vestlus võis alata. See sujus täitsa ludinal, aga millegipärast avastasime õige pea, et oleme täis nagu snautśerid. Et kahjustusi meeldejäävamaks muuta, paterdasime Taavetiga partide kombel korduvalt restoranvagunisse ning tegime mitu mitu külma õlut. Käisime ka ekskursioonil platskaardi-vagunis. Kindlasti on nähtu kirjeldamiseks vene keeles palju sobilikke sõnu, kuid emakeeles jääb midagi nagu puudu. Näiteks õhu kohta võiks öelda „huvitav“, aga võiks öelda ka „kokteil sibulast, higist ja süsihappegaasist, kaunistuseks õhuke hapnikuviil“. Inimesed magasid risti ja põiki, nagu oleks äsja lõppenud kütkestav orgia – asjaosalisteks põhiliselt sapakasuuruste tissidega baabushkad ja triibuliste särkidega ebamäärases vanuses mehed, kellel ka magades sigaret suus. Kaine peaga sinna tagasi minna ülejäänud rongisõidu jooksul ei julgenud.

Reede, 4. juuli

Tänane päev on vähemalt sama sisukas kui eilnegi. Pessimist ütleks võibolla sama sisutu kui eilne, aga kuna väiksemgi pessimismi-ilming vallandaks kupees kohe enesetappude laine, jääme praegu selle „sisuka“ juurde.

Kuus vagunit eemal asub puhastustuli. Purgatoorium, ütleksid selle kohta rohkem haritud inimesed. Seal müüakse ülevalt koonjaid tumedast klaasist torusid, milles leiduv aine aitab reisivaegusi leevendada. Äsja saabusid puhastava leegi juurest Taavi, Ott ja Taavet, kelle nägu on nüüd hoopis lõõgastunum kui minu või Steni oma. Jällegi, mõned vanamoodsad tähenärijad ütleksid selle kohta „puhta purjus“, aga ma ei süüdista sellist elementi – nad pole lihtsalt rongiga läbi Venemaa sõitnud.

Pesematuse aste on juba saavutanud taseme, kus palavusest voolav higi teeb puhtamaks, mitte vastupidi. Edaspidi suhtume kõiksugu sõjamonumentidesse hoopis suurema respektiga, kuna kaevikutes roomavatel soldatitel pole ju isegi mitte ameerika mägede stiilis kemmergut ning kuudepikkuse järelmaitsega vett väljastavat kraani.
Kaardi peal oleme liikunud tubli kämbla võrra. Kahju, et kämbla võrra liikumise hind oli antud kontekstis päevadepikkune olesklemine aknaga ümbrikku meenutavas ruumis. Kui nii võtta, on 6000 km katmine rongis väga huvitav kogemus. Ainult et edaspidi olen huvitavate asjadega valivam.

Kuskil päeva keskel või eelmise lõpus (ajaarvamine ja pühapäevahommikune Kört-Pärtli särk on antud hetkel üsna sarnased) sain teada, et mulle pakutakse uut töökohta. Näos ei liikunud ükski lihas. Hakkasin mõistma, miks vagunisaatja tegemistes pole hinge ega hoogu. Rongis on oluline ainult see, kui kaua on jäänud sihtpunktini. Kõik muu on, kasutades kohalikku kõnepruuki, poohui.

Nüüd veel vahepala purgatooriumivagunist, kus kolmik meie seast vahepeal käis. Seal oletseb lisaks auto alla jäänud suure konna sarnasele baaridaamile ka Gena. Gena on mees, kellel on väga särav naeratus. Sellel pole muuseas vähimatki pistmist suuhügieeniga, lihtsalt ettevõtlik hambaarst on asendanud kõik hambad kulla (esimesed) ja hõbedaga (ülejäänud hambad). Taavi terav silm märkas köögis ka abitöölist, kelle kleidiga oleks tema sõnul saanud katta mudeli T65. Muuseas, ta ei mõelnud Ericssoni mobiiltelefoni mudelit, vaid N Liidu võimsaimat lahingutanki. Minu pool sekundit kestnud illusioon napis seelikus imekaunist kokatibist haihtus nagu miljonid Eesti Pangast.

Laupäev, 5. juuli õhtu

Selline tunne on, nagu oleks ma siin rongis juba väga kaua olnud. Aastaid. Tundub, justkui mu isa oleks olnud vedurijuht ja ema vagunisaatja ning lapsena oleks ma Mustamäe paneelmaja hoovi liivakasti asemel mänginud uriinist ja õlist läbiimbunud kividega Venemaa lõputute perroonide vahel. Kirjutamiseks pole mingit isu. Võibolla sellepärast, et absoluutselt millestki pole kirjutada, aga võibolla on sellel mõni teine, sügavam põhjus. Ma ei taha küll masohhistina mõjuda, aga iseendale kui selle reisi loovjuhile tahaks küll praegu kõva tohlaka anda. Huvitav, kas ka reisikaaslastel on see tohlaka mõte peast läbi käinud? Igaks juhuks ma parem ei vaata neile praegu otsa ja teesklen, nagu oleks midagi jube huvitavat kirjutada.

Pühapäev, 6. juuli

Täpselt samamoodi nagu esimene valguskiir valgustab dzunglit kolmapäeva hommikul ja toob endaga kaasa elu, mõjus meile see, kui rongiaknast hakkasid paistma Irkutski kivist, puust ja õlest hooned. Une- ja pohmeluserähmased, nagu me seal olime, ei saanud me esialgu arugi, missugune õnn meile sülle oli langenud. Ei enam roostevabast terasest peldikupotti, kus on tärganud uus orgaaniline elu! Ei enam rattaid, mis teevad rat-tat-taa! Ei enam ettekandja sajakiloseid rindu eluruumi ahistamas! Ei enam vestlusi nägemusi nägevate ukraina meestega, kes tamburis suitsu tehes mulle uppumissurma ennustavad! Maa!!!

Hotell oli üllatus, ja seejuures meeldiv selline. Oli põrand, lagi, seinad ja puha. Isegi vann koos dushiagregaati meenutava aparaadiga oli, ja mingil põhjusel nõrises sealt selget puhast vett. Olime oma õliste juustega kaetud aju tagasoppides juba ette leppinud mõttega, et peame ööbima ühikatoas, kus on üks dushsh koridori peale. Sel juhul oleksime kõik kiljudes pesuruumi jooksnud, ja sealt oleks välja pritsima hakanud hunnituid shampooni- ja hambapastajugasid. Aga, nagu juba aimata, lahenes olukord hoopis vähem rõvedalt.

Pärast põhjalikku kümblust läksime ennast Irkutskile tutvustama. Jõudsime nii sinna kui tänna. „Sinna“ all mõtleme täiesti korralikku ning Välismaad meenutavat kesklinna ning väikest laevaekskursiooni. „Tänna“ all seevastu aga piirkonda, mida ilmselt ka miilitsate tallad ei usalda puutuda. Näiteks turutaguse platsi kant oli selline, kuhu isegi varjud julgesid meile järgneda alles paarkümment meetrit tagapool. (Ise närviliselt ringi piiludes ja suitsu kimudes).

Ja nüüd istume me hotellirestorani nurgalauas. On ülev meeleolu ja ettekandja peab nii tihedasti meile viinapudeleid lauda tooma, et vaesekese laup juba leemendab. Harmooniat rikub ainult üks sekka tellitud Rumeenia cabernet sauvignon, mille ainus hea omadus on see, et ta peletab kahjureid eemale, näiteks kärbsed lahkusid läkastades kogu hotellist.

(käsikirjas muutub käekiri kuidagi segaseks) A mis ma siin nüüd seletan. Õige pea laudaistumise järel hakkas meid karistama karaokelaulja. Üks noor daam laulab ka just praegu. Ta vist ei naerataks nii palju, kui ta vaid teaks, et me aplodeerime tema rindadele, mitte lauluhäälele ega kuritegudele, mida ta saatis korda inglise keele foneetikareeglite vastu. (käekiri muutub loetamatuks)

Esmaspäev, 7. juuli

Kuna maks ja neerud võtsid alates mingist hetkest kogu kehas leiduva energia, katkes käsikirja kirjutamine eile nagu saabliga lõigatud. Hommikul olid kõigil näod veidi loppis, ja Taavetil oli parem käsi villis. Häbeliku näoga seletas ta hommikusöögilauas midagi sigareti valet pidi kättevõtmisest. Kolleegid noogutasid mõistvate nägudega – teame neid sigarette, teame.

Legend käib, et eilne õhtu sai läbi ainult seetõttu, et südaööl suleti restorani köök. Ja hea, et see suleti, sest muidu oleksime siiamaani seal ja telliksime 55-krooniseid viinapudeleid läbisegi Rumeenia veiniga, millel on hapukurgi lõhna- ja maitseomadused. Kokkuvõttes niitis see Rumeenia peedi combo meid nagu vikat naati. Siuh! ja olimegi puupüsti täis. Õhtu lõpetuseks arvasime, et oleme ikka jube kõvad mehed, et siia Venemaa otsa puhkama tulime ja Sten lubas Taavi niplid kirehoos krussi keerata ning Kuku raadio lainele häälestada. Vallatu, nagu ta meil on.

Kirjutasime end hotellist välja, saime tagasi passid ning kohtusime Leonidiga. Giid Leonid osutus inimeseks, kelle kohta võib kõhklematult öelda käbe mehike. Ta istus pärast ohtrat käesurumist reipalt mikrobussi juhi kohale, aga kuna tema põhianne oli seletamine ja organiseerimine, oli ta enda kõrvale kavalasti paigutanud mitte ainult sohvri, vaid ka rooli ja muud olulised nublakad. (Nendele, kes matsu ära ei jaganud – buss oli parempoolse rooliga)

Puitarkitektuuri muuseumis said Siberi asjad kohe palju selgemaks. Esiteks see, et buriaadid ehitasid alati maja ukse lõunasse ehk päikese suunas, sest seestpoolt vastu kirgast valgust tundub kellegi sisenemine väga efektne. Ja et kindlusküla ette pidi alati olema ehitatud väike kirikukene, sest siis ei pidanud igasugu tobusid jumalasõna kuulamise ettekäändel külla sisse laskma. Ning et kuna tööstusrevolutsioon puudutas põhiliselt terast ja keraamikat, siis suveniire vorbitakse ikka veel käsitsi.

Loodusmuuseumis lisandus teadmistepagasisse ka tõik, et Baikalist kütitakse igal aastal 10000 kohalikku hüljest – kuna lojustel puudub Baikalis loomulik vaenlane, on nad läinud väga ülbeks ja kipuvad kaluritelt võrkudest kala ära sööma neilt neilt suitsu pommima. Ja et kuskil kilomeetri sügavuses elab kala, kelle keha koosneb 43% ulatuses puhtast rasvast, seda ka rannahooajal.

Ka elu ise andis meile ühe õppetunni. Kuskil ei kohanud me ühtegi normaalselt haukuvat koera – igal pool mõistsid inimese parimad sõbrad vaid gav-gav teha.
Listvjanka, kuhu saabusime, on ühest pikast tänavast koosnev küla seal, kus Angara jõgi otsustavalt Baikalist lahkub. Peamine vaatamisväärsus oli keskne plats, kus müüakse surnuna suitsu sees hoitud järveelanikke, keda asjatundjad maitsvateks kaladeks nimetavad. Meie ei nimetanud neid millekski, lihtsalt sõime neid sellisel moel, et kahte lehte lendav soomuste ja kalapeade pilv jättis eemalt üsna kimalaseparve mulje. Täitsa roogitavad räimed olid.

No ja siis oli seal veel suveniirimüüja Katja, kes minult pärast mõningast „kust sa pärit oled“-juttu küsis, ega ma temaga abielluda ei taha. Mhh? käis peast risti-põiki läbi. Keset imestust hakkas kuskil sees hakkas tööle sisekontrolli osakond, kes ütles, et lähteandmeid tuleks puuduliku keeleoskuse tõttu veel kontrollida. Peaaegu sama hästi oleks see võinud tähendada, et „kisub vist vihmale“ või „ehk sooviksite näha seda kivist tehtud suveniirkammi“. Niisiis tema küllakutse kuskile 16 km kaugusele langes kahtlevale pinnasele ning tõde jäi välja selgitamata.

Aga nüüd peasüüdlasest endast veidike, ehk siis Baikalist. See järv on igast küljest Suur. Vesi selles on aga väga külm, täiesti võrreldav nädalaid sügavkülmas hoitud ning äsja välja sulama tõstutud mureliga. Baikalis pidi loksuma viiendik maailma mageveest. Et saada selgemat sotti, rentisime endale tunniks kena madrusepoisi – oh seda rõõmu, mis siis järgnes! Ja et sa valesti aru ei saaks, siis olgu öeldud, et madruse rentisime koos kaatriga. Väga tüüne tripp, ütles Sten targasti, kui olime 13-kesi pardale roninud ning hakkasime ühte osa reisiseltskonnast (põhiliselt neid, kes olid uimedega) isukalt ära sööma, ise mööda kaljudega garneeritud Baikali kallast kulgedes.

Enne kui une-Masha tuppa lasime, proovisime magavat Otti ühe kohaliku oravaga paaritada. Eksperiment oleks peaaegu õnnestunud, aga viimasel hetkel ütles sabaga loom, et tema välismaalasi ei teeninda. Meie unistus pähklitest toituvast inimesest purunes tuhandeks killuks. Taavi neelas vihaga pitsi viina ja vaksajagu kohalikku küünalt.

Kolmapäev, 8.juulil (võibolla eksin päevaga, mingi hetk läks ajaarvamine sassi)

Oleme mikrobussis ja teel Olhoni saare poole. Mäed tee ääres muutuvad aina kõrgemaks, teeaugud suuremaks ning juhi sõrmenukid vastavalt aina valgemaks. Sõiduteel on näha uusi liiklejaid. Nende eritunnuseks on lehmanahast kostüüm ja altkulmu jõllitav pilk. Giidi sõnul on need lehmad ja nad annavad piima.
Peatuse ajal ronisid uksest sisse mõned Siberi parmud. Noored, tugevad isendid, musklid kitiinikihi all mänglemas. Ott äigas neile paar korda rusikaga, aga see ei teinud elajatele muud kui ajas nad ainult vihale. Siis lajatas mees paksu raamatuga, ja „7 harjumust“ on ikka niipalju väärikas teos, et võttis kiskjad korra oimetuks. Paari jalahoopi veel, ja vereimejate eluküünal saigi kustu.

Sõitsime läbi Võru-suurusest linnakesest, mis koosnes palgist tehtud aukudega ristkülikutest, mida vilka fantaasiaga inimesed ilmselt majadeks nimetaksid. Majade vahel liikusid harmoonias linnakese elanikud – burjaadid, kitsed, lehmad ja 4-veolised autod. Paistis, et siinkandis on kõik võrdsed – keegi ei vaataks viltu, kui mees tahaks endale kaasaks võtta näiteks kenade pikkade jalgadega vissi või hoopis villise.
Huzhiri külla jõudsime kohale poole seitsme paiku õhtul. Meid tervitasid vihmapiisad. Pidime rusikasuuruste piiskade vahel põigeldes endale välja valima öömaja; valisime sellise, mille hoovis oli pori mõõdukamalt kui mujal.

Küla ise oli sama suursugune nagu pajuvõsa. Peatänav oli küll 30 meetrit lai ja nelja sõidureaga, kuid need rajad olid tõenäoliselt maha märgitud väga purjus peaga. Sajad UAZ-ide ja külgkorviga Mossede rattad olid hoolitsenud selle eest, et tee oleks ka reljeefilt mitmekesine. Võtsime kohe omaks kohalike põhitegevuse – läksime poe ette õlut libistama ning mööduvate sohvritega pikki pilke vahetama.

Kalurimaja perenaine võttis nõuks meile tõestada, et Venemaal pole elu üldse nii halb kui lehes kirjutatakse. Kui ta viu ja vops kausse hakkas lauda tooma, võttis maad vaikus, mida katkestasid vaid matsatused ning tige urin, kui võõras käsi kellegi taldrikule liiga ligidale liikus. Tulemus – sõime ennast nii täis, et isegi nätsu närimine tundus pärast selgelt liiga rammus kogemus olevat.

Post-õhtusööksel rammestushetkel läks jutt ka kojumineku peale. Taavi mõte mitte rapsida, vaid oodata, millal tsivilisatsioon ise kohale jõuab ning sellele lihtsalt serva peale istuda, pälvis tormilise aplausi.

Kolmapäev, 9. juuli

Päev oli tohutult sisukas, seda vähemasti niipalju, kui kohalikud olud võimaldasid.
Hommikul käisime rannas ning esimest korda Baikalis ujumas. Vesi polnud põrmugi jahe, pigem sigakülm. Rand ise oli imeilus – lausa uskumatu, et 4-kilomeetrine liivariba ja seda ääristavad maalilised kaljud (mudel KC-12) valmisid 1960. aastatel ühe väiksemat sorti töölisbrigaadi käe läbi kõigest ühe suvega. Samas, kui mõelda, et sama sajandi alguses valmis paari nädalaga Baikali jääle 40 kilomeetrit Trans-Sibirskii raudteed, mille ettemääratud saatus oli kevadel järvepõhja sulada, pole imestada midagi.

Tegelesime ka praktiliste asjadega. Näiteks leidsime endale kalasadamast laeva, millega esmaspäeval 200 km kodule lähemale sõita. Testiks tegime tunnise kruiisi, mille jooksul laev kordagi ei uppunud. Taavi täpsustas veel mootori päritolu (muuseas, tegu oli tankimootoriga), seerianumbri, väändemomendi ja kõrguse merepinnast, peale mida lõime mõtlikult käed.

Nüüd on paras aeg tutvustada kalasadama ainukest püsiasukat. Tegu oli härrasmehega, kelle kohta ma küll palju ei tea, kuid oletan, et talle meeldib aeg-ajalt mõnusa napsiga ennast kosutada. Peaasjalikult just sellepärast veetis ta kogu oma aja keset platsi, kus veoautod kala peale laadisid, ennast kaineks magades. Ühekorra õnnestus teda ka teadvusel olekus näha. Nägemine oli küll ilmselt ühepoolne, kuna kulmude alt paistev pilk oli nii udune, et mul tekkis korraks tunne, et oleme Londonis. Ja muidugi soeng! Fashion TV Hair weekendil oleks sealt ühe päevaga rohkem manti võtta, kui terve kevadega Milanost. Elagu fresh-out-of-yearlong-delirium-look! Mehel oli ka hulgaliselt järgijaid, põhiliselt kohalikud kassid ja koerad. Pimeduses kobajad nimetaksid neid lihtsalt kasimata tokerja karvaga elajateks, aga ega tõelist kunsti polegi kerge mõista. Za isskustvo!

Olkhoni saare muuseum, mida sadamast naastes külastasime, osutus kolikambriks, kuhu kunagine koolmeister oli lasnud külarahval tuua oma vanad nõud, jaanitules söestumast keeldunud voodid, vähekasutatud fotod ammu surnud inimestest ning rannast leitud kajakate laibad. Julgustan kõiki nüüd ja edaspidi oma keldriboksi külastamise eest 30 rubla küsima.

Reede, 11. juuli

Eilne päev möödus kiiresti nagu vilkuriga auto. Hommikul rentisime UAZiku, et külla minna Kolmele Vennale ja kellelegi vanataadile nimega Haboi. Hiljem osutusid need mõlemad hoopis maalilisteks kohtadeks saare põhjatipus. Olime pettunud, kuid 200 meetrit püstloodis vahutavasse vette kukkuvad punakad kaljud leevendasid seda märgatavalt. Prosta fantastika! Põhikoolifüüsika muutus hinnatud valuutaks, kui hakkasime välja arvutama, kui kõrged need ikka tegelikult on. Viskasime aga kivitükke alla ja lugesime sekundeid. Arvutasime välja küll kaljude pikkuse, keskmise tiheduse, elektrijuhtivuse ning keskmise temperatuuri kajakate suhtes, kuid kõrguse osas pidime jääma uskuma kohalikku turismikirjandust.

Viisi, kuidas UAZik üle muda ja liivamasside kulges, oli algul väga mõnus ja eksootiline kogeda, kuid ekskursiooni lõpupoole meenutas see lihtsalt ostukärus sees Väikesest Munamäest allasõitu.

„Koju“ jõudnult läksime tutvuma Huźiri küla lõunaosaga. Inimene, kes oli siin tänavatele nimesid pannud, oli ilmselt olnud õnnistatud andega tunda suurt respekti puulobudike vastu. Näiteks lehma-alleega ääristatud uulits, mille keskel asus mudane lomp, oli Lenini tänav. Sellega võrreldes oli Pushkini tänav hoopis kehvas seisus, sest seda marsruuti vältisid isegi lehmad. Nojah, iseendast asus seal ju palju objekte, mis võiksid suurt poeeti meenutada, eriti kui meenutaja on oopiumiuimas.

Perenaise järjekordsest toidurünnakust (puljong, praetud omul, bliinid) uimastena hakkasime viina jooma ja kaarte mängima. Taavi, kes viimast tegevust muidu vältis, oli selgelt häiritud sellest, et peab lauale panema vodkakruusi ja tegema käes ruumi kaartidele. Tema avang tuli siiski vägev. Kõmisev bariton küsis: kas poti on kuus? Niimoodi vastased kangeks ehmatanud, saavutas ta nagu naljahtelles viienda koha.
Õhtu jätkus. Segasime endale plastpudelitesse viinast, kaasasolnud Vana Tallinnast ja mahlast kokteilid, mis niitsid nii, et oleks lagedaks teinud ka väiksema kaerapõllu, ja läksime poe ette laiama. Julgestuseks võtsime kaasa perenaise koerakutsika, kelle ülesanne olnuks ohu korral kartmatult vaenlase peopesa lakkuda. Kui olime poe ees juba parasjagu istunud ja nii mõnegi uue tuttavaga kohtunud, mõtlesime, et oleme pigem kavalad kui võitmatud ning naasesime oma aedikusse.

Hommikul võtsime kotid selga ja jätsime küla mõneks ajaks seljataha. Tee viis meid kauni rannasopiga varustatud kohta umbes viis kilomeetit põhja pool. Kuna midagi oli tüüne reedeõhtu veetmiseks ikkagi nagu puudu, läksid Otets, Malõsh ja Taavets (kuidagi sujuvalt oli igaüks saanud endale uue, suupärasema nime) shoppama. Nad naasesid hulga õllede ja motolavkast (pood polnud mitte bussis, nagu vahel kombeks, vaid mööduva motika külgkorvis) ostetud seitsme surnud omuliga. Uued seltsilised lasime lõkke äärde sooja, mispeale need kohe iseäranis isuäratavateks muutusid. Sõime oma uued kaaslased pikemalt mõtlemata ära, asitõendid nagu näiteks sisikonnad ja pead viskasime Venemaa õhuruumi, kust kajakate pataljon võõrad objektid kohe lennult kõrvaldas. Pärast kosutavat õhtusööki- ja jooki suundusime telkidesse, mis asusid umbes kuue meetri kaugusel Baikali lainepiirist.

Laupäev, 12. juuli

Ärkasin tundega, et keegi jälgib meid. Pistsin ettevaatlikult pea ukse vahelt välja ning vastu vaatas suur pahur karvane nägu. Esimene mõte oli, et näe! Sten või Taavet on ka üleval – mõlemad olid loobunud raseerimisest ja selleks ajaks juba üsna habetunud. Hoolsam vaatlus tuvastas siiski hoopis lehma. Piimaväljastaja oli ilmselt meid hommikusöögile kutsuma saadetud. Karovõ uvazhajem, nentisime ja vantsisime sööma.
Järgmise öö otsustasime veeta jurtalaagris, kuna see asus ilusas kohas ja seal on kena teenindav personal. Ka asjaolu, et jurtalaagris asus peldik, milles asuvast valgest keraamilisest kentsaka kujuga toolist voolas läbi puhta veega ojake, ainult kinnitas meie õiget otsust. Taavi teadis rääkida, et see on vesiklosett ning ma olen sellistega oma eelmises elus ka varem kokku puutunud, kuid ma ei jäänud seda lorijuttu uskuma.
Tegelesime päeva jooksul kolme asjaga. Esimene oli teada-tuntud eimidagi tegemine. Teine oli mootorrattaga õlle järgi käimine, mille kohta liigub ringi legend, et kui Taavi proovis Uraali nokka tõsta, siis vastu kõiki ootusi see tõusiski. Ott evakueerus vastu tahtmist välgukiirusel, samal ajal kui külgkorvis paiknev Taavet jõudis jääda pooleks sekundiks mõttesse, miks küll sohver kraavi poole kihutab. Aga õnneks juhtus õnnetus teel õllepoodi, nii et ükski pudel ei saanud vigastada. Ah jaa, turistid ise jäid ka terveks.

Kolmas linnavurlede lõbustus oli sõit hobustega. Taavi sai tuunitud sportvariandi, kelle ainumaks sooviks oli viie minutiga saare põhjatippu jõuda. Sõrmenukid said tal selle ühe hobujõu taltsutamisega päris heledaks. Sveni suksu seevastu oli sama käbe nagu Ontika pank. Ükskõik, kuidas vaene mees ka elajat ei innustanud, liikus see ikka tigude kiiruskategoorias. Ja mina isendi, kelle kohta võiks öelda „huvitava karakteriga“. Et teda liikuma saada, läks vaja sama suurt vastassuunalist jõudu, täpselt nagu Newton ennustas. Praktikas nägi see nõks välja nii, et üks noor daam sikutas eest, keegi noormees utsitas piitsaga tagant ja mina tagusin sadulas oma kannad vastu hobuse ribisid lömaks. Pärast kümneminutilist külma käivitust oligi sel kapjadega kährikul motivatsiooni sedavõrd, et astus esimese sammu. Ja olgu öeldud, et see oli väike samm hobusele, aga suur inimkonnale, ning edasine minek oli juba libedam. Traavisime Taaviga järveäärse imeilusa kalju otsa, Sten paarsada meetrit tagapool oma transpordivahendile selgitamas, et tal oleks ilus oma kolleegidele järgneda, ja seda kohe täna. Alles siis, kui Malõsh oli uljad hõiked mehiste kannahoopidega sünkroniseerinud, hakkas ruum sellist traavi laskma, et tema mehelikkusest jäi järele ainult mälestus.

Kena päeva lõpetuseks tegime sealsamas laagris peatuvale Moskva võistkonnale võrkpallis pähe sellise ägedusega, mida pole nähtud juba Vabadussõjast saadik. Käsikäes siirdusime nüüd siia lõkke äärde õlut neelama. Lõppegu nüüd kirjatöö ja alaku pidu..

Pühapäev, 13. juuli

Eile kuulasime otse laagripersonali suust legende ja jutte Baikali kohta ning tutvusime Irkutski missidega. Tõsi, tiitli võitmiseni on neil veel hea mitu aastat, aga ka nende praegune nägu ja tegu tegid meid üsna närviliseks. Sten ja Taavet vedasid koguni meeltesegaduses kihla, et jõuavad Tallinna lennuväljale habemetega ning ilma juusteta.
Mingiks hetkeks sel sumedal suveööl olid lõkke äärde jäänud ainult mina, Taavi ja mainitud kolm noort kaunitari Anja, Veronika ja Liza. Varsti tegid pliksid ääriveeri juttu, et tahaks magama minna, aga neil on jurta kole külm. Meie kui kuumad Eesti poisid teadsime kohe, mida see vihje tähendab. Läksime tõime oma jurtast vajaliku varustuse, siirdusime koos neiudega veidi kohmetult nende elamisse ning .. läitsime tütarlaste ahju tule. Seda siis sõnasõnalises, mitte ülekantud tähenduses. Ja siis kohe magama.
Pühapäeva veetsime, nagu neid ikka veedetakse – puhkasime ja lõõgastusime. See oli tore vaheldus kogu sellele stressile ja sagimisele, millega reisi ajal kokku olime puutunud. Käisime Taaviga kajakkimas, aga teistel läks päev vett vedama. Selles mõttes, et neid veeti kaatri taga kummirõnga külge klammerdunult mööda vett. Sveni väitel oli see tema viimase kahe nädala kõige erootilisem elamus.

Õhtul ootas meid Siberi saun ja sellega kaasnev puhas kuiv tunne. Mina olin sel päeval karske (kohalikes oludes tähendab see, et piirdusin kahe õlle ning paari pitsi viinaga), teised võtsin natuke napsu ka ning juttu jätkus kauemaks.

Esmaspäev, 14. juuli

Hommik algas järjekordse sadamaskäiguga. Meie eesmärgiks oli proovida leida õhtuseks sõiduks selline alus, millel oleks rohkem navigeerimisvahendeid ja samavõrra vähem viina norivaid purjus kapteneid. Nimelt, käimas oli kalurite päev ning meie kokkulepitud aluse kapten püsis püsti ainult juhuste kokkulangevuse tõttu. Küsimustele, kas tal päästevahendeid, vastas ta, et üks väga toimiv nõks on kivi jala külge sidumine – siis ei pea külmas veel lainetesse rabelema jääma. Plaanimuutus suurendas küll reisikulusid 400 krooni võrra per nägu, aga üheskoos otsustasime, et meie elu on rohkem väärt, küündises mõne meist puhul koguni 500 kroonini.

Praegu istume kaatri ahtribaaris nagu mingid feodaalid. Paneksime praegu suht väikese pingutusega kinni telemängu „Mida head saab 500 dollari eest“. Meie all on 23 meetri pikkune roheline laineneelaja Burmeister, meist vasakul on Olkhoni kaljune serv ning paremal on Euraasia manner ja loojuv päike. Iga natukese aja tagant käib laevapoiss Sergei küsimas, kas meil on kõik korras, ja isegi kui on, toob ikka teed või ronib ahvi osavusega masti otsa mumifitseeritud soolase kala järele. Leppisime üksmeelselt kokku, et elul ei ole eriti viga. Just praegu võtsime külmkapist kiitva mõmina saatel ühe viinaliitri, keerasime tal kaela kahekorra ja saatsime ta viimasele pikale teekonnale. Vene viin oli, muuseas. Otsustasime ka, et täna palju ei võta, kuna homme on tööpäev.

Teisipäev, 15. juuli

Eksisin. Päris korralik viinasaak oli eile. Taavet läks tülli oma kõhuga, ja kui isegi viin seedetraktis toimuvat möllu kontrolli alla ei saanud, võttis ta oma maol käest kinni ja talutas ta kajutisse magama. Mina kodustasin juba kuuenda pitsiga möödamineva kilgi ja võtsin ta oma pähe elama, ise rõõmust tantsu ja laulu lüües. Aga vaata Taavi, Oti ja Sveniga oli viinakuradil hoopis suurem plaan. Nagu üks mees viskusid nad viinapudeli kallale ning rebisid sealt hammastega mahlaseid suutäisi. Kui Ott vahepeal ka hinge tõmbas, siis Taavi ja meremeheks maskeerunud Sten olid Flagmanil (populaarne vene viinamark) kallal nagu hagejad. Tegevust saatis neljahäälne laulmise imitatsioon, mille käigus selgus, et me ei tea peast ühegi laulu sõnu, viisist rääkimata. Ja loomulikult toostid. Alguses olid need päris mõistlikud: Za Baikal! või Za isskustvo!, aga hiljem sattusid sekka ka Za danije! ja isegi Za Jets!

Hommikuks olime mingi juhuse läbi saanud kaineks. Püüdsime endale Baikalist pool ämbrit harjuseid ning lasime need Sergeil endale ära smoorida. Vot see oli tore! Kui peaks seda fiilingut kuidagi iseloomustama, siis minu meelest võrdus see kell seitse hommikul kaatris ülestõusmisega ja maailma suurimast mageveekogust endale hommikusöögi püüdmisega. Ära märkimist väärib metoodika – laev toetas vööri vasti kaldakaljut ja jättis mootori pooltuuridel tööle. Sinna vahusesse ja diislisuitsusesse vette viskasime siis õnged, mille konksu otsas oli tükike porolooni. Kuidagi ei suutnud aru saada, miks küll kalad niimoodi sõna otsese mõttes õnge lähevad – ilmselt oli põhjuseks uudishimu näha inimesi, kes nii idiootlikul viisil kala püüavad.

Õhtu veetsime Buhta Pechankas (tõlkes „liivane rand“), mida maailma mittenäinud inimesed ka Siberi Havaiks kutsuvad. Ilus loodus oli seal tõepoolest, aga rannabangalote asemel oli sel kohal pakkuda ainult Laulasmaa pioneerilaagrit meenutavat puitarhitektuuri; lõbusate rannapidude asemel mängiti õhtul võrkpalli ning rummipõhiste maitsvate kokteilide asemel oli võtta ikka ja jälle ainult viina ja õlut. Ei virise, seegi maitses hästi.

Reede, 18. juuli

On reisi viimane päev, et mitte kasutada sõnu viimased neli tundi. Vahepeal on kirjutamisse tekkinud väike paus. Ühelt poolt tähendasid need viimased päevad meile vaikset idarindelt tagasitõmbumist, kus olulisemad lahingud olid juba peetud ning midagi monumenti ja massilist ordenitejagamist väärivat polnud enam ette näha. Aga teisalt, eks eesti keel on ka juba ununema hakanud, ja ega see kirjutamine ei lähegi enam nii libedalt.

Päev, kus kirjutamine pooleli jäi, oli reisi kõige lühem päev. Ja asi polnud üldse ajavööndites ega päikese liikumises kinni - lihtsalt hommikulauas leidis Ott oma kotist pooliku Vana Tallinna. Peale seda leidsime baariletist maitsvad ja tervislikud 9-kraadised siidrid. Noh, ja siis oligi äkitsi õhtu käes ja meie avastasime end Irkutskist. Õigemini, Irkutsk avastas oma kesklinnast salga habetunud ja jääknähtudega turiste, kes ronisid maha suruõhul liikuvast veesõidukist, parkisid kõhu Vene rahvustoitu pizzat täis ja suundusid magama. Mingil põhjusel olin mina ainuke, keda kiskus linna võõras viljapõllus tallama, aga minu nuttu ja hala ei võetud kuulda. Pidin leppima rõdul turnimise ning Taaveti kaamerasse trammi esiosa keevitavate töömeeste jäädvustamisega.

Neljapäeva veetsime Irkutskis klassikaliste turistide kombel. Sveni ja Taaveti mure shoppamise osas oli niivõrd suur, et neilt langesid vähem kui tunniga kõik juuksed peast, meie ülejäänud kolm olime kõvema närviga. Tegime lihtsalt Irkutski plaadimüüjatele meeldejääva päeva ja ostsime kambapeale kaasa nii palju kalamarja, et kohaliku kalaameti direktori võttis kohe pead vangutama.

Viimase õhtu tähistamiseks jäime palju õlut ja viina segamini- see tundus rohkem vana harjumuse, mitte mingi erilise asjana. Isegi Malõsh võttis hallide silmadega paar lähmakat ja jäi viie minutiga kolm aastat vanemaks. Äärelinna grillrestoranis, milles tähistamine aset leidis, oli viin üldse populaarne jook. Näiteks sisenesid käsikäes noormees ja neiu, istusid kahesesse lauda, tellisid pudeli viina ning jõid selle malbelt üksteisele silma naeratades ära. Sama valiku tegid kaks prouat, kelle ekvivalendid Eestis telliksid kaks teed ja kreemikoogid. Kogu koha peale õnnestus tuvastada üldse kaks lauda, mida ei ehtinud viinapudel. Neist ühes kõrgus viskipudel ja teises olid lihtsalt imelikud inimesed.

Viimaselgi Venemaa hommikul ei olnud pohmelli, seda isegi vaatamata faktile, et eelmise õhtu lõpetasime vahuveinidega mängides. Ainult Taavi suhtes tekkis kahtlus, et mees on napsid suust mööda turjale valanud, sest tal valutas selg, mitte pea.
Päev on möödunud nagu lennates. Võibolla seepärast, et päev sisuliselt lendamisest koosneski, aga võibolla hoopis sellepärast, et Irkutski ja Sherementjevo lennuvaksalites on nii tore ja põnev, kiirtoit on maitsev ja asjaajamine sujub ladusalt. Päeva tulemusena tuleb tunnistada, et Estonian Air on mõnusam lennuliin kui Aeroflot. Maitseasi muidugi, mõnele ju meeldib, kui lennukiukse vahelt väljub sisinal aerujuga, pakutav kanaliha, kartul ja salat on täpselt ühte värvi ning ka ühe maitsega ning lennukisse sisenedes kimub keegi õliste pükstega mees (ilmselt mehhaanik) närviliselt suitsu, ise murelikult vasakpoolselt ratast piideldes.

Praegu on koduni 60 minutit. Võibolla on veel vara reisist järeldusi teha, aga kärsitu inimesena proovin seda ikkagi. Esiteks, õhusõit on ajavõit, eriti kui seda võrrelda läbi Venemaa rongiga sõitmisega. Teiseks, öeldagu mida tahes, Venemaad ei juhi mitte Riigiduuma, Putin ega oligarhid, vaid viinakurat ise. Ja kolmandaks, paremat pole kuskil maal, kui suisel ajal sellel maal, kus sa parajasti asud, olgu see siis Saare-, Vene-, Prantsus- või Lollidemaa.

Pilte tegid Taavet ja Ott